Paraku...

...maksavad valimislubadused ikka rohkem kui riik.

Loe lisaks SIIT.

Lugu kahest hundist

Üks vana indiaanlane õpetas lapselast: "Pane tähele, igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust (kadedus, armukadedus, ihad, vale jne.), teine hunt sümboliseerib headust (rahu, armastus, lootus, truudus jne.)." Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis: "Aga vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?" Vana indiaanlane naeratas: "Alati võidab see hunt, keda sa toidad."

Kuldsed lood. Tallinn, 2008, lk. 143.
Pilt pärit siit.

Kaunist pühadeaega!

Foto pärit siit.

Nüüd siis ongi käes ka 2008. aasta lõpp.
Aasta möödus oma tõusude ja mõõnadega - rõõmu ja nukrust said tunda ehk kõik.

Jõuludeks on meile (vähemalt Lõuna-Eestisse) veidi lund toodud - väike talvine kingitus ilmataadilt.

Nüüd ei olegi siis enam teha muud kui soovida rahulikke jõulupühi küünlavalgel ning toredat aastavahetust ilutulestiku ja lisatud sekundi säras!

Uuel aastal on siis juba uued tuuled..

Pärast tormi

Viimased nädalad on möödunud tervenedes. Peamiselt olen puhanud ja üritanud vaimu taastada, et uuel aastal uue hooga jätkata. Suured tänusõnad sellega seoses arstile, töö- ja koolikaaslastele. Juba on palju parem ning olnust on siiani pigem hägune mälestus kui reaalsed tundemärgid.
Kuigi kooli jaoks on veel päris palju teha. Esiteks 4 esseed, 2 tööd (essee-referaat vms) ning üks suurem lugemine semiootika eksamiks.
Kui vaid asjad tehtud saaks ning järgmisel semestril ka hästi läheks ning lõpetamiseks ainult magistritöö jääks. See oleks hea, väga hea.

Kulunud nali

Kui ajakirjanikud peaksid võistluse käigus kirjutama uurimusliku artikli elevantidest, siis pealkirjad oleksid järgmised:

Inglane - Elevandijaht Briti Ida-Aafrikas
Prantslane - Elevantide armuelu Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrikas
Sakslane - India elevandi päritolu ja areng aastatel 1200-1950 (600 lehekülge)
Ameeriklane - Kuidas kasvatada suuremaid ja paremaid elevante
Venelane - Kuidas me elevandi Kuule saatsime
Rootslane - Elevandid ja heaoluriik
Taanlane - Elevandiliha smørrebrød
Hispaanlane - Elevandivõitluse tehnika
Indialane - Elevant kui transpordivahend enne raudtee-ajastut
Soomlane - Mida arvavad elevandid Soomest

Mure

Kui mu süda valutab, siis pigem maailmas toimuva, riigis toimuva, ühiskonnas toimuva, ümbritseva pärast.
Ma ei tea, millised on need kõige õigemad valikud, aga ma tean, et osad neist on paremad, teised jälle vähemtähtsad.
Mulle teeb haiget kui riik ja selle juhid teevad oma tuiksoonele - rahva usaldusele - haiget.

Näpatud lingid, vol. 4

You Are an Old Soul

You are an experienced soul who appreciates tradition. Mellow and wise, you like to be with others but also to be alone. Down to earth, you are sensible and impatient. A creature of habit, it takes you a while to warm up to new people. You hate injustice, and you're very protective of family and friends A bit demanding, you expect proper behavior from others. Extremely independent you don't mind living or being alone. But when you find love, you tend to want marriage right away. Souls you are most compatible with: Warrior Soul and Visionary Soul

What Kind of Soul Are You?

Hall ja sügisene

Viimastel kuudel on elu kergelt üksluiseks läinud. Võrdselt tähtsatel kohtadel on töö ja kool ning siis jälle kool ja töö. Ühtaegu tahaksin olla nii tubli töötaja kui ka usin tudeng, paraku kukub välja miskit jubedamat - unine töötaja ja väsinud üliõpilane.
Üha pimedamaks muutuvatesse päevadesse toovad vaheldust sõidud "suurlinnast" eemale - Saaremaale ja Viljandisse (viimastel nädalavahetustel). Samuti Jaan Kaplinski raamat "Seesama jõgi".
Kaplinskist avaneb raamatu kaudu varasemast hoopis erinev mulje, sest seni olin üksnes tema luuletusi ning mõnda arvamusartiklit lugenud. Raamat on aga hoopis teisest klassist. Seal põimuvad omavahel rikkalikud ja eripalgelised mõttekäigud, ajastuväline filosoofia ning argielu, mis kujutab endast toimetulekut ühiskonna ning ihadega.
Meile kõigile läheb ehk vaja üht Õpetajat.

Viljandis olles loen ka ajakirja Elukiri, mis erinevalt meie aja "juhtivatest" žurnaalidest nagu Naised või Kroonika vms sisaldab ka veidi tummisemaid artikleid, millest üldsegi mitte kõik pole vanemale eale suunatud.
Eestimaa elust-olust ning sügisest kirjutab oktoobrikuu numbris Valve Raudnask artiklis "Eesti sügis". Loe sinagi, sest see on tõesti soe ja innustav lugemine. Vähemalt mulle andis küll (kodus olles) usku, et see tatine, pime ja porine aeg on võimalik edukalt üle elada.

Nüüd tööle tagasi! :)

****

"People in the East had hopes for a new and authentic life, an earthly paradise behind the Wall. For them Western freedom and prosperity was not a goal to emulate but also invincible proof that life was worth living, that it is not devoid of value and meaning, that oppression, humiliating compromises, and an existence without dignity were only a transitory episode in their lives. The West shone in the distance, the light of hope in a world of deceit and despair."

Hankiss, Elemer. 1994. European Paradigms: East and West, 1945-1994.

Uued vanad hirmud

Enesetsensuur on märk uuest algusest. Aga mitte paremast.
Vabadus on alati näiline.

"Peame unustama maailma, kuhu kord kuulusime." I. J.

Tõdemus

4 päeva pärast algab talv.

Kooli minnes tuleb harrastada "tervislikke eluviise" (loe: lähemat tutvust teha bensiini ja diisli põlemise jääkidega).

Kategoriseerimine ja stereotüpiseerimine on kõigi tarkuste ema.

Jõulud on ikkagi niiiii kaugel.

See suur et...

Täna möödub 7 aastat õõvastavast tornide kokkuvarisemisest NYC-s.
Mäletan liigagi hästi päeva, mil mulle öeldi, et tornid on Atlandi ookeni taga kokku varisemas. Kuigi pole enam päris kindel, kas ma sain terrorirünnakust teada pärast esimese torni tabamust või hiljem. Aga kindel on see, et tol hetkel kõlas see kui väga halb nali. Olukorra tõsidust mõistsin alles siis kui juba mitmed uudistekanalid toimunu kohta uut infot edastasid.

Aasta 2001 muutis maailmas paljut. Väga. Maailm pole pärast Ameerika Ühendriikides juhtunud tragöödiat (sest ameeriklastele see oli, on ja jääb rahvuslikuks tragöödiaks) enam turvalisemaks muutunud. Karmistunud on ainult piirangud. Iga riik on natuke rohkem võitlusvalmim kui varem. Aga probleem on selles, et enam polegi nii lihtne end kellegi vastu sättida.
Varem oli maailm lihtsam - kui keegi ei meeldinud või tekkis tahtmine lihtsalt naabermaalt (või veidi kaugemaltki) miskit ära võtta, siis sai ilusti üle piiri kõnnitud, veidi oda või püssiga vehitud ning parimal juhul maatükk ühes elanikega enda omaks kuulutatud.
Nüüd on olukord muutunud - vastane on muutunud piiriüleseks, tal polegi mõnikord maad, mille pärast tahetakse võidelda. Vastane kasutab alatuid meetodeid, mis toovad surma ja õudust ka tavakodanikele, sest nemad jäävad tihtipeale ju lahinguvälja keskele. Samuti on tihedamaks muutunud majandusvõrgustik sidunud kinni mitmete riikide käed ja jooksutanud kokku nende mõistuse. Lahendust justkui polekski.

Samas on ka riike, kes sõdivad oma sõda. Oma meetoditega, oma uskumuste ja unistustega.
Samuti on ka rahvaid, kes sõdivad maailmaga, sõdivad teise, veidi suurema rahvaga oma vabaduse ja õigluse nimel. Aga lõppu neil sõdimistel ei olegi.

Kuhu me siis jõudnud oleme?
Meil siin ei ole sõda, meil ei hukku 70-100 inimest päevas seetõttu, et üks sügavalt veendunud usklik on endale pommivöö ümber sidunud. Me elame vabal maal. Kui me ei ole just armastatud, siis oleme üsnagi aktspteeritud, maailm teab meid rohkem kui 20 või 70 või 150 aastat tagasi.
Aga 7 aastat tagasi USA-s alguse saanud paanika ja agoonia on ka meisse edasi kandunud. Kas me üldse olemegi sellest õppust võtnud? Kas me oleme ajaloost saadud õpetussõnu üldse märganud?

Meie mehed sõdivad maailma teises otsas kättemaksusõda, maailma kurjusest ja terrorismist vabastamise sõda, viivad sinna lääne ideoloogiat ja kultuuri, edendavad oma vaiksel moel demokraatiat.
Aga mõned koju jäänud mehed ei saa hakkama isegi maksude kogumisega nii, et nad rahvast paljaks ei rööviks, ise "terroristideks" ei muutu.

Aga mälestagem nüüd siis neid, kes 9/11 sündmuste tõttu on oma elu kaotanud või kannatanud ning mõtelgem, kas ja kuidas on võimalik maailma päästa.

Kõik on uus septembrikuus

Tõenäoliselt olen ma juba lihtsalt sagimisest väsinud, sest esimestel koolinädalatel ju lihtsalt võimalik endale kuskilt stressi külge hankida (kontrolltöid veel ei ole, kodused tööd on ka alles ees).

Seega siis lihtsalt väsimus kooli ja töö vahel trampimisest. Aga mõlemad on olulised. Väga.

Kool seetõttu, et nüüd mulle juba meeldib õppida (isegi siis kui kõik alati nii hästi ei lähe kui tahaks). Töö seetõttu, et see on hea töökoht, mulle meeldib töö sisu ning kolleegidki.
Mis siis teevad päevad raskeks:
1) igal tööpäeval päeval on kool
2) 3 päeval nädalas on loengud hommikuti
3) 2 päeval nädalas peab hommikuse loengu tõttu ärkama lausa kell 6:00
4) 3 päeval nädalas on loeng pärastlõunal
5) punktist A pole võimalik hetkega jõuda punkti B (vahepeal peab trammi ootama, samas käivad jutud, et poole septembri pealt võetakse needki käigust maha, sest otsustati Kadriorus rööpaid kohendada. tõenäoliselt pole otsustajad ülikooliga kokku puutunud ega sedagi näinud, kuidas tramm üsna tihti uskumatu koguse tudengeid Tallinna Ülikooli peahoone ees maha puistab)

Aineid võtsin sel semestril 21 AP eest. Algul tahtsin natuke rohkem võtta (24), aga otsustasin lõpuks ikkagi ühest loobuda, sest nii füüsilistel kui ka vaimsetel võimetel on piirid. Ehk saab välja jäetud ainet näiteks aasta pärast uuesti kuulata (see oleks küll hea!).
Nimekirjas on siis:
* Inglise keel (kesktase)
* Kommunikatsioonistrateegiad
* Praktiline kirjutamine I
* Erikursus kommunikatsioonist: Ida ja Lääne diskursustest Euroopas
* Keel ja identiteet
* Magistriseminar
* Semiootika

Ja semester lõpeb jõuludega. Pärast seda algab sess. Põhimõtteliselt kõik nädalad on ühesugused: kui mind pole tööl, siis olen koolis, kui mind pole koolis, siis olen tööl. Vahepeal (öösiti) olen kodus ka.

Aga ometi on miskipärast nii hea...

Mõte

"Martin van Creveld tõstatab oma raamatus "Sõja tulevik" küsimuse: kas "klassikaline strateegia", clausewitzlikule riigi-rahva-armee kolmainsusele tuginev arusaam sõjast ja sealt tulenevad justkui enesestmõistetavad sõjakonventsioonid ning armeede loomise ja rakendamise tavad on tänapäeval ja tulevikus edu või hoopis nurjumise kindlaks garantiiks. Väheintensiivne sõda, ebasümmetriline sõda, mittekonventsionaalne sõda - kuidas iganes me seda ei nimetaks, on lähiajaloo ja tänapäeva reaalsus. Samuti on reaalsus suurte ja võimsate sõdimisorganisatsioonide silmaga nähtav võimetus niisugustes konfliktides otsustavat edu saavutada. Kui ülekaal elavjõus, tehnikas, tehnoloogias ja organiseerituses on kindlalt "klassikaliste" armeede poolel, tuleb jätkuvate nurjumiste põhjusi otsida mujalt. Van Creveld leiab need põhjused olevat lääneriikide klassikalise sõjakäsitluse põhimõttelises ekslikkuses."

"Öeldakse, et armeedel on kalduvus valmistuda eelmiseks sõjaks. Van Creveldi mõttearendusest lähtub, et riskime valmistuda lihtsalt valeks sõjaks, sõjaks, mida pole olemas ega tulemas. Kuid kas selleks arenguks, mida saab pidada põhjendatult realistlikuks, saab üldse valmistuda?"

Reinhold, Erik. Eesti kaks strateegilist dilemmat. - Sõdur, 2008 juuni, nr. 3, lk. 30-31.

Jalutuskäigud

Kui üleeile uudistasime Lasnamäel põldude pääle ehitatavaid karpe (muud nimetust neile ei oskagi anda) alias munitsipaalmaju, siis eile veetsime aega vanalinnas ja selle piirialadel.

Kõigepealt sai sihiks võetud Energiakeskus, kus katsetasime erinevaid vahvaid agregaate ja pille ja illusioone ja kuulasime oma häält läbi erinevate aparaatide. Väga vahva - lapseiga tuli meelde ning all keldris ei häirinud meie tegevust isegi mitte kaks vene noormeest, kes naersid üle terve saali ja püüdsid heli'masinatest' viimast välja võtta. (Ülal olev pilt ongi Energiakeskuse ventilaatorite ees tehtud - kuigi lubasime pilte teha vaid omaks tarbeks ja neid mitte Internetti riputada, siis loodetavasti me väga pahandada ei saa - see lihtsalt on nii armas pilt ja tehnikat pole ka 'väga' pildile jäänud.) :o) Energiakeskusel on oma koduleht ka!
Seejärel seadsime sammud Rotermanni soolalao poole, et üle vaadata sealne püsiekspositsioon - suur maketinäitus, mida külastajatele on näidatud juba 2006. aastast. Samal ajal sai majas näha ka keldrikorrusel Jüri Ojaveri installatsioone ja Karin Hallas-Murula fotosid näitusel "Lammutatud Tallinn 1991-2008", II korrusel näitust "Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid - Tallinna kooli arhitektid 1972-1985". Täiendavat infot saab Eesti Arhitektuurimuuseumi kodulehelt.
Pärast seda piilusime veel sisse Tallinna Raekoja hoonesse ning kammisime selle kolm korrust + keldri kiirsammul läbi. Kiirkorras just seetõttu, et turiste oli nii palju, et nad muutusid juba väsitavaks (erinevalt soolalaost, kus valitses tühjus ning energiakeskusest, kus oli ka suht tühi - ainult mõned vanemad oma võsukestega ning mõned sõbrad-sõbrannad). Tallinna Raekoja kohta loe täpsemat infot siit.
Tagasi tulles üleeilse jalutuskäigu juurde - neid munitsipaalmaju peabki ainult karpideks nimetama, sest a) seal puuduvad rõdud, b) asend on suht kummaline, c) 2 suuremat maja mõjuvad üsna võikana ülejäänud pisemate kõrval, mis on veel kohati talumisväärsed, d) värvilahendus on peaaegu 0. Ning arvake ära, mis kirik sinna kõrvale ehitatakse? ;)
Lühidalt - praegused (vanemad) Lasnamäe paneelelamud on arhitektuuriliselt küll kraad kõrgemal oma lahenduselt. Seega - edu olematu eelarve ja 0-arhitektuur! Loopealse üürimajade headusest on kirjutatud ka Postimehes.
Võrdluseks paar pilti ka:

Elu koos kassi(de)ga

Mul pole kunagi koduloomi olnud - kui just mitte arvestada seda, et meiega samas majas elanud vanavanematel oli koer, kellega ma mõned aastad krunti jagasin. Oma lemmiklooma pole mul aga olnud.

Küll on teisel vanaemal olnud kasse ja koeri, lisaks mullikaid, sigu ja kanu. Sealt on mõned kokkupuuted loomadega, kellega inimene on oma kodu ja karjamaid jaganud. Kohtumised loomadega on aga siiski olnud põgusad - üksik pai mõnele koerale, paar silitust kassile.
Hirm loomade ees on aga olemas. Aastaid. Palju aastaid.
Nüüd Lasnamäel peatudes on olukord muutunud. Vabalt ringi liikuvad naabri kassid (peamiselt üks neist - Manfred) on muutnud mu elukorraldust - nad uitavad ringi, silitavad end vastu sääri, nuruvad piima, tahavad mängida, teevad pättust ja vajavad mõnikord korralekutsumist. Lühidalt öeldes - tõelised kassid. Ning ma tegelengi nendega.. kuid paitusest kaugemale ei suuda minna. Sülle võtta ei julge, kõhu alt sügada ka mitte. Lihtsalt kardan..
Mida? Arvatavasti haiget saamist. Küünistamist.
Aga mulle meeldib kui nad nurru löövad, kui nad entusiastlikult mänguhiirele järgi jooksevad ja sellega hullavad, kui nad selle sama mänguhiire mu jalgade ette toovad ja vaatavad otsa kõige armsama näoga - justkui öeldes, et nüüd on minu kord hiir kätte võtta ja mängima hakata. Mulle meeldib kui nad vargsi diivani nurga tagant uudistavad ja siis päris ligi tulevad - ainult selleks, et uurida millega ma parajasti tegelen. Mulle meeldib kui nad mööda korterit mõnikord ringi tuuseldavad, kapi otsa ronivad, teleri peal olles üritavad liikuvat pilti jälgida ja kõlaritest muusikat kuulata.
Mulle ei meeldi vaid see, et nad mõnikord siiski tahavad, et ma neid kõhu alt paitaksin, nendega hoogsamalt mängiksin või sülle võtaksin. Mulle ei meeldi, et nad tahavad mõnikord õlale ronida.
Selline see elu siin siis on - veidike vastuoluline. Ometi on nii palju juba muutunud. Ma olen nendega harjunud. Ja see on asja üks halbadest külgedest ka, sest tagasi koju minnes hakkan ju neid natuke igatsema.
Ma ei võta endale siiski kassi, sest varsti algab kool, pikad tööpäevad. Loomi ei pea ahistama linnakorterisse päevadeks sulgemisega. Nad tahavad ju ka soojust ja paitust, kuid kui mul pole selleks aega, siis...
Ning ometi hakkan ma neid natuke igatsema.

Praegu magab üks väänik mu süles. Nii valge ja nii armas.

Muusika-alased avastusretked jätkuvad

* Rubén González (Chanchullo)
* Alice Coltrane (Eternity)
* Tricatel Legkie (Москва Meets Paris)
* Maya Azucena (Junkyard Jewel)
* Stephan Micus (The Music of Stones)
* Monajat Yultchieva (Ouzbekistan: Monajat Yultchieva)

Kaevusin muusikasse...

Välja õngitsesin vaid mõned nimed:
* Omara Portuondo (Flor de Amor; Buena Vista Social Club Presents)
* Huong Thann (Dragonfly)
* Stereolab (Dots and Loops)
* Carlos Santana (Divine Light: Reconstruction & Mix Translation - Bill Laswell)
* Césaria Évora (Anthology)
* Ornette Coleman & Prime Time (Virgin Beauty)
* Kudsi Erguner (Islam Blues)
* Rabih Abou-Khalil (Yara)
* Katie Melua (Piece by Piece)

Pilt pärit siit!

Esimene päev tööl

Esimene päev pärast puhkust on raske. Ees on justkui ületamatu kuristik seniste pikkade uniste hommikute ning nüüd ees ootavate asiste hommikutundide vahel. Raske on ära anda paariks nädalaks kätte võidetud vabadust.
Muidu tagasi Lasnamäel ja kohanen jätkuvalt kassidega. Päev-päevalt on nad järjest armsamaks muutunud. Ning üha enam on neid hetki, mil ma avastan, et nad on ikka päris ägedad.

Käik naabervabariigi pealinna (tulemused):

1. Villid päkkadel
2. Hõõrutud jalad
3. Palju pilte (mõned ka tobetotrad)
4. Neelupõletik
5. Lumepall
6. Palju raamatuid
7. Vähe raha (alles)
8. Külmkapimagnet (aga mitte rahvustoonides vms)
9. Kapsaks kasutatud linnaplaan (kaart)
10. Kiasma ajakiri
11. Palju tšekke
12. Laevapiletid
13. Väsimus
14. Ilusad mälestused võrratust arhitektuurist ja liikluskultuurist