Üks vana indiaanlane õpetas lapselast: "Pane tähele, igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust (kadedus, armukadedus, ihad, vale jne.), teine hunt sümboliseerib headust (rahu, armastus, lootus, truudus jne.)." Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis: "Aga vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?" Vana indiaanlane naeratas: "Alati võidab see hunt, keda sa toidad."
Kuldsed lood. Tallinn, 2008, lk. 143. Pilt pärit siit.
Iga mõte vajab oma pesa, iga idee kirjapanekut. Mõnikord piisab vaid tsitaatidest, et leida SEE mõte, mille juurde püsima jääda; mõnikord läheb vaja pikemat analüüsi.
Mõtted tulevad meie endi seest, enamasti ajendatuna mingitest sündmustest, läbielatud hetkedest. Unenäod võiksid ka mõtted olla :)
Minu arvates on peamine end ümbritsev ruum täita südamelähedasega; leida detaile, kuid samas näha ka üldpilti; märgata head ning kutsuda see endaga kaasa..
iga libastumine on õppetund ja sellest ei tohi mööda vaadata..
kuid mis peamine, ainult sisemine hääl teab meie tegelikke tundeid ja soove.