Põgenevad lapsed
"1941. aastal asub väike salk natside eest põgenevaid juudi lapsi rännakule läbi Euroopa. Lastel on loota vaid võõraste abile, kes näitavad neid varjates ja abistades üles suurt vaprust. Holokaustist läbi laste silmade jutustav film põhineb tõsielusündmustel." [Postimehe telekava]
La Fuga degli innocenti (Itaalia, 2004) on üsna tähelepandamatu film. Sest kui asja vastu eriti huvi ei ole, siis ei paku ka filmi vaatamine muud kui võimalust õhtutundidel vaikselt rahuldada on kaastundevajadust. Et see muudaks nagu suuremaks inimeseks või nii. Aga sellise eneserahuldamise kõrval on võimalik siiski vaadata antud filmi ka teisest spekrist.
Nimelt inimliku hullumeelsuse ning nüri järjekindluse aspektist.
Ühelt poolt laste saatjate võimas tahe liikuda edasi, päästa nii ennast kui lapsi (et saaks täidetud neile antud ülesanne), teiselt poolt sakslaste järeleandmatu tagaajamine ja erinevate võimaluste "leiutamine", et saaks ikka iga viimase kui inimraasu, mis juudi verd, kätte.
Nii põrkuvadki filmis kahe erineva osapoole üsna võrdsed, kuid täiesti erinevad soovid.
Ma ei vaadanud küll filmi lõpuni, aga nii palju kui ma nägin, siis vaatasin neid lapsi kui sõjapõgenikke (sõda teada-küll-kelle vastu). Sest selle eest nad ju ka põgenesid.
Pean veel lisama, et laste kasutamine filmides, eriti seda tüüpi filmides, on üsna riskantne tegu. Kuid paraku annab just see asjadele mingi seni tajumata mõõtme (kui õudsad olid sündmused süütutele inimestele tegelikult).
Oma arvamus: hea film. Aga juudi teema osas on mulle mällu sööbinud siiski katkend ühest dokfilmist, kus räägiti kuidas saksa sõdurid pildistasid puu külge poodud juute ning kandsid nende pilte taskus nagu talismane. Ning isegi koonduslaagrite õudused ja põgenikuelu ei lähe mulle enam sellest hetkest alates korda.
Kui siis ainult see eestlaste seast natsipoolel juute kiusanud inimeste meeletu tagaajamine, millel tegelikult eriti alust ei ole ning mille eest oleme rahvusena ka ise juba oma hinda maksnud. Nii et unustagu ära.
La Fuga degli innocenti (Itaalia, 2004) on üsna tähelepandamatu film. Sest kui asja vastu eriti huvi ei ole, siis ei paku ka filmi vaatamine muud kui võimalust õhtutundidel vaikselt rahuldada on kaastundevajadust. Et see muudaks nagu suuremaks inimeseks või nii. Aga sellise eneserahuldamise kõrval on võimalik siiski vaadata antud filmi ka teisest spekrist.
Nimelt inimliku hullumeelsuse ning nüri järjekindluse aspektist.
Ühelt poolt laste saatjate võimas tahe liikuda edasi, päästa nii ennast kui lapsi (et saaks täidetud neile antud ülesanne), teiselt poolt sakslaste järeleandmatu tagaajamine ja erinevate võimaluste "leiutamine", et saaks ikka iga viimase kui inimraasu, mis juudi verd, kätte.
Nii põrkuvadki filmis kahe erineva osapoole üsna võrdsed, kuid täiesti erinevad soovid.
Ma ei vaadanud küll filmi lõpuni, aga nii palju kui ma nägin, siis vaatasin neid lapsi kui sõjapõgenikke (sõda teada-küll-kelle vastu). Sest selle eest nad ju ka põgenesid.
Pean veel lisama, et laste kasutamine filmides, eriti seda tüüpi filmides, on üsna riskantne tegu. Kuid paraku annab just see asjadele mingi seni tajumata mõõtme (kui õudsad olid sündmused süütutele inimestele tegelikult).
Oma arvamus: hea film. Aga juudi teema osas on mulle mällu sööbinud siiski katkend ühest dokfilmist, kus räägiti kuidas saksa sõdurid pildistasid puu külge poodud juute ning kandsid nende pilte taskus nagu talismane. Ning isegi koonduslaagrite õudused ja põgenikuelu ei lähe mulle enam sellest hetkest alates korda.
Kui siis ainult see eestlaste seast natsipoolel juute kiusanud inimeste meeletu tagaajamine, millel tegelikult eriti alust ei ole ning mille eest oleme rahvusena ka ise juba oma hinda maksnud. Nii et unustagu ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar