Puhkus. 1. nädal

Puhkus on alanud äärmiselt mõnusalt. Kuna väljas on väga palav ja päikest on väga palju, siis olen veetnud suure osa kätte langenud vabast ajast siseruumides ning vaadanud juba nõrkemiseni sarja "Doctor Who Confidential". Samal ajal ise mõlgutanud mõtteid, et miks meie palavalt armastatud Rahvusringhääling ei võiks mõne überkultuurilise omasaate tegemise arvelt raha kokku hoida ning ette võtta mõne suurema ja lennukama projekti, millega üles kasvatada mitte ainult uus põlvkond, vaid luua õdus tund-pooltund tervele perekonnale. Olgem ausad, ainult teletupsude ja Tweenie põngerjate (mõlemad on ju imporditud) najal ei suuda me ju rohkemat luua kui hautatud kapsale sarnaneva maailmapildiga rahvastikku. Aga võib olla on seegi eesmärk omaette? :)

Igatahes, praeguseks olen ära vaadanud üle kolme hooaja DWC-d ning natuke kurb, sest varsti saab kõik see lõbu otsa. Loodetavasti on siis juba väljas natuke jahedam (21-22 kraadi päikese käes on ka suvi) ning saab inimese kombel ringi tuterdada.

PS! Pilt pärit siit.

Elu mitme varrega, teine päev

Pärast eilset lõpuaktust ning järelpidu lähikondlaste seltsis on nüüd juba mõnusalt suvine olla. Jõuaks ainult ilmataat oma tõeliselt soojade plusskraadidega ka kohale.

Elu lilledega on mitmekülgne. Näiteks roosid lõhnavad väga hästi ja üllatavalt tugevalt. Gerberad, päevalilled ja teised õied elavad vaikselt oma elu. Täna tegin lillede kallal natuke lõiketööd ning andsin neile vaasi uut värsket vett. Samas üllatusin meeldivalt kui avastasin, et roosid on päris korralikud "veeõgardid".

Nüüd loen raamatuid ja vaatan filme

Millise hilinemisega tahaks kõike öelda. Magistritöö sai 10 päeva tagasi kaitstud. Kaitsmine ise oli väga õpetlik, samas mulle endale emotsionaalne tinapomm. Aga tehtud sai! :)

Nüüd olen juba pikemat aega lugenud Jaan Elleni koostatud raamatut "Varjatud valu. Esimene raamat. Mälestusi Teisest maailmasõjast". Mulle kui täielikule võhikule huvitav lugemismaterjal tööpataljonide ja vangilaagrite kohta.

Paar õhtut tagasi jäin täiesti planeerimatult teleripulti klõpsides ette sattunud Transamerica't vaatama. Ma jään seda alati vaatama. Felicity Huffmann on minu arvates seal müstiliselt hea. Täiskomplekt. See paelubki alati ning "sunnib" filmi ükskõik millisest hetkest edasi vaatama.

Transamerica. Pilt pärit siit.

PS! Doctor Who senised osad (2005-...) olen nüüd ära vaadanud ja maadlen edasi Torchwoodiga. Viimane on ka väga hea, aga selle vaatamine kurnab miskipärast oluliselt rohkem ning seega ei taha asi edeneda. Võib-olla vajan lihtsalt paremat ümberhäälestust, võib-olla miskit muud. Igal juhul soovitan mõlemat, soojalt.

Filmiöö

Vaatasime öösel filmi To Kill a Mockingbird. Väga kaunis ja hingestatud lugu, mis puudutas minuski midagi ning see miski oli väga valus.
Mõnes mõttes on tegemist väga ajastutruu filmiga, teisest küljest on käsitletavad teemad aegumatud, sest eelarvamus, umbusaldus ja hirm pimestavad jätkuvalt inimsugu.
Hea filmi (või raamatu) tunnus on see, et sealt ei anna midagi tsiteerida või kirjeldada, sest ükskõik, milline kaader või lõik tundub olevat kui välja rebitud katkend. Välja rebitud nii kontekstist kui tervikust ega anna edasi piisavalt palju seda, mida edastab lugu tervikuna. Sama kehtib ka selle filmi puhul.
Emotsionaalselt meenutas filmi The Green Mile, mis on samuti ühtaegu väga südamlik ja soe ja valus.

Amsterdam

10:29 Amsterdamis (kuigi rong väljus Berliinist umbes 25 minutilise hilinemisega).
Otsisime hotelli, kuid poolel teel tegime vahepeatuse hommikusöögiks. Seejärel õnnestus meil ühest keldri-suveniiripoest hankida endale tasuta linnaplaan (üsna erakordne juhtum, kuna muidu jagati kaarte vaid sümboolse tasu eest). Tänu kaardile leidsime hotelli ning saime esialgu oma pakid sinna hoiule jätta.
Tuuritasime veidi kanalitel ning jalutasime toidupoe leidmise eesmärgil linnatänavatel.

Sellisena jääbki Amsterdam mulle meelde...

Oma algse eesmärgini ei jõudnudki, vahepeal oli kell juba nii palju, et sai minna hotelli tagasi ning veidi olemist värskendada. Esialgu anti meile neljane tuba hotelli allkorrusel, kuid kuna seal puudus õhutusvõimalus ning toanurgas ja vannitoas oli "kerge" hallitus, siis läksime ja nõudsime uut tuba. Saimegi uue, kuigi ka seal olid oma väikesed vead (loe: aken vajas põhjalikumat parandust). Pärast värskenduskuuri läksime uuesti linna jalutama, tegime väikese sisseostu õhtusöögi ja suveniiride näol ning suundusime hotelli tagasi.
Pärast väikest einet ründas meid uni ning nii lõppeski meie Amsterdami-päev juba üsna vara.
Järgmisel päeval tõi aga Estonian Air meid ilusti koju tagasi.

Berliin (4. päev)

Kuigi äratus oli kell 9, tegin silmad lahti juba kell 7. Pärast hommikusööki tõstsime oma asjad A. vanemate tuppa ning kappasime üheskoos Mendelssohn-Bartholdy-Park'ist U-Bahniga loomaaia suunas, et šopata KaDeWe's ning jalutada ümbruskonna tänavatel. Lõpuks leidsime Joachimstaler Strasse lähedal söögikoha, mis pakkus araabia köögi eripärasid. Pärast sõitsime aga koos A.-ga bussiga hoopis Mehringdammi ja sealt siis U-Bahniga Friedrichstrasse peatusesse. Ainult selleks, et külastada Bodemuseumi ja Pergamonmuseumi. Väike piimakohv Unter den Lindenil.

Leia 3 sarnasust. Vasakpoolne Bodemuseumist. Parempoolne siit

Meiega ühinesid ka A. vanemad ning koos külastasime Reichstagi, mis hoolimata üsna pikast järjekorras seismisest oli vaatamist väärt. Sir Norman Fosteri kujundatud Riigipäeva hoone kuppel on vaatamist/kogemist väärt.

Reichstagi kuppel suunaga ülevalt alla. Möbiuse leht on siiski võimalik? :d

Hiljem jalutasime läbi Holocaust Denkmali (Euroopas hukatud juutide memoriaal) - pimedas on see veidi hirmuäratavam kui päevavalguses. Ajaloo musta märgi väärikas tähistus.

Holocaust Denkmal ööpimeduses

Õhtusöök tuttavas itaalia restoranis ning juba enne südaööd sättisime end Hauptbahnhofi suunas, et jõuda väljuvale öörongile Amsterdami.

Berliin (3. päev)

Maratonipäev. Kogu linn oli täis stardipaika suunduvaid maratoonareid. Äratus seetõttu üsna vara - 6:45. Kella 7 paiku hommikust sööma. Tund aega hiljem hakkasime A.-ga mööda Bellevueallee'd maratoni stardi suunas liikuma, teekonnal ühines meiega veel teisigi pealtvaatajaid, kuid mida lähemale stardialale jõudsime, seda rohkem kohtasime ka soojendust tegevaid jooksjaid. Maratoni start oli võimas - meeletud rahvahulgad nii jooksurajal kui selle kõrval.

Stardipaik ~25 minutit pärast starti

Veidi hiljem jalutasime mööda Strasse des 17. Juni ja Unter den Lindenit hoopis Alexanderplatzi suunas, et veeta aega nii võimsat arhitektuuri (nt Brandenburg Tor) kui invamaratoonareid vaadates.

Esimesed maratoni läbijad Unter den Lindenil. Finišini on veel mõnisada meetrit ja natuke peale

Käisime ära nii Berliini teletorni vaateplatvormil kui Alexanderplatzil asuva maailmakella juures. Sealt jälle metrooga tagasi Potsdamerile, kus väikest piimakohvi nautides vaatasime mööduvaid jooksaid. Jõudsime näha ka 39. kilomeetrit läbivat A. isa, mille järel jalutasime mööda Ebertstrasse't finiši suunas. Poolel teel jõudsime vilksamisi imetleda ka holokausti mälestusmärki. Reichstagi juures ootasime maratoni läbinud A. vanemaid ning suundusime siis koos läbi maratonimelu hotelli, et veel enne pikemat õhtut veidi puhata.

Jooksjad Potsdamer Platzil. Finišini on veel ligikaugu 3 km

Kella 19 paiku õhtusöök Potsdameril asuvas Vapianos. Hiljem jalutasime Potsdamerilt mööda lähedal asuvaid tänavaid Mendelssohn-Bartholdy-Park'i jaama. Sealt edasi U-Bahniga Nollendorfplatzil asuvasse ööklubisse Goya, kus toimus maratoni afterparty. Meie, noored, pidasime vaid veidi aega vastu ning läksime juba tunni pärast hotelli tagasi. Maratoonarid ise aga tulid veidi hiljem.

Berliin (2. päev)

Äratus kell 8, linna peale juba kell 10.
Esmalt imetlesime hotellist 10 minuti tee kaugusel olevat Potsdamer Platzi ja Sony Center'it,

Potsdamer Platz Stresemannstrassee poolt vaadates

seejärel külastasime ülivõimast filmimuuseumi (Deutsche Kinemathek Museum für Film und Fernsehen). Põgus pilk ka Philarmonie'le. Potsdamer Platzilt metrooga Berliini loomaaeda, kus enim väärisid vaatamist kaelkirjakud,

Kaelkirjak Berliini loomaaias

panda, jaaguar, ahvid, pelikanid, veeloomad ja konnad. Väike retk erootikamuuseumi, mille pilet oli reisi peaaegu suurim väjaminek. Metrooga Potsdamerile tagasi, et filmimuuseumi poest osta koju paar plakatit ja muud nänni. Õhtusöök hotelli lähedal asuvas itaalia restoranis.

Berliin (1. päev)

13:35 lahkumine Berliini suunas. Estonian Air suutis vaid loetud minutid hilineda. :)

Saabusime õigeaegselt Berliini ning kohalik araabia päritolu taksojuht transportis meid kesklinna piirimail asuvasse hotelli. Suundusime peaaegu kohe edasi Flaughafen Tempelhofis toimuvale spordimessile, kus A. vanemad said kätte oma maratoni stardinumbrid ning muu vajaliku nänni (sealhulgas täienes ka minu t-särgi kogu).

Flaughafen Tempelhof

Sealt edasi minnes kasutasime U-Bahni abi, et jõuda veel valges vaatama Checkpoint Charlie't ning juba hämaras veel säilinud jupikest Berliini müürist.

Jupike Berliini müüri Niederkirchnerstrassel

Peaaegu selle kõrval asus Topographie des Terrors, mis oli ühtlasi lähim vaatamisväärsus hotellile (~5 minuti tee). Õhtusöögi saime aga hotellist ümber nurga asunud kohalikust 'säästumarketist'.

Neverwhere

Viimased pool nädalat olen jaokaupa vaadanud BBC 1996. aasta sarja Neverwhere.

Minu jaoks täiesti uus pööre tutvumisel Neil Gaimani loominguga. Kuigi sarja üldpilt on armsalt low-budget, on tegelaskujude iseloom hästi välja mängitud. Lugu on põnev ning visuaalne pool samuti nauditav. Soovitan soojalt. Üks IMDB-s kommenteerinutest märkis, et sobib vaatamiseks ka neile, kellel on tekkinud juba sümpaatia Dr. Who vastu.

30/30

Äriteemaline saade "Nightly Business Report" ning äriinfot vahendav portaal Knowledge@Wharton asusid kord koostööd tegema, et edetabelisse panna viimase 30 aasta 30 parimat uuendust.

Uuendust defineeriti kui...

* "midagi, mis loob rohkem uusi võimalusi kui ainult üks leiutis" Kevin Werbach (üks ettevõtmise kohtunikke);

* võime lahendada probleeme - "Praktiliselt iga tootedisain on tegelikult uuendus, aga iga uuendus pole alati tootedisain. Paljud edukad uuendused saavad alguse tarbijavajadustest. Osa uuendusi tekib mõne pooljuhusliku sündmuse või teadusavastuse tulemusena" Karl Ulrich (kohtunik).

Kokku pakuti umbes 1200 leiutist - alates liitiumioonakudest, LCD-ekraanidest ja eBayst kuni häält vaigistava mute-nupu, GPSi ja kohvriratasteni. Kaheksa Whartoni ülikooli kohtunikku vaatasid nimekirja läbi ning valisid välja 30 uuendust.
Leiutised valiti välja selle järgi, kuidas need on mõjutanud elukvaliteeti, täitnud mõnd tungivat vajadust, lahendanud probleemi, pakkunud ahhaa-elamust, muutnud ärivaldkonna toimimist, suurendanud efektiivsust, sütitanud uusi ideid ja loonud uusi tööstusharusid.

EDETABEL

1. Internet, lairibaühendus, WWW (brauser ja HTML-keel)
2. Sülearvutid
3. Mobiiltelefonid
4. E-post
5. DNA-testid ja DNA-järjestus / inimgenoomi kaardistamine
6. Magnetresonantstomograafia (MRI)
7. Mikroprotsessorid
8. Fiiberoptika
9. Kontoritarkvara (tabelarvutus, tekstitöötlus)
10. Mitteinvasiivne laser- ja robotkirurgia (laparoskoopilised operatsioonid)
11. Vaba platvormiga tarkvara ja teenused (nt Linux, Wikipedia)
12. Valgusdioodid
13. Vedelkristallekraanid (LCD)
14. GPS-süsteemid
15. Online-kauplused / e-kommerts / internetioksjonid (nt eBay)
16. Kokkupakitud meediafailid (jpeg, mpeg, mp3)
17. Vaestele ja madalapalgalistele mõeldud mikrofinantseerimine
18. Pooljuhtpäikeseenergia
19. Võimsad tuuleturbiinid
20. Sotsiaalvõrgustikud internetis
21. Graafiline kasutajaliides
22. Digitaalne fotograafia/videograafia
23. RFID ja selle rakendused
24. Geneetiliselt muundatud taimed
25. Biokütused
26. Ribakoodid ja skannerid
27. Pangaautomaadid
28. Stentid südamearteri laiendamiseks
29. SRAMi flash-mälu
30. Retroviirusevastane aidsiravi

30 viimase aasta 30 parimat uuendust. - Saldo, 2009 aprill, nr. 3, lk. 43-46.

Pilt pärit siit.

Kevad, varsti saab varbad muruseks teha

Lõuna-Eestis on juba kevad käes. Lilled on oma õienupsud-õiepungad maa seest välja pistnud ning janunevad sooja päikese järele. Mõned karastatumad, krookosed, lumi- ja märtsikellukesed on oma õied juba isegi lahti löönud ja pakuvad veel üsna hallis keskkonnas värsket, valget ja puhast silmailu.

Päikese käes on hea soe olla ja jalutada. Isegi mantlihõlmad võis lahti teha ning kindad käest kiskuda. Sall on muidugi targem kaitseks salakavala kevade eest kaela jätta.
Seekordne käik oli üsna "meestekeskne", kuid väga värskendav ja uusi kogemusi täis. Ilusad hetked, millest jäävad alles sama ilusad/toredad/kummalised mälestused.
Nüüd vuran rongiga kodu poole. Õhtul lisan pildi mõnest lillenupust ehk ka. :)

Edit: Nupud on nähtaval.

Valimised

Et nojah siis.

Lugu kahest hundist

Üks vana indiaanlane õpetas lapselast: "Pane tähele, igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust (kadedus, armukadedus, ihad, vale jne.), teine hunt sümboliseerib headust (rahu, armastus, lootus, truudus jne.)." Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis: "Aga vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?" Vana indiaanlane naeratas: "Alati võidab see hunt, keda sa toidad."

Kuldsed lood. Tallinn, 2008, lk. 143.
Pilt pärit siit.

Kaunist pühadeaega!

Foto pärit siit.

Nüüd siis ongi käes ka 2008. aasta lõpp.
Aasta möödus oma tõusude ja mõõnadega - rõõmu ja nukrust said tunda ehk kõik.

Jõuludeks on meile (vähemalt Lõuna-Eestisse) veidi lund toodud - väike talvine kingitus ilmataadilt.

Nüüd ei olegi siis enam teha muud kui soovida rahulikke jõulupühi küünlavalgel ning toredat aastavahetust ilutulestiku ja lisatud sekundi säras!

Uuel aastal on siis juba uued tuuled..

Jalutuskäigud

Kui üleeile uudistasime Lasnamäel põldude pääle ehitatavaid karpe (muud nimetust neile ei oskagi anda) alias munitsipaalmaju, siis eile veetsime aega vanalinnas ja selle piirialadel.

Kõigepealt sai sihiks võetud Energiakeskus, kus katsetasime erinevaid vahvaid agregaate ja pille ja illusioone ja kuulasime oma häält läbi erinevate aparaatide. Väga vahva - lapseiga tuli meelde ning all keldris ei häirinud meie tegevust isegi mitte kaks vene noormeest, kes naersid üle terve saali ja püüdsid heli'masinatest' viimast välja võtta. (Ülal olev pilt ongi Energiakeskuse ventilaatorite ees tehtud - kuigi lubasime pilte teha vaid omaks tarbeks ja neid mitte Internetti riputada, siis loodetavasti me väga pahandada ei saa - see lihtsalt on nii armas pilt ja tehnikat pole ka 'väga' pildile jäänud.) :o) Energiakeskusel on oma koduleht ka!
Seejärel seadsime sammud Rotermanni soolalao poole, et üle vaadata sealne püsiekspositsioon - suur maketinäitus, mida külastajatele on näidatud juba 2006. aastast. Samal ajal sai majas näha ka keldrikorrusel Jüri Ojaveri installatsioone ja Karin Hallas-Murula fotosid näitusel "Lammutatud Tallinn 1991-2008", II korrusel näitust "Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid - Tallinna kooli arhitektid 1972-1985". Täiendavat infot saab Eesti Arhitektuurimuuseumi kodulehelt.
Pärast seda piilusime veel sisse Tallinna Raekoja hoonesse ning kammisime selle kolm korrust + keldri kiirsammul läbi. Kiirkorras just seetõttu, et turiste oli nii palju, et nad muutusid juba väsitavaks (erinevalt soolalaost, kus valitses tühjus ning energiakeskusest, kus oli ka suht tühi - ainult mõned vanemad oma võsukestega ning mõned sõbrad-sõbrannad). Tallinna Raekoja kohta loe täpsemat infot siit.
Tagasi tulles üleeilse jalutuskäigu juurde - neid munitsipaalmaju peabki ainult karpideks nimetama, sest a) seal puuduvad rõdud, b) asend on suht kummaline, c) 2 suuremat maja mõjuvad üsna võikana ülejäänud pisemate kõrval, mis on veel kohati talumisväärsed, d) värvilahendus on peaaegu 0. Ning arvake ära, mis kirik sinna kõrvale ehitatakse? ;)
Lühidalt - praegused (vanemad) Lasnamäe paneelelamud on arhitektuuriliselt küll kraad kõrgemal oma lahenduselt. Seega - edu olematu eelarve ja 0-arhitektuur! Loopealse üürimajade headusest on kirjutatud ka Postimehes.
Võrdluseks paar pilti ka:

Elu koos kassi(de)ga

Mul pole kunagi koduloomi olnud - kui just mitte arvestada seda, et meiega samas majas elanud vanavanematel oli koer, kellega ma mõned aastad krunti jagasin. Oma lemmiklooma pole mul aga olnud.

Küll on teisel vanaemal olnud kasse ja koeri, lisaks mullikaid, sigu ja kanu. Sealt on mõned kokkupuuted loomadega, kellega inimene on oma kodu ja karjamaid jaganud. Kohtumised loomadega on aga siiski olnud põgusad - üksik pai mõnele koerale, paar silitust kassile.
Hirm loomade ees on aga olemas. Aastaid. Palju aastaid.
Nüüd Lasnamäel peatudes on olukord muutunud. Vabalt ringi liikuvad naabri kassid (peamiselt üks neist - Manfred) on muutnud mu elukorraldust - nad uitavad ringi, silitavad end vastu sääri, nuruvad piima, tahavad mängida, teevad pättust ja vajavad mõnikord korralekutsumist. Lühidalt öeldes - tõelised kassid. Ning ma tegelengi nendega.. kuid paitusest kaugemale ei suuda minna. Sülle võtta ei julge, kõhu alt sügada ka mitte. Lihtsalt kardan..
Mida? Arvatavasti haiget saamist. Küünistamist.
Aga mulle meeldib kui nad nurru löövad, kui nad entusiastlikult mänguhiirele järgi jooksevad ja sellega hullavad, kui nad selle sama mänguhiire mu jalgade ette toovad ja vaatavad otsa kõige armsama näoga - justkui öeldes, et nüüd on minu kord hiir kätte võtta ja mängima hakata. Mulle meeldib kui nad vargsi diivani nurga tagant uudistavad ja siis päris ligi tulevad - ainult selleks, et uurida millega ma parajasti tegelen. Mulle meeldib kui nad mööda korterit mõnikord ringi tuuseldavad, kapi otsa ronivad, teleri peal olles üritavad liikuvat pilti jälgida ja kõlaritest muusikat kuulata.
Mulle ei meeldi vaid see, et nad mõnikord siiski tahavad, et ma neid kõhu alt paitaksin, nendega hoogsamalt mängiksin või sülle võtaksin. Mulle ei meeldi, et nad tahavad mõnikord õlale ronida.
Selline see elu siin siis on - veidike vastuoluline. Ometi on nii palju juba muutunud. Ma olen nendega harjunud. Ja see on asja üks halbadest külgedest ka, sest tagasi koju minnes hakkan ju neid natuke igatsema.
Ma ei võta endale siiski kassi, sest varsti algab kool, pikad tööpäevad. Loomi ei pea ahistama linnakorterisse päevadeks sulgemisega. Nad tahavad ju ka soojust ja paitust, kuid kui mul pole selleks aega, siis...
Ning ometi hakkan ma neid natuke igatsema.

Praegu magab üks väänik mu süles. Nii valge ja nii armas.

Kaevusin muusikasse...

Välja õngitsesin vaid mõned nimed:
* Omara Portuondo (Flor de Amor; Buena Vista Social Club Presents)
* Huong Thann (Dragonfly)
* Stereolab (Dots and Loops)
* Carlos Santana (Divine Light: Reconstruction & Mix Translation - Bill Laswell)
* Césaria Évora (Anthology)
* Ornette Coleman & Prime Time (Virgin Beauty)
* Kudsi Erguner (Islam Blues)
* Rabih Abou-Khalil (Yara)
* Katie Melua (Piece by Piece)

Pilt pärit siit!

Maal käidud

Taaskord Viljandis käidud. Seekord pikemalt kui 1,5-2 päeva ehk peaaegu terve nädal, mis tähendas peaaegu sisseelamist uude rütmi.

Hea oli see, et lugeda sai hästi palju. Samuti süüa. Kesklinnas tiirutada, kaupa osta, sõbrad üle vaadata (pikemaks pole keegi kasvanud) ning kõige lõpuks ka kooli kokkutulekul käidud.
Viimane oli selline tore nostalgiline üritus, mis mingist hetkest näis üle kasvavat rahvuslikuks joomapeoks (nagu meil ikka tavaks on). *smile*

Aga 'maal' käia on muidu ka vahva. Õhtuti saab õues liha "küpsetada", lilli imetleda ning loomulikult metsmaasikaid süüa! Viimased on pööraselt head. Aeda on siginenud ka mõned aedmaasika puhmad ning need kannavad juba vilju. Võrreldes turult toodud maasikatega on neil hoopis teine mekk. Isa pani selle muidugi sordierinevuse arvele, kuid minu arvates on lisaks sordile määrav roll ka 'stressitasemel'. Oma aia maasikad kasvavad ju ikkagi üsna oma suva järgi praegu, masstoodangu puhul peavad maasikataimed end teiste omasuguste seas tõestama.
Usinalt loen praegu Elo Tuglase "Tartu päevikut (1928-1941)", kus kuulsa kirjaniku abikaasa on kirja pannud oma mõtted ja pettumused kaasaegsest elust, lähedastest ja tuttavatest. Kuigi proua üritab end distantseerida klatšimoori tasemest, näib mulle, et tegemist on ikkagi üsna agara "arvamusliidrist" naisega. Hinnangutega selles päevikus kokku ei hoita! ;)
Lõpetuseks midagi ilusat ka..

Wo de fu qin mu qin

Vaatasin öösel vastu laupäeva filmi pealkirjaga The Road Home (Hiina 2000). Tegemist on Yimou Zhang'i (teinud ka filmi House of Flying Daggers) lavastatud romantilise draamaga, mis viib vaataja seltsimees Mao valitsemise all oleva Hiina põhjaosa külakesse, kuhu saabub õpetaja. Ilus mees ei jäta külmaks paljusid, kuid kiiresti võtab ta oma südamesse kohalik kaunitar, kes kannatlikult päev-päeva haaval üritab õpetajaga samale teele sattuda ning kui see juhtunud on, siis teeb kõik ja veel rohkemgi, et oma sümpaatiat välja näidata.

Soe ja armas lugu naise armastusest.
Näitlejatöö on võrratu. Lavastaja töö kahtlemata ka, sest taaskord on näha suurt värvidemängu, kus mornid mustvalged kaadrid asenduvad helgete värviküllaste kaadritega. Sõnatu.
Kuigi sisult on ehk sama magus (imal) kui Titanic, siis läks kordi rohkem hinge just välja mängitud siiruse tõttu.