Vähe-kaubanduslik teadaanne

Täna, 10. mail 2010. aastal, viisin oma rohelistesse kaantesse köidetud lõputöö instituuti.
Tõde selgub 3 nädala pärast. Seniks tegelen teiste asjadega.

Tõdemus

Võtsin endale töönädala lõpuks kaks vaba päeva, et usinalt lõputööd kirjutada.
Hetkel olen palavikus, kannatan lihasvalu ja üldise nõrkuse all. Kui öö möödub rahulikult ja hommikul peavalu pole, siis on väga hea ning tööd saab rõõmsalt edasi kirjutada. Kui mitte, siis tuleb tõbi läbi põdeda. Hetkel tahaks siiski pigem terve olla... tähtajani on ju napid 3,5 nädalat.

Filmiöö

Vaatasime öösel filmi To Kill a Mockingbird. Väga kaunis ja hingestatud lugu, mis puudutas minuski midagi ning see miski oli väga valus.
Mõnes mõttes on tegemist väga ajastutruu filmiga, teisest küljest on käsitletavad teemad aegumatud, sest eelarvamus, umbusaldus ja hirm pimestavad jätkuvalt inimsugu.
Hea filmi (või raamatu) tunnus on see, et sealt ei anna midagi tsiteerida või kirjeldada, sest ükskõik, milline kaader või lõik tundub olevat kui välja rebitud katkend. Välja rebitud nii kontekstist kui tervikust ega anna edasi piisavalt palju seda, mida edastab lugu tervikuna. Sama kehtib ka selle filmi puhul.
Emotsionaalselt meenutas filmi The Green Mile, mis on samuti ühtaegu väga südamlik ja soe ja valus.

Aasta 2009

Film: "Moon" (Duncan Jones)
Animatsioon: "Up" (Pete Docter, Bob Peterson)
Filmielamus: "Avatar" (3D) (James Cameron)
Raamat: "Ma langesin esimesel sõjasuvel : fragmentaarium" (Juhan Peegel)
Kontsert: Jean-Luc Ponty & His Band
Kultuurisündmus: XVIII Tantsupidu "Meri"
Etendus: "Meie, kangelased" (Elmo Nüganen) (Linnateater)
Tegija: Talv (Lumi)
Saavutus: 111 EAP
Reis: Berliin-Amsterdam

Neid loe pimedas ja teki all

Vahepealne aeg on möödunud... mööduvalt. Kõige muu kõrvalt olen jõudnud lugeda ka nüüd juba peaaegu kolme raamatut, mis väga otseselt magistritööga pole seotud: Ben Goldacre'i "Pahateadus", Lii Undi "Illusioonimeistrid : Varanasi päevaraamat. 2" ning veel lõpetamata David Millsi "Ateistlik universum".

Ben Goldacre'i raamat oli nii mõneski mõttes sahaks minu maailmapildis, pühkides kahte lehte naiivsuse ja usalduse ajakirjanduse suhtes. Pärast seda on üldse raske uudiseid lugeda. Kaine mõistuse saavutamise sarja jätkab selles mõttes David Millsi "Ateistlik universum".
Goldacre'i raamatuga lehvitades sain muidugi peaaegu igalt poolt külma dušši vastu vahtimist, sest näib, et raamat ületab argimõistuse piire päris korralikult ning "tavalist inimest tänavalt" tõesti ei huvita sellised teemad (liiga palju peab vist kaasa mõtlema). Aga mind, näe, hakkas vaevama, kui palju meile tegelikult iga päev kärbseid pähe aetakse ning kui palju me sellest eneselegi teadmata tarbime (või kaasa noogutame). Päris kohutav on vist reaalsusesse astuda? Minul on küll väike auk seinas, millest paistab justkui natuke, aga ise olen ju veel parimal juhul jalgupidi irreaalsuses.

Kui Goldacre on oma erialast lähtuvalt võtnud vaatluse alla meditsiini ja selles toimuva, siis Mills avab uksed kristlikku maailmapilti - õigemini küll selle lünlikusse ja ebaloogilisse suhtumisse maailma loomise teemadel (alapealkirjaga Intelligentne Disain).
Lii Undi raamat on kõige selle kõrval pilguheit hoopis tundmatusse kultuuri ja vaimumaailma, kus autor on ühtlasi nii lummatud kui painatud kohalikust religioossest elust.

Lõpetuseks: Nagu näha, siis ma ei ole suurem asi arvustustaja, aga eks ole ju tõlgendused igaühe isiklik rida. Hea kui üldse loeme raamatuid, hea kui nad meid mõnevõrra kõigutavad ja mõjutavad.
Kaanekujundus on vaid harva vihjeks raamatu sisule (kahjuks!).

Luuserdamine on läbi

Nii. Nüüd panin kõik oma lõputöö materjalid süstematiseeritult kokku ning kohe alustan kirjutamist. Ausõna.
Enne kui on hilja.

Nii see ettevalmistus/kirjutamine käib

Kord on Fairclough peal ja Wodak all, siis jälle Wodak peal ja Fairclough all jne-jne. Vahepeal virvendab van Dijk ka kaugustes, aga tema on rohkem külalisesineja staatuses.
Ideid on. Aga kuidas meetodi valikut mahutada teema sisse/juurde/kõrvale, kuna meetod (pigem küll siis 'lähenemine') lihtsalt on nii hea? *Ohkab*

. o O (Oleks vähemalt see peatükk juba valmis...)

Kuidas teler võib päästa maailma

Loe Charles Kenny artiklist Foreign Policy lehel.

Või nii

Tegime, mis suutsime. Võitjaid sai paraku olla vaid üks.
Varsti proovime jälle. Seniks lakume haavu ja teeme järeldusi.

Võitjatele edu ja õnne ja selget meelt!

Tehtud!

Täna lõpetasin Michael Hechter'i ratsionaalse valiku teooria kohta käiva artikli lugemise ja selle kallal töötamise. Nüüd on pilt jälle natuke selgem. Või veel segasem?
Selgem vist ikka. Vähemalt mingi osa maailmast tegi ju arusaadavamaks. Kui nüüd kaks artikli kokkuvõtet saadan õppejõududele ära.. siis on viimase õppeainega peaaegu ühel pool. :)))))

Whiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!

Amsterdam

10:29 Amsterdamis (kuigi rong väljus Berliinist umbes 25 minutilise hilinemisega).
Otsisime hotelli, kuid poolel teel tegime vahepeatuse hommikusöögiks. Seejärel õnnestus meil ühest keldri-suveniiripoest hankida endale tasuta linnaplaan (üsna erakordne juhtum, kuna muidu jagati kaarte vaid sümboolse tasu eest). Tänu kaardile leidsime hotelli ning saime esialgu oma pakid sinna hoiule jätta.
Tuuritasime veidi kanalitel ning jalutasime toidupoe leidmise eesmärgil linnatänavatel.

Sellisena jääbki Amsterdam mulle meelde...

Oma algse eesmärgini ei jõudnudki, vahepeal oli kell juba nii palju, et sai minna hotelli tagasi ning veidi olemist värskendada. Esialgu anti meile neljane tuba hotelli allkorrusel, kuid kuna seal puudus õhutusvõimalus ning toanurgas ja vannitoas oli "kerge" hallitus, siis läksime ja nõudsime uut tuba. Saimegi uue, kuigi ka seal olid oma väikesed vead (loe: aken vajas põhjalikumat parandust). Pärast värskenduskuuri läksime uuesti linna jalutama, tegime väikese sisseostu õhtusöögi ja suveniiride näol ning suundusime hotelli tagasi.
Pärast väikest einet ründas meid uni ning nii lõppeski meie Amsterdami-päev juba üsna vara.
Järgmisel päeval tõi aga Estonian Air meid ilusti koju tagasi.

Berliin (4. päev)

Kuigi äratus oli kell 9, tegin silmad lahti juba kell 7. Pärast hommikusööki tõstsime oma asjad A. vanemate tuppa ning kappasime üheskoos Mendelssohn-Bartholdy-Park'ist U-Bahniga loomaaia suunas, et šopata KaDeWe's ning jalutada ümbruskonna tänavatel. Lõpuks leidsime Joachimstaler Strasse lähedal söögikoha, mis pakkus araabia köögi eripärasid. Pärast sõitsime aga koos A.-ga bussiga hoopis Mehringdammi ja sealt siis U-Bahniga Friedrichstrasse peatusesse. Ainult selleks, et külastada Bodemuseumi ja Pergamonmuseumi. Väike piimakohv Unter den Lindenil.

Leia 3 sarnasust. Vasakpoolne Bodemuseumist. Parempoolne siit

Meiega ühinesid ka A. vanemad ning koos külastasime Reichstagi, mis hoolimata üsna pikast järjekorras seismisest oli vaatamist väärt. Sir Norman Fosteri kujundatud Riigipäeva hoone kuppel on vaatamist/kogemist väärt.

Reichstagi kuppel suunaga ülevalt alla. Möbiuse leht on siiski võimalik? :d

Hiljem jalutasime läbi Holocaust Denkmali (Euroopas hukatud juutide memoriaal) - pimedas on see veidi hirmuäratavam kui päevavalguses. Ajaloo musta märgi väärikas tähistus.

Holocaust Denkmal ööpimeduses

Õhtusöök tuttavas itaalia restoranis ning juba enne südaööd sättisime end Hauptbahnhofi suunas, et jõuda väljuvale öörongile Amsterdami.

Berliin (3. päev)

Maratonipäev. Kogu linn oli täis stardipaika suunduvaid maratoonareid. Äratus seetõttu üsna vara - 6:45. Kella 7 paiku hommikust sööma. Tund aega hiljem hakkasime A.-ga mööda Bellevueallee'd maratoni stardi suunas liikuma, teekonnal ühines meiega veel teisigi pealtvaatajaid, kuid mida lähemale stardialale jõudsime, seda rohkem kohtasime ka soojendust tegevaid jooksjaid. Maratoni start oli võimas - meeletud rahvahulgad nii jooksurajal kui selle kõrval.

Stardipaik ~25 minutit pärast starti

Veidi hiljem jalutasime mööda Strasse des 17. Juni ja Unter den Lindenit hoopis Alexanderplatzi suunas, et veeta aega nii võimsat arhitektuuri (nt Brandenburg Tor) kui invamaratoonareid vaadates.

Esimesed maratoni läbijad Unter den Lindenil. Finišini on veel mõnisada meetrit ja natuke peale

Käisime ära nii Berliini teletorni vaateplatvormil kui Alexanderplatzil asuva maailmakella juures. Sealt jälle metrooga tagasi Potsdamerile, kus väikest piimakohvi nautides vaatasime mööduvaid jooksaid. Jõudsime näha ka 39. kilomeetrit läbivat A. isa, mille järel jalutasime mööda Ebertstrasse't finiši suunas. Poolel teel jõudsime vilksamisi imetleda ka holokausti mälestusmärki. Reichstagi juures ootasime maratoni läbinud A. vanemaid ning suundusime siis koos läbi maratonimelu hotelli, et veel enne pikemat õhtut veidi puhata.

Jooksjad Potsdamer Platzil. Finišini on veel ligikaugu 3 km

Kella 19 paiku õhtusöök Potsdameril asuvas Vapianos. Hiljem jalutasime Potsdamerilt mööda lähedal asuvaid tänavaid Mendelssohn-Bartholdy-Park'i jaama. Sealt edasi U-Bahniga Nollendorfplatzil asuvasse ööklubisse Goya, kus toimus maratoni afterparty. Meie, noored, pidasime vaid veidi aega vastu ning läksime juba tunni pärast hotelli tagasi. Maratoonarid ise aga tulid veidi hiljem.

Berliin (2. päev)

Äratus kell 8, linna peale juba kell 10.
Esmalt imetlesime hotellist 10 minuti tee kaugusel olevat Potsdamer Platzi ja Sony Center'it,

Potsdamer Platz Stresemannstrassee poolt vaadates

seejärel külastasime ülivõimast filmimuuseumi (Deutsche Kinemathek Museum für Film und Fernsehen). Põgus pilk ka Philarmonie'le. Potsdamer Platzilt metrooga Berliini loomaaeda, kus enim väärisid vaatamist kaelkirjakud,

Kaelkirjak Berliini loomaaias

panda, jaaguar, ahvid, pelikanid, veeloomad ja konnad. Väike retk erootikamuuseumi, mille pilet oli reisi peaaegu suurim väjaminek. Metrooga Potsdamerile tagasi, et filmimuuseumi poest osta koju paar plakatit ja muud nänni. Õhtusöök hotelli lähedal asuvas itaalia restoranis.

Berliin (1. päev)

13:35 lahkumine Berliini suunas. Estonian Air suutis vaid loetud minutid hilineda. :)

Saabusime õigeaegselt Berliini ning kohalik araabia päritolu taksojuht transportis meid kesklinna piirimail asuvasse hotelli. Suundusime peaaegu kohe edasi Flaughafen Tempelhofis toimuvale spordimessile, kus A. vanemad said kätte oma maratoni stardinumbrid ning muu vajaliku nänni (sealhulgas täienes ka minu t-särgi kogu).

Flaughafen Tempelhof

Sealt edasi minnes kasutasime U-Bahni abi, et jõuda veel valges vaatama Checkpoint Charlie't ning juba hämaras veel säilinud jupikest Berliini müürist.

Jupike Berliini müüri Niederkirchnerstrassel

Peaaegu selle kõrval asus Topographie des Terrors, mis oli ühtlasi lähim vaatamisväärsus hotellile (~5 minuti tee). Õhtusöögi saime aga hotellist ümber nurga asunud kohalikust 'säästumarketist'.

"Olen tubli"-päev

Alustuseks tuleb öelda, et kuni suveni oli meie majas päris aktiivne korteriühistu esimees, kes igal võimalikul hetkel (kui juhtusime trepikojas vms kokku sattuma) tuletas meelde, et meie (meie ja naaberkorteri ühine nn eesuks) on korteriühistu kõige koledam(!). Nüüd pole teda juba tükk aega tegutsemas näinud - võib-olla on neil ka suvepuhkus?!? Hinge läks aga see, et maja kõige tõsisem probleem tunduski mulle lõpuks olevat meie esiuks (eriti see, millise värvikihiga ta on).
Kuna vahepeal olen jõudumööda (loe: tasa-tasapisi) oma kodu korda seadnud, siis nüüd tekkis mõte, et lööks kahte kärbest ühe hoobiga: 1) korteriühistu esimehele uus teema, mille kallal nokkida; 2) esiuks üle värvida. Mõeldud-tehtud.
Mõeldud tegelikult juba suve algusest alates. Esimese puhkuse ajal tegin plaane ja veel plaane ja muretsesin lõpuks sobiva värvi ka. Tegudeni läks veel natuke - kuni viimase puhkuseosa päris viimase päevani, mil pesin ukse puhtaks, ladusin ajalehed põrandale ning hakkasin pintseldama-rullima.
Ilus (väidetavalt) helehall uks. Ainult uksepiidalt on natuke värvi kadunud, sest uks tuli kinni panna. :)
Uuesti võõpan ehk esimesel võimalusel (tõenäoliselt nädalavahetusel).

Pärast värvimist vaatasin, et esikus on meil kolepalju vaipu (4 tk). Kohe liiga palju. Ja mina pole neist sinna ühtegi pannud. Käisime siis kaasaga poes ning muretsesime korraliku uksemati. Vaibad viskasime välja.
Järgmiseks hommikuks oli ka naabrite ukse ette matt ilmunud. WIN! (Neile muidugi sunnitud olukord.)

Aga ausalt - inimese tunne on juba! :)

Lugu sellest, kuidas tuleks sagedamini arstitädil külas käia

Esiteks, ma kardan hambaarsti juures käia. Teiseks, ma kardan hambaarsti juures käia. Kolmandaks, ma kardan hambaarsti juures käia.
Patt on muidugi see, et ma sellest nii kaua kõrvale hoidsin ning alles nüüd (muidugi oli häda käes) ennast kohale vedasin. Tegelikult oli see "nüüd" juba enne 20. augustit. Esimese ülevaatuse tulemus: paljastunud hambakael, 2 auku ja siis.... 4 tarkusehammast, millest tuleks vabaneda (üks neist veel 'keerulisem' juhtum). Esihambale sain natuke täidist ka.
Teisel korral parandati 1 auk ja 1 miniauk; esihamba täidist siluti ka, sest hammas oli ikkagi tundlik. Ees on seega veel ühe augu parandamine ning... need 4 tarkusehammast, millest on vaja vabaneda.
Esimese kahe visiidi summa = 1750 krooni.

Tarkusehammaste eemaldamine on aga müstiline summa - kõikvõimalikke hinnakirju arvesse võttes. Ja lihtne pole see ka. Ja külma kõhuga ei saa ka asjale vastu minna. Eriti kui seda teksti lugeda: Tarkusehambad@Hambaarst.ee
Ma üldse ei kahtle enam selles, et need naljakas(valusad) jullad võivad igemetes igatpidi kasvada. Kusjuures.. väidetavalt pidi parim iga nende eemaldamiseks olema ...paradibamm... 17! Rong, millest ma olen lootusetult maha jäänud.

Asjal on hea külg ka - õpetati korralikult (ja valutumalt ja ägedamalt) hambaid pesema ning toonitati hambaniidi vajalikkust. Teenus kiire ja asjalik. Ja tegelikult on kõik hea tervise nimel.

PS! Tuimestus on vaatamata oma tänuväärsele funktsioonile igemesse süstides siiski üsna ebameeldiv.

Ikkagi...

...hirmutav, et juba 6 aastat tagasi algas iseseisev elu. Tunne on ju mõnikord ikka selline nagu 18-aastaselt. Mäu!Chili's World by Santiago Casares

Magistri(töö)paanika

Mida lähemale magistritöö reaalne kirjutamine jõuab, seda suuremaks kasvab ka hääletu paanika kehas/mõistuses/visioonis. Kuigi nüüdseks on idee võtnud päris kobeda vormi, hakkab kahtluseuss juba varakult oma tööd tegema ning pähe voolavad mõtted stiilis "kas ma ikka oskan?", "kas ma ikka saan hakkama?", "kuidas seda kõike teha?", "miks ma teooriast piisavalt hästi aru ei saa?" jne.
Tänaseks on üldjoontes selge Saussure'i ja Foucault' erinevus diskursuseanalüüsi aspektist, kõik muu on aga ühtlaselt hägune.
Aega jääb üha vähemaks, raamtuid ja lugemist tuleb aga juurde.

Kas ma ikka jõuan?

Tsitaadirida jätkub

"Jutud sellest, nagu peaksime kuidagi suruma nurka neid inimesi, kes on oma elutöö teinud mujal kui laste sigitamisega, pole mitte niivõrd moraalselt rumal ja vastik etteheide, kuivõrd lihtsalt täielik lollus."

Ummelas, Mart. Inimlikkust ei või suruda paljunemise Prokrustese sängi.
20 aastat hiljem 06.07.2009