Kallid poolikud raamatud

Puhkuse teiseks päevaks olen ma hästi palju maganud, veidi raamatut lugenud ja omajagu koristanudki. Enda uudishimu ja väikese igavuse tõttu otsustasin kokku panna hetkel pooleli olevate raamatute nimekirja. Lisan rõhutatult, et ükski loetelus olevatest raamatutest ei ole igav või "liiga paks" vms, nad lihtsalt on pooleli, sest pidevalt tuleb midagi juurde. Ja teada on ju küll, et suur hulk kasvab kiiresti üle pea.

Neil Gaiman & Yoshitaka Amano "The Dream Hunters"
Jean Baudrillard "The Transparency of Evil: Essays on Extreme Phenomena"
Lynne Viola "The Unknown Gulag: The Lost World of Stalin's Special Settlements"
Leonidas Donskis "Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest"
Paul Kurtz "What Is Secular Humanism?"
Paul Kurtz "In Defense of Secular Humanism"
Anthony A. Barrett "Agrippina: seks, võim, poliitika"
Darryl Cunningham "Psychiatric Tales"
Marta Hillers "A Woman in Berlin"
Heather O'Neill "Lullabies for Little Criminals"
Neil Gaiman "Fragile Things"
Ernest Hemingway "Ja päike tõuseb"

Nimekiri ei ole tõenäoliselt täielik, aga need eksemplarid suutsin riiulilt/laualt kiiresti leida. Paljud neist lähenevad lõpule, mõned alles ootavad süüvimist. Ka selle puhkuse jooksul ei sea ma eesmärke mõne lõpetamiseks, vaid loodan hoopis, et suudan mõnega neist kaugemale minna.

Täiendavalt: Vahepeal läbi loetud ja kõrvale pandud raamatud on nüüd rohelised.

Kestev lumesadu

Täna istume toas. Üks mängib, teine tegutseb teiste asjadega. Õues toimuv on kui kaunis vaatepilt, mis esmaspäevaga koos paraku karmiks reaalsuseks muutub.
Seni süütan küünla ja naudin rahu, mis vaid üheks päevaks on sisse pugenud.
Selline peabki ju talv olema. Tuisk vaheldumisi lumehangedega.

Varjatud valu

Eile hilisõhtul lõpetasin Jaan Elleni koostatud raamatu "Varjatud valu. Teine raamat" lugemise. Suures osas räägib raamat tööpataljonidesse sattunud meeste elust ning erinevatest lugudest kooruvad elu- ja töötingimused Teise maailmasõja ajal ja järel eksisteerinud tööpataljonides. Lisaks sellele on raamatu lõpus ka juttu asumisele saatmisest ja lõpututest kirjavahetustest võimudega, et sealt (asumiselt) jälle kodumaale naasta.
Raamatu teevad heaks mitte niivõrd faktid, vaid inimeste kirjeldused oma elust ning värvikamatest seikadest. Näiteks Kalju Paali pääsemine uppuvalt Nõukogude Liidu lipulaevalt "Novorossiisk" või August Helistvee lugu oma sõjateest ja vangielust. Iga mehe või naise saatuse kohta lugedes on tunne nagu oleks tegemist imega, võimatuna näiva pääsemisega, kuigi tegelikkuses oli lootust mõnikord võib-olla kõige vähem. Aga vist siiski on see juhus ja ime ühtaegu kui keset lahingumöllu vilisevad kuulid kõrvust mööda täpselt nii kaugelt, et nad veel viga ei tee või lahkutakse mõnest asupaigast hetk enne katastroofi.
Kokkuvõttes jäi pärast raamatus jutustatud elulugude lugemist tunne, et juhustel on meie elus suurem roll kui oskame seda ehk ise arvata.
Suured tänud autorile tänuväärse töö eest arhiivi(de)s ning inimestega kohtudes ja nende lugusid üles kirjutades või kogudes.

Puhkus. 1. nädal

Puhkus on alanud äärmiselt mõnusalt. Kuna väljas on väga palav ja päikest on väga palju, siis olen veetnud suure osa kätte langenud vabast ajast siseruumides ning vaadanud juba nõrkemiseni sarja "Doctor Who Confidential". Samal ajal ise mõlgutanud mõtteid, et miks meie palavalt armastatud Rahvusringhääling ei võiks mõne überkultuurilise omasaate tegemise arvelt raha kokku hoida ning ette võtta mõne suurema ja lennukama projekti, millega üles kasvatada mitte ainult uus põlvkond, vaid luua õdus tund-pooltund tervele perekonnale. Olgem ausad, ainult teletupsude ja Tweenie põngerjate (mõlemad on ju imporditud) najal ei suuda me ju rohkemat luua kui hautatud kapsale sarnaneva maailmapildiga rahvastikku. Aga võib olla on seegi eesmärk omaette? :)

Igatahes, praeguseks olen ära vaadanud üle kolme hooaja DWC-d ning natuke kurb, sest varsti saab kõik see lõbu otsa. Loodetavasti on siis juba väljas natuke jahedam (21-22 kraadi päikese käes on ka suvi) ning saab inimese kombel ringi tuterdada.

PS! Pilt pärit siit.

Elu mitme varrega, teine päev

Pärast eilset lõpuaktust ning järelpidu lähikondlaste seltsis on nüüd juba mõnusalt suvine olla. Jõuaks ainult ilmataat oma tõeliselt soojade plusskraadidega ka kohale.

Elu lilledega on mitmekülgne. Näiteks roosid lõhnavad väga hästi ja üllatavalt tugevalt. Gerberad, päevalilled ja teised õied elavad vaikselt oma elu. Täna tegin lillede kallal natuke lõiketööd ning andsin neile vaasi uut värsket vett. Samas üllatusin meeldivalt kui avastasin, et roosid on päris korralikud "veeõgardid".

Nüüd loen raamatuid ja vaatan filme

Millise hilinemisega tahaks kõike öelda. Magistritöö sai 10 päeva tagasi kaitstud. Kaitsmine ise oli väga õpetlik, samas mulle endale emotsionaalne tinapomm. Aga tehtud sai! :)

Nüüd olen juba pikemat aega lugenud Jaan Elleni koostatud raamatut "Varjatud valu. Esimene raamat. Mälestusi Teisest maailmasõjast". Mulle kui täielikule võhikule huvitav lugemismaterjal tööpataljonide ja vangilaagrite kohta.

Paar õhtut tagasi jäin täiesti planeerimatult teleripulti klõpsides ette sattunud Transamerica't vaatama. Ma jään seda alati vaatama. Felicity Huffmann on minu arvates seal müstiliselt hea. Täiskomplekt. See paelubki alati ning "sunnib" filmi ükskõik millisest hetkest edasi vaatama.

Transamerica. Pilt pärit siit.

PS! Doctor Who senised osad (2005-...) olen nüüd ära vaadanud ja maadlen edasi Torchwoodiga. Viimane on ka väga hea, aga selle vaatamine kurnab miskipärast oluliselt rohkem ning seega ei taha asi edeneda. Võib-olla vajan lihtsalt paremat ümberhäälestust, võib-olla miskit muud. Igal juhul soovitan mõlemat, soojalt.

Vähe-kaubanduslik teadaanne

Täna, 10. mail 2010. aastal, viisin oma rohelistesse kaantesse köidetud lõputöö instituuti.
Tõde selgub 3 nädala pärast. Seniks tegelen teiste asjadega.

Tõdemus

Võtsin endale töönädala lõpuks kaks vaba päeva, et usinalt lõputööd kirjutada.
Hetkel olen palavikus, kannatan lihasvalu ja üldise nõrkuse all. Kui öö möödub rahulikult ja hommikul peavalu pole, siis on väga hea ning tööd saab rõõmsalt edasi kirjutada. Kui mitte, siis tuleb tõbi läbi põdeda. Hetkel tahaks siiski pigem terve olla... tähtajani on ju napid 3,5 nädalat.

Filmiöö

Vaatasime öösel filmi To Kill a Mockingbird. Väga kaunis ja hingestatud lugu, mis puudutas minuski midagi ning see miski oli väga valus.
Mõnes mõttes on tegemist väga ajastutruu filmiga, teisest küljest on käsitletavad teemad aegumatud, sest eelarvamus, umbusaldus ja hirm pimestavad jätkuvalt inimsugu.
Hea filmi (või raamatu) tunnus on see, et sealt ei anna midagi tsiteerida või kirjeldada, sest ükskõik, milline kaader või lõik tundub olevat kui välja rebitud katkend. Välja rebitud nii kontekstist kui tervikust ega anna edasi piisavalt palju seda, mida edastab lugu tervikuna. Sama kehtib ka selle filmi puhul.
Emotsionaalselt meenutas filmi The Green Mile, mis on samuti ühtaegu väga südamlik ja soe ja valus.

Aasta 2009

Film: "Moon" (Duncan Jones)
Animatsioon: "Up" (Pete Docter, Bob Peterson)
Filmielamus: "Avatar" (3D) (James Cameron)
Raamat: "Ma langesin esimesel sõjasuvel : fragmentaarium" (Juhan Peegel)
Kontsert: Jean-Luc Ponty & His Band
Kultuurisündmus: XVIII Tantsupidu "Meri"
Etendus: "Meie, kangelased" (Elmo Nüganen) (Linnateater)
Tegija: Talv (Lumi)
Saavutus: 111 EAP
Reis: Berliin-Amsterdam

Neid loe pimedas ja teki all

Vahepealne aeg on möödunud... mööduvalt. Kõige muu kõrvalt olen jõudnud lugeda ka nüüd juba peaaegu kolme raamatut, mis väga otseselt magistritööga pole seotud: Ben Goldacre'i "Pahateadus", Lii Undi "Illusioonimeistrid : Varanasi päevaraamat. 2" ning veel lõpetamata David Millsi "Ateistlik universum".

Ben Goldacre'i raamat oli nii mõneski mõttes sahaks minu maailmapildis, pühkides kahte lehte naiivsuse ja usalduse ajakirjanduse suhtes. Pärast seda on üldse raske uudiseid lugeda. Kaine mõistuse saavutamise sarja jätkab selles mõttes David Millsi "Ateistlik universum".
Goldacre'i raamatuga lehvitades sain muidugi peaaegu igalt poolt külma dušši vastu vahtimist, sest näib, et raamat ületab argimõistuse piire päris korralikult ning "tavalist inimest tänavalt" tõesti ei huvita sellised teemad (liiga palju peab vist kaasa mõtlema). Aga mind, näe, hakkas vaevama, kui palju meile tegelikult iga päev kärbseid pähe aetakse ning kui palju me sellest eneselegi teadmata tarbime (või kaasa noogutame). Päris kohutav on vist reaalsusesse astuda? Minul on küll väike auk seinas, millest paistab justkui natuke, aga ise olen ju veel parimal juhul jalgupidi irreaalsuses.

Kui Goldacre on oma erialast lähtuvalt võtnud vaatluse alla meditsiini ja selles toimuva, siis Mills avab uksed kristlikku maailmapilti - õigemini küll selle lünlikusse ja ebaloogilisse suhtumisse maailma loomise teemadel (alapealkirjaga Intelligentne Disain).
Lii Undi raamat on kõige selle kõrval pilguheit hoopis tundmatusse kultuuri ja vaimumaailma, kus autor on ühtlasi nii lummatud kui painatud kohalikust religioossest elust.

Lõpetuseks: Nagu näha, siis ma ei ole suurem asi arvustustaja, aga eks ole ju tõlgendused igaühe isiklik rida. Hea kui üldse loeme raamatuid, hea kui nad meid mõnevõrra kõigutavad ja mõjutavad.
Kaanekujundus on vaid harva vihjeks raamatu sisule (kahjuks!).

Luuserdamine on läbi

Nii. Nüüd panin kõik oma lõputöö materjalid süstematiseeritult kokku ning kohe alustan kirjutamist. Ausõna.
Enne kui on hilja.

Nii see ettevalmistus/kirjutamine käib

Kord on Fairclough peal ja Wodak all, siis jälle Wodak peal ja Fairclough all jne-jne. Vahepeal virvendab van Dijk ka kaugustes, aga tema on rohkem külalisesineja staatuses.
Ideid on. Aga kuidas meetodi valikut mahutada teema sisse/juurde/kõrvale, kuna meetod (pigem küll siis 'lähenemine') lihtsalt on nii hea? *Ohkab*

. o O (Oleks vähemalt see peatükk juba valmis...)

Kuidas teler võib päästa maailma

Loe Charles Kenny artiklist Foreign Policy lehel.

Või nii

Tegime, mis suutsime. Võitjaid sai paraku olla vaid üks.
Varsti proovime jälle. Seniks lakume haavu ja teeme järeldusi.

Võitjatele edu ja õnne ja selget meelt!

Tehtud!

Täna lõpetasin Michael Hechter'i ratsionaalse valiku teooria kohta käiva artikli lugemise ja selle kallal töötamise. Nüüd on pilt jälle natuke selgem. Või veel segasem?
Selgem vist ikka. Vähemalt mingi osa maailmast tegi ju arusaadavamaks. Kui nüüd kaks artikli kokkuvõtet saadan õppejõududele ära.. siis on viimase õppeainega peaaegu ühel pool. :)))))

Whiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!

Amsterdam

10:29 Amsterdamis (kuigi rong väljus Berliinist umbes 25 minutilise hilinemisega).
Otsisime hotelli, kuid poolel teel tegime vahepeatuse hommikusöögiks. Seejärel õnnestus meil ühest keldri-suveniiripoest hankida endale tasuta linnaplaan (üsna erakordne juhtum, kuna muidu jagati kaarte vaid sümboolse tasu eest). Tänu kaardile leidsime hotelli ning saime esialgu oma pakid sinna hoiule jätta.
Tuuritasime veidi kanalitel ning jalutasime toidupoe leidmise eesmärgil linnatänavatel.

Sellisena jääbki Amsterdam mulle meelde...

Oma algse eesmärgini ei jõudnudki, vahepeal oli kell juba nii palju, et sai minna hotelli tagasi ning veidi olemist värskendada. Esialgu anti meile neljane tuba hotelli allkorrusel, kuid kuna seal puudus õhutusvõimalus ning toanurgas ja vannitoas oli "kerge" hallitus, siis läksime ja nõudsime uut tuba. Saimegi uue, kuigi ka seal olid oma väikesed vead (loe: aken vajas põhjalikumat parandust). Pärast värskenduskuuri läksime uuesti linna jalutama, tegime väikese sisseostu õhtusöögi ja suveniiride näol ning suundusime hotelli tagasi.
Pärast väikest einet ründas meid uni ning nii lõppeski meie Amsterdami-päev juba üsna vara.
Järgmisel päeval tõi aga Estonian Air meid ilusti koju tagasi.

Berliin (4. päev)

Kuigi äratus oli kell 9, tegin silmad lahti juba kell 7. Pärast hommikusööki tõstsime oma asjad A. vanemate tuppa ning kappasime üheskoos Mendelssohn-Bartholdy-Park'ist U-Bahniga loomaaia suunas, et šopata KaDeWe's ning jalutada ümbruskonna tänavatel. Lõpuks leidsime Joachimstaler Strasse lähedal söögikoha, mis pakkus araabia köögi eripärasid. Pärast sõitsime aga koos A.-ga bussiga hoopis Mehringdammi ja sealt siis U-Bahniga Friedrichstrasse peatusesse. Ainult selleks, et külastada Bodemuseumi ja Pergamonmuseumi. Väike piimakohv Unter den Lindenil.

Leia 3 sarnasust. Vasakpoolne Bodemuseumist. Parempoolne siit

Meiega ühinesid ka A. vanemad ning koos külastasime Reichstagi, mis hoolimata üsna pikast järjekorras seismisest oli vaatamist väärt. Sir Norman Fosteri kujundatud Riigipäeva hoone kuppel on vaatamist/kogemist väärt.

Reichstagi kuppel suunaga ülevalt alla. Möbiuse leht on siiski võimalik? :d

Hiljem jalutasime läbi Holocaust Denkmali (Euroopas hukatud juutide memoriaal) - pimedas on see veidi hirmuäratavam kui päevavalguses. Ajaloo musta märgi väärikas tähistus.

Holocaust Denkmal ööpimeduses

Õhtusöök tuttavas itaalia restoranis ning juba enne südaööd sättisime end Hauptbahnhofi suunas, et jõuda väljuvale öörongile Amsterdami.

Berliin (3. päev)

Maratonipäev. Kogu linn oli täis stardipaika suunduvaid maratoonareid. Äratus seetõttu üsna vara - 6:45. Kella 7 paiku hommikust sööma. Tund aega hiljem hakkasime A.-ga mööda Bellevueallee'd maratoni stardi suunas liikuma, teekonnal ühines meiega veel teisigi pealtvaatajaid, kuid mida lähemale stardialale jõudsime, seda rohkem kohtasime ka soojendust tegevaid jooksjaid. Maratoni start oli võimas - meeletud rahvahulgad nii jooksurajal kui selle kõrval.

Stardipaik ~25 minutit pärast starti

Veidi hiljem jalutasime mööda Strasse des 17. Juni ja Unter den Lindenit hoopis Alexanderplatzi suunas, et veeta aega nii võimsat arhitektuuri (nt Brandenburg Tor) kui invamaratoonareid vaadates.

Esimesed maratoni läbijad Unter den Lindenil. Finišini on veel mõnisada meetrit ja natuke peale

Käisime ära nii Berliini teletorni vaateplatvormil kui Alexanderplatzil asuva maailmakella juures. Sealt jälle metrooga tagasi Potsdamerile, kus väikest piimakohvi nautides vaatasime mööduvaid jooksaid. Jõudsime näha ka 39. kilomeetrit läbivat A. isa, mille järel jalutasime mööda Ebertstrasse't finiši suunas. Poolel teel jõudsime vilksamisi imetleda ka holokausti mälestusmärki. Reichstagi juures ootasime maratoni läbinud A. vanemaid ning suundusime siis koos läbi maratonimelu hotelli, et veel enne pikemat õhtut veidi puhata.

Jooksjad Potsdamer Platzil. Finišini on veel ligikaugu 3 km

Kella 19 paiku õhtusöök Potsdameril asuvas Vapianos. Hiljem jalutasime Potsdamerilt mööda lähedal asuvaid tänavaid Mendelssohn-Bartholdy-Park'i jaama. Sealt edasi U-Bahniga Nollendorfplatzil asuvasse ööklubisse Goya, kus toimus maratoni afterparty. Meie, noored, pidasime vaid veidi aega vastu ning läksime juba tunni pärast hotelli tagasi. Maratoonarid ise aga tulid veidi hiljem.

Berliin (2. päev)

Äratus kell 8, linna peale juba kell 10.
Esmalt imetlesime hotellist 10 minuti tee kaugusel olevat Potsdamer Platzi ja Sony Center'it,

Potsdamer Platz Stresemannstrassee poolt vaadates

seejärel külastasime ülivõimast filmimuuseumi (Deutsche Kinemathek Museum für Film und Fernsehen). Põgus pilk ka Philarmonie'le. Potsdamer Platzilt metrooga Berliini loomaaeda, kus enim väärisid vaatamist kaelkirjakud,

Kaelkirjak Berliini loomaaias

panda, jaaguar, ahvid, pelikanid, veeloomad ja konnad. Väike retk erootikamuuseumi, mille pilet oli reisi peaaegu suurim väjaminek. Metrooga Potsdamerile tagasi, et filmimuuseumi poest osta koju paar plakatit ja muud nänni. Õhtusöök hotelli lähedal asuvas itaalia restoranis.