Huvitavat laiast maailmast

"Ahvatlev on just see, et Kasahstani maapinnas peitub sisuliselt kogu Mendelejevi tabel, mis teeb sellest maavarade poolest maailma ühe rikkama riigi."

""Hiljuti allkirjastas Kasahstan kukkuleppe Jaapaniga, mille kohaselt saab Kasahstanist kuue-seitsme aasta perspektiivis maailma suurim uraanitootja. Nafta tootmismahult on nad täna maailmas kaheksandal kohal," teab [Kalle] Tarien."

"Ta [Kalle Tarien] toob Kasahstani jutu kõrvale näite Turkmenistanist aastal 1997. Nimelt tegi Tarien siis Turkmenistanis pilti neljast uhiuuest kõrvuti seisvast pangaautomaadist, mis olid riigis tol hetkel väga kõva sõna. Lausa nii kõva, et neid sularahaautomaate ei saanud keegi kasutada, sest pangad polnud veel väljastanud pangakaarte."

"Kindlasti oleks meie kasiinokuningal Armin Karul huvitav teada, et Kasahstani kõrbesse rajatakse kaks linna, kus ainsana riigis tohib hasartmänge mängida. Ehk siis n-ö Kasahstani Las Vegased."

Neudorf, Raigo. Kutse Kasahstani. - Saldo, juuni 2007, nr. 5, lk. 28-31.

"New Yorgi linnalegend pajatab, et kui veel paarkümmend aastat tagasi kosmosest maa poole vaadati, paistis sealt kätte kaks inimeste rajatud objekti - üks neist Hiina müür ja teine New Yorgi hiiglaslik prügimägi Fresh Kills. Nüüd meenutab see hiiglaslik, 890 hektari suurune prügitander Stateni saare ühes otsas mahajäetud polügooni. Kõrgetel traataedadel kuulutavad suured sildid, et võõrastele on sissepääs sinna rangelt keelatud. New Yorgi juhtkond loodab, et osa neist siltidest saab maha võtta juba järgneva kolme-nelja aasta jooksul. "Kui kõik läheb plaanikohaselt, peaks 2009. aastaks saama siinne uus teedevõrk osaliselt valmis ning osa endisest prügimäest saab juba linnapargina avada," räägib New Yorgi parkide valitsuse töötaja Mary Smith. "Plaanid näevad ette mitme suure staadioni loomist, küngaste nõlvadele luuakse jalgrattarajad." Lõplikult peaks kõik valmis saama 2030 aastaks, mil Fresh Kills peab olema muutunud metropoli üheks suurimaks oaasiks, kuhu linnasüdamest, Manhattanilt oleks praamiga kerge pääseda - linnaelu keskelt loodusesse."

Raud, Neeme. Roheline plahvatus : [artikli lisa Prügimäed parkideks]. - Saldo, juuni 2007, nr. 5, lk. 42-47.

Pildil siis Fresh Kills'i prügimägi pärast pargiks muutmist. Siin on ka sellest juttu. Ja siin loomulikult ka.

Hilis-nõukogudeaegne eraettevõtlus

"Kodumajapidamist ning selle "ülejääkide" realiseerimist turul küll salliti, kuid sellega ei tohtinud liiale minna, liigset jõukust pandi pahaks ja need piirid olid esiteks väga ähmased ning teised olid nad pahatihti ka äärmiselt meelevaldsed. Taustaks pidev defitsiit kõigest, mida lauale või selga panna. Nii sündisidki omapärased varustajate käsi-peseb-kätt-võrgustikud, kus näiteks vorsti eest sai kala, kala eest telliseid ning telliste eest suhkrut. Võis ka vedada - saada näiteks vorsti eest suhkrut. /.../
Järgmine mure oli turg - põhimõte oli, et mida kaugemal, seda parem. Esiteks olid Venemaa avarustes toidukraamiga lood tunduvalt kehvemad kui Eestis ja teisalt oli oht väiksem, et mõni pealekaebaja kadedusest pommi alla paneb. Paljud käisid Leningradi turul müümas, aga käidi ka Velikije Lukis..."

Antons, Olavi. Mees, kelle garaažis käidi söömas Moskvast ja New Yorgist. - Ärielu, mai 2007, nr. 4, lk. 54-57.

Pühapäev

Nädalavahetused ei ole enamasti minu rida. Ma lihtsalt ei oska sellise hulga vaba ajaga enamasti midagi asjalikku ette võtta. See on sarnane tüüpilisele sünnipäevaootusele - kuu aega enne tekib kerge elevus hinge, mis saavutab haripunkti sünnipäeva eelõhtul. Siis saabub sünnipäev ja enamasti pole mingit erilist tuju sellega midagi peale hakata. See ei eruta ju.. ootamine kütab rohkem :) Niisiis on vaba ajaga umbes samamoodi.

Eilse päeva päästis tööle minek ja pärast Tallinna äärealal aiamurule asetatud toolidel mõnusalt lösutamine. Tänane hommik algas varakult ning kestis kuni keskpäevani väga ebamääraselt.

Aga nüüd siis tekitasin endale süüa (riis+kana+kaste+salat=nämm!) ja kurvastan, et mul kodus juhtumisi veini pole. Siis oleks lihtsalt super olemine. Aga see-eest võtab ehk mõne südamliku raamatu ette ja vaatab vahepeal "vastasmajade" akendelt päikeseloojangut. :)

PS! Draakonipuu elab! Jõulukaktused vist ka. Apelsinipuud veel ei paista :p
PS2! Pilt siit.

Üüratus teadmiste kogus

Hetkel, mil ma kirjutamist alustan, on Rahvusraamatukogu üks 5. korrusel asuvatest lugemissaalidest lugejatest tühi. Istun peaaegu inimtühjas saalis ja mõtlen neile, kes praegu päikese käes peesitavad või neile, kes on end õhtuseks uinakuks voodile kerra tõmmanud ja ootavad, millal Une-Kati või -Mati neile rõõmsalt uneliivakotiga külla tuleb.

Harjumatu vaikus (tavaliselt on nii vaikne hommikuti enne raamatukogu avamist), mida täidab üksnes koopiamasina vaevutabatav mürisemine, isegi mitte see, pigem siis ikka müha vms. See ei ole isegi mitte hirmus, kuigi võiks arvata, et "olen üksi hiigelsuures kivimajas"-tunne võib olla kerge tekkima.
Siinsed draakonipuud on ilusad rohelised. Huvitav, millal neid viimati ümber istutati? :)

Juba väiksena nägin kujutlupildis, et minu kodus (päris-päris oma) saab olema raamatutuba, mida täidavad ühtse joonega riiulid ning nendega harmoneeruvad toolid (2 või 3, sest mõnikord läheks seda ruumi vaja ehk mõneks asjalikuks nõupidamiseks). Ja eheda raamatukogutöötajana on mul nüüd silme ees isegi raamatute paigutus. Et ukse kõrval võiksid olla sarjaraamatud ning mida lähemale aknale, seda nö "kaootilisemaks" paigutus muutuks. Käeulatuses (istumisele kõige lähemal) oleksid entsüklopeediad ja sõnaraamatud, veidi kaugemal käsiraamatud jms. Ajakirjad on ka.. kuskil... Arvatavasti ukse juures. Seega on ühel pool ust sarjad ja teisel pool perioodika. Eriti väärt kirjanduse tarbeks peaks tegema seifi või kapi.
Esimese hooga tahtsin ka vinüülid raamatute juurde paigutada, aga.. teate ju küll, et vinüülid ja raamatud suhtuvad paljudesse tingimustesse erinevalt. Näitena olgu toodud temperatuur ja niiskus jms. Tulekahju korral võivad vinüülid vist isegi negatiivse objektina mõjuda (pole kindel).
Põrandat katab kas kerge vaip või siis mitte midagi. Ning kui keegi meisterdab tuppa laua, siis lauasahtlis on vanakooli sulepea ja must tint (või tušš). Ja köidetud märkmeplokk. Laual aga väike laualamp.

NB! Pildil puudub igasugune seos Rahvusraamatukoguga (v.a. see, et selle otsimiseks kasutati RR-i arvutit). Esialgne asukoht on hoopis siin. Samas on sellel seos must-have-ettekujutusega lugemistoast. Eelpool kirjeldatu on esmane eesmärk.

Laupäev

Suve alguseni on jäänud vähem kui 20 päeva. Umbes samapalju on päevi, mil näen töö juures oma laua vastas istumas toakaaslast. Pärast seda algab puhkusehooaeg, mis kuni sügiseni meie teed lahku viib. Ometi ei tundugi see nii hirmuäratav, sest eelmisel aastal möödus suvi samamoodi.
Küll on aga sel suvel midagi muud teisiti. See on süda, mis lööb hoopis teises tempos :) Aeglasemalt, mõtlikumalt.

Valin praegu õele koolilõpukingitust. Seisan vastamisi dilemmaga, kas hindan teda esimese kingivalikuga üle.. või liiga vähe. See on üks esimesi kordi, kui tunnen, et ma tean tema maailma niivõrd vähe. Seda põhjustavad muidugi ka ealised iseärasused, aga ka asjaolu, et ta on minu väike õde. Märkate rõhuasetust? Samas loodan, et sellest kingist (arvatavasti jääb esimene valik kehtima) on talle ka tulevikus kasu.

Ma olen mures paranoia pärast, mida ühes või teises blogis kohata võib. Ennekõike siis sellise, mille puhul otsitakse erinevaid skeeme, kuidas Ansip & Co üritab kehtestada autokraatset valitsemisvormi. Jätkuvalt ei oska ise selles osas seisukohta võtta, küll aga on mul vaikselt juba Keskerakonnast kahju. Ma pole selle partei poolt küll kunagi hääletanud ning midagi head rääkinud, aga nüüd hakkan nägema Keskerakonna olulisust Eesti poliitikas. Paraku ongi see erakond ainus tasakaalustav jõud muidu nii parempoolsete erakondade keskel.
Iga valitsus on üritanud nii palju ressursse ja võimu enda kätte haarata kui võimalik. Kui mängu halvasti mängitakse või saadav tulu ebavõrdselt jaotatakse.. järgneb sellele valitsuse kukkumine ning seejärel kombineeritakse uus valitsus.
Rahval on aga poliitika osas lühike mälu. Isegi mina ei mäleta, mida tegi Siim Kallase või Tiit Vähi või Mart Siimanni valitsus (selleks tuleks veidi artiklites tuhnida). Ning see + või - võimaldabki erinevatel valitsustel käituda sama mustri järgi... ning ometi tekitada iga kord avalikus arvamuses üllatust ja pahameelt.

Olen Jana Litvinovaga tema artiklis selles osas nõus, et mida rohkem me Eestis elavast võõrkeelsest elanikkonnast halba räägime ning samas neilt poliitilist kuuletumist Eestile ootame, seda vähem me lõpuks nendega kontakti leiame ning seda vähem suudame nendega rahus elada. Pole ju mõtet neile riigikeelt selleks õpetada, et nad mõistaksid meie solvanguid. Loodetavasti ei ole veel liiga hilja. Vene telekanalid ja Eesti venekeelsed lehed on muidugi igikestev peavalu.

PS! Eile õhtul (reedel) veendusin Stephen Fry mõnusas näitlejaoskuses.. kui vaatasin ETV'st Tom Brown's Schooldays'i. :)

Kumu ÖÖ, vol.2

Järjekordne nädal on möödas. Järjekordne Kumu ÖÖ on toimunud. Järjekordne suvi on alanud.

Seekordne Kumu ÖÖ oli mulle isiklikult põnevam kui eelmine, sest seekord astus publiku ette ei keegi muu ... kui mu isiklik lemmik Jimi Tenor. Kõige parem selle juures oli veel see, et ta ei esinenud üldse mitte tühjale saalile, ning vaadates kõrvaseisvaid inimesi, võib tõdeda, et vähemalt laivis andsid lood kena toonuse.
Ülejäänud esinejatest hämmastas mind ehk kõige rohkem Lubomyr Melnyk, kelle katkematu, kergelt hüpnotiseeriv klaverimäng lummas kõiki meeli. Olen terve pühapäeva ringi uudistanud ning püüdnud leida/kätte saada Melnyku mõnd salvestist, kuid seni on otsingud üsna tulutuks jäänud. Kui kellelgi on miskitki.. siis on kõik saadetised oodatud.
Mira Calix'it nägin umbes pool minutit. Aga oleks tahtnud rohkem näha. Nüüd siis üritan kuulamisega olukorda veidi leevendada.
Uut plaati esitlenud Vaiko Eplik & Eliit meeldis mulle nii palju kui kuulsin. Paar-kolm lugu. Ning mulle vähemalt ei paistnud laivis seda ägedat (neg.) arrogantset hoiakut, mida Epliku puhul võib meedia vahendusel nii tihti kohata.
Jah Wobble & the English Roots Band ei jätnud eriti tugevat muljet. Ehk oli probleem ka pealetükkivas unes. Igatahes olen 2/3 kohapealt muretsetud antoloogiast nüüd kodus läbi kuulanud ning leian, et koduses keskkonnas on asja isegi parem - intiimsem - kuulata.
Fuajees kuulsin ka miskit natuke.. aga need olid pigem liikumise käigus püütud helid, mille autorid on tuvastamata.

Laupäev möödus seevastu palju rahulikumas keskkonnas. Kuulasime Tallinna lähistel aiaga majas (suvel on aed lihtsalt überpaik) nii Jimi kui Epliku uut plaati ning nautisime sooja ilma. Kogesime veidraid hetki ning kui öö võimust võttis, tegime ka väikese lauamänguringi.

Pühapäeval võtsin kätte ning kinkisin oma draakonipuule uue poti ja mulla. Vaeseke tundis end vanas plastikpotis kahtlemata ebamugavalt, sest kui ta sealt lõpuks kätte sain, selgus, et mulda oli vaid näputäis.. juurte peal. Nüüd on ehk siis veidi parem. Uurisin veidi draakonipuude kohta üldse ning tõdesin hämmeldusega, et on tõeline ime, et mu lilleke veel elus püsib, sest kastmisega olen tema puhul siiani küll täiesti mööda pannud. Kuidas siis kasta tuleks? Siin on nõuanded. Vanemate kingitud Kalanhoe panin ka täiesti uude potti ning loodan, et temagi hakkab nüüd kosuma, kuigi kasta on teda väga madalal asuvate lehtede tõttu natuke keeruline.

Kuidas ma hakkasin eurot toetama

Mulle meeldib Eestis käibel olev kroon - sellel on ilusad rahatähed ning armsa tagasihoidliku kujundusega sendid/mündid.
Peamiseks argumendiks ongi, et see on meie OMA raha.

Teisest küljest oleme selle raha külge kammitsetud, kuna üleminek eurole on osutunud keerulisemaks kui esmapilgul tundus. Nii saab OMA rahast ühtäkki justkui OMA paratamatus.
Kujundati küll Eestile sobivad euromündid, aga nüüd jäi asi peamise vabndusena toodud inflatsiooni taha seisma.
Ma ei olnud siiani euro poolt ning mulle ei meeldi enamasti üleilmastumine või liidud, milles loovutame otsustusõiguse meist tugevamatele, aga lugedes üht lõiku, muutsin oma arvamust:

"Üks tuntavaid eeliseid euro kasutuselevõtul vastastikuse leppe põhjal Euroopa Ühendusega on valuutavahetusega seotud tehingukulude kadumine. Sellest saavad eriti kasu väikesed avatud majandusega riigid, kuna nende residendid teostavad suurema osa kõikidest tehingutest mitteresidentidega. Muude eeliste seas, mida teise riigi valuuta kasutuselevõtu puhul sageli majanduskirjanduses mainitakse, on positiivne mõju makromajanduslikule stabiilsusele, riskipreemiad laenuvõtjatele, kodumaise finantssektori areng ning rahvusvaheline majandus- ja finantslõimumine."

Euroala raha- ja vahetuskursikokkulepped valitud kolmandate riikide ja piirkondadega. - Kroon ja Majandus, 2006-2007, nr. 4-1, lk. 8-20.
Tõlge Euroopa Keskpanga kuubülletäänist, aprill 2006.

Jäin mõtlema, et pole nii hullu midagi. Tuhandeid aastaid tagasi arveldati ju üldse kanades või jahukottides või elevandiluuga, veidi hiljem tekkis alles raha ning ka siis oli see alguses ikka kas hõbe- või kuldraha (lihtsalt müntidel olevad kujutised erinesid). Miks mitte ka nüüd teha asi lihtsaks. Mõnes mõttes sarnanebki Eesti EL'i välistele riikidele nagu San Marino või Monaco, kus juba on ühisraha ilusti käiku läinud.
Ainult et... praegust raha ei taha ka lihtsalt niisama ära visata, et sellest saaks lainepappi või vetsupaberit teha.

Kevad puges sügavale põue

Viimased päevad, isegi nädalad (kui väga aus olla), on möödunud nohu ja köhaga võideldes. Loomulikult suutsin ka sel aastal esimese korralikuma soojaga haigeks jääda. Ometi pole sellest eriti hullu (hull oli see, et pidevalt pidi nina nuuskama ning koolitusel oli ka äärmiselt ebamugav aktiivsust üles näidata). Hea külg on see, et nüüd olen korralikult püüdnud end püstijalu ravida ning samaaegselt organismi turgutada (peamiselt tee, mee ja vitamiinide abil) ja muidu soojalt riides olla.

Mulle on hakanud meeldima Tele2 uus reklaam. See, milles Laine Mägi entusiastlikult räägib, kuidas "tal pidi aju väiksem olema kui silm". Überarmas lähenemine :)

LR 2007/13-16 - Maria Kirschbaum-Pljuhhanova teos Mälu hoiab meid eluaeg koos tundub esimese lugemise järel olevat väga südamlik ja soe mälestuste kogu.

R.E.M.

Reede hommikul nägin väga meeldejäävat unenägu. Lühidalt siis: olin Viljandis, kus möllas meeletu torm. Ootamatult linna kohale kerkinud äikesepilv pani oma võimsuse käiku ning päästa ei andnud suurt midagi, mis ette jäi. Lisaks oli pilve alla tekkinud oma 5 trombi ning kui üks kadus.. tekkis asemele uus. Olin elutoa aknal ning märkasin, et isa on äsja maha lammutatud kasvuhoone asemele ehitanud uue, poole väiksema variandi. Ta püüdis parajasti selle ust kinni saada kui lähenes aukartust äratav äsja tekkinud tromb. Järmisel hetkel olin aias ning püüdsin päästa, mis päästa andis. Kahjuks edasist ei tea, sest siis oli aeg ärgata ja tööle minna.

Otsisin välja ühe huvitava allika, milles seletatakse unenägusid. Tulemused on alljärgnevad.

Kuna nägin unenägu 18. kuupäeval, siis peaks see mind juhatama tulu ja uute asjade juurde.
Tähendustest nii palju, et...
ISA - haige - pärandus; terve - hool ja mured
PILVED - raskused töös
PIME - piinav teadmatus
TAEVAS - puhas, selge - rõõm, rahu ja nauding; sünge ja pilves - igatsus, mure ja ebaõnn
ÄIKE - ootamatus, ehmatus ja heaolu

Tegelikult oli aju aga oma äranägemise järgi kokku pannud Lõuna-Eestit tabanud äikesetormi (uudised), mure isa tervise pärast ning värkelt saadud kogemuse kasvuhoone lammutamisest.
Kuigi, ega tähendustega ka palju mööda ei pandud ;)

Loodussõbralikud arvutitootjad

1. Lenovo
2. Nokia
3. Sony Ericsson
4. Dell
5. Samsung
6. Motorola
7. Fujitsu-Siemens
8. HP
9. Acer
10. Toshiba
11. Sony
12. LGE
13. Panasonic
14. Apple

http://www.greenpeace.org/greeneletronics

Leheküljelt selgub, et hämmastava hüppe on võrredes 2006. aasta detsembriga teinud Lenovo, kes on haaranud seniselt liidrilt Nokialt esikoha. Apple on aga alati kuskil nimekirja lõpus figureerinud.

Miks see mind ei üllata?

"Venemaa president Vladimir Putin kirjutas märtsi lõpus alla ukaasile, mille järgi peavad meie idanaabri ametnikud hoiduma oma avalikes esinemistes määratlemast kaupade ja teenuste hindu välisvaluutas, teatas RIA Novosti. Samuti on ametnikel keelatud välisvaluutas hinnata kaupade ja teenuste hindu ning kõigi tasemete eelarvenäitajaid massiteabevahendite veergudel."

"Nn dollarikeelu idee käis möödunud aasta aprillis esmakordselt välja Ühiskondliku Palati (Kremli loodud nõukoda, mille enamiku liikmeid on määranud Putin. Nõukoja ülesanne on anda nõu kõrgemale täitevvõimule strateegilistes küsimustes) sekretär, akadeemik Jevgeni Velihhov oma kirjas riigiduuma spiikrile Boriss Grõzlovile.
Ajaleht Vedomosti kirjutas tollal, et oma läkituses osutab Velihhov vajadusele lammutada viimase viieteistkümne aasta jooksul venelastes juurdunud stereotüüp ebastabiilsest rublast."

"Rahandusminister Aleksei Kudrin nimetas pärast eelnõu esimest lugemist dokumenti absurdseks, majandusminister German Gref aga teatas, et eelnõu on mõttetu, kuna keelatud sõnade asemele leitakse kiiresti asendussõnad."

Reinart, Tiit. Venemaa uus seadus: ära iial ütle dollar? - Ärielu, aprill 2007, nr. 3, lk. 48-50.

Hirmus oleme üksi

See on vist sellest silme eest mustaks tegevast valust, sest muidu ma nii mustalt ei mõtle. Või siis üritan selliseid mõtteid vältida. Aga praegu leevandab selle väljaütlemine valu. Teeb olemise paremaks.
Pärast ühe mehe surma on mul tekkinud hirm. Maailm räägib, kuidas inimesed elavad tänu meditsiini arengule kauem, kuidas tarbimisühiskond teeb neid õnnelikumaks. Aga ometi lahkuvad head ja toredad inimesed nii vara. Liiga kiiresti, et midagi öelda või teha. Kas meie põlvkonnas on veel neid, kes suudavad oma partneriga 60 aastat koos olla, või murrab pangalaen enne kaela? Kas me suudame oma lapsed üles kasvatada, neile oma elukogemusi jagada, või peavad nad kasvama ise?
Pärast seda, kui elasin üle paar hirmsat ööd (teadjad ehk saavad aru, millest jutt), on mul alati magama minnes hirm, et mis siis saab kui see uuesti juhtub. Või juhtub täiesti ootamatult. Millal hakkab keegi huvi tundma. Kas siis kui ma juba viiendat päeva telefonile ei vasta või siis kui ma pole nädal aega tööle oma nägu näidanud?
Täna õhtul söön viimase trühvli. Shokolaad pidi hea rahusti olema.

Pealkirjatu

K: Kui kõik teised on läinud, siis kes jääb?
V: Armastus.

Mõnikord ei oska inimesi õigesti hinnata. Nad on liiga lähedal, et näha neid perspektiivis. Või siis liiga kaugel, et neid selgelt näha.
Mõnikord peab toimuma murranguline (või midagi taolist) sündmus, mis loksutab pildi kenasti paika.

K: Kui see kõik maha rahuneb, siis mis saab edasi?
V: Igavene võitlus jätkub.

Agar Garfield

Nii vaikset nädalavahetust kui see, pole juba kaua aega olnud. 50% magamist ja 50% lebo. Esinemiskultuuri jaoks vajaliku õpimapi materjale pole ka viitsinud eriti koguda. Nüüd, pühapäeval, suutsin vaid üles otsida kunagi keskas saadud avaliku esinemise materjalid (umbestäpselt 5 lehekülge). Keegi võiks poes ka käia.
Lugemisse on väike paus tekkinud. Välja arvatud raamat pealkirjaga "Joogivesi ja meie", mille autoriks on Erna Sepp. Muudkui loen ja imestan, kui palju saasta me endale iga päev koos joogiveega sisse joodame. Ka pudeliveega. Võib-olla on eestlaste kõrge suremus tingitudki suures osas üsna kehvast vee kvaliteedist? Paraku ei saa selles osas tegelikult ise suurt midagi peale hakata. Tallinna elanikke "toidab" ju ikka AS Tallinna Vesi, kes keelab-käseb-poob-ja-laseb, ühesõnaga, kes on meie "leivaisa", kelle vastu polegi võimalik eriti astuda.

Ootan pikisilmi, mil kevadine soe Eestisse jõuab. Kuigi viimased päevad on väga lootusrikkad olnud, tuleb siiski tõdeda, et lõplikult läheb soojaks ehk alles suvekuudel. Aga see-eest hoiavad teised asjad veidi tuju üleval ;)

Veel üks kord

Tõsi, ma küll ei plaaninud enam sellel teemal sõna võtta, igatahes mitte enne järgmiseid rahutusi (ehk siis pisitillukese tõenäosusega mitte kunagi), aga ometi oli Postimehes üks artikkel, mis vajab viitamist. Tegemist on äärmiselt emotsionaalse lähenemisega, eriti veel isiku poolt, kes on ametilt Eesti Keele Instituudi direktor ja Tartu Ülikooli professor.

Sutrop, Urmas. Toetame oma põhiseaduslikku valitsust. - Postimees, 3. mai 2007.

Vaikimisi on mul kahju vaadata, et inimesed peavad kasutama ära oma ametikohta ja positsiooni ühiskonnas, et nende jutt ei jääks vaid hüüdja hääleks kõrbes.

Üks tasandaja ka.

"Sunshine has an influence of 2001, Kubrick's masterpiece." collipal-1

Tegelikult peaks ju 1. mai olema täielikult lebotamisele pühendatud päev. Peaaegu selles stiilis, et isegi linnud ei lenda ja lehmad piima ei anna.

Päris nii mul olla ei õnnestunud, sest üle pika-pika aja tuli võimalus vaadata kuidas CCCP-s filmid jooksevad.
Seekordseks valikuks oli filmidega Trainspotting ja 28 Days Later tuntust kogunud Danny Boyle'i uusim film Sunshine.
Ulmethriller, millele võib läheneda labaselt või sügavamalt. Labane oli filmi pildikeel, detailid (välja arvatud mõned ekstra-head kaadrid). Filmi selgroog oli ka üsna tavapärane (ülioluline missioon, mille tulemusel päästetakse inimkond). Samas avaldas mulle kustumatut muljet filmi psühholoogiline külg (juba 28 Days Later'is oli seda näha). Peaaegu filmi lõpuni oli tunda (kasvavat) pinget. Ühelt poolt oli tahtmine püsti tõusta ja saalist välja kõndida (sest peaaegu võimatu oli vaadata sündmuste arengut), teisest küljest ei suutnud vastu panna kiusatusele saada veelkord justkui uut annust emotsiooni. Ju oli see saamata jäänud ravimi ja saadud emotsioonide kooslus, mis hoidis mind veel pool tundi pärast filmi lõppu kerges "lainetuses".

Filmi üht peategelast mängis Cillian Murphy, kelle puhul olen varem juba maininud, et "näitlejatööd pole ma adekvaatne hindama, kuna sümpaatia kuulub talle". Boyle'i ja Murphy koostöö on taaskord hästi õnnestunud. Muidugi mitte täiuslikult, aga siiski väga hästi.

PS! Pildil pole siiski mitte Murphy, vaid filmis Searle'i kehastanud Cliff Curtis (ka sümpaatne).
PPS! Filmis oli siiski ka üks sündmuste areng, mis mulle üldse mitte ei meeldinud. Ma saan aru, miks sellist asja oli vaja sisse tuua, aga siiski oli seda üsna ebameeldiv vaadata. Seetõttu on minu hinne oodatust veidi allpool: 7,5/10.

Küsimus 2

Kui Savisaar on nii kõva ja suur EESTLANE ja nii hea linnapea, siis miks ei suuda ta öösiti linnas korda tagada?
Sest teda see lihtsalt ei huvita - see ei anna ju hääli juurde ning rahutused pole ka Hundisilmale otseseselt välja jõudnud. Üks versioon. Eks teisi ole veel.
Aga kui ta nii kõva mees on, siis võiks kuskil midagi teha ka.

Tähelepanek

Kui Venemaa pärast Tõnismäel asuva pronkssõduri monumendi tarastamist kasvõi ühegi oma ähvardustest (diplomaatiliste suhete katkestamine, majandussanktsioonid jms) täide viib, võib seda tõlgendada kui otsitud vahendit Eesti ründamiseks.
Fakt, et Eesti on pärast Põhjasõda Venemaa tsaaririigi koosseisu kuulunud ei tähenda veel, et Eestil puuduksid õigused suveräänsuseks ning asjade ajamiseks omal maal just selllisel viisil nagu tahetakse. Pealegi oleks selle teooria kohaselt siis Saksamaal, Taanil ja Rootsil sama palju õigust meid endale tahta.
Allamäge liikuva positsiooni tõttu maailmas tullakse nüüd väiksematele kallale, sest suuremad sõidaksid iga kell üle. Väga tubli, Venemaa, väga tubli!

Loe seda ka.

Küsimus

Mind vaevab küsimus, et miks Boriss Jeltsin nii kiiresti maetakse. 23. aprillil surnud presidendi matused toimuvad juba 25. aprillil. Seniste kogemuste põhjal on asjade korraldamine tavaliselt kauem aega võtnud. Aga võib-olla tõesti on Venemaal kiire vanakesest vabanemisega.. *mõtlik*

Boriss Jeltsin (1931-2007)

"Kozõrev rääkis mulle:
"Ma olen esmamulje inimene ja see pole mind petnud. Meie esimese põhjalikuma vestluse ajal Boriss Jeltsiniga nägin ma enda ees meest, kes võitleb iseendaga, vahel edukamalt, vahel vähem edukalt. Ma nägin vana ajastu inimest, kes püüdis tungida uude ellu ja meid kõiki sinna kaasa tõmmata. Ta mõistis väga selgesti, et on vaja liikuda edasi, minna mööda reformide teed. Ma sain aru, et sellele inimesele on vaja väga paljusid asju seletada, ja just temale arusaadavas keeles. Kuid minu püüded talle midagi seletada sõltusid tema seisundist. Kui tal olid peas reformaatorlikud mõtted, siis sai ta asjast aru poolelt sõnalt. Kui pendel liikus vastassuunas, siis oli asi keerulisem."
"Millised olid tema vaated, tema ettekujutus maailmast?"
"Ta oli kindlate harjumustega ja kindlate stereotüüpidega parteitöötaja, oli halvasti informeeritud ja skeemide kammitsais. Ta oli ju kogu elu töötanud partei- ja majandustööl. Kuid ta võitles sellega. Meie esimesel kohtumisel kujunes mul veendumus, et pole kohane püüda talle seletada mõningaid asju liiga sügavalt ja detailselt. Tema vanuse juures ja tema elukogemustega oli tal raske peensustesse süveneda. Muide, presidendi jaoks on see normaalne. Detailidega peabki tegelema keegi teine."

Mletšin, Leonid. Välisministrid : Romantikud ja küünikud. Tallinn, 2004. (Tsitaat lk. 521)

"Helme sõnul oli kõigile selge, et Jeltsin on Venemaa demokraatia kehastus ja kui lahkub tema, ei saa Venemaal demokraatiast juttugi olla. «Nagu näeme, osutus see tõeks,» lisas ta."

Mõttus, Kristiina. Mart Helme: me ei saa Eestis Jeltsini teeneid alahinnata.

..siis kui pole tuju..

Vaatamata asjaolule, et väljas sajab vihma (ilus!) peaksin tegelikult kirjutama laupäevase koolituse (Esinemiskultuur) jaoks referaati. Siiani on valmis sissejuhatus ja natuke sisuosa, mõtete järgi suudan kirja panna ka kokkuvõtte. Aga sisu oleks siiski juurde vaja.
Ma lihtsalt ei suuda. Tunnen kuidas väike tõrge mu sees kogub jõudu, et ma veel vähem tunneksin tahtmist selle kirjatööga ühele poole saada. Ometi ju tean, et suudan seda, et saaksin selle väga hästi tehtud. Kuid siiski...
Teema mulle meeldib. Raamatu peatükk, millest referaat tuleb teha, käsitleb seda, kuidas inimesed tekitavad endale asjatut peavalu ja muresid sellega, et süüdistavad ebaõnnestumises teisi (mõnikord ka põhjendatult), kuigi tegelikult oleks palju parem/kasulikum kaardistada kaasosalus (sina olid küll süüdi, aga samamoodi ka mina) ning seejärel hakata probleemile lahendust leidma.
Päriselus on ju ka nii.

Paremad tingimused raamatule

Keegi tore inimene võiks raamatukogule kinkida paar koopiamasinat, mille kaanealune osa oleks kolmnurkne (nt kolmnurga tipp on 45 kraadi või veidi rohkem) . Kui sa hästi ette ei kujuta, siis mõtle viilkatusega majale. Jah, umbes selline.
Miks? Seepärast, et siis säiliksid raamatud kauem ilusad ja kasutuskõlblikud. Lameda pinna puhul murtakse raamat liialt lahti ning hiljem näeb ta välja nagu närtsinud kapsas.

10 lehekülge

Üks plika koondas just 90% oma luuletustest ühte faili kokku.
Kultuurihuvilised võivad nüüd hakata tunglema ja küsida endalegi seda imelist killukest Eesti luulemaastikult :)

*pfh, edevus ei anna häbeneda*

Meeldib/ei meeldi

Mõte sai alguse ühest blogiartiklist.

Pean tunnistama, et minus tekitas see pisikese küsimuse, et mis on siis see, mis mind paelub kellegi teise, kellegi võõra blogi juures.
Sõprade puhul kerkib aeg-ajalt paratamatult esile solidaarsustunne, kuid võõra puhul on ehk lihtsam asja hinnata.

Mulle meeldivad blogid...
...kus autor läheneb julgelt rasketele teemadele (poliitika, religioon, sõjad jne)
...kus pühendutakse millelegi uuele ja huvitavale (nt tipptehnoloogia)
...kus autor kirjutab maailmaasju lahti enda elu-kogemuste põhjal
...kus esitletakse absurdi erinevaid esinemisvorme

Samas ei meeldi mulle blogid...
...kus autor kirjutab enda elust (hommikul kella 6-st õhtul kella 23-ni)
...kus õhutatakse vaenu (ükskõik kelle-mille vastu)

Lisaks on veel nn erialablogid, mis suures ulatuses huvi ei ärata (nt arvutimängude hingeelu vms).

Kindlasti on veel midagi, mis praegu ei meenu. (Sest parimad mõtted tulevad ikka siis... kui ümbrik on juba kinni kleebitud.)

Some things never change

Some people never change.
Some moments never change.
Some feelings never change.

Something stays the same.

Ootus. Lootus. Loobumine.

Mötted

Märtsi keskpaigas ilmunud Otsustajas on artikkel, millele tahtsin juba varem viidata, kuid veebiversiooni ootuses lükkasin seda aina edasi ja edasi. Ka täna pole veel artiklit kuskil näha, aga selle head sisu ei tahaks kuidagi vaid enda teada jätta.

Niisiis:
Artikli autoriks on Andres Oopkaup ning artikli pealkirjaks: Infrastruktuuriprojekt elavdab majandust ja liidab rahva.
Ilmumisandmed: ajakiri Otsustaja, märts 2007, nr. 19, lk. 12-15.

Sisu:
Autor teeb ettepaneku, et pärast Eesti Raudtee riigistamist võiks Eesti võtta oma uueks eesmärgiks riikliku infrastruktuuri arendamise, sest seeläbi satuksid nö elu vereringesse ka väljaspool Tallinnat ja Harjumaad olevad asustatud punktid/piirkonnad. Inimesed saaksid hakata kaugemalt pealinna tööle käima, aga samas lapsi roheluses kasvatada. Autosid poleks ka nii palju ning see annaks asjale loodust säästva aspekti. Maapiirkondadesse investeeritaks lisanduvate elanike "tarbeks", mis annaks seni mahajäänud piirkondadele võimaluse end jalgadele ajada.

Minu arvates oleks selle idee teostumise kõrval üheks lisaväärtuseks seegi, et võib-olla väheneb siis ka arvamus, et normaalne elu lõpeb koos Tallinna linna piiriga.

Lisaks esitab autor veel paar head mõtet/soovitust, mis aitaksid Eestil edasi rühkida.

Soovitan soojalt läbi lugeda. Isegi kui tekst ei pruugi meeldida, laiendab see silmaaluseid ringe ning võib-olla sunnib ajurakke ka liigutama.

PS! Ei vastuta esitatud kokkuvõtte 100% vastavuse eest tekstis tooduga, sest kokkuvõte on kirjutatud hulk aega pärast teksti lugemist mälu järgi. Siiski peaks mõte sama olema.

G või G?

Rohkem kui kuu on mind vaevanud üks mure. Alguse on see saanud massilisest nimevahetuskampaaniast, mille käigus on Gruusiast saanud sujuvalt Georgia. Iseenesest pole mul midagi selle vastu, et Aasia regioonis on üks riik, kes tahab metsikult lõplikult iseseisvaks saada ning näidata maailmale, et tal on oma kultuur, poliitika, sportlased, majandus jne. Vahva!
Aga ma ei saa aru sellest, et miks peaksime nüüd meie selle eest tulihingeliselt võitlema ja inimestesse süstima, et üks G on asendunud teise G-ga.
Siiani olen ise Georgia-nimega kokku puutunud väliskirjanduse vahendusel (ingliskeelne kirjaruum nt). Siiski on Gruusia eesti keeles suupärasem ja mugavam kasutada ning aju registreerib samuti koheselt, millega on tegemist. Georgia puhul läheb natuke kauem aega.
Viimases Eesti Entsüklopeediakirjastuse poolt välja antud suuremas atlases (©2005) on Gruusia veel Gruusia ning Mart Laar on oma blogis samuti Gruusiale üsna truuks jäänud.

Lugemisvara:
Ain Kaalep on selle üle arutlenud oma artiklis Kas Gruusia või Georgia
Avalik arutelu Gruusia versus Georgia

Lõpetuseks nii palju, et mina jään eestikeelses kirjaruumis jätkuvalt Gruusia juurde. Teised nimevariandid tulevad mängu siis kui on tegemist teiste keeltega.
Võrdluseks: omale on meie kodumaa ju ikka Eesti, mitte Estland või Estonia vms. Aga sellepärast ei lähe me ju veel teistele õpetama, et et Estonia asemel peaks ikka Eesti olema ;)

Ilus hommik

Täna hommikul ärkasin hilja. Kell oli juba 11 ning päike paistis mõnusalt näkku. Eilne veinijoomine oli seega teinud oma töö. Aga see oli sügav ja rahulik uni.
Tegin endale kohvi ja kammisin laisalt blogisid läbi. Raamatuid olen hakanud õhtuti lugema (siis on ümberringi rahulikum keskkond). Praegu on korraga käsil nii Agatha Christie "Surm Niilusel" (kunagi jäi pooleli, ja enne riiulisse "unustamist" tekkis tahtmine siiski lõpuni lugeda) ning Juri Lotmani "Valik kirju" (LR viimane number).

Kõlaritest kostab Erykah Badu mahe hääl... ja meelde tulevad rahulikud hommikud Montonis, koos kunagiste töökaaslastega (Kati, Marika, Egon, Taavi, Kadi, Gert, Marina, Maia, Angela, Liis jt). Kõik tundub paigas olevat.

Näpatud lingid, vol. 3

Read my VisualDNA™ Get your own VisualDNA™

Elust ja surmast ja naistest

Vaatasin eile õhtul etv'st dokkaadrit, mis seekord näitas filmitegija ja antropoloogi Steef Meyknechti filmi Hospiits Amsterdamis (A Hospice in Amsterdam, Hollandi 2006).
Amsterdamis, Van Goghi tänava lõpus asub 'Veerhuis', kuhu inimesed tulevad surema. Ruumi on seal neljale inimesele. Perekonna ja sõprade abiga loovad nad endale viimase kodu. Neid aitab umbes 45 vabatahtlikku. [Postimehe telekava]
Sellega seonduvalt tekkis kaks üsna eriilmelist mõtet...

1) Naised on ikka vapustavalt tugevad. Selles mõttes, et mida kõike on nad sunnitud läbi elama (kasvõi nt sünnitus). Filmis olid "peategelasteks" (surema toodud isikud) enamasti mehed ning seega olid naised (ja järeltulijad) need, kes pidid leinas edasi elama. Kuigi oli näha pisaraid, suutsid nad teha ka head nägu ning teistega kaasa naerda. See ongi vist naiste tugevaim külg - kogeda samaaegselt mitmeid erinevaid (kohati vastandlikke) emotsioone.

2) Maailm meie ümber muutub paremaks ja ilusamaks. Meil on võimalus nautida kauneid kunste, käia pargis jalutamas, mõnikord külastada metsa selleks, et seal veidi seeni-marju korjata. Meie kõrvalt on eemale viidud elu koledam pool - haigused, surm jms. Ning kohati näib, et me ei oskagi lõpuni väärtustada neid võimalusi ja hüvesid, mida kogeme.
Samuti on elektri ja tarbeesemete tootmine; sõjad ja nälg on meie elupaigast võimalikult kaugel. Ja nii me, hea euroopa elanikud (heaoluühiskond), ei teagi, mis maailmas (väljaspool) tegelikult sünnib. Täpsemalt: me ei tea, millise ulatusega need nähtused tegelikult on.

Ohh kui keerulised mõtted.

et..

..kui iga päev on võitlus, siis täna võitlen ligineva nohuga. Ohtralt c-vitamiini ja muid turgutavaid abivahendeid. Loodetavasti läheb ikka ohutus kauguses mööda, sest nohu kevadel/suvel on väga ebameeldiv ning seda ei sooviks ka sõbrale.

Järeldus

15 minutit kuulsust on asendumas 30 sekundiga.

Et ikkagi.. millest selline järeldus?
Eesti telekanalid pakuvad erinevaid toredaid saateid, kus inimestel on meeldiv võimalus esile tuua oma andeid või siis puudusi (viimased on paraku ülekaalus).

Kanal2 - Karaokeäss
TV3 - Eesti otsib superstaari

Ei kommenteeri.

Aga mida see endast kujutab?

Sattusin üle pika aja lugema Marko Mihkelsoni blogi ning seal oli viide Konstantin Kossatšjovi artiklile An insult to our war dead. Tark mees, nagu Riigiduuma väliskomisjoni esimees on, mainis oma tekstis nii fashismi kui natsismi. Korraga. Ja seoses sellega ei saa ma kuidagi unustada seda, kuidas üldse vene võimu juures ja selle kõrval olijad on läbi aegade (vähemalt 20. ja 21. sajandi jooksul) eestlasi üksmeelselt fashistideks nimetanud. Ajaloolise tõe huvides otsustasin asjas veidi selgust tuua ning uurida veidi fashismi olemust. Et kas neil on jätkuvalt põhjust meid nii nimetada või miks meid nii nimetatakse.

"... fascism is a reactionary ideology. It took shape in the years following World War I as a reaction against the two leading ideologies of the time, liberalism and socialism. Unhappy with the liberal emphasis on the individual and the socialist emphasis on contending social classes, the fascists provided a view of the world in which individuals and classes were to be absorbed into an all-embracing whole - a mighty empire under the control of a single party and a supreme leader. /.../
... fascists so not reject democracy, liberalism, and socialism in order to turn the clock back to a time when society was rooted in ascribed status, with church, king, and aristocracy firmly in power. On the contrary, many fascists have been openly hostile to religion, and few of them have had any respect for hereditary monarchs and aristocrats. Nor have they sought to return to the old, established ways of life. On the contrary, facsism in its most distinctive forms has been openly revolutionary, eager not only to change society, but to change it dramatically. /.../ So, too, does the fascist plan to concentrate power in the hands of a totalitarian state led by a single party and a supreme leader." (p. 187-188)

Ball, T., Dagger, R. Political ideologies and the democratic ideal. New York, 1999.

"Fascism is a form of extreme right-wing ideology that celebrates the nation or the race as an organic community transcending all other loyalties. It emphasizes a myth of national or racial rebirth after a period of decline or destruction. To this end, fascism calls for a "spiritual revolution" against signs of moral decay such as individualism and materialism, and seeks to purge "alien" forces and groups that threaten the organic community. Fascism tends to celebrate masculinity, youth, mystical unity, and the regenerative power of violence. Often, but not always, it promotes racial superiority doctrines, ethnic persecution, imperialist expansion, and genocide. At the same time, fascists may embrace a form of internationalism based on either racial or ideological solidarity across national boundaries. Usually fascism espouses open male supremacy, though sometimes it may also promote female solidarity and new opportunities for women of the privileged nation or race."

Lyons, M.N. What is fascism? : some general ideological features

Tulemus? Põhimõtteliselt nimetaksin neid endid sama nimega. Ning on teada, et fashism (sh. natsionalism) ja nõukogude võim (ebaõnnestunud kommunism) olid teoorias oma olemuselt nii kuratlikult sarnased [vastuväited palun esitada 10-punktise loeteluna ja sinna juurde põhjendused].
Kui võtta aluseks esimene tekst, siis tuleb tõdeda, et Venemaa on ise fashismile kaldumise äärel. Loodan siiski, et riik sellesse ei lange.

1-2-3-4

Esiteks:

Ma olen jätkuvalt vaimustunud ja armunud. Imetlus. Vapustus. Kui ta ilmus ekraanile, olin ma esimesest sekundist lummatud, sest midagi nii ilusat pole mu silmad juba kaua näinud.
Pühapäeval käisime vaatamas filmi Hannibal Rising. Ning see jättis just Gaspard Ulliel'i tõttu kustumatu mulje. Milline kirg! Milline meisterlikkus! Ma loodan siiralt, et tegemist on väga andeka näitlejaga ning tema sära ei jää ainult ühte filmi. Sest kui tegemist on andega, ei tohi seda ometi ju raisata/mitte kasutada.
Tal on muidugi boonusena ka minu arvates ideaalsed näojooned. Ning kui vaadata pilte, siis meeldib talle juustega mängida. Sellised teisejärgulised seigad, mis siiski tähelepanu haaravad.

Filmi kohta ma ei oska midagi öelda. Või siis.. See tekitas väga seinast-seina tundeid. Mulle meeldis filmi naturalistlik alatoon ning isegi see, et filmi alguses oli täheldatav 'slaavi kvaliteet' (ma ei oska seda seletada, aga lihtsalt võrrelge tavapäraseid nt Venemaal tehtud filme läänemaailma omadega ning märgatavad peaksid olema pildikeele ja -kvaliteedi erinevused). Mulle meeldis püüdlik operaatoritöö. Mulle meeldisid need jubedused, mida näidati. Aga mulle ei meeldinud see, et film "logises". Miski lihtsalt ei olnud paigas.
Hiljem rääkis Marit mulle ka sellest, mis raamatus oli. Tuleb tõdeda, et 'muudetud kohad' eristuvad ülejäänutest hästi ning see arvatavasti lööbki filmi ühtsuse ja loogika veidi uppi.

Lisaks veel minu kiiks, et mulle meeldib Hannibal Lecter tegelikult aseksuaalse inimesena/koletisena rohkem kui see variant, kuidas teda tegelikult kujutatud on. Lihtsalt - armusuhted ja seks röövivad tema olemusest päris märgatava tüki. Ja siis ei ole ta enam nii põnev. Sest siis on ta inimlik, inimene nagu iga teine. Ja siis ta võib juba olla ükskõik kes - kas või Harrison Green.

Teiseks:

Jätkuvalt on riiuli peal The Omen Trilogy. Seda tahaks näha. Ning samuti tekkis ootamatu huvi Martin Scorsese filmide vastu. Neid tahaks näha.. kas või 25% koguhulgast. Ühel õhtul või mitmel õhtul. Keegi tore inimene võiks kuskil.. filmid sebida. Mina võin pakkuda kohta või jooke või sööki vms.

Kolmandaks:

Olen ajutiselt tagasi pöördunud ilukirjanduse juurde. Ette jäi raamat "Mees, kes teadis ussisõnu". Autoriks Andrus Kivirähk. Lugemine sujub. Aegamisi. Sest mida peatükk edasi, seda enam ma naudin seda, mida Kivirähk mulle kui lugejale ette söödab.

Neljandaks:

Ma ootan ilusat sooja kevadet.

Lõhe kahe maailma vahel

Lõhe nn vana ja uue Euroopa vahel on ju siiski olemas. Kuidas seda ületada?

Me oleme olnud Euroopa Liidus väga vähe aega, et raudse eesriide pärandist üle saada. Winston Churchill on öelnud tabavalt – see oli tõesti eesriie. See ei takistanud üksnes reisimist, see oli eesriie kahe erineva poliitilise süsteemi ja ideoloogia vahel. See oli eesriie ka inimliku ja kultuurilise suhtlemise mõttes.

Asjaolul, et inimesed mõnel pool Lääne-Euroopas teavad äärmiselt vähe näiteks Eesti ja Läti kohta, on paraku ka teine pool. Ma võin leida teile hõlpsalt lätlasi, kes teavad äärmiselt vähe Prantsusmaa, Suurbritannia, Belgia jt Euroopa riikide ajaloo üksikasjade kohta.

Nii et me ei peaks jälle langema stereotüüpidesse. Kui märkame kedagi kuskil maal midagi võhiklikku väitmas Ida-Euroopa kohta, võin ma oma kurvastuseks leida samalaadseid avaldusi mõnest Läti ajalehest, mis minu arvates näitab võrdväärset võhiklikkust võõraste kultuuride suhtes.

Meil on üksteiselt Euroopas väga palju õppida – meie ajaloo, meie kultuuri, ka selle kohta, kuidas igal maal on ajalooliste ja geograafiliste tingimuste tõttu kujunenud välja oma mõtteviis.

Ma ei pea kasulikuks keskenduda mõnele negatiivsele avaldusele ning selle peale solvuda. Ma ei arva, et see midagi muudaks.

Oma kogemusest võin öelda: kui tahta, et teised inimesed saaksid su jutust aru, pole paremat viisi kui näidata, et sa oled nendest huvitatud. Et sa saad neist aru.

Ma arvan, et uued maad Ida-Euroopas ei tea piisavalt Euroopa Liidu ajaloost, sealsetest vaidlustest ja erimeelsustest ega sellest, kuidas neid on lahendatud. Me lihtsustame ka ise liialt ja seega teevad pattu mõlemad pooled.

Lahendus on õppimine, kuid see nõuab muidugi vaimset pingutust ja aega. Ent ma näen seda protsessi väga positiivsena – me rikastame üksteist, selle asemel et solvuda.

Peame vaatama asju positiivselt: mis meil on ühist, mida saame üksteiselt õppida; ei tohi näha üksteises vaenlast. See viimane on eelarvamuste ja konflikti allikas. Psühholoogina näen selles väga ohtlikku suundumust.

Vike-Freiberga, Vaira. Vaira Vike-Freiberga: Venemaa musklid ja Euroopa surmatung / interv. Erkki Bahovski // Postimees, 10. märts 2007

***

1) Milline pettumus. Viskasin eile õhtul ristsõnad nurka ja panin raamatu käest, et vaadata vana head sarja. Kõik algas kenasti.. suht kena mees asjatoimetusi tegemas, aga mida aeg edasi, seda kahtlasemaks asi läks, sest mitte midagi erilist ei juhtunud. Kui see välja arvata, et tüüp rääkis kummitusega. Ja siis selgus tõde, et neljapäeva õhtuti enam Dr. House'i polegi. Nüüd on selle asemel Päästjad. :(
Aga jäin edasi vaatama ning see asi on oma värdjalikul moel isegi päris muhe..

2) Kui Postimees Online'is oleksid ainult EPL'i uudised, oleks tegemist päris kvaliteetse asjaga. Praegune variant on juba LIIGA kollane.

mõtlen, järelikult olen olemas

Kevadmasendus - peaaegu iga-aastane koll, kes märtsi tulekuga end voodi alt välja veab ja kummitama hakkab. Mõned peletavad seda eemale tööaja pikendamisega, mõni meelelahutusega, mõni aga vana tõdemusega, et kraadine vesi on kõige parem peletaja.
Mina hakkasin raamatuid lugema. Mitte palju, aga iga päev natuke, et maitse-elamus saaks ikka parem kui lihtsalt niisama teksti sisse ahmides. Vaadanud nõukogude ajalugu laiema pilguga, jälgides silmanurgast maailmas toimuvat. Koos sellega on tekkinud aga uus mure...
Ma vajaksin mentorit.. erudeeritud inimest, kes oskab maailma hinnata nii ratsionaalselt kui emotsionaalselt, kes ei kritiseeriks teiste mõtteid, vaid pigem suunaks mõtlema veelgi avatumalt. Aga tore fakt on see, et suure tõenäosusega otsin ma olematut olendit. Ja nii lepin jätkuvalt tarkade onude kirjutatud mõtetega ning üritan ise miskit asjalikku kokku mõelda.

Aga siiski tahaks istuda maailma äärel, kõlgutada jalgu ning arutada selle üle, miks maailma asjad on just nii nagu nad on. See oleks hea..

Absurdi impeerium

Teel Tartusse sain ühele poole ka Lauri Vahtre raamatuga "Absurdi impeerium".
Tegemist on ühelt poolt muigama, isegi naerma paneva raamatuga, kuid teisest küljest on sellel "naljal" alati lisaks kibe tõdemus, et tegelikult ka pidid inimesed elama sellistes kõrvaltvaadatuna ajuvabades tingimustes.
Kui maailmas levib ütlus, et "naer on terviseks", siis veel nt 25 aastat tagasi võis mõtlematu nali olla vägagi ebatervislik ning parimal juhul rikkuda ainult karjäärivõimalused.

Raamatu lõpus põhjendab Vahtre ka, miks ta selle raamatu kirjutas:
"Kui juba heategevust käsitletakse "valitseva klassi" saatanliku nipina, kuidas "töörahvast" aina rohkem ekspluateerida, ja selline seisukoht leiab avalikku tunnustust, siis on ühiskond raskelt haige.
Kui selliste inimeste, selliste mõtete ja selliste tungide hulk saavutab kriitilise piiri, astutakse viimane samm ja asutakse rahvast jagama rahvaks ja rahvavaenlasteks. Käivitub koletu ahelreaktsioon, mille lõpp terendab mitme inimpõlve kaugusel, vahepeal aga lainetab vereookean. Ning sel hetkel pole muud öelda kui et absurdse vastu on jumaladki väetid.
See raamat on kirjutatud lootuses natukenegi kaasa aidata, et seda hetke kunagi ei saabuks" [lk. 207-208].

Raamat on ülevaatlik ning kajastab mitte ainult eestlaste, vaid ka venelaste endi kannatusi nõukogude võimu all. Sest oleks täiesti ülekohtune arvata nagu oleks vene tavakodanik ise soovinud endale sellist saatust. Tsaari kukutamine oli küll üsna hea idee, aga sellele järgnenud koledused ning süstemaatiline ajupesu on siiski katastroofiline.

Ma ise olen sündinud nõukogude aja lõpus ning sisuliselt mul puuduvad mälestused sellest ajast. Kuid tolleaegse eluolu kohta lugemine aitas mõista kui palju ja mil viisil on need tingimused mõjutanud mu vanavanemaid, mu vanemaid ning nende kaudu ka mind.


Lauri Vahtre on teksti kirjutanud väga ladusas ja kergesti loetavas vormis. Naljad vahelduvad tõsiste ja mõtlemapanevate faktidega, mis annab loetule ka sügavama tähenduse. Lisaks teistele allikatele on autor teksti kirjutanud ka oma kokkupuuteid tolleaegsete absurdsustega, mis minu arvates toob teksti sisu lugejale lähemale. Selles mõttes, et autor ei ole pelgalt pealtvaataja või ainult paberites tuhnija, vaid ta on ise ka olnud nende sündmuste ja selle ajajärgu sees, millest kirjutab.

Lõpetuseks katkend raamatust. Juttu on reisimisvõimalustest, milleks nö tavakodanikule oli hea õnne korral võimalus sõita turismigrupi koosseisus välismaale. Kuidas siis välismaale sõideti:
"Enamik turismigruppe läks teele Moskvast, sest enamik N Liitu välismaailmaga ühendavaid lennu- ja raudteeliine lähtus just sealt. Ka mina olen sõitnud Tallinnast rongiga Londonisse läbi Moskva. Kui suvatsete heita pilgu kaardile, siis mõistate, miks ma selle tõsiasja absurdi lahtrisse liigitan. Võimalik, et ka moldaavlane pidi Türgisse või Vadivostoki elanik Jaapanisse sõitma ikka Moskva kaudu." [lk. 72]

PS! Soovitan lugeda. Kas või õhtuti enne magamaminekut.

6,5 tundi rongisõitu

Reede õhtul tuli Aivar mõttele, et miks mitte ära käia Tartus. Et kuna tänu soomlastele ja kahtlemata eestlaste endi huvile ja osavõtlikkusele on Vanasse Anatoomikuni üles pandud anatoomiliste vahakujude kollektsioon Panoptikon. Samas oleks vahelduseks näha, mis Tartus on juhtunud vms. Ja juhtus see, et olin vähem kui 5 minutiga nõus, ainsaks "tingimuseks" esitasin, et tahaks rongiga sõita. Nii ka läks.

Hommikuti on siiski meeletult raske kell 5 silmad lahti teha ja tegudele asuda (asjatundmatutele: rong väljus 6:12), aga kui õhtul vajalik ära teha, siis on täitsa, ütleme, talutav.
Lootsin juba, et saan päris esimese hommikuse trolliga Balti jaama poole sõita, kuid suutsin sellest mõnusalt maha jääda ning lõpuks valisin ikkagi takso.

Kuna rong sõidab Tartusse sama kaua kui Viljandisse polnud need 3 tundi sõitu probleemiks. Pigem oli mure, et ikka õiges peatuses maha saaksime :) Põlenud jaamahoone ning suure osa reisjate ettevalmistus mahaminekuks olid head märgid.

Jaamahoone ees reisitabelit uurides (18:08 väljuva rongiga sõitsime tagasi) veendusime, et vähemalt hetkel on Tartu raudteejaam üsna jube koht. Loodetavasti suvel läheb paremaks.

Linna poole liikudes avastasime, et tegelikult ei tunne kumbki meist eriti hästi linna. Nojah, ega seal tegelikult muud vaja teada ei olegi, et Pepleri ja Kuperjanovi tänavat mööda minnes saab raudteejaama. "Kolasime" veidi tagahoovides ning seejärel hakkasime otsima hommikukohviks mõnd õdusat paika. Esimesena tuli meelde muidugi mäkkdoonalds, aga see langes iseenesest ära. Kui meid poleks tänaval märganud Erki, oleksimegi vist sobivat kohta otsima jäänud. Meid juhatati Werner Cafesse. Mõnus.

Misedasi?

Kaubamaja. Käisime kiirelt läbi ja õue tagasi. Väike jalutuskäik Toomemäel. Panoptikon. Hiina restoran. Eesti Rahva Muuseum. Rong. Balti jaam. Kodu.

KKK

Mis on Panoptikon?

Tegemist on maailmakuulsa anatoomiliste vahakujude kollektsiooniga 19. sajandist, mille autoriteks on saksa skulptorid Rudolf Pohl ja Emil Kotschi. Nad tegid vahast mudeleid inimkeha osadest ja neid tabanud haigustest. Vahakujude loomisel olid abiks mitmed tolle aja mainekad teadlased: Robert Koch, Paul Ehrlich, Albert Neisser, Friedrich von Esmarch ja Karl Ernst von Baer.
Teise maailmasõja ajal läks kollektsioon kaduma, kuid täna kahele soome kunstnikule (Wäinö Hamari ja Esa Karttunen), kes võtsid kollektsiooni leidmise endale südameasjaks, leiti 1981. aastal pärast enam kui kümme aastat kestnud süstemaatilisi otsinguid Panoptikon ühest Kesk-Euroopas asuvast keldrist üles.
[allikana kasut. näituse kataloogi]

Kus seda näha saab?

Kuni 9. aprillini on Panoptikon Tartu Vanas Anatoomikumis (Lossi 38) kõigile vaatamiseks avatud T-P 11-19.

Mis seal näha saab?

Kokku on näitusel üleval 161 eksponaati. Toon mõned näiteks: kopsugangreen; alkohooliku magu; vasektoomia; 24 päeva vanune loode; süüfilis silmas; granaadikillu poolt purustatud põlvekeder; nurgaarsti poolt läbi viidud abort jne. Kohati on tegemist üsnagi võika vaatepildiga.

"Kunst on tulevikuga laetud relv" Mañas

Väga kaua ei olegi möödunud ajast, mil sama pealkirja kasutasin. Kuid nüüd tuleb sellesse suhtuda veidi irooniliselt ning pilk lääne asemel itta suunata.

Inspireerituna 28. veebruari Pealtnägija saatest tegelesin veidi kultuuriga ning otsisin üles Tauno Kangro Vene-variandi. Ja siin ta on.. lubage esitleda - Zurab Tsereteli.

Rohkem vist ei ütlekski midagi. Vaadake ise.. LINK :)

Kas sina oled juba oma hääle andnud?

Esimest korda nägin Bobik&Co blogis. Hiljem PilleRiini omas. Sõnum on võrratu! :)

Kaante vahele peidetud tekst...

Kommentaar "Kommunistliku partei manifesti" algusele [K. Marx & F. Engels, 1848]:

"Suruda kõik suured ajaloolised sündmused ja protsessid ristisõdadest kuni reformatsioonini ja Saja-aastasest sõjast kuni aurumasina leiutamiseni klassivõitluse raamidesse - see on sama mõttetu kui käsitleda kogu ühiskonna ajalugu meeste ja naiste vahelise antagonismi võtmes. Teiste sõnadega: nii rohmakas üldistus mitte ei seleta ajalugu, vaid vägistab seda.
Paraku müüs sedasorti ühekülgsus hästi 19. sajandi keskpaigas ja müüb tänapäevalgi. Niipea, kui keegi võtab sisse prohvetipoosi ja alustab oma jutlust sõnadega "kõik tuleb ju tegelikult..." või "kõik taandub ju...", nii leiab ta rohkelt andunud kuulajaid ja uskujaid. Piisas vaid Freudil kuulutada, et "kõik tuleb sugutungist", kui tema õpetus vallutas maailma. Tõsi, täielik mõttetus (stiilis "kõik me oleme pannkoogid") võlub ehk vaid teadlikke absurdisõpru, kuid kui öelda, et "kõik on müüdav", "kõik on illusioon" või "kogu maailm on räpane", siis peetakse seda tingimata sügavmõtteliseks. Oma alateadlikus lootuses, et ühiskonna valem on sama lihtne kui universumi valem E=mc², on inimkond valmis uskuma peaaegu suvalist mõttetust, kui see vaid kõlab efektselt."

Vahtre, Lauri. Absurdi impeerium. Tallinn: 2007, lk. 23.

Väga värskendav lugemine. Ja mis peamine, kodumaine. Et kui ühele poole saan, siis annan ka oma põhjalikuma hinnangu, kuid esialgu tundub raamat olevat väga sümpaatne.

Bussid

Ma lausa vihkan bussisõitu.

1. Bussijaamas on väga väikesel maa-alal väga palju väga eriilmelist rahvast. Tunnen end ebamugavalt.
2. Bussi peale pääseb ainult ühest uksest.
3. Bussis pole eriti ruumi liigutamiseks, sh ka üleriiete seljast võtmiseks või selga panemiseks.
4. Maanteed on ohtlikud.
5. Istmete vahed on kitsad.
6. Alati nügib keegi selja taga + aevastab, köhib, mälub jne.
7. Kilukarbitunne (st mul on kitsas, kõrvalistujal on kitsas, kõigil on kitsas)
8. Pimedal ajal ei saa bussis lugeda.
9. Magada on ebamugav.
10. Bussis ei ole piisavalt õhku.

Rong on ikka võrrratu.

Aga samas ootab mind sügisel ees pikk bussisõit.. nii et paratamatult pean end juba harjutama mõttega, et äkki ei olegi see NII hull.

Mõte

Valimiskampaaniate käigus võiks mõni erakond tulla lagedale sellise toreda ettevõtmisega nagu Ohutult Edasi. Ja mitte selles mõttes, et tõstetaks jälle kellegi palka või arendataks suhteid naaberriikidega, vaid pigem löödaks kord majja Eestimaa teedel.
Ma ootan juba pikemat aega seda päeva, mil uudistes taas kord poleks mõnd lugu sellest, kuidas x-y maanteel toimus raske (tõsine) liiklusõnnetus, milles sai surma z ja vigastada n inimest.

Siinkohal ei hakka viiteid erinevatele artiklitele tooma, aga suvalisel ajahetkel võib vaadata uudisteedastajaid Postimees, Delfi, Eesti Päevaleht jne.

Idi Amin

Pühapäeva õhtul seadsin sammud CCCP poole, et ära näha Kevin Macdonaldi lavastatud film The Last King of Scotland.

Filmi sisust võite lugeda lingi alt. Kuid kommenteeriksin paari mõttega nähtut.
Tegemist ei ole klassikalises mõttes väga hea filmiga - eriefekte vähe, verd ei lenda (aga on näha) jms. Samas on esitatud kõik tavapärased kinofilmides esinevad 'asjad' - seks, vägivald, võim, naiivsus, karm reaalsus, pisarad jne. Selles osas siis tavapärane.
Forest Whitaker on hakkama saanud väga jõulise osatäitmisega ning kui pärast filmi nägemist ei ole vaataja temast lummatud, jääb üle küsimus, et kas filmi üldse nähtigi. Kuigi samamoodi tugevat (tugevamat) rollitäitmist oleks oodanud ka James McAvoy'lt.
Film on sisu poolest väga pealiskaudne. Alles lõpus saab aimu sellest, MILLINE Idi Amin tegelikult oli. Samas on väga hästi edasi antud noore valgenahalise mannavahuline nägemus riigist ja selle juhist. Kui elu on pidu, siis ju ei märkagi muud ;)

Veidi siis Aminist ka:
Idi Amin Dada Oumee sündis arvatavasti 1925. aastal. Tema varasemast elukäigust on vähe teada, kuid ühel hetkel astus ta lihtsõdurina Briti koloniaalarmee kuninglikku Aafrika -rügementi ning alustas sõjaväelist karjääri. Teda on kirjeldatud kui peaaegu kirjaoskamatut, nürimeelset ja ülbet tüüpi. Sõjaväelise riigipöörde (kukutades oma eelkäija Milton Obote) käigus asus ta Ugandat juhtima.
Ta oli Uganda eluaegne(!) president 1971-1979 ametinimetusega Kõikide Maapealsete Loomade ja Merekalade Valitseja ja Briti Impeeriumi Alistaja Aafrikas üldse ja Ugandas eriti (selle pani ta endale loomulikult ise). Mees fetisheeris Shoti sümboleid. Tal oli neli naist ning oletuste kohaselt 43 last.
Talle meeldis purustada vastaste genitaale palja käega, samuti andis ta nõude raiuda maha nii mõnegi poliitilise vastase (kes olid valgesse riietatud) pea televisiooni otsesaates (sel ajal olid kasutusele tulnud värvitelerid).
Pole kahtlust, et tegemist oli ohtliku vaimuhaigega.
Ta suri eksiilis 15. augustil 2003. aastal.

Põgus seik ka:
"Idi Amin alustas tagakiusamiskampaaniat võitlevate hõimude vastu, tehes massimõrvade sooritamise kohuseks oma erapolitseile, kellele ta oli pannud täiesti ebaadekvaatse nime: Riiklik Teadusuuringute Büroo. Büroo korraldas ohvritele haaranguid ja tappis neid hulgi, misjärel teatas tapetute perekondadele, et surnukeha võib kätte saada 150 naelsterlingi eest. See kampaania tõi sisse tohutul hulgal raha, kuni ümberkaudsed elanikud hakkasid kurtma lakkamatu kuulipildujatärina üle, mis kostis büroo peakorteri territooriumilt. Et kõva lärmi mahendada, ässitas Amin oma vange ise üksteist 16 naela raskuste sepavasaratega surnuks peksma. Tema meelispaigaks ohvrite hävitamisel aga oli krokodillidest kubisev Victoria järv. Kui siis pealinnas Kampalas elektrivalgus kustus, teadsid sealsed elanikud kohe, et Oweni joa tamm on jälle kord inimjäänustest ummistunud."

Lõpetuseks:
Filmi lõpp on niivõrd õnnelik, et noor shotlasest arst pääseb vigastatuna riigist põgenema ning mõne aja pärast Amin ka kukutatakse. Nagu enamikes filmides (ja päriselus) ikka.
Kui sa ei viitsi/ei taha/ei julge sisult raskepärast, ajaloolist ja veidi karmi filmi vaadata, siis võta parem ette uus eestlaste mängufilm Jan Uuspõld läheb Tartusse.
Kui aga soovid näha, siis soovitan soojalt.

PS! Andmed Idi Amini kohta pärinevad Karl Shaw raamatust "Võimuhullus!" ning veidi on andmeid uuritud ka wikipediast.
PS2! Lõpp ei ole selle filmi tähtsaim osa. Kui dokumentaalkaadrid välja arvata.
PS3! Intervjuu romaani autoriga ka.

Ei ole mina, aga tehke ise parem! :)

Avatar Maker

RR, 13.02

Istun viienda korruse lugemissaalis ja võitlen unega, mis ründab siis kui pikemalt peatun raamatu Knowledge Management: Social, Cultural and Theoretical Perspectives tutvustuse tõlkimisel.
Täna on lugejad üllatavalt palju ning suur osa neist töötab nii arvuti kui raamatutega. Mul on hea meel, sest inimesed õpivad, saavad targemaks ja muutuvad ehk seeläbi veel paremaks.
Kuid jah, täna võitlen ma unega. Keskendumisvõime on null ning juhe hästi-hästi pikk. Lubasin endale (vaikimisi), et pärast tööd lähen koju ning tõmbun oma voodisse kerra ning magan hea une, pärast seda peaks ju parem hakkama.
Esialgne vaimustus kohvist on taandumas ning nüüd eelistan pigem teed (meega, sidruniviil ei teeks ka paha), äärmisel juhul on kakao aktsepteeritav (aga mul pole kodus kakaopulbrit).

Laupäeval pean raamatukokku tagastama Dali "Geeniuse päeviku", aga ma pole seda veel rohkem kui 30 lehekülge lugenud. Tundub olevat hea raamat, aga pole aega, et lugeda. Või siis - aega on, aga mina olen viitsimatu.

Hea on see. et tööpäeva lõpuni on jäänud vähem kui kolm tundi. Ning varsti on needki möödas.

Pean uuesti õppima kirjutama. Kasvõi oma väikeste värvilaikudega päevadest või sellest, kuidas tundsin suurt samastumist ühe peategelasega Gert Helbemäe raamatust.
Ma pole juba 4 aastat ühtki esseed kirjutanud. Kaua võib :d

Unine hommik

Tänane päev algas meeldivalt - äratus keset kõige magusamat und. Ärkamine ise kujunes veidi vaevalisemaks protsessiks, kuna veendusin, et jääknähud pole veel kadunud ning sellest on tekkinud kerge unesegune iiveldus. Just selline, et pole täpselt teada, kas tegemist on pohmelli või lihtsalt magamatusega.
Loobusin enese lollitamisest lubadusega mitte kunagi enam juua. Niikuinii ei pea kinni :d

Nüüd töö juurde jõudes on juba parem. Kohvi aitab. Peaaegu alati. Nagu ka aspiriin.

Täna seisab ees raamatututvustuse alustamine. Tegemist on teadmusjuhtimise valdkonda kuuluva teosega. Kui läbi närin, premeerin end rummikoogiga :)

PS! Mulle meeldivad vanemad filmid. Seepärast et nad räägivad loo algusest lõpuni, mitte ei mängi ette kummalisi keerdkäike, mis peaks teoorias halle ajurakke liigutama (vt. Memento jms). Väljakujunenud soorollid on ka ägedad.

...

Lõpetasin täna raamatu pealkirjaga Giljotiin lugemise.
Tahaksin küll Sinuga jagada mõnda katkendit sellest raamatust, kuid arvatavasti oleks loetav siinkohal liiga võigas. Või siis painajaid tekitav.
Nii olen sunnitud hoopis jagama üht pildimaterjali ja idee poolest huvitavat veebilehekülge, millele sattusin, kui uurisin Google'i kaudu giljotiini tööpõhimõtet.

Vaata ise ka!

Riigieelarve 2007

Maksumaksja 2007. aasta 1. number (lk. 10-15)

Taavi Veskimägi:
Selle eelarve ainus põhjapanev otsus on taasriigistada Eesti Raudtee. Selleks kulub kokku 2,5 miljardit krooni ja selle raha kulutas valitsus koalitsioonisaadikute heakskiidul esitamata ühtki visiooni, mis sellest ettevõttest edasi saab. 500-600 miljonit krooni sellest kulus Savisaare poolt initsieeritud kohtuvaidluste lõpetamise eest valuraha maksmiseks. Tänaseks on koalitsioonipoliitikud juba nõukogus kohad sisse võtnu ja asuvad parteiliste suuniste alusel korraldama reisjate ja kaupade vedu raudteel.

Lisaks kirjutab Veskimägi veel sellest, kuidas avaliku sektori personalikulude tõus ajab suluseisu erasektori töötasud, mis kokkuvõttes võib viia selleni, et väheneb maksutulu ning koos sellega ka ressursid, mida ühiskonnale tagasi jagada.

Eiki Nestor:
Riigieelarve kannatab samuti pikaajaliste investeeringute puudumise all. Mõtlen siin eelkõige neid probleeme, mis on seotud ühiskonna vananemisega seotud kuludega, mida tuleb ükskõik millisel valitsusel tulevikus teha.
[...]
Ka pühakiri ehk koalitsioonilepingjäi täitmata. Küllap saadi isegi aru, et sinna kirja pandu ei ole realistlik idee, vaid populistlik sõnakõlks, mis tegelikke lahendusi ei too.

Nestor keskendubki põhiliselt pensionisüsteemile ning tervishoiule. Mõlemal juhul on õhus küsimus, et kust saada vajalik raha nii defitsiidi kui alarahastatuse katteks. Raha justkui oleks, aga seegi ebaotstarbekalt jaotatud.

Harri Õunapuu:
Maksumaksja huvidest lähtuvalt peab valitsus tagama tugeva ja jätkusuutliku majanduskasvu. See omakorda viib meid elatustasemelt Euroopa rikkamate riikide hulka. Reformierakond on eelarve- ja maksupoliitikas olnud stabiilne ja järjekindel. Eelarve peab olema tasakaalus, tänavu isegi ülejäägiga, maksupoliitika peab olema stabiilne ja muutused eelnevalt pikalt ette teada.

Õunapuu kirjutab sellest, kui palju on sel aastal ühe või teise valdkonna eelarved suurenenud.

Majandusminister Aivar Sõerd räägib riigieelarvest üldisemal ning peatub pikemalt 2006. ja 2007. aasta eelarve võrdlusel.

Ehk siis nagu ikka - koalitsioon kiidab end ja esitab mõned illustreerivad numbrid ning opositsioon kritiseerib tegemata jäetud töö pärast.

Nädala pärast võib e-maksuametis tulu hakata deklareerima. :)

HappyHappyHappy

Täna sain siis väga mittepidulikult ning väga igavalt kätte diplomi. Ühtlasi tõestab see siis, et nüüd on bakakraad käes ja edaspidi võin ankeetküsitlustel jms ühe risti teise kasti tõmmata.
Still I'm happy.

Eesti--Vene suhetest

30. jaanuari Eesti Päevalehes on Jaanus Piirsalu kirjutis sellest, kuidas ta Moskvas Noore Kaardiväe poistega paar lauset vahetas.

kell 07:47:47 kommenteeris oboepoeg artiklit nii:

"... Ka nõukogude ajal kutsuti baltlasi fashistideks. Eesti keeles kirjutamist nimetati kirjutamiseks nemetskimi bukvami. Kohtasin ka inimest moskvast, kes oli raudselt veendunud, et meil ei ole siin vene rubla vaid oma raha. Seda sügaval stagna ajal. Rääkimata venelaste nottimisest saladuslikul moel jne. Mis te praegu tahate? Need absurdsed müüdid on elus. Selle asemel, et teha kaladele missivõistlusi, võiks tegeleda meie kohta info promomist venemaal. Et neil tekiks endal vaidlus kasvõi kogu asja üle. Seda aga ei tehta."

Minu enda suhtumine sellesse teemasse on kohati äraootav, kohati verd keema ajav. Hetkel ei hakka asjatult närvi üles kruttima.

Näpatud lingid, vol. 2

You Belong in Spring

Optimistic, lively, and almost always happy with the world... You can truly appreciate the blooming nature of spring. Whether you're planting flowers or dyeing Easter eggs, spring is definitely your season!

What Season Are You?

Valimised 2007

Jätkuvalt on küsimusi.

15. jaanuar 2007 Postimees
"Savisaare sõnul on Eesti riigieelarve küll tugevas ülelaekumises, kuid see rikkus ei jõua inimesteni."

Mida selle rahaga siis praegu tehakse? :)

Kui peas ja hinges on suur segadus või tühjus või lootusetus, siis Willie Nelsoni laulude sõnad olukorda paremaks ei tee.

Bubbles In My Beer

Valimised 2007

Silver Meikar: Teen rongiliikluse paremaks!
* 99 minutiga turvaliselt Tartus[t] Tallinnasse
* Vähemalt 10 reisirongi Tartu-Tallinn liinile
* Mugavad ja keskkonnasõbralikud uued rongid

Küsimus: kas kõigil riigikogu liikmetel on valimiste-eelne ajupuue? Kui riik ägiseb muidu rongiliikluse teemal ning asjapulgad kinnitavad, et investeeringud raudteesse muutuvad reaalseks alles ~5 aasta pärast, siis MILLISTEST uutest rongidest täpsemalt jutt käib?

Kardinad ja raamatud

Tänane päev on kujunenud kergeks koristusaktsiooniks ja pesupäevaks. Korraline voodipesu vahetus + idee vahelduseks kardinad ka puhtaks pesta. Viimaste vahetamine oli aga üsna vaevaline. Ühest küljest armsad nõukaaegsed kardinapuud, millele kardinaid kinnitada ja neid sealt ära võtta on üsna tülikas, teisest küljest igipõline küsimus "mida asemele panna?".

Alguses plaanisin kardinad käsitsi ära pesta, aga nüüd vaadates kuhilat põrandal, jätan töö vist ikkagi pesumasinale.
Sellised perenaiselikud mured.

Asusin hoogsalt ka Giljotiini lugema. Päris põnev. Kõrvale õhtuti veidi S. Dali Geeniuse päevikut.
Dali puhul peaks lisama, et tema on kunstnik, kes elab mu alateadvuses. Alati kipun tema teoseid kauemaks vaatama jääma. Mõnikord hirmuga, mõnikord huviga.

Aasta lause

"... 11. septembri järgses maailmas peaksid demokraatlikud riigid panema maksma oma ühised väärtused ja mõistma, et Ameerika-vastasus on lollide populism." David Cameron (Briti Konservatiivse Partei liider)

Või siis nii.
11. september muutis maailma. Millist? Kelle? See oli esimene kord kui lombitagune dreamland koges sama, mida on Euroopa pidanud tunda saama aastasadu ja -tuhandeid. Ja nüüd on paanika. Hello! Terve Ida-Euroopa elab samasuguses vaikivas paanikas, aga see ei huvita ju ühtki tugevamat poliitilist jõudu. Niisiis - raha annab võimu annab korraldused ülejäänutele.

Aga veidi teisel teemal ka.
IMHO üle pika aja üks arukas ütlemine (+ et mõte on väga õige).

"Minu meelest on riigi ainus regionaalpoliitiline otsus läbi aegade olnud kolida haridusministeerium Tartusse. Aga Tallinnas on tal ikka umbes 400 ametnikku Tartu 130-ga võrreldes." Andres Rõigas (Halliste vallavanem)

Future is now

Kui Euroopas avatakse juba sel aastal esimesed vesinikutanklad (loomulikult tähendab see seda, et kuskil hakkavad ringi vurama ka autod, millest saavad tanklate kasutajad), siis kaua läheb aega, et esimesed vesinikutoitega autod ka Eestisse jõuavad?
Pakkumine: 5, 10, 15 aastat?

Ootus

Tööl olles tegin veidi sobi ning uitasin veidi (poliit)blogides. Ning kuigi kohati sattusin ka päris asjaliku jutu otsa, jäi alati midagi puudu. Arvamus, st oma arvamus.
Kummaline on lugeda mõne onu blogi nagu online-ajalehte. Või pressiteadet.

Paar korda olen viimase x nädala jooksul lugenud ka herr Savisaare blogi. Aga kuna ma ei kavatse teda valida siis... ei viitsinud rohkem uudistamas käia.

Edasine lugemine omal vastutusel :)

Ootan uut energiapahvakat. Hetkel on maad võtmas üsna massiivne apaatsus, nõrkus jms. Varem oli meediv õhtuti ajalehti sirvida ning kommentaare lugeda, nüüd maadlen raamatuga, kuid käest panna eriti ei suuda/taha. Raamatus vaatleb autor natsismi ja kommunismi religioossest aspektist, mis kohati mõjub kuiva ja igavana (see on sellepärast, et filosoofia-teoloogia on mind siiani üsna tuimaks jätnud), kuid samas on teksti peidetud ka mõned head mõtted. Kuigi lõpuks teeb autor peaaegu alati järelduse, et kommunism ja natsism on ülimalt sarnased ning nende kahe erinevus seisneb pisiasjades. (Huvitav, kui palju teadlasi-ajaloolasi on veel samale järeldusele jõudnud?)

Siis on veel pikk nimekiri filme, mida tahaks vaadata ning omajagu pikk nimekiri isikutest, kellega tahaks vaadata. Praeguse entusiasmi ja nimekirja puhul saan omadega mäele ehk uueks aastaks :p
Kuigi juba pandi pähe mõte, et Little Miss Sunshine on nii armas ja tore film, et seda võiks juba homme vaadata.

PS! Presidendile saadetud jõulukaartidest (163 Eestist + 163 välismaalt) on tehtud RR-i 5. korrusele näitus. Püsib üleval jaanuari lõpuni. (Senikaua on arvatavasti ka minu kodused jõulukaunistused nähtaval)
PPS! Mads Mikkelsen on ülimalt silmatorkav (-paistev) näitleja. Ka uues Bondi-filmis tegi ta Bondile pika puuga ära. :o)

mõte

"Oleks parem, et need, kes suudavad tagasi vaadata ainult vihas, ei vaataks üldse tagasi." John Grimond

"1939. aastaks olime teinud selle vea, et meil ei olnud liitlasi, kuigi oli sõdimisvõimeline kaitsevägi. Nüüd ei tohi teha vastupidist viga, et liitlased on, aga kaitseväge pole." Eerik-Niiles Kross [artiklist Julgeoleku veelahe. Ilmunud ajakirjas Maailm 2007]

Piiritagune

Vene riigiduumat vaevab vist juba pikemat aega mõttevaegus. Seepärast peab aeg-ajalt inspiratsiooni koguma naaberriikides toimuvast.
Õige jah. Viigu säilmed ära (saavad oma vara endale). Aga mõte viia eesti-vene kaubanduslikud ja muud toredad suhted sõltuvusse kurikuulsast sõjahaudade kaitse seadusest on küll narruse tipp.
Be stronger, Russia!

Pühapäev

Tuvid on täna õnnelikud. Nad leidsid siseringi äärest peaaegu terve vorstijupi.

Ülemine naaber kuivatab ka vihmase ilmaga rõdul pesu. Pesupulgad jäävad mulle. Korrusmaja rõõmud.

Koristamine on sentimeetri edasi liikunud. 99 veel minna.

Eile ei suutnud raamatupoest ilma raamatuta väljuda. Valituks osutus Giljotiin. Tundub olevat ilus ja jube. Terav muidugi ka. Ilukirjandusest ei suuda viimasel ajal enam üldse huvituda. Mida ma ikka loen kellegi katkenud armastusest või eneseotsingust kasvõi tühjas kõrbes kui rohkem kisub tegelikkuse poole.
See-eest filmid võiksid olla küll äärmuslikud. Nagu armumised.

Hommikud

Kui laupäeva-pühapäeva hommikuti saab kodus kaua magada ning kedagi kõrval vaatamas ei ole, kujunevad neist enamasti välja zombihommikud. Tegutsen enamasti rutiini ajel ning hiljem täpselt ei mäleta kuidas või mis. Pika une sündroom ;o) Aga uni on hea ja sellele ei saa ju 'ei' öelda, eriti kui värske õhk, mõnus voodi ning vaikus asja soodustavad.

Täna on Esko 25. sünnipäev. Helistasin ja soovisin pidulikult õnne ja edu järgnevaks elu kolmveerandiks. Loodetavasti ei sõnunud ma miskit ära :P Sünnipäevad on nii toredad *ohkab*

Aga et jutus oleks miskit põnevamat ka, siis allpool tuleb katkend Karl Shaw raamatust "Võimuhullus!". Minu fantaasia hakkas igatahes tööle..

"Jossif Stalin oli väikest kasvu ja väärarenenud kehaga, tal oli sünnist saadik vasakul jalal lestalised varbad ja näol rõugearmid. Kremli kunstnikke oli hoiatatud, et nad maaliksid paremat näopoolt, kus oli vähem arme. Teda vaevas alati ka lühike kasv, mistõttu ta kandis platvormtaldadega kingi, et paista välja pikemana. Stalin oli ahelsuitsetaja, portreedel aga kujutati teda sageli piibuga, mida ta hoidis vasaku käe sõrmede vahel. Tema imago juurde lahutamatult kuuluv piip oli tegelikult rekvisiit, mis varjas veel ühte kehalist puuet: lapsena oli ta jäänud hobuvankri alla, mille tagajärjel tema vigastustega kaasnes sepitseemia, ja ta vasak käsivars jäi püsivalt kõverdatuks."

Lubadused

Kunagi panin oma mõttelisse tegevuskavasse kirja, et kui kooliga on ühel pool, siis teen ka korteris suurpuhastuse. Et oleks sümboolne või nii.
Tänaseks on asi nii kaugel, et pesu on pestud ja põrand läikima löödud. Ülejäänu ainult ootab.

Laiskus murrab enne kui agarus.

Rohkem kui kunst

Jumaldan ja kardan .

Põgenevad lapsed

"1941. aastal asub väike salk natside eest põgenevaid juudi lapsi rännakule läbi Euroopa. Lastel on loota vaid võõraste abile, kes näitavad neid varjates ja abistades üles suurt vaprust. Holokaustist läbi laste silmade jutustav film põhineb tõsielusündmustel." [Postimehe telekava]

La Fuga degli innocenti (Itaalia, 2004) on üsna tähelepandamatu film. Sest kui asja vastu eriti huvi ei ole, siis ei paku ka filmi vaatamine muud kui võimalust õhtutundidel vaikselt rahuldada on kaastundevajadust. Et see muudaks nagu suuremaks inimeseks või nii. Aga sellise eneserahuldamise kõrval on võimalik siiski vaadata antud filmi ka teisest spekrist.

Nimelt inimliku hullumeelsuse ning nüri järjekindluse aspektist.
Ühelt poolt laste saatjate võimas tahe liikuda edasi, päästa nii ennast kui lapsi (et saaks täidetud neile antud ülesanne), teiselt poolt sakslaste järeleandmatu tagaajamine ja erinevate võimaluste "leiutamine", et saaks ikka iga viimase kui inimraasu, mis juudi verd, kätte.
Nii põrkuvadki filmis kahe erineva osapoole üsna võrdsed, kuid täiesti erinevad soovid.

Ma ei vaadanud küll filmi lõpuni, aga nii palju kui ma nägin, siis vaatasin neid lapsi kui sõjapõgenikke (sõda teada-küll-kelle vastu). Sest selle eest nad ju ka põgenesid.

Pean veel lisama, et laste kasutamine filmides, eriti seda tüüpi filmides, on üsna riskantne tegu. Kuid paraku annab just see asjadele mingi seni tajumata mõõtme (kui õudsad olid sündmused süütutele inimestele tegelikult).

Oma arvamus: hea film. Aga juudi teema osas on mulle mällu sööbinud siiski katkend ühest dokfilmist, kus räägiti kuidas saksa sõdurid pildistasid puu külge poodud juute ning kandsid nende pilte taskus nagu talismane. Ning isegi koonduslaagrite õudused ja põgenikuelu ei lähe mulle enam sellest hetkest alates korda.
Kui siis ainult see eestlaste seast natsipoolel juute kiusanud inimeste meeletu tagaajamine, millel tegelikult eriti alust ei ole ning mille eest oleme rahvusena ka ise juba oma hinda maksnud. Nii et unustagu ära.

1947 Albert Camus La Peste

"Meie kaaskodanikud töötavad usinalt, aga ikka ainult rikastumise sihiga. Nende eriliseks huviobjektiks on kaubandus ja nende peamiseks tegevusalaks, nagu nad ütlevad, on äri. Muidugi oskavad nad hinnata ka lihtsaid rõõme, neile meeldib naisi armastada, kinos käia ja meres supelda. Aga need lõbud jätavad nad väga mõistlikult laupäevaõhtuks ja pühapäevaks, teistel nädalapäevadel aga püüavad võimalikult palju raha teenida."

*

""Küsimus: kuidas teha nii, et aeg kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mil viisil? Veeta päevi hambaarsti ooteruumis ebamugaval toolil; istuda pühapäeva pärastlõunal kodus rõdul; kuulata ettekandeid tundmatus keeles; otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid ja need püsti seistes läbi sõita; seista teatrikassa ees piletisabas ja jätta siis etendusele minemata, ja nii edasi ja nii edasi...""

*

"Kui puhkeb sõda, siis ütlevad inimesed: "See ei saa kaua kesta, see on liiga ogar." Ja sõda kahtlemata ongi ogar. Aga sellegipoolest kestab ta edasi. Ogarus on alati agressiivne. Ja inimesed märkaksid seda, kui nad aina iseenda peale ei mõtleks."

*

"Aga kuna inimese surmal on kaalu ainult siis, kui me oleme seda oma silmaga näinud, ei paku ajalukku hajutatud sada miljonit laipa kujutlusvõimele rohkem ainet kui suitsuvine."

Need on katkendid mu uuest imetlusobjektist. Albert Camus "Katk".
Ma pole kaua-kaua lugenud midagi nii: tõsist, sooja, haaravat, mitmekülgset, mitmetasandilist.

Kuigi eelnevalt olin läbi lugenud gümnaasiumi kohustuslikus lugemisvaras oleva sama autori raamatu "Võõras" (milles pettusin täielikult), on "Katk" hoopis midagi enamat. See on tõestus autori andekusest.

Siiski jäin pärast raamatu läbilugemist kinni mõttesse, et enamasti jagunevad kirjanikud siiski kolmeks: keskpärased, head ja väga head. Keskpärased on keskpärased, kirjutavad rohkem moepärast (a la kuulsused oma elust); heade autorite teoste nimistusse kuulub 1 väga hea teos ning hulk keskpäraseid, mis on kas soojenduseks parimale või vaikseks järelhüüdeks sellele ainsale; väga head autorid on suutnud aga kirjutada mõned head kirjutised, mis jätavad lugejasse sügava mulje ning mõned keskpärased teosed, mida teavad enamasti vaid kirjandusteadlased.
Camus on minu jaoks hetkel kuskil hea ja väga hea vahepeal, kuigi kaldun arvama, et ta on siiski pigem hea.

PS! Mina lugesin 2006. aastal trükitud versiooni, milles oli häbiväärselt palju trükivigu. Loodetavasti on varasemad variandid selles osas paremad.