Esimene päev tööl

Esimene päev pärast puhkust on raske. Ees on justkui ületamatu kuristik seniste pikkade uniste hommikute ning nüüd ees ootavate asiste hommikutundide vahel. Raske on ära anda paariks nädalaks kätte võidetud vabadust.
Muidu tagasi Lasnamäel ja kohanen jätkuvalt kassidega. Päev-päevalt on nad järjest armsamaks muutunud. Ning üha enam on neid hetki, mil ma avastan, et nad on ikka päris ägedad.

Käik naabervabariigi pealinna (tulemused):

1. Villid päkkadel
2. Hõõrutud jalad
3. Palju pilte (mõned ka tobetotrad)
4. Neelupõletik
5. Lumepall
6. Palju raamatuid
7. Vähe raha (alles)
8. Külmkapimagnet (aga mitte rahvustoonides vms)
9. Kapsaks kasutatud linnaplaan (kaart)
10. Kiasma ajakiri
11. Palju tšekke
12. Laevapiletid
13. Väsimus
14. Ilusad mälestused võrratust arhitektuurist ja liikluskultuurist

Maal käidud

Taaskord Viljandis käidud. Seekord pikemalt kui 1,5-2 päeva ehk peaaegu terve nädal, mis tähendas peaaegu sisseelamist uude rütmi.

Hea oli see, et lugeda sai hästi palju. Samuti süüa. Kesklinnas tiirutada, kaupa osta, sõbrad üle vaadata (pikemaks pole keegi kasvanud) ning kõige lõpuks ka kooli kokkutulekul käidud.
Viimane oli selline tore nostalgiline üritus, mis mingist hetkest näis üle kasvavat rahvuslikuks joomapeoks (nagu meil ikka tavaks on). *smile*

Aga 'maal' käia on muidu ka vahva. Õhtuti saab õues liha "küpsetada", lilli imetleda ning loomulikult metsmaasikaid süüa! Viimased on pööraselt head. Aeda on siginenud ka mõned aedmaasika puhmad ning need kannavad juba vilju. Võrreldes turult toodud maasikatega on neil hoopis teine mekk. Isa pani selle muidugi sordierinevuse arvele, kuid minu arvates on lisaks sordile määrav roll ka 'stressitasemel'. Oma aia maasikad kasvavad ju ikkagi üsna oma suva järgi praegu, masstoodangu puhul peavad maasikataimed end teiste omasuguste seas tõestama.
Usinalt loen praegu Elo Tuglase "Tartu päevikut (1928-1941)", kus kuulsa kirjaniku abikaasa on kirja pannud oma mõtted ja pettumused kaasaegsest elust, lähedastest ja tuttavatest. Kuigi proua üritab end distantseerida klatšimoori tasemest, näib mulle, et tegemist on ikkagi üsna agara "arvamusliidrist" naisega. Hinnangutega selles päevikus kokku ei hoita! ;)
Lõpetuseks midagi ilusat ka..

AHT ja teised

Jäime ühel õhtul A.-ga ühel kirjanduslikul teemal eriarvamusele. Nimelt tuli juba varem kõne alla Eesti kultuurilugu/ajalugu ning selle kesksed teosed ja nende autorid.
A. on seisukohal, et kultuuri poolt vaadates on Eesti superkirjanik ja kõrgkultuuri esindaja A. H. Tammsaare koos Marie Underi jt tolle ajastu kirjameestega.
Mina olen jällegi seisukohal, et AHT positsioon meie kultuuriloos on kõvasti üle hinnatud. Või siis teistpidi öeldes: AHT ümber loodud sära kahvatab kõik teised kirjanikud, jättes mulje, et ainus tõeline kirjanik oli AHT ning teised on lihtsalt mingid tüübid, kes oskavad sõnu ritta seada. Ebaõiglane.. või mis?
Nõustun sellega, et AHT on meie kultuuris olulisel kohal. Oma loomingus jagab ta meiega nii igipõliseid probleeme kui valab sõnadesse oma aja elu ja tavad jms. Üldjoontes on teda lihtne mõista, eriti siis kui lugeda teksti kergekäeliselt. Tema looming on üsna lollikindel (vabandust väljendi eest) - läheb alati peale, õnnestub samapalju.
AHT näitab ehedalt kuidas on võimalik naist armastada nii, et muuta ta elu maapealseks põrguks. Kuidas on võimalik labaselt ja süüdimatult hävitada teiste elusid - viitan teosele "Tõde ja õigus".
Kuid täna töökaaslasega sel teemal vesteldes jäin mõtlema, et kas ehk pole mitte nii, et AHT kõige sügavamad teosed on need, mida eriti lugeda ei armastata, millest eriti ei räägita.
Kuigi samas on mul üldse maailma asjade mõistmisega raskusi. Lugesin läbi paljukiidetud Camus' teose "Võõras" ja pettusin juba esimestel lehekülgedel - mida edasi, seda hullem. Alles lõpus leidsin arvatava peamise mõtte - eelviimaselt leheküljelt, ja sedagi ühteainsasse lõiku pressituna. See oligi vist hetk, mil ma ilukirjanduses pettusin.
Või ehk ootasin ma sellelt liiga palju. Tahtsin, et see pakuks mulle midagi silmnähtavalt harivat ja kosutavat, pakuks teadmisi ning samal ajal viiks mõtted reaalsusest eemale (nimetagem seda muinasjutu-efektiks). Kuid tegemist oli ilmselgelt liiga kõrgete ootustega. On võimalik kas ainult üks või ainult teine. Kuna teadmised tundusid olevat atraktiivsemad, siis keskendusingi edaspidi aimekirjandusele. Ja ma ei kahetse tehtud valikut.
Tagasi tulles AHT-teema juurde, siis olen seisukohal, et tema tähtteostesse võiks väikese skepsisega suhtuda, sest: rõhutakse stereotüüpidele (mida vabandatakse välja sellega, et -nii ju oligi-, kuid jäetakse seletamata, miks nii oli ja miks nüüd peab/võiks teistmoodi olla); suur tähelepanu jonnil/mässumeelsusel/vaidlustel, ühesõnaga vägivallal kas siis füüsilisel või vaimsel tasandil ning muidugi rahvuslus.
Oeh. Tegelikult ma ei tahagi oma jonni ajada, sest sellega kinnistan ma ju veelgi AHT kirjapandu õigsust. Kuid.. kui vaadata, mis ajal T&Õ ilmus, siis oli too ajastu ilmselgelt kantud eestluse ja selle kinnitamise vaimust. Ma lihtsalt ei ole sellest viiest raamatust koosnevast teosest pealaeni vaimustuses, seda enam, et ma ei suutnud esimest raamatutki lõpuni lugeda (peatükk või paar jäi puudu). Ning ma tahaksin pigem nõustuda Rein Veidemanni väitega, et kõrgkultuuri meil veel ei ole.
Nii et.. olgu siis AHT pigem teed näitav. Vastasel juhul tekib küsimus, et kas meie kõrgkultuur ongi nüüd surnud? Kas see elaski vaid.. kõige rohkem Jaan Krossi surmani..

Lill ja liblikas, ämber ja sipelgas

Trillalllaa-trulllalllaa. Shalllallallalaaa!

Selle semestri viimane eksam sai täna tehtud. Ehk siis teoorias võiks sellele semestrile joone alla tõmmata, aga reaalselt veel ei saa, sest ühes aines on tulemused veel saamata.
Hea meel on küll! Pool lühikesest kooliajast on läbitud. Põhimõtteliselt peaks nüüd hakkama magistritööks ettevalmistusi tegema. Artikleid koguma ning meetodeid valima-sättima. Et järgmisel kevadel ikka lihtsam oleks.
Aga täna veel on kergendustunne. Hea on olla. Hea on mitte muret tunda.

PS! Pilt on näpatud Presurferi vahendusel siit!

Kõrvalepõige

Kuigi praegu peaksin usinasti tööd tegema, siis ometi tunnen, et üks väike tähelepanukilluke tuleks ühele intervjuule suunata.
Nimelt said Eesti Päevalehe lugejad esitada küsimusi USA asevälisministri asetäitjale Colleen Graffyle, kelle tööülesandeks on muuta USA imagot Euroopas.
Intervjuu nagu ikka - küsimused ja vastused. Ainult.. need ei kattunud omavahel kuidagi. Näib, et proua vastas mingitele teistele küsimustele. Tippklassi poliitika, ma ütlen!

Intervjuu ise on siin!

Peaaegu..

Eksam aines ajaloo allikad ja uurimismeetodid on veel jäänud, siis on eksamid selleks semestriks lõppenud. Aga sellest ajast lahutavad mind lõputud leheküljed ajaloost, ajaloofilosoofiast, iseseisvuse tekkest ja selle tõlgendamisest jms.
Kevadsemester on olnud tunduvalt raskem kui eelmine. Just sisulises mõttes, sest koduste tööde arv kasvas, rohkem tuli kirjutada pikki tekste ning arvamust avaldada (ning seegi pidi olema läbi mõeldud ja analüüsitud, et mida ja kellele avaldada). Pidev laveerimine.
Kodutööde tabel näis olevat lõputu - teed ühe töö ära, kolm uut tekib asemele.
Väsimus tahab siiani võimust võtta, aju tahab puhkust. Nii polegi väga harvad need õhtud, mil kell 22 avastan, et olen tuima näoga neli tundi telerit vaadanud. Magistritöö kirjutamine tundub selles perspektiivis praegu küll ületamatu raskusena.

Õnneks on suvi ees ning puhata saab ka. Ehk jõuab isegi kodus jälle korralikult koristada. Stiilis: aknad ka puhtaks!

Üht on see semester juurde andnud - maailmavaade on paar kraadi avardunud. Mõningatele teemadele lähenen nüüd juba mõtlikumalt ja (allika)kriitilisemalt kui varem ning kõik ei tundugi alati nii must-valge olevat. Kool on hea!

Muide, Priit, kas sul on kraad juba käes? ;)

Silmad pärani lahti ekraanivirvendust vahtimas

Nädalavahetus sai täidetud seiklusfilmidega. Esimene läheneva "ohu" märk oli juba neljapäeva õhtul toimunud kinoskäik, kus vaatasime ära filmi Raudmees (Iron Man), mille peaosas säras Robert Downey Jr. ning keda assisteeris veetlev Gwyneth Paltrow. Armas koomiksifilm, mis mõjus kummalisel kombel loomutruult, kuigi oli täidetud ulmelistest vidinatest. Ja ometi avaldas Tony Starki elamine ikka muljet küll. ;)
Järgmiseks sai laupäeva hommikul (ja kell 11 on ikka VÄGA vara) üle vaadatud uus Indiana Jones'i film (Indiana Jones and the Kingdom of Crystal Skull). Lavastajaks nagu ikka aegumatu Steven Spielberg. Ääretult klassikaline seiklusfilm. Venima ei jäänud peaaegu kuskil, kuigi A. hiljem mainis, et talle jäi vahepealne tegevus Lõuna-Ameerikas veidi igavaks. Harrison Ford oli ikka Harrison Ford, ses mõttes, et Indiana Jones on talle juba sisse kulunud roll, samas kui üle filmi säras seekord pahade poolel mängiv Cate Blanchett (võrratu!). Ainuüksi tema pärast võiksin seda filmi soovitada. Ning muidugi üks ilus stseen peaaegu filmi lõpust (kui kristallpealuu on juba oma vanale kohale asetatud). Professor Oxley't mängib aga mees, keda filmides tavaliselt pildil ei näe, kuid kelle hääl peaks usinamale vaatajale ammu teada olema - John Hurt.
Laupäevast pühapäeva viis meid aga seiklusvandenõuklassikasse kuuluv Rahvuslik aare (National Treasure: Book of Secrets). Nojah. Silmailuks oli Helen Mirren. Mõnusaimaks vestluseks oli kõnelus presidendi ja Ben Gates'i vahel ning parimat (kahjuks küll ka ainsamat) kurikaela Mitch Wilkinsoni kehastas Ed Harris.
Edaspidi peakski vist näitlejatele hinnanguid andma selle põhjal, kui loomutruult nad suudavad kurikaelu mängida. Harris sai sellega korralikult hakkama.
Vaatasime natukene ka Todd Haynes'i filmi I'm Not There. (2007), aga jäime selle vaatamise ajal pooleldi tukkuma ning otsustasime hiljem paremas olekus üle vaadata. Esimese hooga klammerdusin aga võrdlusesse David Lynchiga. See ei ole hea.

Elu tõde

Sallivus ≠ Soosing

Kuidas Rika õpib

Wo de fu qin mu qin

Vaatasin öösel vastu laupäeva filmi pealkirjaga The Road Home (Hiina 2000). Tegemist on Yimou Zhang'i (teinud ka filmi House of Flying Daggers) lavastatud romantilise draamaga, mis viib vaataja seltsimees Mao valitsemise all oleva Hiina põhjaosa külakesse, kuhu saabub õpetaja. Ilus mees ei jäta külmaks paljusid, kuid kiiresti võtab ta oma südamesse kohalik kaunitar, kes kannatlikult päev-päeva haaval üritab õpetajaga samale teele sattuda ning kui see juhtunud on, siis teeb kõik ja veel rohkemgi, et oma sümpaatiat välja näidata.

Soe ja armas lugu naise armastusest.
Näitlejatöö on võrratu. Lavastaja töö kahtlemata ka, sest taaskord on näha suurt värvidemängu, kus mornid mustvalged kaadrid asenduvad helgete värviküllaste kaadritega. Sõnatu.
Kuigi sisult on ehk sama magus (imal) kui Titanic, siis läks kordi rohkem hinge just välja mängitud siiruse tõttu.

Purskkaevudest

Mul on nõrkus purskkaevude vastu. Mitte niivõrd nendes oma jalgade leotamiseks või pättuste tegemise võimaluse pärast, vaid mulle meeldib purskkaevu uhke hoiak ja rahulik veevulin. Ja seda võibki vaatama jääda.

Eestis on purskkaevud alati hinnas olnud. Miks muidu on viimasel ajal vanu purskkaevusid taastatud ning üha uusi juurde rajatud. Paraku on asjalood purskkaevude tehniliste lahendustega nii nagu nad on teisteski valdkondades (film, regionaalpoliitika jne). Teisisõnu on asi problemaatiline. Kui just pole olnud käepärast head raha ja üliandekaid insenere-arhitekte, on trendiks järve/tiigi/basseini keskele püsti panna üks toru ja nimetada see pidulikult purskkaevuks.
Nojah. Mina nimetan seda pigem siiski impotendi unistuseks. Ja neid rahasid oleks võinud edukalt ka mujale kantida. Stiilinäide:

Foto: http://www.foto24.ee/album/5872/s10

Samas kui Eestis on ka ilusaid ja huvitavaid purskkaevusid. Veel üks stiilinäide:

Foto: Erakogu

Kui ma varem olen välja pakkunud, et Vabaduse väljakule rajatava risti asemel võiks sinna püsti panna võidukaare, siis umbes paar päeva pärast mõtte väljakäimist pidasin ma juba paremaks purskkaevude kompleksi rajamist. Esiteks on vesi elu(jõu) sümbol (väidetavalt ka infokandja). Teiseks ilmestab vaikne veevulin meie tasast, kuid järjekindlat meelt, üsna massiivne aluspõhi aga meie "kahe jalaga maa peal"-loomust. Rist on kui hauasammas, aga kellele me selle samba sinna püstitaksime? Kas neile oletatavatele leitud 'marodööridele'? Kas poleks mitte väärikam meenutada langenuid rahuliku ja edasivaatava variandiga? Hästi organiseerides oleks võimalik leitud müürid stiilselt liita ka kompleksiga.
Meie esiisad ei võidelnud hauasamba, kangelaseks nimetamise või risti pärast. Nad võitlesid elu ja vabaduse pärast. Miks me siis tahame saadud vabadust vangistada vertikaalsesse klaaskirstu?

Tagasi tulles algse teema juurde. Ma loodan, et Eestis võib üha enam näha siiski läbimõeldud arhitektuuriga huvitavaid purskkaevusid. Ja ma loodan, et ühiskond õpib neid väärikalt hindama. Et inimesed ei risustaks ega lõhuks neid.

Baraka ja mõtted

Vaatasin eile õhtul taaskord Ron Fricke'i filmi Baraka ning elasin läbi justkui väikese sisemise puhastumise (kohati võrreldav saunaskäiguga).

Mu mõttekäike ei mõjutanud mitte niivõrd see, mida filmis näidati, vaid pigem kontekst. Taustteadmine, mis annab nähtavale veel ühe mõõtme.
Vaatasin, kuidas Amazonase metsades langetatakse puid ning kuidas sellele järgneb kaader põliselanikust, kes ainiti, näiliselt (või päriselt) nukra näoga kaamerasse vaatab. Ja tõdesin, et lisaks maailma kopsudele hävitatakse ka kellegi kodu, kellegi kultuur, kellegi maailm.
Õhk meie ümber on iseenestmõistetav, seda ei saa ju maha saagida või prügiga üle kallata. Aga seda saab siiski kaotada. Ja veel mitme dollari eest.
Kolmas maailm on mulle tundunudki (arvatavasti veel mitmele - kui mitte suuremale osale) põlisrahvaste koduna. Aga kui vaatasin nende kultuuri (kohati turistide meeleheaks loodud), siis hakkas kahju, et globaliseerumine, meie mugav elustiil, hävitab veel selle viimasegi inimese kontakti elusloodusega. Sealt edasi on vaid põgusad kokkupuuted ekskursioonidel või sügisesed seenelkäigud (kui sedagi).
Olen ise linnastunud, mu sõbrad-tuttavad-töökaaslased on linnastunud. Meie elustiil on meile tegelikult ainumõeldav ja sellest ei ole võimalik kadudeta loobuda.
Ning ometi ma tunnen, et ma teen oma elustiiliga, oma harjumustega, oma tarbimisega kellelegi liiga. Ka teisel pool maailma.

Samas on mul hea meel, et keskkonnaalased teemad pääsevad üha enam pildile. Et sellest räägitakse, et see läheb korda.
Aga mul on kahju, et selliste teemade/ideede ellurakendamine võtab natuke rohkem aega.

kas sõda tuleb meile lähemale?

Postimees kirjutab täna nii: Venemaa süüdistab Gruusiat sõjaks valmistumises

Patsifistiks olemine muutub tänapäeval üha keerulisemaks. Poolte valimine aga suisa kohustuslikuks kui arvestada neid arvukaid sõjakoldeid, mis meid tasapisi ümbritsema hakkavad. Kui me eraldaksime endid maailmast ja ütleksime, et see meid ei huvita (mis maailmas toimub), siis oleme ju ise autsaiderid. Hea saak igale kiskjale.

Teadmatus on õndsus

Päevad, mil ma uudiseid ei loe, portaale ei külasta ja muud meediakõntsa endale peale ei tõmba, on kuidagi helgemad ja toredamad.
Teadmatus on ju õndsus!

Male on nii geniaalne mäng

Loen praegu muude asjade kõrvalt ka Tony Judt'i artiklit Poliitilised müüdid Euroopas ning aina imestan kuivõrd on rahvamassid olnud läbi aegade riigijuhtidele nuppudeks malelaual. Küll on tõstetud miljoneid elanikke ühele, kord teisele poole piiri. Ja kõik tundub nii lihtsalt käivat.
Poliitikud satuvad frustratsiooni aga siis, kui nende pool on nuppe vähe ning kaotusseis on ilmne. Kolme etturiga ju vaenlase armeele vastu ei hakka. Ainult ühe ratsuga on samuti raske tervet vaenlase või kõrvalpiirkonna asuala rahvaga täita. Niisiis tuleb ikka endale võimalikult palju nuppe saada/jätta ning vaenlase jõude aktiivselt kahandada.
Enamuses peitub jõud!

Kuidas teha koolielu näiliselt lihtsamaks?

* Ürita omavahel võimalikult palju kombineerida erinevaid kodutöid.
* Tee kõike viimasel minutil (ülikoolitarkus soosib seda mõttelaadi).
* Jäta kool pooleli.
* Alusta kõikide ülesannete täitmist kohe esimesel päeval.
* Osta õppejõud ära (ei pruugi alati töötada).
* Osta kaastudeng ära (ei pruugi soovitud tulemust anda).

Ja puhka ka vahepeal. *Lill*

Koolist (as usual)

Miks on nii, et vaatamata üha suurenevale tehtud kodutööde hulgale ei kahane nende üldine kogus ikkagi?
Peaks ju olema nii, et kui on ette antud 10 tööd ja 7 on neist tehtud, siis on AINULT 3 vaja veel teha. Oma kodutööde loetelu vaadates tundub mulle, et oi-oi, minu list töötab vastupidi - 7 tehtud ja 7 ees, aga ette oli antud ikka 10 tööd. Ülejäänud tekkisid justkui õhtust ja armastusest.

Õppejõud! Ärge armastage meid, ärge puhuge meile õhumulle, vaid andke meile teadmisi ja huvi. Konsulteerige meiega, andke suuniseid ja viiteid, aidake meil luua oma pilti maailmast või vähemalt õpitavast valdkonnastki.

*Lill*

Diskursuseanalüüsi kodutöö

Esiteks - see on võimatu!
Teiseks - see on võimatu!
Kolmandaks - see on võimatu!

Võtsin analüüsimiseks Marju Lauristini artikli "Kas see ongi nüüd see Eesti? Muutuste diskursus Eesti ajakirjanduses", aga tundub, et jään püstitatud ülesandega juba esimeses kurvis hätta.
Kaks kolmandikku ajast on kulunud analüüsi kui sellise lahti mõtestamisele, mis siis veel reaalsest tegevusplaanist rääkida. Ülejäänud kolmandiku võtab arutelu, kas töö pealkirjaks ikka sobib Diskursuseanalüüsi analüüs või mitte.

Ära aja asja enda jaoks nii keeruliseks. Neh.

Pühapäev on tore päev

Aitäh Sulle, kallis Audimees (Audiga mees, mees Audiga vms), kes Sa üritasid minust pühapäeva pärastlõunal vöötrajal üle sõita ning ei pidanud paljuks seejuures ka rusikat vibutada.
Ma tänan Sind, et Sa pole vaevunud oma pidureid kontrollima, või pead liigseks vaevaks liikluseeskirjade järgimist Tallinna tänavatel.
Paljudel lapsevanematel on Sinu üle kindlasti väga hea meel.

Armastusega,
jalakäija