Elust ja surmast ja naistest
Vaatasin eile õhtul etv'st dokkaadrit, mis seekord näitas filmitegija ja antropoloogi Steef Meyknechti filmi Hospiits Amsterdamis (A Hospice in Amsterdam, Hollandi 2006).
Amsterdamis, Van Goghi tänava lõpus asub 'Veerhuis', kuhu inimesed tulevad surema. Ruumi on seal neljale inimesele. Perekonna ja sõprade abiga loovad nad endale viimase kodu. Neid aitab umbes 45 vabatahtlikku. [Postimehe telekava]
Sellega seonduvalt tekkis kaks üsna eriilmelist mõtet...
1) Naised on ikka vapustavalt tugevad. Selles mõttes, et mida kõike on nad sunnitud läbi elama (kasvõi nt sünnitus). Filmis olid "peategelasteks" (surema toodud isikud) enamasti mehed ning seega olid naised (ja järeltulijad) need, kes pidid leinas edasi elama. Kuigi oli näha pisaraid, suutsid nad teha ka head nägu ning teistega kaasa naerda. See ongi vist naiste tugevaim külg - kogeda samaaegselt mitmeid erinevaid (kohati vastandlikke) emotsioone.
2) Maailm meie ümber muutub paremaks ja ilusamaks. Meil on võimalus nautida kauneid kunste, käia pargis jalutamas, mõnikord külastada metsa selleks, et seal veidi seeni-marju korjata. Meie kõrvalt on eemale viidud elu koledam pool - haigused, surm jms. Ning kohati näib, et me ei oskagi lõpuni väärtustada neid võimalusi ja hüvesid, mida kogeme.
Samuti on elektri ja tarbeesemete tootmine; sõjad ja nälg on meie elupaigast võimalikult kaugel. Ja nii me, hea euroopa elanikud (heaoluühiskond), ei teagi, mis maailmas (väljaspool) tegelikult sünnib. Täpsemalt: me ei tea, millise ulatusega need nähtused tegelikult on.
Ohh kui keerulised mõtted.
Amsterdamis, Van Goghi tänava lõpus asub 'Veerhuis', kuhu inimesed tulevad surema. Ruumi on seal neljale inimesele. Perekonna ja sõprade abiga loovad nad endale viimase kodu. Neid aitab umbes 45 vabatahtlikku. [Postimehe telekava]
Sellega seonduvalt tekkis kaks üsna eriilmelist mõtet...
1) Naised on ikka vapustavalt tugevad. Selles mõttes, et mida kõike on nad sunnitud läbi elama (kasvõi nt sünnitus). Filmis olid "peategelasteks" (surema toodud isikud) enamasti mehed ning seega olid naised (ja järeltulijad) need, kes pidid leinas edasi elama. Kuigi oli näha pisaraid, suutsid nad teha ka head nägu ning teistega kaasa naerda. See ongi vist naiste tugevaim külg - kogeda samaaegselt mitmeid erinevaid (kohati vastandlikke) emotsioone.
2) Maailm meie ümber muutub paremaks ja ilusamaks. Meil on võimalus nautida kauneid kunste, käia pargis jalutamas, mõnikord külastada metsa selleks, et seal veidi seeni-marju korjata. Meie kõrvalt on eemale viidud elu koledam pool - haigused, surm jms. Ning kohati näib, et me ei oskagi lõpuni väärtustada neid võimalusi ja hüvesid, mida kogeme.
Samuti on elektri ja tarbeesemete tootmine; sõjad ja nälg on meie elupaigast võimalikult kaugel. Ja nii me, hea euroopa elanikud (heaoluühiskond), ei teagi, mis maailmas (väljaspool) tegelikult sünnib. Täpsemalt: me ei tea, millise ulatusega need nähtused tegelikult on.
Ohh kui keerulised mõtted.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar