Esimene reaalne kokkupuude magistriõppega

Täna lõpetasin oma tunniplaani koostamise. Hetkel on ainult teisepäev vaba ning vabad õhtud on asendumas kas loengus või tööl olemisega.

Üht juba olen õppinud, ülikoolis on õppimisest kohati olulisem bürokraatiarattast ning kompromissidest läbinärimine. Nõudis tegelikult suurt pingutust, et huvi pakkuvamad ained leida ning seejärel nad kenasti üksteise suhtes paika saada. Gümnaasium tundub selle kõrval ootamatult imelihtne. :)
Kui bakalaureuseõppes oli põhirõhk raamatukogunduslikul suunal ning teemal a la "kuidas koostada andmebaase", siis praegu on valdkond hoopiski humanitaarfiloloogilisem: Eesti kultuuri alused ja tähendus; Kultuurikeskkonna analüüs: Kus me oleme? Mis meist saab? Neli euroopalikku nägemust; Keelesotsioloogia ja keelepoliitika; Suuline ja kirjalik kommunikatsioon; Erikursus kommunikatsioonist: tsensuur; Kommunikatsiooniteooriad; Retoorika. Tundub isegi hirmuäratav kuna nüüd läheb õpitav tunduvalt spetsiifilisemaks ning ainetutvustusi lugedes andsin endale mõista, et võrreldes bakalause 3 aastaga tuleb nüüd märgatavalt rohkem hakata kirjutama-kirjutama-kirjutama (ehk siis koolitöid tegema).
Millised oleksid ootused? Esimene ootus on iseenda suhtes - et saaks asjad tehtud ning ained läbitud. Teiseks - õppejõud võiksid olla sümpaatsemad kui need, kellega varem olen kokku puutunud. Ometi ei taha ma endale luua illusiooni, et nüüd tulebki probleemivaba elu. Kindlasti(!) leidub ka seegi kord õppejõude, kellele saab küll head nägu teha, aga kes sügavamat muljet/austust ei avalda. Elu paratamatus. Kolmandaks - et suure ringijooksmise kõrvalt oleks aega ka süüa. Neljandaks - magamata öid võiks minimaalselt olla. Kusjuures praegu on hea seegi, et koolipäevad ei alga enne 12. Tööle peab muidugi varem jõudma ning kui järgmine aasta soovin mõnd keelt õppida, siis tuleb juba varakult arvestada kella 8-st koolijõudmisega. Küll kooliaeg ilus tuleb!

PS! Homme algabki september! Veidi jahe, koolijütsidest täituvad trollid ja trükivärvist lõhnavad aabitsad. Ja riigiisad-linnajuhid, kes koguvad kooliaastat avades endale mainet. Enda kooliaeg tuleb meelde. Nostalgia, mis muud.

Eile sain kätte 2 plaati: Diana Kralli The Girl in the Other Room ja Nils Petter Molvaeri "Solid Ether". Kuulasin neid töö juures suisa kaks korda ning mõlemal korral viisid helid (hoolimata 125-kroonistest kõlaritest) kaugele-kaugele unelema. Tekkis selline soe ja mõnus tunne.
See pole muidugi esimene kord, mil helid mind võluvad, aga seni värskeim.

Ilmad on koos sügise lähenemisega jahedaks läinud ning tundub, et sooja sel aastal enam ei saa (ma miskipärast usun külma talve võimalust). Seoses sellega on tekkinud uued elulised probleemid - mida selga panna. Tänaval kõnnivad suured mehed vastu juba jopedes, mõnel naisel on ka midagi toekamat/soojemat seljas, samas kui sinna kõrvale võib kohata ka t-särgis "hulle", keda külm (võrreldes 30 soojakraadiga) ei näi heidutavat ning noori tüdrukuid/naisi, kes armsalt naba välgutades pilke koguvad.

Täna olid väidetavalt Kristiine keskuse juures Taksopargi ristmikul trolliliinid rivist väljas. Läksin siis ettevaatlikult hoopis buss number 22-ga koju. Kui peatus nii kaugel poleks, sõidaks tihedamini, sest ette sõitis peaaegu tühi buss ning kohale jõudis ka kiiresti. Täpselt minu maitse. Ainult kodune bussipeatus on liiga kaugel (sooja ilmaga muidugi paras maa jalutada, aga praegu? Mitte väga).

Mõttetu fakt. Kas te teadsite, et ka looted luksuvad, ainult et hääletult kuna neil puudub otsene kokkupuude õhuga? :)

Läbisegi mõtted

Viimased päevad on tõestanud, et kui lasta tervisel minna, siis ta ka läheb. Sest kohe kui jääb pilk immuunsussüsteemist kõrvale.. kaob järg käest. Pealegi on rasked ajad (sügistalv) ju tulekul ka.

Reedeöisest (öö vastu reedet) äikesest sain osa vaid nii palju, et lükkasin rõduukse kinni ja tõmbasin teki üle pea, vaatasin natuke teki alt piiludes muidugi kapi poole (peegeldab hästi), et näha kuidas välgud sähvivad ning minu arvates oli küll koguaeg valge ja bass mürtsus, aga see oli äge. Poleks mul vaja olnud hommikul tööle minna või oleksin üldse veidi reipam olnud, oleksin vastu oma väikest/suurt kartust akna juurde läinud, et seda vaatemängu lähemalt uudistada. Looduse jõud on võimas ja kaunis. Ja tekitab kerget värelust hinges, mis aeg-ajalt seguneb aukartusega. Aga õigepea vajusid silmad kinni ning viimast osa tormist ja selle ilust ma ei kuulnudki/näinudki.
Ootan juba järgmist nädalat. Siis tuleb toakaaslane tööle tagasi ning ma näen inimlikku seltskonda sagedamini kui 2 minutit koridoris või lugemissaalis või olukorras, kus keegi tähtsam astub tuppa, et kas natuke juttu puhuda või midagi asjalikku öelda. Ja ma tunnen temast isegi puudust - ikkagi pole me juba üle 2 kuu samas ruumis tööd teinud (vahepeal küll vääääga põgusalt kohtunud). Ning arvatavasti saabub meie tuppa septembris ka uus tegelane (meenutage luuletust, et septembris on kõik-kõik-kõik uus).

Orwelli 1984-st. Paraku on nii, et minus see raamat vaimustust ei ärata. Mitte kuidagi. Seda on küll hea lugeda ning ma saan aru, miks see nii populaarseks osutus, aga siiski.. seal on see miski, mis pole mind kunagi vaimustanud ega tee seda ka edaspidi. Võimalik, et selle nimetus on ulme või fantaasia. Võimalik, et ma muudan 20 lehekülje pärast oma arvamust. Ja ometi meeldis mulle Punane Kääbus. :)

PS! Pilt siit (et kõik ikka korrektne oleks).

Kui ma kohe magada ei saa, siis ma jäängi magama. :d

xxx

Hallid ja sombused ja udused, kuid soojad hommikud kujundavad natuke ka meeleolu. Unine, uimane, väsinud, kuid positiivselt häälestatud.
Mulle meeldib kui turistid meie linna ja riiki kiidavad. Aga mulle ei meeldi kui eesti soost noormehed näpuga Vene teatri suunas näitavad ning seepeale küsivad, et kas siin on palju venelasi.
Mulle meeldib kui noored tüdrukud/naised roosat kannavad (järgmine võimalus on alates 60selt - muig). Mulle meeldib kui mehed musta kannavad, aga nad peavad seda hästi tegema.
Mulle ei meeldi see, et ma ootan järgmiselt raamatult juba ette liiga palju. Loodan, et Orwell ei peta mind.

Ärimees maailma serval..

Seoses sellega, et müüki on jõudnud Valeri Panjushkini eesti keelde tõlgitud raamat "Mihhail Hodorkovski. Vaikuse vang", sattusin peale 2006. aastal Eesti Ekspressis ilmunud Ed Caesari artiklile Mihhail Hodorkovski: elu siberi vanglas, mis on päris karm olustikukirjeldus. Aga läbi tasub lugeda (kui pole seda veel teinud), sest haakub hästi eelnevalt esitletud Malõi raamatus kajastatuga.

Vahelduseks

Kuna raamat on juba paksu rahulolematust suutnud tekitada, siis vahepalaks pakun katkendi ajakirjast Director. Tundus päris karm juhtum olevat. Järeldused teeb igaüks ise.

"Ja liigset vaeva pole olemas. Kui see unustatakse, võib hulle asju juhtuda. Mõne aja eest teatas näiteks üks daam, et ei jõua sulgemise ajaks hooldusse autole järele. Klienditeenindaja pidi jätma süütevõtme turvamehe kätte, kuid unustas. Klient tõi siis kodust varuvõtme ja viis auto minema.
Hommikul tuleb klienditeenindaja tööle, näeb sahtlis autovõtmeid ja helistab daamile: "Töö on valmis, olge hea, viige auto koju." Klient oli selle peale muidugi pahane ja tahtis võtmeid kiiresti kätte saada.
Aga klienditeenindaja unustas talle ka võtmed viia - sellest sündis suur pahandus... Selleks et asja parandada, viisime daamile naistepäevaks shampuse ja lilled ning lubasime valurahaks arve tühistada. Kuid klienditeenindaja unustas ka selle ära, ja mõne aja pärast oli inkassofirma daami ukse taga."
Reha, Tiit. Toyota hea teeninduse taga on.... töötajatega seotud probleemid! - Director, juuni 2007, nr. 6, lk. 44.

Lugemisvara vol. 6

"Ilu hindab mitte see, kes teab luuletusi peast, vaid inimene, kes ise suudab ellu tuua ilu ja harmooniat." (lk. 258)

"Peale selle teevad meid abistavad lääne majandusmehed pidevalt selle vea, et usuvad, nagu tahaksid kõik Vene riigi kodanikud ja poliitikategelased ühiskonna heaolu suurendada. Nad ei suuda ette kujutada, et terve hulk poliitikuid tegutseb aktiivselt selle nimel, et olukorda halvendada." (lk. 264)

"Mu trepikoda võõbati üle värviga, mille peale ei saa joonistada, nüüd on keegi kõik trepikäsipuud nätsuga kokku mäkerdanud." (lk. 281)

"Tütarlapse poolehoidu taotledes võib talle lillekimbu kinkida, aga võib ka tema maja maha põetada, et ta näljasena ja õudusest värisedes leivatüki eest end sulle annaks." (lk. 281)

"Näiteks ütlevad majandusteadlased: "Vene majanduse kasvu on hädasti vaja, järelikult peab see tulema. Ja küll on tore, kui see äkki juhtub!" Ent kui lõbus ka poleks elevandil lennata, lendu ta ei tõuse. Ja nähtavasti on sel mingid objektiivsed põhjused. "No kuule, varblane on nii pisike ja rumal ja ometi lendab, elevant aga säherdune suur ja tark, kas siis tema ei või lennata?" vastavad ökonomistid. Ilma põhjalike struktuurimuutusteta Venemaa majandus lendu ei tõuse, aga vene tiivutusgeen on teada - kadedus kõigis selle arvukates ilmingutes." (lk. 285)

Lisaks loetleb autor üles veel täna Venemaad iseloomustavad kriisid:
* Rahvavõimu kriis
* Majanduslik kriis
* Võimukriis
* Seadusandluse kriis
* Elanikkonna jaotamine rassiliste ja usuliste tunnuste järgi, eraldumispüüe, vastutustundetu natsionalism. Tõsine mure Venemaa praeguste piiride säilimise, SRÜ püsimise pärast
* Looduse ja looduskasutuse ökoloogiline kriis, lähenev riigisiseste varude nappus
* Tervisekriis. Rahvastikukriis
* Infrastruktuuri kriis
* Kuritegevuse kriis
* Professionaalsuse kriis

Esmajoones veendusin ma raamatu lõpuks, et see on kirjutatud ennekõike neile, kes elavad Venemaal. Et avada nende silmad. Et näidata ette inimeste endi hoiakutes peituvad vead.
Aga raamatut lugedes tabasin end aeg-ajalt mõttelt, et tegelikult on seal ka meid, eestlasi. Meie vaateid ja seisukohti. Mitte küll 100%, kuid siiski seisame oma loomult venelastele palju lähemal kui ehk tahaksime. Enamasti siis kadeduse ja ogaruse osas. :)
Autor selgitab mõnusalt olukordi, mis on viinud Venemaa sinnamaani, kus ta praegu on, ning kokku saab asja võtta nii, et Venemaa on nagu seestpoolt mädanev õun - väljast ilus ja üsna korralik, aga siiski on tajuda, et varsti kukub asi kokku (esimesed mädaplekid).

Mis puutub eelnevalt esitletud sisukatkeid, siis need ei kirjelda tegelikult väga raamatu üldist sisu, vaid on pigem mu isiklikud lemmikud, mis on hästi välja öeldud. Tegemist on siiski raamatuga, mis omab tugevat keskset teooriat (kaks vaatekohta - ideoloogiline ehk horisontaalne ja isiklik ehk vertikaalne). Sellele on üles ehitatud 2/3 raamatust ning selle abil selgitatakse mitmeid ühiskonnas toimuvaid protsesse. Minu arvates üsna tabavalt.

Samas ei ole ma raamatu autoriga mitte alati 100% nõus. Näiteks kaob mu arvates Malõil "pilt eest" kui ta räägib kommunismi positiivsetest külgedest (ma ise küll ei suutnud hästi vahet teha, mille poolest need negatiivsetest oleks erinenud).

Kokkuvõtteks?
Hea raamat :)

PS! Käisin ka Matvei Malõi (Matthew Maly) koduleheküljel, kuhu ta on koondanud oma kirjutised. Tasub üle vaadata. Ja siis vastakse mulle keegi, mida ta arvab Putinist.

Lugemisvara vol. 5

"Algselt lõid kapitalistid töölisklassi ekspluateerimise süsteemi, millele Marxi teooria järgi oleks pidanud järgnema sotsialistlik revolutsioon. Ent kapitalistlike suhete väljakujunemisel näitas nende arenguloogika, et tunduvalt kasulikum on teha töölisklassist oma partner, toodetavate kaupade ostja, kui jätkata ekspluateerimist ja vastasseisu. /.../
Miks tegi Marx selle vea? Marx alustas horisontaalsest sõnast "ära võtma", kapitalist aga vertikaalsest sõnast "looma" ja olnuks Marx kas või tiibadega ingel, horisontaalne mõtlemine viinuks teda ikkagi skeemini "minul on halvem ja sinul on halvem". Kapitalisti vertikaalne mõtlemine juhtis ta aga paratamatult põhimõtteni "sinul on parem ja minul on parem"." (lk. 188-189)

"Aga tagasijooks polegi nii haruldane nähtus. Mis riigis põletati oma diplomeid, unustati ühe hetkega prantsue keel, kaevati ballikleidid maa sisse? Kes oli maal parem peremees, kas kulak, keskmik või kehvik? Kui palju oleks meid järel ja kes me oleksime kui Stalin elanuks veel kakskümmend aastat? Kuidas see juhtus, et hiinlased, hoolimata Konfutiuse põhimõttest austada õpetajat, hävitasid aastaga kogu oma professuuri? Miks jäi seitsmemiljonilisest Kambodzha rahvast järele vaid poolkõngenud Pol Poth? Ja lõpuks, miks on kõige austusväärsema, kõige ajaloolisema paiga Venemaal hõivanud elav laip? Sellepärast, et on olemas jooks, kus võidab kõige viimasena finishisse jõudnu, see just ongi tõeline võrdsuse poole püüdlemine." (lk. 196)

"Kui võrdsusel rajaneva ühiskonna loomine osutub nii keeruliseks, miks see idee siis inimesi nõnda tugevasti köidab? Aineliste hüvede võrdne jaotamine on külgetõmbav seepärast, et välistab automaatselt headeks ja halbadeks jagamise. Isiklikul valikul pole enam tähtsust, järelikult välistatakse ka juhuslikkus. Hämmastav, aga selline ettepanek esitatakse kui kindel ideaal, kuigi tegelikult kirjeldatakse siin moraali ja isiksuse kasvu põrmustamist, üleüldist surma ja inimrassi hävitamist." (lk. 200)

"Võetakse vastu seadus, et maks peab moodustama 90% kasumist, ja kõik ettevõtted lähevad varju. Milleks riigile nii palju meie raha? Aga selleks, et võidelda kuritegevusega - kõik ettevõtted on ju varju pugenud! Nii tulebki välja, et tshetsheenid riigile makse ei maksa, pakuvad aga kriminaalset "katust" ja rikastuvad. Riik tunneb kadedust ja saadab Tshetsheeniasse pommituslennukid. Asi algas maksuseadusest, aga lõppes suure verevalamisega." (lk. 213)

Järgmine kord saab juba kokkuvõtteid teha. Ning juba on tehtud nii mõnedki järeldused. :)

Lugemisvara vol. 4

"Mürgise vee andmine ei tähenda inimese janu kustutamist, kuigi näeb välja samamoodi." (lk. 151)

"Kommuniste ja fashiste saab süüdistada vaid eranditult kõigi oma riigi kodanike tapmise katses. Sõna "tapmine" all peame täiesti põhjendatult silmas inimese ilmajätmist eraomandist, iseloomust ja omaenda saatusest." (lk. 152)

"Kui vene ärimehed oma bisnisega algust teevad, avastavad nad õige ruttu, et seaduse järgi tegutsedes on laostumine möödapääsmatu. Legaalse äriajamise rajal seisavad võimsad takistused, aga seadusest möödahiilimise teed on kõigile lahti ja muidugi võivad konkurendid neid kasutada. Arvatakse, et meil kehtib eraettevõtlus ja eraomand. Tegelikult on bisnis Vene riigis siiamaani põrandaalune äri." (lk. 160)

"Võtame näiteks korterimüügi lepingu. Kui müüme elamispinna 100 000 dollari eest, tuleb ühel poolel maksud tasuda, teisel aga näidata, kust ta raha pärit on. Seepärast on parem korter müüa kirjade järgi 10 000 dollari eest ja 90 000 mitteametlikult üle anda." (lk. 173)

"Peab ütlema, et tegelikult ei ole NSV Liidu majandust kunagi planeeritud. Inimesi mahalaskmiseks kokku ajada nagu 1937. aastal, Ukraina leivata jätta, ressursid rusikasse pigistada - seda sotsialistlik majandus suudab. Kuid juba väljend "sotsialistlik planeerimine" meenutab loogikaparadoksi nagu "vaat kui kisun sul pea otsast, siis kuuleme, mis laulu laulad"." (lk. 176)

"Stalin on tööstusajastu juhi ideaalne varjunimi. Katkestage mõneks minutiks lugemine ja proovige sellest parem pseudonüüm välja mõelda.." (lk. 180)

Lugemisvara vol. 3

Edeneb-edeneb. Varsti jõuan juba pealkirjale ka lähemale. :)

"Selge, miks sakslased röökisid "Heil Hitler!", inglased aga tervitasid Churchilli viisakate poolnaeratustega: sakslased kandsid kõik oma õnnelootused üle Hitlerile, inglased aga teadsid, et nende õnn sõltub edaspidigi neist endist." (lk. 104)

"Ainult usurituaaliga võib seletada, miks vene paraadidel rahvale nii väga meeldis, kui inimesed lennukit kujutasid. Päris lennukeid oli to ajal vähe, aga Tööpingile öeldi: "Kui duralumiiniumiei ole, tee lennuk inimestest." Just siis Stalin geniaalselt nimetaski inimesi kruvikesteks." (lk. 106)

"Mis on siis Sotsiaalne Masin ja kuidas ta on valmistatud? Me teame, et ta koosneb inimestest, kuid tal on ka elutu asja tunnusjooni. Kuidas on see võimalik? Horisontaalse meetodi vastuvõtmine algab siis, kui inimene lakkab olemast tema ise ja kutsub enda sees esile midagi niisugust, mis peatab aja kulgemise ega ole seotud tema isiksusega." (lk. 108)

"Võtame kiviaja inimese. Ta oli elav. Tal olid käed, silmad, kõrvad. Kuhu sa teda ka nõelaga poleks torganud, igal pool olnuks tal valus. Nüüd aga vaatame tänapäeva vanaisa: prillid, telefon, põlveliigeseprotees, valehambad, käes ajaleht, mida ta elavalt tsiteerib. Mitte vanaisa, vaid toatuhvlites kübermees. Ja kui asja lähemalt uurida, näeme, et tal on ajus rohkem kive kui neerudes." (lk. 124)

"Totalitaarse korra tingimustes üles kasvanud inimeste kõige märgatavam erinevus demokraatlikus riigis sirgunud kodanikest on püüd väidete ja faktide vääramatuse, nende kaljukindla püsimise poole. Ilma selleta ei oleks meil nähtavasti riiki, mida peeti kõige edukamaks, aga mis ühe hetkega kokku varises. Tuleb end elule avada ja vabaneda paigalseisust, mille abil kommunistid püüdsid kongis korda hoida." (lk. 127)

"Nüüd sobib haakrist ideaalseks ideoloogiliseks sümboliks isegi rohkem kui sirp ja vasar, sest nimelt haakrist demonstreerib suurepäraselt, enam kui miski muu, et vene rahvas on täielikult kaotanud oma ajaloolise mälu." (lk. 140)

"Kui täiuslikku kapitalistlikku kaupa esindab "kinder-surprise" (nii toit kui pidu), siis ideaalseks nõukogude kaubaks tuleb pidada tanki: töömahukas, terasest, mitte millekski kõlblik, hirmuäratav." (lk. 149)

Lugemisvara vol. 2

Raamatu lugemine kulgeb ladusalt. Kõrvale aeg-ajalt muud kirjandust ka. Aga tunnen juba, et see aeg, mil raamatut käes olen hoidnud, on mu maailmavaadet ja suhtumist -ism'idesse üsna arvestatavalt muutnud. Ehk siis - vaadetesse on tekkinud uus mõõde.

"Klisheedekeel erineb põhimõtteliselt keelest, kus iga sõna kannab eraldi mõttelist koormat. Ühest küljest - klisheedekeel ei ole keel. Katsed selle abil tõelisi tundeid edasi anda tähistatakse omaette nimetustega - kitsh, popkultuur. Ometi on klisheedekeel erakordselt tõhus kommunikatsioonivahend." (lk. 80-81)

"...praegugi koosneb keel Vene riigis kahest sõnast: elus - aitäh." (lk. 81)

"Mida rohkem minu ees järjekorras seisvaid inimesi välja langeb, seda kiiremini jõuan ma leti juurde. Ja seda rohkem saab müüja mulle pihku pista. Just seepärast läks Stalinil korda nõnda palju inimesi teise ilma saata ja surra rahva hulgas nii populaarsena. Oli ta ju populaarne ellujäänute seas, surnud aga ei hääletanud." (lk. 83)

"Vene demokraatia probleem seisneb selles, et tal tuleb üles ehitada ühiskond, mis rajaneb isiksuse õigustel, st nõukogude rahvast kasvatanud õiguste täielikul vastandil. /.../
Rahva hüvanguks, demokraatliku ühiskonna ehitamiseks tuleb rahvalt tema saavutused ära võtta, st hävitada süsteem, kus kaotust loetakse võiduks. Teiste sõnadega - täna saab Venemaal lääne tüüpi demokraatiat kehtestada ainult jõuga või pettusega. Või siis on hädavajalik jõuda selleni, et inimesed oleksid demokraatiaks valmis." (lk. 94)

"...mida kõrgemalt on arenenud tsivilisatsioon, seda vähem inimesi suudab tema uusimaid saavutusi kasutada. Siin võib rääkida mingist tsivilisatsiooni kolmnurgast. Kui haridus ei lähe edasi ennaktempos, jääb tsivilisatsiooni arenedes üha vähemaks inimesi, kes suudavad jõuda professionaalsuse tippu: naela seina oskab lüüa igaüks, aga kosmonaudiks võib saada üks miljonist." (lk. 101)

"Niisiis, inimesed loobusid oma isiksusest ja saatusest Hitleri kasuks ja tema muutus täielikult nende eest vastutavaks, sai nende õnne allikaks. Stalin oli kogu riigis ainus teadja inimene, ülejäänud vaid esitasid talle küsimusi." (lk. 103)

Lugemisvara

Polnud juba kaua nii tugeva tõmbega raamatu järele haaranud, kuid nüüd see juhtus. Ette jäi Matvei Malõi raamat Kuidas teha Venemaast normaalne riik?

Raamat, mida teoorias võiksid lugeda kõik need isikud, kes Venemaaga ühel või teisel moel kokku puutuvad.
Esiteks selgitab autor üsna arusaadavalt ja lõbusas toonis, kuidas on Venemaa jõudnud oma praegusesse olukorda, teiselt poolt aga annab ühiskondlikul tasandil ülevaate pigem religioonile tugineva lääne ja pigem ideoloogiale tugineva ida vahel.
Olen praeguseks hetkeks jõudnud läbi lugeda küll vaid esimese veerandi raamatust, aga juba ootan põnevusega, mis edasi saab (võtan hetkeks endale voli võrrelda end Harry Potteri fännidega, ainult et minul on 1, aga neil mitu raamatut).

Mõned katked raamatu algusest:

"Vene riigis leidub mitut liiki ametlikke lube seadust rikkuda ja vilkur on neist kõige süütum. Mida kõrgemal võimuredeli astmel sa asud, seda vähem seadusi sinu kohta käib." (lk. 22)

""Avatud kõrguste" autor Aleksandr Zinovjev, kes tegi läbi Suure Isamaasõja, kirjutas Makarovi püstoli kohta, et sellega ei saa kümne meetri pealt kassile ka pihta. Kui aga lenduril on vaja end maha lasta, ei tõrgu püstol ilmaski. Pealegi on ta nii tõhusalt tehtud, et temaga võib vajaduse korral ka naela sisse lüüa. Universaalne (just jumalale meele järgi), aga oma põhiliseks otstarbeks kõlbmatu." (lk. 32)

"Me kõik oleme kokku puutunud vandalismiga trepikodades ja majade ümber. Ärakõrvetatud liftinupud, trepimademetele kritseldatud roppused pori ja korralagedus hoovides. See kõik leiab aset põhjusel, et psühholoogiliselt ei luba vene inimene endale uskuda, et see ongi tema kodu. Kuidas võib jumal, isiksus, kes väärib paleed, see, kelle kohta seadused ei käi, elada nii armetus paigas?" (lk. 34)

"Vene riigi tragöödia seisneb selles, et siin peetakse kadedust headuseks, katseks eksinut päästa." (lk. 43)

"Sotsialistlik majandus on kapitalistlikuga võrreldes alati kaotusseisus: sellal kui kapitalistlik majandus toodab esmalt "Zhaporozhetseid", siis "Volgasid" ja lõpuks "Mercedeseid", hävitab sotsialistlik majandus kõigepealt "Volgad", seejärel "Zhaporozhetsid" ja viimaks ka jalgrattad. See-eest sotsialismis elav inimene on kodanlasest õnnelikum - hankis 200 grammi vorsti ja on rahul." (lk. 77)

Killukesi siit ja sealt

TLÜ on nõus mind taas enda rüppe võtma. Mina kahtlen.

Päeva hea tuju looja oli Arno: "Eks ta ole, et mõni sell istub kasvõi kullakamaka otsa, rüüpab lonksu vett, sügab kukalt ja tatsab edasi ning hiljem kuulutab, et hirmus kidur maa oli."

Päeva videod Jazztronikult. Vaata näiteks seda. Ja Amy Winehouse. Näiteks see.

Colour Me Kubrick on tõeline kitsh. Aga samas teeb John Malckovich ühe järjekordse überrolli.

Laupäeval olen andnud lubaduse külastada Viljandit ning folgile lähemale astuda. Saab siis tehtud. Enne veel ainult vaja üks armas pulmatseremoonia ära näha. :)

PS! Kõigile lugejatele ja muidu raamatukogu riiulite imetlejatele - RR on uuest nädalast taas avatud (E-R 12-19). Lugemist nõrkemiseni! ;)

Kommunikatsioon

Pärast bakalaureusekraadi omandamist olen olnud üsna kahevahel - kas minna edasi õppima või mitte. Ühest küljest on ju haridus meie tervise kõrval üks kallimaid varasid üldse, kuid teisest küljest seab inimlik laiskus meie mõtetele omad piirid. Kui olin sobiva eriala üsna juhuslikult välja valinud, otsustasin siiski proovida. Mine tea, äkki õnnestub.
Esitasin SAIS-i (teenus, mille abil saab esitada SAIS-is osalevasse kõrgkooli oma sisseastumisavalduse turvaliselt ja elektroonselt Interneti teel) kaudu avalduse ning juba 13. juulil oodati mind katsetele. Koosnes see kahest osast: essee + vestlus. Esimesel päeval oli essee. Tahvlil oli veidi alla kümne teema, aega neli tundi. Kuna viimati kirjutasin sedalaadi kirjatükki 2003. aastal ühiskonnaõpetuse riigieksamil, pole muidugi imestada, et kerge närvitsemine käis asja juurde. Aga polnudki nii hull. Valisin teemaks "Sõnavabaduse piirid" ning hakkasin kirjutama. Ikka sellest, et isegi korralikus demokraatlikus riigis eksisteerib kolme liiki sõnavabaduse piirangut: poliitiline, ajakirjanduslik ning kogukondlik. Essee eest anti 10 ja 8 punki ning suures edetabelis olin seejärel kolmas.
Vestlus toimus 19. juuli hommikul TLÜ keeltemajas. Komisjonis istusid Ehala ja veel keegi (kuna nad end ei tutvustanud, siis ei teagi teise isiku nime). Vestluseks ma suuri ettevalmistusi ei teinud, kuid küsiti selliseid igavaid ja pealiskaudseid asju nagu "kust tuled, mida õppisid, mis teemal lõputöö kirjutasid, millisena näed oma lähima 5-aasta karjääri, millest tahad magistritöö kirjutada, tööl käid, mida teed, õppida ikka saad, mis teemal essee kirjutasid." Pärast seda rääkisid nemad natuke (ikka sellest, et nende küsimuste põhjal saab inimesest üldpildi) ja oligi kõik. Päev hiljem riputati tulemused üles.
Nagu oodata oli, tegin vestlusega mõnusa languse 9. kohale, punkte kokku 7,7. Ei nurise, sest teoorias peaks koht olemas olema (see, kus semestri eest tuleb 13 000.- maksta). Võimalik, et lähengi õppima. :)

PS! Ida-Lääs on üks sügavamaid ja liigutavamaid filme üldse, mida ma näinud olen. Rohkem kui soovitan.

"I like the word inland. And I like the word empire." D. Lynch

Ei juhtu just tihti, et kinost väljudes on mul liblikad kõhus. Tegemist pole siiski armumisega või nähtu jumaldamisega, vaid antud juhul elas film minus veel kaua pärast vaatamist edasi. Aga filmi ma siiski kõigile soojalt ei soovita.

Käisin vaatamas David Lynchi üht uuemat meistriteost Inland Empire. Kustumatu mulje. Esiteks muidugi 3 tundi, mille käigus jõudsin läbi elada täieliku emotsioonide kogu, kõikvõimalikud seisundid (unisus, väsimus, tülgastus, rõõm, põnevus, kurbus, üllatus jne) ning igatpidi asendid. Teiseks aga meeldis mulle Lynchi käekiri. Seekord oli ta taas sammukese kaugemale astunud.
Filmi sisu on siis tõesti nii nagu kirjutab Sõpruse kodulehekülg: "Armudes ekraanipartnerisse, avastab noor näitlejanna, et jäljendab filmi enda sündmusi. Olukorra teeb keeruliseks teadmine, et filmitakse uusversiooni Poola filmist, mis ei valminud kunagi tragöödia tõttu, millest keegi ei räägi. Kõik märgid näitavad, et filmiprojekt on needuse all."
Mina kirjeldaksin nähtut muidugi veidi teisiti. Siin siis üks versioonidest.
Kujutle, et su ees on üsna arvestatav kogus puzzletükke, mida sa tahaksid vägaväga kokku panna. Alustadki sellega.. kui selgub, et tükkidel olevad kujutised on ajas muutuvad, samuti muudavad aeg-ajalt ruumis oma asendit (mõnikord vahetuvad/tekivad/kaovad) ka kinnitusosad (need, mis sarnanevad mummuga ning eenduvad tükist). Raskus, või mis? Aga huvi ei kao, sest lugu/lõpptulemus pakub tõsist pinget. Nii on ka selle filmiga. Ainult et täielikku ning üheselt mõistetavat pilti pole kunagi võimalik kokku saada. Variatsioone on lihtsalt nii palju.
Muidugi meeldis film mulle veel seetõttu, et rezhissöör oli filmi lõpus teinud just sellise käigu, mida ootasin pikisilmi juba filmi algusest. Ja tehtu oli isegi parem.

Milleks siis üldse kirjutada.. kui isegi ei soovita? Aga sellepärast, et see on üks mu selle hooaja vaieldamatutest lemmikutest. Ajaliselt natuke pikk, aga mitte võimatu, et paigal püsida. Kes siiski huvi tunneb, siis tuleb arvestada ka sellega, et film on raske ning wtf-hetki võib olla päris mitu. Ja 3 tundi tähelepanu suunamine ühele ja samale asjale on ju tänapäeval üsna raske (kiire elutempo, eksole).

Lõpetuseks natuke imdb.com-st:
""I can't tell if it's yesterday or tomorrow and it's a real mind f---"
This single quote from Laura Dern sums the movie up fairly well. It is also one of the self- referential moments of the film that explores the audiences very thoughts while providing some comic relief.
Lynch said that he used the digital camera to give him freedom. You can see much more movement in this film than his others, giving an almost voyeuristic feel. He also uses many close shots, and as always, obscure framing allowing ambiguity and confusion. Lynch really explores the freedom of movement and editing that is available with digital, and you can feel his energy and zest in the new medium. The moments of suspense and terror are so well done - there are several scenes that will literally make you jump - that I found a Hitcockian brilliance of using subtlety, indirectness, and sound to convey emotion rather than expensive special effects. Of course, there are other scenes that would qualify as downright freaky.
The film itself is hard to summarize. Most of you know the basic plot, but this really means nothing about the film. It has no type of linear story line and the converging and diverging plot lines are connected by only the most simple threads, time, location, memory ("Do I look familiar? Have you seen me before?") identity, and people who are good with animals. It would be a disservice to this film to try to find meaning or symbolism as I see some people already are. /.../ It is a movie that plays off of ideas, color, mood, it presents intangible emotions that we feel and internalize rather than think about and solve. Film doesn't need a solution to make sense, but it is typical for us to want solve things, to have closure. This film is better if you just let it wash over you and surrender the urge to find meaning.
It plays on our emotions with intense sound and cinematography, grasping fragments from dreams, sliding in and out of reality, exploring nightmares, and asking us what time and reality really are. /.../ It also has some truly surreal moments of Lynch humor."
Kirjutas Greg from New York

Uni, sinust unistada võin...

Tere siit tuulisest Tallinnast, kus kuumus sulatab keha, samal ajal kui "kerged" tuulepuhangud teevad kõik, et teelt välja lükata!
Viimased päevad on möödunud suure ühtlase magamatuse all. Ikka nii, et mitu-mitu tundi öösel üleval ning siis - tund või kaks või kui veab, siis kolm - enne äratust korraks unele. Kusjuures, uni on kerge ning jõuab väga kiiresti otsapidi REM-i (see on siis üks viimastest faasidest). Unenäod on aga veidrad või väga ehedad.

Viimased kaks.
1) Ärkan öösel millegi peale sügavast unest üles ning komberdan siis millegipärast hästi-hästi pimedasse kööki. Lükkan paksud (hmm.. minu köögis neid pole) kardinad eest ning vaatan justkui 15. (või 20. - mingil kõrgusel kaob vastav tunnetus ära) korruselt alla maja ette. Seal on päris mitu tuletõrjeautot ning suurel hulgal inimesi. Üritan siis aknaklaasile toetuda, et paremat ülevaadet saada, kui avastan, et aknas on kahe rusika suurune auk. Suur hämmeldus. Pärast seda avastust ärkasin ka päriselt. Väljas oli valge, kajakad "kisasid".
2) Sattusin kellegagi (ei teagi kas mees või naine) ühte väga kinnisesse (vähemalt tundus nii, sest väljast oli maja mittemidagiütlev) klubisse, kus väga piiratud/valitud seltskonnale esinesid erinevad artistid (mitte ainult vähetuntud noortebändid, vaid juba ka maailmakuulsad tegijad). Pind sarnanes suurele tootmisruumile, kus olid suured, kuid kõrgel asetsevad aknad (justkui natuke trellitatud ka), põrand oli puhas betoon, seinad pigem valged. Kogu interjöör oli muidu ka robustne ja lakooniline. Keset ruumi oli nn lava, mis asus kõrge aluse peal. Selle ümber oli 6-8 lauda, mis asusid suuremate laudade peal, iga laua ümber 8 tooli. Mingit baari seal polnud, alkohol ja tubakas olid vist isegi keelatud. Mäletan, et mind juhatati istuma ning kuulasin paari lugu. Pärast jagasid kuulajad esinejale kommentaare ja nõuandeid. Ise avastasin end ühel hetkel Amy Winehouse'iga tema uue plaadi materjalist rääkimas. Päris asjalikku juttu isegi, pärast ühines veel keegi, kes õpetas millal ja kui palju millise pilliga mängida.
Seejärel aga olin juba uues kohas, kus mu kuklale maandus kollase peaga lind (selline on isegi olemas: yellow-headed blackbird; vt. pilti), kes hakkas mu kukalt toksima. Selle väga elutruu tunde peale ärkasingi.

Täna pärast poeskäiku läbi parkla kodu poole jalutades jõudsin avastusele, et mulle ei meeldi kuldsed maasturid. Aga Volvo on üks stiilsemaid Euroopa juurtega automarke. Ja mulle see meeldib, väga.

Lõpetuseks üks ilus katkend, mis peaks meie rahvuslikku ego natuke tõstma.
"Eestlased on kujunenud tingimuste mõjul erakordselt töökad. See maa, millele nad on elama sattunud, on kivine. Muistsetest aegadest alates on eestlane läinud põllule ja ennekõike korjanud kokku kivid, mida nagu ujuks maa seest üles. Suured rahnud ja munakivid, väiksemad ja veel väiksemad kivid. Ta on ladunud kõik need kivid kannatlikult kiviaiaks ümber põllu, ehitanud neist väga ilusaid majapidamishooneid. Kogu põld oleks nagu puhtaks korjatud, kuid järgmisel kevadel algab kõik otsast peale. Ja nõnda on see käinud aastast aastasse. Eluaeg. Tahtmatult oled kannatlik ja harukordselt püsiv. Need omadused on eestlastes arenenud põlvest põlve."
Kirschbaum-Pljuhhanova, Maria. Mälu hoiab meid eluaeg koos. Tallinn, 2007. (LR 2007/13-16)

Tõsi, sõnaosavusega see lõik ei hiilga, aga sisu on sõnadest üle. Meenus Tõde ja Õigus ning Andrese katkematu võitlus oma maaga. Kahju vaid, et oma maatükki armastas ta rohkem kui oma naisi või lapsi. Aga viimastele ei pidanud ta ka ju tõestama, et suudab sellest kesisest ja tihti muret tekitavast heinamaast või põllulapist üle olla. See oli ikkagi tema võitlus iseendaga.

PS! Pilt pärineb siit.

Suvi on aiapidajale töine aeg

Tegime isaga "võsakoristustöid".. ja ennäe, välja tuli sugulaste haud. :) Piinlik muidugi, et olukord juba nii käest ära oli läinud, aga seda suurem oli rõõm kui plats oli puhas ja isegi paar lille mulda istutatud.

Teine suur tegu oli kirsside korjamine. Ehk siis see, mis neist veel alles, sest hallrästaste hordid olid korralikku laastamistööd teinud. Naabrimees oli nende elimineerimiseks ostnud suisa õhupüssi ning on nüüd pidevalt kirsivalves. Paar laipa on ka meie aeda jõudnud.

Igatahes sai veidi vähem kui 10 topsi sügavkülma pandud (hea talvel nosida).
Homme algab jaht vaarikatele.

PS! Pilt on sellisest huvitavast kohast.

Väike kivi apteekrile

Viimasel ajal on sisse pugenud vimm meditsiinivaldkonna vastu. Ei sobi üks ega teine asi.
Nüüd jäi mulle ette üks juba natuke vanem lugu, millele täna lõpuks lahenduse sain.
Nimelt olen kasutanud oma väikeste "sõprade" (üks teatavat liiki tervisehäda) kõrvaldamiseks või nende poolt põhjustatud vaevuste leevendamiseks üht kindlat liiki salvi (varem üht, nüüd hiljem teist). Aga oh häda, kuigi viimane tuub on veel pooleldi täis, teatab parim enne kuupäev, et aeg on kasutamisest loobuda. Mis siis ikka.. saba selga ja poodi.
Apteeki juhtusin aga veidi hiljem seoses retseptiravimite ostmisega. Küsisin siis 2 muret ühel ajal ideest ajendatuna, et on neil ehk salvi, mis on mõeldud sellisteks ja sellisteks vaevusteks ning ettenähtud sellisesse kohta kandmiseks (õnnetuseks olin unustanud salvide nimed). Apteeker ajab mu jutu peale silmad suureks ning ütleb, et sellisesse kohta määritavaid salve ei tehtagi! (ot, mismõttes?? ma ju olen neid kasutanud!!!) Seletan, et ma tõesti olen selliseid salve kasutanud ning et need peaksid jätkuvalt käsimüügis täiesti saadaval olema. Apteeker ajab vastu ja paneb mu paika väitega, et köharohi aitab samapalju. (Umh?!?)
Pole miskit. Eks siis leian teise koha. Leidsingi, Rocca al Mare keskuses asuvast Haabersti Apteegist sain vajaliku salvi kätte (igaks juhuks võtsin seekord olemasolevad tuubid näitamiseks kaasa).
AGA...
Esimesel korral oli tegemist Tallinna valveapteegiga! Ja pettumust valmistas noor apteeker. Kas siis ongi nii, et kui talle ravimi nimetust ei ütle, jääb ravim saamata? (Oleks võinud ju vanema kolleegi käest küsida või miskit).

Samas. Nüüd on kõik korras ja enesetunne jälle hea. Kodune apteek on hädaolukorraks ette valmistatud. :)

PS! Lugesin ka mõlema salvi infolehed läbi ning sain kinnitust, et ravimit kasutatakse just minu poolt apteekrile kirjeldatud näidustuste puhul. Ka kasutuskoht oli sama. Nii et.. ma ei eksinud.
PPS! Siiski head sõnad sellele apteegile ka, sest see on kogu Tallinna peale ainuke, kust üht kindlat liiki retseptiravimit saab (koos apteegi poolt pakutava soodustusega).

Võitlus tuuleveskitega ei lõpe iial

Sõnaühend 'ribadeks kandma' omandas mu jaoks uue tähenduse kui öösel tudumiseks kehale soojust pakkuv maika väga mitmest kohast otsustas alla anda ja rebestaski endasse päris mitu auku.
Viimane käik arsti juurde tundus olevat nagu võitlus tuuleveskitega. Arst kirjutab midagi, küsib midagi (millele ta nähtavalt ei reageeri), kirjutab edasi ning lõpuks kirjutab retsepti ja soovitab mingeid tablette lisaks. That's it? 50 krooni visiiditasu rohelise lehe ja 6 minuti "vestluse" eest?
Peaks ju küll juba harjunud olema, aga siiski tundub see nii ääretult ebaõiglane. Kui ma olen öelnud, et "näete, siit hakkab juba paranema, et kasutasin sellist asja.." Ja muu bla-bla arsti kõrvadele. Poleks vist ikka pidanud kuu aega järjekorras seisma ja mõne teise arsti juurest läbi käima. Et siis oleks vähemalt mingit seletust ka saanud.
Eesti süsteemi puhul ongi viga selles, et igal arstil on oma kaust vms, kus inimese andmed kirjas. Aga see pole üldse mitte täielik. KÕIK tuleb arsti käest üle küsida, et kas väljakirjutatav rohi sobib sellise või sellise asjaga, või mida teha siis kui inimene põeb mõnd 'kergemat', aga pikemaajalist haigust, mille ravimid on need ja need. Et kuidas nad koos mõjuvad jms. Kõik ei seisa ju ometigi meeles. Ja nii pole ime kui nt. nahaarst kirjutab inimesele, kellel on maoga vms probleeme, välja just need ravimid, mis pole soovitatavad. Kui unustad küsida, oled kodus jälle loo alguses tagasi.
Võiks olla üks haiguskaart, mis on kodaniku käes ning igale arstile on kohustuseks sellega tutvuda. Need "väheväärtuslikud" viiskümmend krooni võiks ikka välja teenida millegi sisukamaga kui retseptiravimite väljakirjutamisega. Mõnikord piisab ju ka kodustest vahenditest.

Lugesin Kirschbaum-Pljuhhanova raamatu läbi. Hiljem pikemalt. Aga soovitan soojalt. Mitte igaühe elulugu ei ole ometi nii mitmekülgne kui selle naise oma. :)