Silmad vajavad kontrolli

Päevad mööduvad liiga kiiresti. Liiga palju oleks vaja teha, kuid tehtud ei saa midagi.
Käisin silmi kontrollimas. 9 aastaga on nägemine kenasti miinusesse läinud, lisaks on oma kannad kinnitanud astigmatism. Niisiis kirjutati välja prillid.
Raamid valisin ka kohe ära ning pean tõdema, et valikute tegemine (eriti sobivate raamide leidmiseks) on mulle endale ülejõu käivaks ülesandeks. Pärast n prilliraami proovimist oli mul välja valitud kümmekond paari, mille hulgast see õige valida, aga. Aga nad kõik olid nii erisugused, üks parem kui teine, halvem mitte ükski.
Lõpuks suutsin ühed siiski välja valida. Ray-Ban'i logo kenasti peal. Pärast hüperekstra special klaaside kätte saamist saan prillid ette ka panna. Kättesaamiseni on siiski vaja 2 nädalat oodata.
Oodata ja koolitöid teha.
Sel semestril on eriti hull, sest suuremahulisi kirjatöid on mitu + 4 kõnet + muu ninnu-nännu.

Naistepäeva afterparty

Aitäh, kallis!

Mida -Haapsalus- näha saab

* Eesti Raudteemuuseum, kus on ülevaade raudtee ajaloost Eestis, "näpuga katsutavad" väljapanekud erineva ajastu raudteejaamade sistusest, sidevahendid, piletid, kirjad, pildid jms. Õues on ka vajutatavad nupud ja vedurid-vagunid. Loomulikult ka (vähemalt) Eesti kõige pikem perroon. Ja hästi vahva muuseumitöötaja!

* Promenaad!
* Wiedemanni Gümnaasium ja spordihoone (viimane veel eriti).
* Piiskopilinnus.
* Linnagalerii (koos selles sisalduva kunstiga, mida üldjuhul pealinnas näha ei olegi).
* Kuursaal ja kõlakoda.
* Iloni imedemaa - galerii raamatukunstnik Ilon Wiklandi üliarmsatest ja soojadest töödest.
* Pjotr Tšaikovski mälestuspink.

et..

..äkki ehitaks lihtsalt võidukaare ja ei kakleks nii palju.
Kuigi ma tahaks rohkem 1920ndatel aastatel loodud projekte näha. Äkki siiski sobiksid Adamsoni jt mõttetöö ja loomingu viljad paremini kui praegune variant. Mine tea.

Toredad meenutused

"Üks rohkem kõneainet tekitanud ja samas ka õpetlik oli Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni mitteametlik visiit Nõukogude Eestisse 1964. aastal. Sellest visiidist on palju räägitud, kuid ka turvalisuse tagamise seisukohalt oli see ajalooline ja täis üllatusi. Presidenti saatsid suusarajal kümnevõistluse treener Fred Kudu ja Arnold Green. Neist mõnisada meetrit eespool ajasid raja lahti Eesti suusakoondise noored. Suusarajal pidid presidenti saatma relvastatud julgeolekutöötajad. President Kekkonen valis aga sellise tempo, et pärast esimest järsku laskumist olid julgeolekumehed kaotanud tasakaalu ja kukkunud pikali ning nii suusatas president Kekkonen lihtsalt kehva ettevalmistusega turvajate eest ära.
Räägitakse veel, et saunaskäigu ajal ka ise paremaid palasid maitsma ja puhkama asunud julgeolekutöötajad avastasid järsku, et saunas on üks mees rohkem. Saunas pidi olema üheksa meest. Tekkis paanika. Turvajate ülem ei uskunud seda ja otsustas infot isiklikult kontrollida. Ta läks saunas olijatele Pepsit viima, et samal ajal välja selgitada, kas seal on veel keegi, keda nimekirjas ei ole. Info vastas tõele ja peagi selgus, et president Kekkonen oli endaga sauna kutsunud kümnevõistleja Heino Lipu, keda juba pikast tööpäevast väsinud julgeolekutöötajad ei märganud."
*
"Julgestuspolitsei direktor Ivar Prits meenutab: "/.../ Olin osaline ka 1992. aastal USA asepresidendi Dan Quayle'i visiidi ettevalmistamises ning vastutasin asepresidendi proua eest. Olen võrrelnud tollaseid ja praegu koostatavaid pabereid. 1992. aastal mahtus kogu visiit minu taskumärkmiku 15 lehele. 2006. aastal oli George Bushi visiidi toimik 5 cm paksune, millele lisandusid Põhja Politseiprefektuuri ettevalmistatud materjalid.""
Rehkalt, Udo. Julgestuspolitsei valvab ja kaitseb... - Politseileht, 2008 nr. 1, lk. 38-39.

Hilistalv

Nüüd ei oskagi pärast ülipidulikku Eesti Vabariigi aastapäeva ja meeldivaid teatrielamusi (President 1939 & Kivid sinu taskutes) midagi asjalikku elust-olust arvata. Jääb vaid igipõline küsimus - mis saab edasi?
Koolilapse jaoks on elu lihtne. Edasi tulevad tunnid, koolivaheaeg, tunnid, koolivaheaeg ehk suvi.
Tööinimene elab aga oma killukese puhkuse nimel (kas jaanuaris või juunis või novembris).

Mihkel Mutt särab aga jälle. Mõtteid enne aastapäeva.
"On aastapäeva-aasta. Miks säärane pompoossus? Inimese puhul, jah, on üheksakümmend tavaliselt viimane pidu, sest vähesed elavad sajani, kuid riigi kohta ei peaks see ju kehtima. Mida siis veel kümne aasta pärast teha? Kaks aastat jutti pühitseda?"

Ostsin isegi suure aastapäeva-raamatu. Aga 10 aasta pärast panen ehk küünla ka põlema. Siis on ju veel pidulikum tähtpäev.

Viimasel ajal lihtsalt kuidagi laisaks läinud. KGB-raamat on ainukesena sihikul.

Ettevalmistused tulevikuks

"2007. aasta teisel poolaastal alustati Kaitseliidule uute ülesannete püstitamisega, mis ühtlasi sätestas Kaitseliidu transformatsiooni tagasi territoriaalsele struktuurile. Selle planeerimise alusdokumendiks on kaitseväe juhataja käskkiri. Sellest lähtuvalt tehti ümber ka Kaitseliidu sõjaaja üksuste loomise plaan. Põhiliseks uuenduseks oli otsus muuta senine operatiivstruktuuriüksuste ettevalmistamine kriisi- ja sõjaaja malevate üksuste komplekteerimiseks, kasutades selleks kogu malevate liikmeskonda. Iga rahuaegne Kaitseliidu malev muutub ka kriisi- ja sõjaaja malevaks, kellel on integreeritud juhtimisstruktuur, kiirreageerimise võimekus, formeerimis- ja sisekaitselised ülesanded. Kaitseliit muutub seega esmaselt reageerivaks jõuks."
Klettenberg, Kajari. Kaitseliidus on meeskonnaloomise aeg. - Kaitse Kodu!, 2008 nr. 1, lk. 6.

Igaüks teeb omad järeldused!

Pealkirjata lõputa lugu

Noorena uskusin suures naiivsuses, et vähemalt armastus on see, milles ma endale "ära teha" ei luba, st olla nõrgem pool. Elu on aga näidanud, et illusioonid on ilusad - seni kuni tuleb reaalsusega silmitsi seista. Ja tõdeda, et inimesed kasutavad oma ego selles vallas väga tihti teerullina (olen ju isegi nii teinud). Pole olemas elukestvat muinasjuttu. Isegi kui on, saab see kesta vaid väga lühikest aega.
Kas hoolimatus on osa armastusest? Aga kokkulepete murdmine? Kas see, kes armastab, ka hammustab?
Praegu on mul valus.

..ja nii ta tulebki

Tundsin täna esimest korda, et kevad on käes. Kuigi miinuskraadid on veel lähiajal ees ootamas, on see miski, kevade salajased märguanded juba saabunud.
Õhk tundus hoopis teistsugusem. Linnud laulsid ja päike paistis soojalt. Tuul puhus küll tugevalt, aga see oli hoopis leebem kui kesktalvised iilid tavaliselt. Autojuhidki olid viisakad ning inimesed tänavatel palju soojemad kui muidu.
Kevade salajane tulek ongi kõige ilusam osa sellest tärkava looduse aastaajast.

Nagu lubatud..

Juhtunud on nii, et ma mitte kuidagi pole suutnud end kokku võtta, et anda ülevaadet vaadatud etendustest. Selle asemel paar linki.

A1) Estonia kodulehelt
A2) Veiko Märka kirjutab Ekspressis
A3) Eero Raun kirjutab Maalehes

B1) Ugala kodulehelt
B2) Enn Siimer kirjutab Sakalas
A on siis Estonias mängitav Pimeda toa kuningas ning B Ugalas etenduv Runar ja Kylliki.

Juhtus selline kurb lugu, et suutsin mõlema etenduse ajal magama jääda (väsinud - vähene uni). Siiski suutsin nii palju ärkvel püsida, et mõlema etenduse põhiosa ära näha.

Koolis on nagu ikka. Juba varakult jagatakse kodutööd kätte, aga semestri lõpus on kodutöid jätkuvalt (!) ülepeakaela ning nende toime tulla on peaaegu et võimatu. Sadsadsad, et Hofstedest on raske aru saada ning et Delanty tekst on nii pisikeses kirjas, et silmad hakkavad valutama ja luup tuleb kapinurgast üles otsida. Ülejäänud on enam-vähem kobedad.

Muude tähtsate asjade kommenteerimise asemel siis kommenteerin ka nüüd eurolaulu (näib olevat iga blogija uhkuseasjaks oma arvamus välja öelda).
Ausalt, mulle meeldib. Tõlgendusi otsib igaüks ise. Kui veab, siis saame serblaste, sakslaste ja soomlastega veel suuremateks sõpradeks.

Ja siis need unustamatud soengud. ;)

Kultuuripahvakas

Kui Rika viitsib end lähipäevil kokku võtta, siis võib juba varsti lugeda sellest, kuidas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli XXIII lennu bakalaureusetöö ning Ugala näitetrupi esinemiste ajal magama jäi ning mis sellest kõigest sai.
Võib-olla katkendid ka hetkel kuumimast loetavast raamatust "KGB" ning ilmaennustus veebruarikuuks.
Nutt ja hala kooli teemal ning kirglikud kommentaarid Vändra-.. phh, Venemaa presidendivalimiste teemal.

Tunniplaanisaaga, vol. 2

Valituks osutusid siis alljärgnevad ained:
* Kultuuridevaheline kommunikatsioon
* Ajaloo allikad ja uurimismeetodid
* Praktiline kirjutamine II (I tuleb sügisel)
* Kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed uurimismeetodid
* Väljendusõpetus
* Infopoliitika ja -strateegiad
* Diskursuseanalüüs
* Meediaeetika

(Ja puudu ei jää ühtki ainepunkti.)

Tunniplaanisaaga

Nagu karta oli, siis on tunniplaani koostamine paras peavalu kogu kooliajaks. Ehk siis - kui väga veab, peab sellega tegelema ainult 4 korda, kui mitte, siis tiba rohkem.
Lisaks sellele, et magistriõppele on ette nähtud üsna kuiva pealkirjaga ning üsna väikeses koguses aineid (paljud mahlakamad ja põnevamad on hoopis bakalaureuse tasemele ette nähtud), on loengute (seminaride jms) toimumise ajad üsna kaootilised. Loengut esmaspäeviti-teisipäeviti (ja veel niiviisi 2 nädalat), siis pikk paus ning taaskord suvalisel neljapäeval. Võrratu. Mingil hetkel peab kindlasti valima, kas minna loengusse A või loengusse B. Pooleks end ju rabeleda ei saa.
Nii et vingumismaterjali jätkub veel paariks nädalaks. Siis peab end taas kord harjutama igipikkade kooli- ja tööpäevadega.
Vaba valik, mis muud.

Ma arvasin

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ja et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,

ning näha, et hallist hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallist kallim
kullateraga inime.

Ellen Niit

Maaleht, 17. jaanuar 2008, lk. 16.

EV 90 & mõtted

Täna hommikul trollis istudes oma kallist töökohast mööda vurades jäi pilk peatuma Eesti 90. juubelile pühendatud reklaamplakatil, kus tunnuslausena on välja toodud: "Ühiselt ehitatud riik".
Ja mõtted hakkasid voolama. Peamiselt see üks ja ainus, et mida aasta edasi, seda abstraktsemaks muutub riigi mõiste. Üha vähem on selles sõnas [riik] patriotismi, üha kaugemale liigub kooliajal sissejuurutatud võitlusvalmidus.
Tundub.. justkui oleks tõeline Eesti riik eksisteerinud ainult aastatel 1918-1934. Pärast seda on meid aga ümbritsenud suur illusioon. Ehk kõik kaunistavad kodusid ja teevad näo nagu nad hooliksid riigist, nagu Eesti oleks midagi püha. Ongi, aga pigem mineviku kui tuleviku varjundiga.
Ehk. Olmemured lükkavad Eesti Vabariik 90 eest ning tulevad ise asemel.
Põhitähelepanu on koondatud sellele, kas uuest aastast saab veel vana lepinguga (kui üldse) tööl olla, kust leida sobivat prügikonteinerit, kas USA presidendiks saab vabariiklaste või demokraatide partei esindaja, kuidas hakkab Putin oma riiki edasi juhtima, kas palgatõus ikka tuleb.
Ja nii on entusiastid need, kes muretsevad selle pärast, kas 24. veebruariks saab veel kuskilt ilusa uue sini-must-valge.

Suured segased mõtted. Põhiidee oli aga see, et tundsin äkki, kuidas riik kui sümbol hakkab minust tasapisi kaugenema. Kuidas võidule pääsevad mingid hoopis teised tuuled, mis seni.
Tol hetkel see hirmutas.

Koosmeelevalitsus a la Parts. Ansip jälle must lammas

Ja lõpuks üks intrigeeriv küsimus. Peaminister Andrus Ansip on lubanud viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Missugune on Teie hinnangul see Skandinaavia, millest Eesti esimesena mööda läheb?

Majanduse ees seisvaid väljakutseid silmas pidades oli see lubadus praaliv ning ehk ka valedele kategooriatele suunatud. Riigikogu valimiste eel loodi paljudele inimestele illusioon, et Eesti läheb teistest ELi riikidest majanduslikus mõttes mööda vaat et iseenesest, küsimus on vaid selles, kas mööduda vasakult või paremalt.
Mina nii kerget edu ei looda, edu tuleb välja teenida ja selle nimel tööd teha.

Parts, Juhan. Eesti välissuhtlus majanduse kaudu / interv. Berit Teeäär // Maailma Vaade, nr. 3 2007, lk. 3-4.

Bibliomaania

Selle jõulise sõna taha on tegelikult peitunud üks väike kirg. Kirg muretseda raamatuid. Aga mitte igasuguseid, vaid ikka selliseid, mille vastu on ka sügavam huvi.

Varasemast peaks juba teada olema, et tunnen sügavat sümpaatiat kõige selle vastu, mis valitses aastatel 1917-1991 Eestist ida pool ning üldse kogu Ida-Euroopas, pearõhuga Venemaal.
Uusaastakingitusena sai sedapuhku endale muretsetud Leonid Mletšini raamat KGB : riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused (Varrak 2007). Teine trükk.
Ootasin seda raamatut kaua, otsisin seda samuti juba mitmest antikvariaadist (naiivitar) ning kirjastusestki.
Seda suurem on nüüd rõõm raamatut käes hoida.
Praegu veel sisu jagama ei hakka, aga aasta on tänavu eriti pikk. ;)

"See on suur elukunst, mida Kross meile oma teostega õpetab." Andres Ehin

Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina must ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas imeline laas...

Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: Ei või! Ei või!
ja haljas rohi sosistas: Ei tohi...
Me tundsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime. Ja oksad läksid koost.
Ja tummas õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,
ehk küll me ümber kivist linn on taas.

J. Kross (1957)

Lubadused-lubadused-lubadused

Koos uue aasta tulekuga kerkivad päevakorrale ka uusaasta-lubadused. Õpin seda, teen seda vähem, teen seda rohkem, käin ära seal jne.
Juhtusin kuulma 29. detsembril Vikerraadios olnud intervjuud Linnar Priimäega ning vestlusest jäi kõrvu mõte, et inimesed peaksid rohkem lugema ning vähem alustama lauseid sõnaga Mina. Tunnistan, et tundsin end kergelt puudutatuna.
Olgu see siis heaks lubaduseks, et loen rohkem, mõtlen rohkem ja kui räägin, siis millestki ilusast.
Detsember 2008 võib kokkuvõtteid teha.

Lumiste metsade lõhnad
elavad jõulupuul.
Põlevad südaööl küünlad
aasta pea, see algab uus.

Kaunist pühadeaega ning toredat uut aastat!

Pilt siit.

Richard Overy "Diktaatorid"

"1947. aasta detsembris sai Stalin lausa 131-protsendilise toetuse, sest, küll lubamatult, tema poolt andis hääle ka hulk naaberringkondade valijaid."

Risti 8

Et esimesed talvekülmad nii äkki tulid, siis peab tunnistama, et ega see erilist vaimustust minus üles ei kütnud. Õhtuti suure tuulega paari Lasnamäe maja vahel jõlkuda (liikuda) on päris piinarikas tegevus ning kui lõpuks turvalisse korterisse jõuan, siis on tuju enamasti üsna nullilähedane. Aga üldsegi mitte paha pärast ning kohe kui köögis saab pott tulele pandud.. hakkab ka enesetunne tasapisi kerkima.
Mõtlen küll, et see on lihtsalt üks mu iseärasustest, aga samas võite ette kujutada kui ebamugav võib see olla neile, kes sellise 0-tujus elemendiga pidevalt kokku puutuvad. Minu katkematud austusavaldused!

Praegu on siis mu elus esimest korda periood, mil ma jagan oma õhtuid kellegagi. Kellegagi.. mitte ei veeda neid raamatu-teleri-arvuti-köögi kõrval üksinda. Ja siiani on see kummalisel kombel üsna õnnestunult välja kukkunud. Ise kujutasin asja palju hullemalt ette (arvestades oma iseloomu ja jonnakust jms). Siiski.. harjumatu, et loetud ruutmeetrite peal on alati kuskil keegi, kellega peab arvestama, kelle järgi ise painduma ja mõnikord vastupidi.

Koolis on semester jõudnud poole peale ning justkui üleöö on tekkinud kodutööd, mis ootavad valmiskirjutamist. Mõnest ülesandest ei saa lõpuni aru, mõni on lihtsalt tüütu, mõne puhul tundub õppejõu soov täiesti üle mõistuse olevat. Näiteks asjaolu, et aines kommunikatsiooniteooriad tuleb enne iga loengut valmis kirjutada essee mingi etteantud artikli põhjal (kuna algust ei kuulnud, siis sain aru, et kirja tuleb panna mõtted, mis end lugemise käigus ajukäärude vahele punnitavad). Ma ei vaidle vastu, et see on hea ja arendav ülesanne, aga ülepäeviti essee kallal pusida? Ma pole ju kunagi grafomaanina hiilanud. :(

Vaatama kõigele on elu siiski ütlemata ilus. Jäälilledki (kui neid ühel hommikul oma aknaklaasil näen) toovad naeratuse suule.

PS! Pealkiri? Üks selline kaart külmetas Lasnamäe tänaval ja oli kerge lumekirmega kaetud. Risti kui lootus. 8 kui vertikaalne lõpmatus.

Eri maade kapitalism

Traditsiooniline kapitalism:

Teil on kaks lehma. Müüte ühe ja ostate pulli. Kari kasvab ja äri õitseb. Müüte äri ja lähete pensionile.

Enroni kapitalism:
Teil on kaks lehma. Müüte nad enda börsil noteeritud ettevõttele, kasutades oma äia tagatist, teete osava swapi ja saate tagasi kõik neli lehma koos soodustusega viielt lehmalt. Kuue lehma lüpsmisõigus müüakse läbi vahendaja Caymani saartel olevale salajase suurosanikuga ettevõttele, kes müüb õiguse kõigile seitsmele lehmale tagasi teie noteeritud ettevõttele. Aastaaruanne ütleb, et omate kaheksat lehma optsiooniga veel ühele. Müüte ühe lehma, et osta ära uus USA president, peale mida jääb teile üheksa lehma. Avalikkus ostab teie pulli ära.

Ameerika korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Müüte ühe ja sunnite teist nelja eest piima andma. Imestate kui lehm sureb ülekoormatusse. Süüdistate ebaausat konkurentsi ja veenate presidenti ja Kongressi tõstma imporditava piima tariife.

Prantsuse korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Hakkate streikima, sest tahate nelja lehma.

Jaapani korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Disainite nad ümber nii, et nad võtavad vaid kümnendiku võrra ruumi ja toodavad kakskümmend korda rohkem piima. Seejärel loote kavala multikalehma Cowkimon ja turustate seda üle maailma.

Inglise korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Mõlemad on hullud.

Itaalia korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Te ei tea, kus nad on. Lähete lõunale.

Venemaa korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Loete nad üle ja selgub, et teil on hoopis viis lehma. Loete nad uuesti üle ja tundub, et teil on siiski 42 lehma. Loete nad veel kord üle ja teil on siiski 12 lehma. Lõpetate kokkulugemise ja avate uue viinapudeli.

Shveitsi korporatsioon:
Teil on 5000 lehma. Ükski neist ei kuulu teile. Teised maksavad teile oma lehmade hoidmise eest.

Austraalia korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Veate kihla kumb neist jõuab esimesena lüpsile.

India korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Te kummardate neid.

Hiina korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Teil on nende lüpsmiseks 300 inimest. Te kurdate suure tööjõupuuduse üle. Te arreteerite ajakirjaniku, kes avaldab need numbrid.

Allikas: Profit, 2007 nr. 3, lk. 50.

*Ka ninapidi majandusajakirjades olles saab mõnikord muheleda.*

Pilt on pärit siit.

Uut ajakirjanduses ja muidu..

Uus eestikeelne Marie Claire on nagu Eesti Naise ja Cosmopolitani segu. Alguses on artiklid toredad ja asjalikud, teises pooles läheb asi jällegi liiga tibilikuks. Aga mõnusalt paks (loe: palju reklaami).
Peaks ikka uueks aastaks endale Vikerkaare koju tellima.

Tänaseks olen 2 õhtut järjest veetnud koos õllega. Eneselegi kummaline. Sest põhimõtteline ei-vastus on asendunud jaa-ga. Mis järgmiseks? Iga õhtusöögi kõrvale oliivid või väike heeringas? Või äkki mõni shampinjon?
Nüüd siis tõestasingi endale ära, et inimesed muutuvad pidevalt. Mõnikord hetkega, mõnikord pikkamisi.
Aga millegipärast usun, et üks väike tagasihoidlik ja kelmikas tütarlaps jääb mu hinge alles.

PS! Koolis on kätte jõudnud see aeg, kus peab hakkama kodutöödega tegelema. Kihvt. Sest see osa mulle eriti ei meeldi. Eelistatum oleks variant, mille puhul tuleb loengute lõpus lihtsalt eksam teha. Aga raskused on ainult ületamiseks :)

Hetk pärast tunnustust

Pärast preemia(te) saamist hakkavad inimesed millegipärast KOHE midagi arvama. Avalikult. Iga asja kohta. Kui ei usu.. jälgige meediat.

1 tõestus siin.

Mina arvan, et see pole päris õige. Eriti see, et meedia kasutab olukorda ära ning nõuab inimeselt arvamust. Lõpptulemusena ei pruugigi öeldu ju inimese enda läbikaalutletud seisukoht olla, vaid hoopis käigupealt genereeritud sõnadeühend.

Ürgsetest asjadest, vol. 2

Veider on see maailm meie ümber. Veidrad oleme ise selle sees. Veider on seegi, kuidas aju mälestuspilte silme ette toob. Mõnikord piisab ju ühest pisikesest detailist, et hargnema hakkaks suur lugu.

Eile, pärast unerikast loengut, kõndisin garderoobi poole kui jäin vaatama garderoobinumbri silti. 228. Ja hoobilt olid mu silme ees Tartu pimedad tänavad, bussisõit, küprokseinad ja silmavaade. Need pildid jäid mind saatma päeva lõpuni. Peaaegu. Enne tuli Sigitas Parulskise kirjutatud ning Eva Püssa mängitud Ürgnaine vahele.
Ürgnaine on kahtlemata tore ühenaise lavashow, kuigi jääb silma pilgutamatagi alla Jan Uuspõllu mängitud Ürgmehele. Olgem siiski ausad.. üks neist on maailmas tuntust kogunud juba aastaid ning iga adaptsioon on tüki veelgi muhedamaks muutnud, teine aga üsna hiljuti ilmavalgust näinud, veidi robustne lavatükk.
Ürgnaine on tubli, ta üritab Ürgmehega võidu joosta, aga siiski on rinnad lopsakad, juuksed pikad ja seelik uhkelt lehviv ning õhutakistus selle võrra ka suurem. Alguses on minek hea, siis tuleb väsimus peale ning pigem istub eit maha ja vaatab kuidas mees edumaad juurde võtab. Hiljem tahaks ikkagi järgi jõuda, kuid pole enam rohkemaks jaksu kui pisikeseks spurdiks pluss klaasikeseks joogiks.
Kui Ürgmees oli naer iseenda ja teise poole ja suhete üle, siis Ürgnaine on justkui jonnakas ärapanemine.
Tõsi!, kõige hullem ju polnud, sest naerda sai ka, aga see oli rohkem naer kellegi teise kui iseenda üle. Ja nii jäävadki show'st elavalt meelde vaid õpetussõnad, kuidas mehi ennast märkama panna - tuleb lihtsalt ootamatult küsida, et "kas sina oledki impotent?"
Ometi kandis Eva Püssa oma rolli hästi välja, mis peamine, ta oli julge ja sädeles oma rollis (kuigi nüüd hakkan endalt juba küsima, et ega ta ometi liialt uhkelt oma sädeluses seisnud ja sellega rolli väärtust langetanud). Ehk siiski mitte.
Kokkuvõtteks: midagi nagu oli ja midagi jäi puudu.

Ürgmehest kirjutatud arvamust saab ka lugeda. Kliki! Kliki! Kliki!

Jäin just mõtlema, et ega ma tükist ometi valesti aru saanud. Et äkki siiski naerdi naiste endi üle.. meeste abil.. kirjeldades neid kui Homer Simpsoneid (võrdlus minu enda poolt). :)

It's all wrong!

Pärast nädalavahetust on justkui kõik paigast ära. Või siis on kõik paigast ära juba alates neljapäevast, mil tuli taas kord oma tervislikule seisundile alla vanduda.
Hommikune ärkamine oli täna meeldiv. See tekitas kahtlusi, sest tarkus ja kogemused ütlevad, et kui hommikul on hea olla, siis õhtuks on peavalu garanteeritud. *muigab*
Niisiis. Valesti tundus olevat:
* Lahtised kingapaelad teel tööle (käed olid kotte täis, aga poriloiku ju senikauaks kotte ei pane kuni paelu kinni seon).
* Tööl tillukesed segadused ülesannetega (kes mida millal teeb ja kuidas protsesse edukalt koordineerida).
* Veidemanni loengus oli tema jutu mõistmine täielikus null-olekus.
* Aava loengus oleks nagu vati sees istunud :)
* Aava loengu väitluspooles veendusin täielikult, et aju töötab kirjutades ja vait olles tunduvalt paremini kui esinedes ja teistele oma väiteid jms esitades. Nii kinni pole juhe juba ammu kiilunud, et mõtted poole lause pealt otsa saavad.
* Tagasi tööl ja pidevalt lennus. Ja nii kurb, et kõigi muredele ei saa lahendusi jagada.

Öö toob ehk leevendust.

EDIT: Mis tuleb pärast naftat?

Nüüd, olles oma energeetikat käsitlevate artiklite otsas istunud jupp aega.. on meeleolugi pügala võrra langenud.

Esiteks. Loe läbi see artikkel.

Teiseks. Kuna loen praegu Anto Raukase artiklit Eestit ootab ees energiakriis (HEI, sept. 2007, nr. 3, lk. 43-46), siis suudab ta oma akadeemiku pilguga sisendada kerget hirmutunnet. Mõned näited (kuna HEI veebiversioon ei taha minuga koostööd teha).

"Kui Hiina tahab USA-le järele jõuda kivisöe tarbimises, kaks tonni inimese kohta aastas, vajaks ta 2031. aastal 2,8 miljardit tonni kivisütt aastas, kusjuures praegune maailmatoodang on vaid 2,5 miljardit tonni."

"Peaminister Andrus Ansip teab hästi, et sel ajal pole ta enam valitsusjuht ja enne tedagi on käitutud põhimõtte järgi, et päras mind tulgu või veeuputus. Selle printsiibi järgi Eesti valitsus praegu toimibki, sest Ignalina 3200 MW võimsusega tuumajaama valmimine 2015. aastal on ebatõenäoline. Parimal juhul ehitatakse aastail 2016-2018 valmis esimene 1500MW võimsusega plokk, kust Eesti vastavalt kavandatud jaotusele saaks haledad 300 MW. Lisagem, et praegune Narva jaamade võimsus on 2100MW, millele lisanduvad Iru elektrijaam (150MW), Kohtla-Järve (45MW), tuulikud (35MW) ning hüdrojaamad ja teised energiaallikad (40mW). 1. jaanuaril 2016 on Narva jaamadest saadav võimsus vaid 400MW ning kui 2011. ja 2012. aastal lisanduvad sellele veel kaks renoveeritud plokki, siis pisut üle tuhande megavati. Millega aga kaetakse puudujäävad 1000MW, pole selge."

"Seetõttu on vaid kaks võimalust: kas ehitada oma vähemalt 600MW võimsusega tuumajaam (ehitusaeg 2,5 aastat) või liituda "sõbraliku" Venemaaga. Muidu istume varsti pimedas ja peame sulgema suure osa oma tööstusest."

"Elektri suuremahuliseks impordiks puuduvad meil vahendid ja pealegi pole seda naaberriikidest kuskilt ka importida. Näiteks Soome jääb elektrit importivaks maaks ka pärast viienda tuumareaktori käikulaskmist. Seega energiaga peame ennast lähematel aastakümnetel kindlustama ise ja hoolimata alternatiivsete energiaallikate üha laialdasemast kasutamisest jääb meie elektritootmise selgrooks endiselt kukersiitpõlevkivi, mille varud on suured - prognoosvaru 8 miljardit tonni, sellest tarbevarud ca 5 miljardit tonni ja aktiivvarud ligikaudu 1,5 miljardit tonni."

Paneb mõtlema?

Kummaline enesetunne

Täna on täpselt selline tunne.. selline, et justkui juhtuks midagi suurt ja ootamatut.
Paar korda olen juba varemgi sarnast tunnet kogenud, aga siis on asi päris täbarasti lõppenud. Ehk täna midagi paha siiski ei juhtu.

Reisipilte on alati vahva vaadata. Justkui oleksin kaadritagune kellegi teise seiklustes.

Mis tuleb pärast naftat?

Septembrikuu HEI-s kirjutab Jessica Marshall oma artiklis Kas naftat on üldse vaja? sellest, kuidas maailmas pööratakse prognoositava nafta lõppemise hirmus (viimased mõned sõnad minu interpretatsioon) üha enam tähelepanu naftale alternatiivide leidmiseks. Suur ja õnnis pilk ning palju lootust on pandud biokeemiatööstusele, mis peaks lõpuks olema ka päästerõngaks meie elustiilile (ärgem unustagem, et üsna suur protsent meid ümbritsevatest asjadest nt juhtmed, monitorid, ravimid sisaldavad endas ühe toorainena naftat).
"Kuigi nende peamine eesmärk on biokütuste tootmine, uurivad tootjad eri biomassidest kütuse valmistamisel tekkivaid kõrvalsaadusi ja arutlevad, mida nendega peale hakata. Süsivesinike asemel on nende käsutuses taimsed suhkrud, tärklised, rasvad ja valkained. /.../ Biomassiks kõlbab kõik alates maisist, suhkruroost, rohttaimedest, puidust ja sojaubadest ning lõpetades merevetikatega. Vajamineva biomassi suhteliselt tagasihoidlik kogus lubab tööstusliku toormena kasutada maisi või muid taimseid toidukultuure, ilma et tekiks nõudluse ülekuumenemine tooraineturul, nagu juhtus maisist toodetava etanoolkütuse juurutamisel USA-s..."

Kõik on väga tore ja hea. Pealegi lootusrikas. Ainsaks piprateraks meepotis on minu arvates asjaolu, et tegelikult ei oska siiski veel keegi vägaväga adekvaatselt hinnata vajaminevate toormete kogust tulevikus. Kust saada vajadusel piisavalt taimset toorainet? Toidu arvelt? Kas põllumaa, millel taimi vms kasvatame, jaksab ikka piisavalt (meie ootustele vastavalt) "vilja" kanda?
Isegi kui suudame tuleviku keemiatööstuses toormeprobleemi lahendada, seisame vastamisi ka kütuseprobleemiga, mis lihtsustatult tähendab seda, et keegi peab niikuinii hakkama jala käima.

Minu tagasihoidlik arvamus siis. :)

Sõnu ikka veel ei ole

On tunne. Ja kondenspiimale sarnane maius külmkapis. Ja kooliasjade kuhi.

Elu on tegelikult ilus.

Saar, mis võitis südame..

Nüüd on siis suuremad teed mõneks ajaks jälle läbi sõidetud ning kõikvõimalikud meeleolud (enamasti siiski ülivõrdes positiivsed) kätte saadud.

Esiteks: mäed on ilusad.
Teiseks: Itaalia on ilus.
Kolmandaks: Capri saar on VÕRRATU!
Neljandaks: parim sünnipäev siiani.

Mulle meeldis tohutult Capri kitsaste tänavate võlu. Väikesed labürindilaadsed keerdkäigud majade vahel, mis viivad salapäraste lopsakate aedadeni. Rahulik elutempo, pisikesed kohvikud. Meeliülendavad vaated. Nii sinine-sinine (ja kohati natuke õrnroheline) vesi.
Anacapri linnakeses loobusin võimalusest tõusta saare kõige kõrgemasse punkti ning eelistasin sellele pigem väikest külastuskäiku San Michele kirikusse ja seejärel jalutuskäiku väikesel vaiksel kõrvaltänaval. Need olid vist küll elu parimad minutid.
Hiljem Anacaprist alla Caprisse sõites avanes esiistmelt hea vaade saare teisele poolele. Järsud kurvid lisasid aga adrenaliini.

Saarelt ärasõit jättis hinge kurbmagusa tunde, et sinna peab tagasi minema.. ning kindlasti kauemaks kui loetud tundideks ühel päeval.

(Kahju vaid, et mitte ükski foto ei suuda edastada kasvõi murdosa tõeliselt tugevast emotsioonidelaengust.)

1 link ka.

...

Üleväsimus. Magamatus. Töö. Kool. Majanduslikud mured. Ja tulemus?
Tunnen kuidas seespidiselt kokku varisen. Ja toetuda pole kellelegi.

Ekipaazh nr. 2

Esmalt märkus, et ÕS ei luba seda sõna (pealkirjas) igal pool ja alati kasutada (parem kui üldse ei kasuta), aga oi kui shefilt see kõlab.

Niisiis on nüüd juba mitu-mitu päeva möödunud sellest, kui ärkasin oma kodus (164 km sissekirjutusest eemal) hommikul miskikell.. arvatavasti pool 9?.. ning seejärel tuli end kiiresti riietada ning valmistuda jahedasse hommikusse astumiseks. Kõlab kaunilt, kas pole? ;)
Autoga sõidutati meid V. majja, kus kinnitasime veidi keha ning tegime viimaseid ettevalmistusi minekuks. Ning üsna ootamatult olidki masinad garaazhist välja aetud ning järgmisel hetkel seisis kogu seltskond V. väravas.
Väikesed asjalikud käigud siia-sinna ning võiski hakata kilomeetreid lugema.
Võrratu! Esiteks veel varajane niiskus, vihmasadu, majad ja bussipeatused, millest mõne hetkega möödume, märg asfalt.
Piiriületus ning kruusatee. Asfalt. Metsad, majad, bussipeatused. Üksikud asulad. Inimesed. Autod. Väike peatus Valmieras (kehakinnitus ja poeralli). Tagasi. Valgas väike kohv & jäätisekokteil & tee. Karksi varemed. Viljandi.

Ühtekokku oli kambas 6 inimest, kes tegid väikese tripi Lätimaale.

Ausalt, oli hetki, mil tundsin hirmu - eriti siis kui vihma sadas ning asfalt tundus olevat väga-väga märg ja üldse mitte hea ning sama tunne ka siis kui kruusateel oli auk augus kinni. Muidu oli mõnus. Kuigi.. teadsin oma juhti vaid põgusalt ning see muutis usalduse veel väärtuslikumaks, samas tõstis ka tema vastutust.
Muidugi käis asja juurde ka väike ebamugavus (alguse asi), et kuidas istuda, kuidas kinni hoida, ega ma liialt ei rabele või ega ma liialt selga ei vaju. Aga polnud ju hullu.

Mulle meeldisid Läti külakesed, piimapukid ning täiesti iselaadsed bussipeatused (tõesti, sarnaseid oli sellel teelõigul, mida meie läbisime üsna vähe). Karjamaadele lisasid värvi lehmad (aga mitte sinised) ning hobused, vist isegi lambad ka. Mulle meeldis seegi, kuidas sõidu esimesel kolmandikul kuulsin vaid kiivrile langevate vihmapiiskade sabinat, kuidas tuul haiget ei teinud ning juhist kiirguv soojus.

Seltskond oli tore. Noored ja hakkajad. Ehk kunagi jälle. Muide, tolle E2 moodustasime siis juht ja mina (vt. pildil vasakul). E3 on pildil keskel ning E1 paremal.

PS! Pildil kogu seltskond. Siinkirjutaja kergelt kollases.

September

Niisiis..

Esimene nädal (tagasi) ülikoolis on üle elatud. Kogemused siiani positiivsed, st meeleolu selles osas on ka positiivne.
Retoorika loeng oli veidi pikk (esimesel kolmandikul tekkis tahtmine minema joosta), aga hiljem, kui juba praktilist ülesannet pidi lahendama, möödus aeg kiiremini.
Keelesotsioloogia esimene loeng oli põnev. Põnev selles mõttes, et liiga palju oli võõrsõnu ja keelekasutus oli õppejõul kohati ka liiga keeruline. Kuid teine loeng möödus juba kiiremini ja huvitavamalt. Ja õppejõud hakkas meeldima (kuigi meenutab jätkuvalt veel üht teist õppejõudu baka päevilt). Loeng tsensuurist oli omaette naljanumber, kuigi sisu tundub olevat huvitav. Peamine argument selle aine võtmiseks ongi saada materjale, ainepunkte ja natuke algteadmisi asjast, sest võimalik, et kasutan saadud teadmisi ka oma magistritöös (kui kunagi nii kaugele üldse jõuan).
Kursusekaaslased? Mulle meeldib praegune kompamise periood. Pealegi on praegusel tasemel inimesed juba natuke täiskasvanumad kui need, kes otse keskkoolist bakaõppesse üle kolivad (nagu mina seda tegin; nüüd tagantjärele on enda üle hea muiata, et küll siis on inimesed ikka maailmatarkadest naiivikud).
Käisin kinos ja vaatasin üle ka filmi The Bourne Ultimatum (lavastaja Paul Greengrass). Kiidusõnad. Pinge igas kaadris, väsimust ei tekkinud. Suht tõsine (2 korda filmi jooksul sain vaid kergelt omaette naeratada). Lõpp oli sama tugev kui algus. Ainus, mis veidi häiris, oli vahepealne kaadrite sigrimigri. Seda oli lihtsalt raske vaadata (silmadele ei mõjunud just kõige paremini).
Ahjaa... Matt Damon on võrratu! :)

Esimene reaalne kokkupuude magistriõppega

Täna lõpetasin oma tunniplaani koostamise. Hetkel on ainult teisepäev vaba ning vabad õhtud on asendumas kas loengus või tööl olemisega.

Üht juba olen õppinud, ülikoolis on õppimisest kohati olulisem bürokraatiarattast ning kompromissidest läbinärimine. Nõudis tegelikult suurt pingutust, et huvi pakkuvamad ained leida ning seejärel nad kenasti üksteise suhtes paika saada. Gümnaasium tundub selle kõrval ootamatult imelihtne. :)
Kui bakalaureuseõppes oli põhirõhk raamatukogunduslikul suunal ning teemal a la "kuidas koostada andmebaase", siis praegu on valdkond hoopiski humanitaarfiloloogilisem: Eesti kultuuri alused ja tähendus; Kultuurikeskkonna analüüs: Kus me oleme? Mis meist saab? Neli euroopalikku nägemust; Keelesotsioloogia ja keelepoliitika; Suuline ja kirjalik kommunikatsioon; Erikursus kommunikatsioonist: tsensuur; Kommunikatsiooniteooriad; Retoorika. Tundub isegi hirmuäratav kuna nüüd läheb õpitav tunduvalt spetsiifilisemaks ning ainetutvustusi lugedes andsin endale mõista, et võrreldes bakalause 3 aastaga tuleb nüüd märgatavalt rohkem hakata kirjutama-kirjutama-kirjutama (ehk siis koolitöid tegema).
Millised oleksid ootused? Esimene ootus on iseenda suhtes - et saaks asjad tehtud ning ained läbitud. Teiseks - õppejõud võiksid olla sümpaatsemad kui need, kellega varem olen kokku puutunud. Ometi ei taha ma endale luua illusiooni, et nüüd tulebki probleemivaba elu. Kindlasti(!) leidub ka seegi kord õppejõude, kellele saab küll head nägu teha, aga kes sügavamat muljet/austust ei avalda. Elu paratamatus. Kolmandaks - et suure ringijooksmise kõrvalt oleks aega ka süüa. Neljandaks - magamata öid võiks minimaalselt olla. Kusjuures praegu on hea seegi, et koolipäevad ei alga enne 12. Tööle peab muidugi varem jõudma ning kui järgmine aasta soovin mõnd keelt õppida, siis tuleb juba varakult arvestada kella 8-st koolijõudmisega. Küll kooliaeg ilus tuleb!

PS! Homme algabki september! Veidi jahe, koolijütsidest täituvad trollid ja trükivärvist lõhnavad aabitsad. Ja riigiisad-linnajuhid, kes koguvad kooliaastat avades endale mainet. Enda kooliaeg tuleb meelde. Nostalgia, mis muud.

Eile sain kätte 2 plaati: Diana Kralli The Girl in the Other Room ja Nils Petter Molvaeri "Solid Ether". Kuulasin neid töö juures suisa kaks korda ning mõlemal korral viisid helid (hoolimata 125-kroonistest kõlaritest) kaugele-kaugele unelema. Tekkis selline soe ja mõnus tunne.
See pole muidugi esimene kord, mil helid mind võluvad, aga seni värskeim.

Ilmad on koos sügise lähenemisega jahedaks läinud ning tundub, et sooja sel aastal enam ei saa (ma miskipärast usun külma talve võimalust). Seoses sellega on tekkinud uued elulised probleemid - mida selga panna. Tänaval kõnnivad suured mehed vastu juba jopedes, mõnel naisel on ka midagi toekamat/soojemat seljas, samas kui sinna kõrvale võib kohata ka t-särgis "hulle", keda külm (võrreldes 30 soojakraadiga) ei näi heidutavat ning noori tüdrukuid/naisi, kes armsalt naba välgutades pilke koguvad.

Täna olid väidetavalt Kristiine keskuse juures Taksopargi ristmikul trolliliinid rivist väljas. Läksin siis ettevaatlikult hoopis buss number 22-ga koju. Kui peatus nii kaugel poleks, sõidaks tihedamini, sest ette sõitis peaaegu tühi buss ning kohale jõudis ka kiiresti. Täpselt minu maitse. Ainult kodune bussipeatus on liiga kaugel (sooja ilmaga muidugi paras maa jalutada, aga praegu? Mitte väga).

Mõttetu fakt. Kas te teadsite, et ka looted luksuvad, ainult et hääletult kuna neil puudub otsene kokkupuude õhuga? :)

Läbisegi mõtted

Viimased päevad on tõestanud, et kui lasta tervisel minna, siis ta ka läheb. Sest kohe kui jääb pilk immuunsussüsteemist kõrvale.. kaob järg käest. Pealegi on rasked ajad (sügistalv) ju tulekul ka.

Reedeöisest (öö vastu reedet) äikesest sain osa vaid nii palju, et lükkasin rõduukse kinni ja tõmbasin teki üle pea, vaatasin natuke teki alt piiludes muidugi kapi poole (peegeldab hästi), et näha kuidas välgud sähvivad ning minu arvates oli küll koguaeg valge ja bass mürtsus, aga see oli äge. Poleks mul vaja olnud hommikul tööle minna või oleksin üldse veidi reipam olnud, oleksin vastu oma väikest/suurt kartust akna juurde läinud, et seda vaatemängu lähemalt uudistada. Looduse jõud on võimas ja kaunis. Ja tekitab kerget värelust hinges, mis aeg-ajalt seguneb aukartusega. Aga õigepea vajusid silmad kinni ning viimast osa tormist ja selle ilust ma ei kuulnudki/näinudki.
Ootan juba järgmist nädalat. Siis tuleb toakaaslane tööle tagasi ning ma näen inimlikku seltskonda sagedamini kui 2 minutit koridoris või lugemissaalis või olukorras, kus keegi tähtsam astub tuppa, et kas natuke juttu puhuda või midagi asjalikku öelda. Ja ma tunnen temast isegi puudust - ikkagi pole me juba üle 2 kuu samas ruumis tööd teinud (vahepeal küll vääääga põgusalt kohtunud). Ning arvatavasti saabub meie tuppa septembris ka uus tegelane (meenutage luuletust, et septembris on kõik-kõik-kõik uus).

Orwelli 1984-st. Paraku on nii, et minus see raamat vaimustust ei ärata. Mitte kuidagi. Seda on küll hea lugeda ning ma saan aru, miks see nii populaarseks osutus, aga siiski.. seal on see miski, mis pole mind kunagi vaimustanud ega tee seda ka edaspidi. Võimalik, et selle nimetus on ulme või fantaasia. Võimalik, et ma muudan 20 lehekülje pärast oma arvamust. Ja ometi meeldis mulle Punane Kääbus. :)

PS! Pilt siit (et kõik ikka korrektne oleks).

Kui ma kohe magada ei saa, siis ma jäängi magama. :d

xxx

Hallid ja sombused ja udused, kuid soojad hommikud kujundavad natuke ka meeleolu. Unine, uimane, väsinud, kuid positiivselt häälestatud.
Mulle meeldib kui turistid meie linna ja riiki kiidavad. Aga mulle ei meeldi kui eesti soost noormehed näpuga Vene teatri suunas näitavad ning seepeale küsivad, et kas siin on palju venelasi.
Mulle meeldib kui noored tüdrukud/naised roosat kannavad (järgmine võimalus on alates 60selt - muig). Mulle meeldib kui mehed musta kannavad, aga nad peavad seda hästi tegema.
Mulle ei meeldi see, et ma ootan järgmiselt raamatult juba ette liiga palju. Loodan, et Orwell ei peta mind.

Ärimees maailma serval..

Seoses sellega, et müüki on jõudnud Valeri Panjushkini eesti keelde tõlgitud raamat "Mihhail Hodorkovski. Vaikuse vang", sattusin peale 2006. aastal Eesti Ekspressis ilmunud Ed Caesari artiklile Mihhail Hodorkovski: elu siberi vanglas, mis on päris karm olustikukirjeldus. Aga läbi tasub lugeda (kui pole seda veel teinud), sest haakub hästi eelnevalt esitletud Malõi raamatus kajastatuga.

Vahelduseks

Kuna raamat on juba paksu rahulolematust suutnud tekitada, siis vahepalaks pakun katkendi ajakirjast Director. Tundus päris karm juhtum olevat. Järeldused teeb igaüks ise.

"Ja liigset vaeva pole olemas. Kui see unustatakse, võib hulle asju juhtuda. Mõne aja eest teatas näiteks üks daam, et ei jõua sulgemise ajaks hooldusse autole järele. Klienditeenindaja pidi jätma süütevõtme turvamehe kätte, kuid unustas. Klient tõi siis kodust varuvõtme ja viis auto minema.
Hommikul tuleb klienditeenindaja tööle, näeb sahtlis autovõtmeid ja helistab daamile: "Töö on valmis, olge hea, viige auto koju." Klient oli selle peale muidugi pahane ja tahtis võtmeid kiiresti kätte saada.
Aga klienditeenindaja unustas talle ka võtmed viia - sellest sündis suur pahandus... Selleks et asja parandada, viisime daamile naistepäevaks shampuse ja lilled ning lubasime valurahaks arve tühistada. Kuid klienditeenindaja unustas ka selle ära, ja mõne aja pärast oli inkassofirma daami ukse taga."
Reha, Tiit. Toyota hea teeninduse taga on.... töötajatega seotud probleemid! - Director, juuni 2007, nr. 6, lk. 44.

Lugemisvara vol. 6

"Ilu hindab mitte see, kes teab luuletusi peast, vaid inimene, kes ise suudab ellu tuua ilu ja harmooniat." (lk. 258)

"Peale selle teevad meid abistavad lääne majandusmehed pidevalt selle vea, et usuvad, nagu tahaksid kõik Vene riigi kodanikud ja poliitikategelased ühiskonna heaolu suurendada. Nad ei suuda ette kujutada, et terve hulk poliitikuid tegutseb aktiivselt selle nimel, et olukorda halvendada." (lk. 264)

"Mu trepikoda võõbati üle värviga, mille peale ei saa joonistada, nüüd on keegi kõik trepikäsipuud nätsuga kokku mäkerdanud." (lk. 281)

"Tütarlapse poolehoidu taotledes võib talle lillekimbu kinkida, aga võib ka tema maja maha põetada, et ta näljasena ja õudusest värisedes leivatüki eest end sulle annaks." (lk. 281)

"Näiteks ütlevad majandusteadlased: "Vene majanduse kasvu on hädasti vaja, järelikult peab see tulema. Ja küll on tore, kui see äkki juhtub!" Ent kui lõbus ka poleks elevandil lennata, lendu ta ei tõuse. Ja nähtavasti on sel mingid objektiivsed põhjused. "No kuule, varblane on nii pisike ja rumal ja ometi lendab, elevant aga säherdune suur ja tark, kas siis tema ei või lennata?" vastavad ökonomistid. Ilma põhjalike struktuurimuutusteta Venemaa majandus lendu ei tõuse, aga vene tiivutusgeen on teada - kadedus kõigis selle arvukates ilmingutes." (lk. 285)

Lisaks loetleb autor üles veel täna Venemaad iseloomustavad kriisid:
* Rahvavõimu kriis
* Majanduslik kriis
* Võimukriis
* Seadusandluse kriis
* Elanikkonna jaotamine rassiliste ja usuliste tunnuste järgi, eraldumispüüe, vastutustundetu natsionalism. Tõsine mure Venemaa praeguste piiride säilimise, SRÜ püsimise pärast
* Looduse ja looduskasutuse ökoloogiline kriis, lähenev riigisiseste varude nappus
* Tervisekriis. Rahvastikukriis
* Infrastruktuuri kriis
* Kuritegevuse kriis
* Professionaalsuse kriis

Esmajoones veendusin ma raamatu lõpuks, et see on kirjutatud ennekõike neile, kes elavad Venemaal. Et avada nende silmad. Et näidata ette inimeste endi hoiakutes peituvad vead.
Aga raamatut lugedes tabasin end aeg-ajalt mõttelt, et tegelikult on seal ka meid, eestlasi. Meie vaateid ja seisukohti. Mitte küll 100%, kuid siiski seisame oma loomult venelastele palju lähemal kui ehk tahaksime. Enamasti siis kadeduse ja ogaruse osas. :)
Autor selgitab mõnusalt olukordi, mis on viinud Venemaa sinnamaani, kus ta praegu on, ning kokku saab asja võtta nii, et Venemaa on nagu seestpoolt mädanev õun - väljast ilus ja üsna korralik, aga siiski on tajuda, et varsti kukub asi kokku (esimesed mädaplekid).

Mis puutub eelnevalt esitletud sisukatkeid, siis need ei kirjelda tegelikult väga raamatu üldist sisu, vaid on pigem mu isiklikud lemmikud, mis on hästi välja öeldud. Tegemist on siiski raamatuga, mis omab tugevat keskset teooriat (kaks vaatekohta - ideoloogiline ehk horisontaalne ja isiklik ehk vertikaalne). Sellele on üles ehitatud 2/3 raamatust ning selle abil selgitatakse mitmeid ühiskonnas toimuvaid protsesse. Minu arvates üsna tabavalt.

Samas ei ole ma raamatu autoriga mitte alati 100% nõus. Näiteks kaob mu arvates Malõil "pilt eest" kui ta räägib kommunismi positiivsetest külgedest (ma ise küll ei suutnud hästi vahet teha, mille poolest need negatiivsetest oleks erinenud).

Kokkuvõtteks?
Hea raamat :)

PS! Käisin ka Matvei Malõi (Matthew Maly) koduleheküljel, kuhu ta on koondanud oma kirjutised. Tasub üle vaadata. Ja siis vastakse mulle keegi, mida ta arvab Putinist.

Lugemisvara vol. 5

"Algselt lõid kapitalistid töölisklassi ekspluateerimise süsteemi, millele Marxi teooria järgi oleks pidanud järgnema sotsialistlik revolutsioon. Ent kapitalistlike suhete väljakujunemisel näitas nende arenguloogika, et tunduvalt kasulikum on teha töölisklassist oma partner, toodetavate kaupade ostja, kui jätkata ekspluateerimist ja vastasseisu. /.../
Miks tegi Marx selle vea? Marx alustas horisontaalsest sõnast "ära võtma", kapitalist aga vertikaalsest sõnast "looma" ja olnuks Marx kas või tiibadega ingel, horisontaalne mõtlemine viinuks teda ikkagi skeemini "minul on halvem ja sinul on halvem". Kapitalisti vertikaalne mõtlemine juhtis ta aga paratamatult põhimõtteni "sinul on parem ja minul on parem"." (lk. 188-189)

"Aga tagasijooks polegi nii haruldane nähtus. Mis riigis põletati oma diplomeid, unustati ühe hetkega prantsue keel, kaevati ballikleidid maa sisse? Kes oli maal parem peremees, kas kulak, keskmik või kehvik? Kui palju oleks meid järel ja kes me oleksime kui Stalin elanuks veel kakskümmend aastat? Kuidas see juhtus, et hiinlased, hoolimata Konfutiuse põhimõttest austada õpetajat, hävitasid aastaga kogu oma professuuri? Miks jäi seitsmemiljonilisest Kambodzha rahvast järele vaid poolkõngenud Pol Poth? Ja lõpuks, miks on kõige austusväärsema, kõige ajaloolisema paiga Venemaal hõivanud elav laip? Sellepärast, et on olemas jooks, kus võidab kõige viimasena finishisse jõudnu, see just ongi tõeline võrdsuse poole püüdlemine." (lk. 196)

"Kui võrdsusel rajaneva ühiskonna loomine osutub nii keeruliseks, miks see idee siis inimesi nõnda tugevasti köidab? Aineliste hüvede võrdne jaotamine on külgetõmbav seepärast, et välistab automaatselt headeks ja halbadeks jagamise. Isiklikul valikul pole enam tähtsust, järelikult välistatakse ka juhuslikkus. Hämmastav, aga selline ettepanek esitatakse kui kindel ideaal, kuigi tegelikult kirjeldatakse siin moraali ja isiksuse kasvu põrmustamist, üleüldist surma ja inimrassi hävitamist." (lk. 200)

"Võetakse vastu seadus, et maks peab moodustama 90% kasumist, ja kõik ettevõtted lähevad varju. Milleks riigile nii palju meie raha? Aga selleks, et võidelda kuritegevusega - kõik ettevõtted on ju varju pugenud! Nii tulebki välja, et tshetsheenid riigile makse ei maksa, pakuvad aga kriminaalset "katust" ja rikastuvad. Riik tunneb kadedust ja saadab Tshetsheeniasse pommituslennukid. Asi algas maksuseadusest, aga lõppes suure verevalamisega." (lk. 213)

Järgmine kord saab juba kokkuvõtteid teha. Ning juba on tehtud nii mõnedki järeldused. :)

Lugemisvara vol. 4

"Mürgise vee andmine ei tähenda inimese janu kustutamist, kuigi näeb välja samamoodi." (lk. 151)

"Kommuniste ja fashiste saab süüdistada vaid eranditult kõigi oma riigi kodanike tapmise katses. Sõna "tapmine" all peame täiesti põhjendatult silmas inimese ilmajätmist eraomandist, iseloomust ja omaenda saatusest." (lk. 152)

"Kui vene ärimehed oma bisnisega algust teevad, avastavad nad õige ruttu, et seaduse järgi tegutsedes on laostumine möödapääsmatu. Legaalse äriajamise rajal seisavad võimsad takistused, aga seadusest möödahiilimise teed on kõigile lahti ja muidugi võivad konkurendid neid kasutada. Arvatakse, et meil kehtib eraettevõtlus ja eraomand. Tegelikult on bisnis Vene riigis siiamaani põrandaalune äri." (lk. 160)

"Võtame näiteks korterimüügi lepingu. Kui müüme elamispinna 100 000 dollari eest, tuleb ühel poolel maksud tasuda, teisel aga näidata, kust ta raha pärit on. Seepärast on parem korter müüa kirjade järgi 10 000 dollari eest ja 90 000 mitteametlikult üle anda." (lk. 173)

"Peab ütlema, et tegelikult ei ole NSV Liidu majandust kunagi planeeritud. Inimesi mahalaskmiseks kokku ajada nagu 1937. aastal, Ukraina leivata jätta, ressursid rusikasse pigistada - seda sotsialistlik majandus suudab. Kuid juba väljend "sotsialistlik planeerimine" meenutab loogikaparadoksi nagu "vaat kui kisun sul pea otsast, siis kuuleme, mis laulu laulad"." (lk. 176)

"Stalin on tööstusajastu juhi ideaalne varjunimi. Katkestage mõneks minutiks lugemine ja proovige sellest parem pseudonüüm välja mõelda.." (lk. 180)

Lugemisvara vol. 3

Edeneb-edeneb. Varsti jõuan juba pealkirjale ka lähemale. :)

"Selge, miks sakslased röökisid "Heil Hitler!", inglased aga tervitasid Churchilli viisakate poolnaeratustega: sakslased kandsid kõik oma õnnelootused üle Hitlerile, inglased aga teadsid, et nende õnn sõltub edaspidigi neist endist." (lk. 104)

"Ainult usurituaaliga võib seletada, miks vene paraadidel rahvale nii väga meeldis, kui inimesed lennukit kujutasid. Päris lennukeid oli to ajal vähe, aga Tööpingile öeldi: "Kui duralumiiniumiei ole, tee lennuk inimestest." Just siis Stalin geniaalselt nimetaski inimesi kruvikesteks." (lk. 106)

"Mis on siis Sotsiaalne Masin ja kuidas ta on valmistatud? Me teame, et ta koosneb inimestest, kuid tal on ka elutu asja tunnusjooni. Kuidas on see võimalik? Horisontaalse meetodi vastuvõtmine algab siis, kui inimene lakkab olemast tema ise ja kutsub enda sees esile midagi niisugust, mis peatab aja kulgemise ega ole seotud tema isiksusega." (lk. 108)

"Võtame kiviaja inimese. Ta oli elav. Tal olid käed, silmad, kõrvad. Kuhu sa teda ka nõelaga poleks torganud, igal pool olnuks tal valus. Nüüd aga vaatame tänapäeva vanaisa: prillid, telefon, põlveliigeseprotees, valehambad, käes ajaleht, mida ta elavalt tsiteerib. Mitte vanaisa, vaid toatuhvlites kübermees. Ja kui asja lähemalt uurida, näeme, et tal on ajus rohkem kive kui neerudes." (lk. 124)

"Totalitaarse korra tingimustes üles kasvanud inimeste kõige märgatavam erinevus demokraatlikus riigis sirgunud kodanikest on püüd väidete ja faktide vääramatuse, nende kaljukindla püsimise poole. Ilma selleta ei oleks meil nähtavasti riiki, mida peeti kõige edukamaks, aga mis ühe hetkega kokku varises. Tuleb end elule avada ja vabaneda paigalseisust, mille abil kommunistid püüdsid kongis korda hoida." (lk. 127)

"Nüüd sobib haakrist ideaalseks ideoloogiliseks sümboliks isegi rohkem kui sirp ja vasar, sest nimelt haakrist demonstreerib suurepäraselt, enam kui miski muu, et vene rahvas on täielikult kaotanud oma ajaloolise mälu." (lk. 140)

"Kui täiuslikku kapitalistlikku kaupa esindab "kinder-surprise" (nii toit kui pidu), siis ideaalseks nõukogude kaubaks tuleb pidada tanki: töömahukas, terasest, mitte millekski kõlblik, hirmuäratav." (lk. 149)

Lugemisvara vol. 2

Raamatu lugemine kulgeb ladusalt. Kõrvale aeg-ajalt muud kirjandust ka. Aga tunnen juba, et see aeg, mil raamatut käes olen hoidnud, on mu maailmavaadet ja suhtumist -ism'idesse üsna arvestatavalt muutnud. Ehk siis - vaadetesse on tekkinud uus mõõde.

"Klisheedekeel erineb põhimõtteliselt keelest, kus iga sõna kannab eraldi mõttelist koormat. Ühest küljest - klisheedekeel ei ole keel. Katsed selle abil tõelisi tundeid edasi anda tähistatakse omaette nimetustega - kitsh, popkultuur. Ometi on klisheedekeel erakordselt tõhus kommunikatsioonivahend." (lk. 80-81)

"...praegugi koosneb keel Vene riigis kahest sõnast: elus - aitäh." (lk. 81)

"Mida rohkem minu ees järjekorras seisvaid inimesi välja langeb, seda kiiremini jõuan ma leti juurde. Ja seda rohkem saab müüja mulle pihku pista. Just seepärast läks Stalinil korda nõnda palju inimesi teise ilma saata ja surra rahva hulgas nii populaarsena. Oli ta ju populaarne ellujäänute seas, surnud aga ei hääletanud." (lk. 83)

"Vene demokraatia probleem seisneb selles, et tal tuleb üles ehitada ühiskond, mis rajaneb isiksuse õigustel, st nõukogude rahvast kasvatanud õiguste täielikul vastandil. /.../
Rahva hüvanguks, demokraatliku ühiskonna ehitamiseks tuleb rahvalt tema saavutused ära võtta, st hävitada süsteem, kus kaotust loetakse võiduks. Teiste sõnadega - täna saab Venemaal lääne tüüpi demokraatiat kehtestada ainult jõuga või pettusega. Või siis on hädavajalik jõuda selleni, et inimesed oleksid demokraatiaks valmis." (lk. 94)

"...mida kõrgemalt on arenenud tsivilisatsioon, seda vähem inimesi suudab tema uusimaid saavutusi kasutada. Siin võib rääkida mingist tsivilisatsiooni kolmnurgast. Kui haridus ei lähe edasi ennaktempos, jääb tsivilisatsiooni arenedes üha vähemaks inimesi, kes suudavad jõuda professionaalsuse tippu: naela seina oskab lüüa igaüks, aga kosmonaudiks võib saada üks miljonist." (lk. 101)

"Niisiis, inimesed loobusid oma isiksusest ja saatusest Hitleri kasuks ja tema muutus täielikult nende eest vastutavaks, sai nende õnne allikaks. Stalin oli kogu riigis ainus teadja inimene, ülejäänud vaid esitasid talle küsimusi." (lk. 103)

Lugemisvara

Polnud juba kaua nii tugeva tõmbega raamatu järele haaranud, kuid nüüd see juhtus. Ette jäi Matvei Malõi raamat Kuidas teha Venemaast normaalne riik?

Raamat, mida teoorias võiksid lugeda kõik need isikud, kes Venemaaga ühel või teisel moel kokku puutuvad.
Esiteks selgitab autor üsna arusaadavalt ja lõbusas toonis, kuidas on Venemaa jõudnud oma praegusesse olukorda, teiselt poolt aga annab ühiskondlikul tasandil ülevaate pigem religioonile tugineva lääne ja pigem ideoloogiale tugineva ida vahel.
Olen praeguseks hetkeks jõudnud läbi lugeda küll vaid esimese veerandi raamatust, aga juba ootan põnevusega, mis edasi saab (võtan hetkeks endale voli võrrelda end Harry Potteri fännidega, ainult et minul on 1, aga neil mitu raamatut).

Mõned katked raamatu algusest:

"Vene riigis leidub mitut liiki ametlikke lube seadust rikkuda ja vilkur on neist kõige süütum. Mida kõrgemal võimuredeli astmel sa asud, seda vähem seadusi sinu kohta käib." (lk. 22)

""Avatud kõrguste" autor Aleksandr Zinovjev, kes tegi läbi Suure Isamaasõja, kirjutas Makarovi püstoli kohta, et sellega ei saa kümne meetri pealt kassile ka pihta. Kui aga lenduril on vaja end maha lasta, ei tõrgu püstol ilmaski. Pealegi on ta nii tõhusalt tehtud, et temaga võib vajaduse korral ka naela sisse lüüa. Universaalne (just jumalale meele järgi), aga oma põhiliseks otstarbeks kõlbmatu." (lk. 32)

"Me kõik oleme kokku puutunud vandalismiga trepikodades ja majade ümber. Ärakõrvetatud liftinupud, trepimademetele kritseldatud roppused pori ja korralagedus hoovides. See kõik leiab aset põhjusel, et psühholoogiliselt ei luba vene inimene endale uskuda, et see ongi tema kodu. Kuidas võib jumal, isiksus, kes väärib paleed, see, kelle kohta seadused ei käi, elada nii armetus paigas?" (lk. 34)

"Vene riigi tragöödia seisneb selles, et siin peetakse kadedust headuseks, katseks eksinut päästa." (lk. 43)

"Sotsialistlik majandus on kapitalistlikuga võrreldes alati kaotusseisus: sellal kui kapitalistlik majandus toodab esmalt "Zhaporozhetseid", siis "Volgasid" ja lõpuks "Mercedeseid", hävitab sotsialistlik majandus kõigepealt "Volgad", seejärel "Zhaporozhetsid" ja viimaks ka jalgrattad. See-eest sotsialismis elav inimene on kodanlasest õnnelikum - hankis 200 grammi vorsti ja on rahul." (lk. 77)

Killukesi siit ja sealt

TLÜ on nõus mind taas enda rüppe võtma. Mina kahtlen.

Päeva hea tuju looja oli Arno: "Eks ta ole, et mõni sell istub kasvõi kullakamaka otsa, rüüpab lonksu vett, sügab kukalt ja tatsab edasi ning hiljem kuulutab, et hirmus kidur maa oli."

Päeva videod Jazztronikult. Vaata näiteks seda. Ja Amy Winehouse. Näiteks see.

Colour Me Kubrick on tõeline kitsh. Aga samas teeb John Malckovich ühe järjekordse überrolli.

Laupäeval olen andnud lubaduse külastada Viljandit ning folgile lähemale astuda. Saab siis tehtud. Enne veel ainult vaja üks armas pulmatseremoonia ära näha. :)

PS! Kõigile lugejatele ja muidu raamatukogu riiulite imetlejatele - RR on uuest nädalast taas avatud (E-R 12-19). Lugemist nõrkemiseni! ;)

Kommunikatsioon

Pärast bakalaureusekraadi omandamist olen olnud üsna kahevahel - kas minna edasi õppima või mitte. Ühest küljest on ju haridus meie tervise kõrval üks kallimaid varasid üldse, kuid teisest küljest seab inimlik laiskus meie mõtetele omad piirid. Kui olin sobiva eriala üsna juhuslikult välja valinud, otsustasin siiski proovida. Mine tea, äkki õnnestub.
Esitasin SAIS-i (teenus, mille abil saab esitada SAIS-is osalevasse kõrgkooli oma sisseastumisavalduse turvaliselt ja elektroonselt Interneti teel) kaudu avalduse ning juba 13. juulil oodati mind katsetele. Koosnes see kahest osast: essee + vestlus. Esimesel päeval oli essee. Tahvlil oli veidi alla kümne teema, aega neli tundi. Kuna viimati kirjutasin sedalaadi kirjatükki 2003. aastal ühiskonnaõpetuse riigieksamil, pole muidugi imestada, et kerge närvitsemine käis asja juurde. Aga polnudki nii hull. Valisin teemaks "Sõnavabaduse piirid" ning hakkasin kirjutama. Ikka sellest, et isegi korralikus demokraatlikus riigis eksisteerib kolme liiki sõnavabaduse piirangut: poliitiline, ajakirjanduslik ning kogukondlik. Essee eest anti 10 ja 8 punki ning suures edetabelis olin seejärel kolmas.
Vestlus toimus 19. juuli hommikul TLÜ keeltemajas. Komisjonis istusid Ehala ja veel keegi (kuna nad end ei tutvustanud, siis ei teagi teise isiku nime). Vestluseks ma suuri ettevalmistusi ei teinud, kuid küsiti selliseid igavaid ja pealiskaudseid asju nagu "kust tuled, mida õppisid, mis teemal lõputöö kirjutasid, millisena näed oma lähima 5-aasta karjääri, millest tahad magistritöö kirjutada, tööl käid, mida teed, õppida ikka saad, mis teemal essee kirjutasid." Pärast seda rääkisid nemad natuke (ikka sellest, et nende küsimuste põhjal saab inimesest üldpildi) ja oligi kõik. Päev hiljem riputati tulemused üles.
Nagu oodata oli, tegin vestlusega mõnusa languse 9. kohale, punkte kokku 7,7. Ei nurise, sest teoorias peaks koht olemas olema (see, kus semestri eest tuleb 13 000.- maksta). Võimalik, et lähengi õppima. :)

PS! Ida-Lääs on üks sügavamaid ja liigutavamaid filme üldse, mida ma näinud olen. Rohkem kui soovitan.

"I like the word inland. And I like the word empire." D. Lynch

Ei juhtu just tihti, et kinost väljudes on mul liblikad kõhus. Tegemist pole siiski armumisega või nähtu jumaldamisega, vaid antud juhul elas film minus veel kaua pärast vaatamist edasi. Aga filmi ma siiski kõigile soojalt ei soovita.

Käisin vaatamas David Lynchi üht uuemat meistriteost Inland Empire. Kustumatu mulje. Esiteks muidugi 3 tundi, mille käigus jõudsin läbi elada täieliku emotsioonide kogu, kõikvõimalikud seisundid (unisus, väsimus, tülgastus, rõõm, põnevus, kurbus, üllatus jne) ning igatpidi asendid. Teiseks aga meeldis mulle Lynchi käekiri. Seekord oli ta taas sammukese kaugemale astunud.
Filmi sisu on siis tõesti nii nagu kirjutab Sõpruse kodulehekülg: "Armudes ekraanipartnerisse, avastab noor näitlejanna, et jäljendab filmi enda sündmusi. Olukorra teeb keeruliseks teadmine, et filmitakse uusversiooni Poola filmist, mis ei valminud kunagi tragöödia tõttu, millest keegi ei räägi. Kõik märgid näitavad, et filmiprojekt on needuse all."
Mina kirjeldaksin nähtut muidugi veidi teisiti. Siin siis üks versioonidest.
Kujutle, et su ees on üsna arvestatav kogus puzzletükke, mida sa tahaksid vägaväga kokku panna. Alustadki sellega.. kui selgub, et tükkidel olevad kujutised on ajas muutuvad, samuti muudavad aeg-ajalt ruumis oma asendit (mõnikord vahetuvad/tekivad/kaovad) ka kinnitusosad (need, mis sarnanevad mummuga ning eenduvad tükist). Raskus, või mis? Aga huvi ei kao, sest lugu/lõpptulemus pakub tõsist pinget. Nii on ka selle filmiga. Ainult et täielikku ning üheselt mõistetavat pilti pole kunagi võimalik kokku saada. Variatsioone on lihtsalt nii palju.
Muidugi meeldis film mulle veel seetõttu, et rezhissöör oli filmi lõpus teinud just sellise käigu, mida ootasin pikisilmi juba filmi algusest. Ja tehtu oli isegi parem.

Milleks siis üldse kirjutada.. kui isegi ei soovita? Aga sellepärast, et see on üks mu selle hooaja vaieldamatutest lemmikutest. Ajaliselt natuke pikk, aga mitte võimatu, et paigal püsida. Kes siiski huvi tunneb, siis tuleb arvestada ka sellega, et film on raske ning wtf-hetki võib olla päris mitu. Ja 3 tundi tähelepanu suunamine ühele ja samale asjale on ju tänapäeval üsna raske (kiire elutempo, eksole).

Lõpetuseks natuke imdb.com-st:
""I can't tell if it's yesterday or tomorrow and it's a real mind f---"
This single quote from Laura Dern sums the movie up fairly well. It is also one of the self- referential moments of the film that explores the audiences very thoughts while providing some comic relief.
Lynch said that he used the digital camera to give him freedom. You can see much more movement in this film than his others, giving an almost voyeuristic feel. He also uses many close shots, and as always, obscure framing allowing ambiguity and confusion. Lynch really explores the freedom of movement and editing that is available with digital, and you can feel his energy and zest in the new medium. The moments of suspense and terror are so well done - there are several scenes that will literally make you jump - that I found a Hitcockian brilliance of using subtlety, indirectness, and sound to convey emotion rather than expensive special effects. Of course, there are other scenes that would qualify as downright freaky.
The film itself is hard to summarize. Most of you know the basic plot, but this really means nothing about the film. It has no type of linear story line and the converging and diverging plot lines are connected by only the most simple threads, time, location, memory ("Do I look familiar? Have you seen me before?") identity, and people who are good with animals. It would be a disservice to this film to try to find meaning or symbolism as I see some people already are. /.../ It is a movie that plays off of ideas, color, mood, it presents intangible emotions that we feel and internalize rather than think about and solve. Film doesn't need a solution to make sense, but it is typical for us to want solve things, to have closure. This film is better if you just let it wash over you and surrender the urge to find meaning.
It plays on our emotions with intense sound and cinematography, grasping fragments from dreams, sliding in and out of reality, exploring nightmares, and asking us what time and reality really are. /.../ It also has some truly surreal moments of Lynch humor."
Kirjutas Greg from New York

Uni, sinust unistada võin...

Tere siit tuulisest Tallinnast, kus kuumus sulatab keha, samal ajal kui "kerged" tuulepuhangud teevad kõik, et teelt välja lükata!
Viimased päevad on möödunud suure ühtlase magamatuse all. Ikka nii, et mitu-mitu tundi öösel üleval ning siis - tund või kaks või kui veab, siis kolm - enne äratust korraks unele. Kusjuures, uni on kerge ning jõuab väga kiiresti otsapidi REM-i (see on siis üks viimastest faasidest). Unenäod on aga veidrad või väga ehedad.

Viimased kaks.
1) Ärkan öösel millegi peale sügavast unest üles ning komberdan siis millegipärast hästi-hästi pimedasse kööki. Lükkan paksud (hmm.. minu köögis neid pole) kardinad eest ning vaatan justkui 15. (või 20. - mingil kõrgusel kaob vastav tunnetus ära) korruselt alla maja ette. Seal on päris mitu tuletõrjeautot ning suurel hulgal inimesi. Üritan siis aknaklaasile toetuda, et paremat ülevaadet saada, kui avastan, et aknas on kahe rusika suurune auk. Suur hämmeldus. Pärast seda avastust ärkasin ka päriselt. Väljas oli valge, kajakad "kisasid".
2) Sattusin kellegagi (ei teagi kas mees või naine) ühte väga kinnisesse (vähemalt tundus nii, sest väljast oli maja mittemidagiütlev) klubisse, kus väga piiratud/valitud seltskonnale esinesid erinevad artistid (mitte ainult vähetuntud noortebändid, vaid juba ka maailmakuulsad tegijad). Pind sarnanes suurele tootmisruumile, kus olid suured, kuid kõrgel asetsevad aknad (justkui natuke trellitatud ka), põrand oli puhas betoon, seinad pigem valged. Kogu interjöör oli muidu ka robustne ja lakooniline. Keset ruumi oli nn lava, mis asus kõrge aluse peal. Selle ümber oli 6-8 lauda, mis asusid suuremate laudade peal, iga laua ümber 8 tooli. Mingit baari seal polnud, alkohol ja tubakas olid vist isegi keelatud. Mäletan, et mind juhatati istuma ning kuulasin paari lugu. Pärast jagasid kuulajad esinejale kommentaare ja nõuandeid. Ise avastasin end ühel hetkel Amy Winehouse'iga tema uue plaadi materjalist rääkimas. Päris asjalikku juttu isegi, pärast ühines veel keegi, kes õpetas millal ja kui palju millise pilliga mängida.
Seejärel aga olin juba uues kohas, kus mu kuklale maandus kollase peaga lind (selline on isegi olemas: yellow-headed blackbird; vt. pilti), kes hakkas mu kukalt toksima. Selle väga elutruu tunde peale ärkasingi.

Täna pärast poeskäiku läbi parkla kodu poole jalutades jõudsin avastusele, et mulle ei meeldi kuldsed maasturid. Aga Volvo on üks stiilsemaid Euroopa juurtega automarke. Ja mulle see meeldib, väga.

Lõpetuseks üks ilus katkend, mis peaks meie rahvuslikku ego natuke tõstma.
"Eestlased on kujunenud tingimuste mõjul erakordselt töökad. See maa, millele nad on elama sattunud, on kivine. Muistsetest aegadest alates on eestlane läinud põllule ja ennekõike korjanud kokku kivid, mida nagu ujuks maa seest üles. Suured rahnud ja munakivid, väiksemad ja veel väiksemad kivid. Ta on ladunud kõik need kivid kannatlikult kiviaiaks ümber põllu, ehitanud neist väga ilusaid majapidamishooneid. Kogu põld oleks nagu puhtaks korjatud, kuid järgmisel kevadel algab kõik otsast peale. Ja nõnda on see käinud aastast aastasse. Eluaeg. Tahtmatult oled kannatlik ja harukordselt püsiv. Need omadused on eestlastes arenenud põlvest põlve."
Kirschbaum-Pljuhhanova, Maria. Mälu hoiab meid eluaeg koos. Tallinn, 2007. (LR 2007/13-16)

Tõsi, sõnaosavusega see lõik ei hiilga, aga sisu on sõnadest üle. Meenus Tõde ja Õigus ning Andrese katkematu võitlus oma maaga. Kahju vaid, et oma maatükki armastas ta rohkem kui oma naisi või lapsi. Aga viimastele ei pidanud ta ka ju tõestama, et suudab sellest kesisest ja tihti muret tekitavast heinamaast või põllulapist üle olla. See oli ikkagi tema võitlus iseendaga.

PS! Pilt pärineb siit.

Suvi on aiapidajale töine aeg

Tegime isaga "võsakoristustöid".. ja ennäe, välja tuli sugulaste haud. :) Piinlik muidugi, et olukord juba nii käest ära oli läinud, aga seda suurem oli rõõm kui plats oli puhas ja isegi paar lille mulda istutatud.

Teine suur tegu oli kirsside korjamine. Ehk siis see, mis neist veel alles, sest hallrästaste hordid olid korralikku laastamistööd teinud. Naabrimees oli nende elimineerimiseks ostnud suisa õhupüssi ning on nüüd pidevalt kirsivalves. Paar laipa on ka meie aeda jõudnud.

Igatahes sai veidi vähem kui 10 topsi sügavkülma pandud (hea talvel nosida).
Homme algab jaht vaarikatele.

PS! Pilt on sellisest huvitavast kohast.

Väike kivi apteekrile

Viimasel ajal on sisse pugenud vimm meditsiinivaldkonna vastu. Ei sobi üks ega teine asi.
Nüüd jäi mulle ette üks juba natuke vanem lugu, millele täna lõpuks lahenduse sain.
Nimelt olen kasutanud oma väikeste "sõprade" (üks teatavat liiki tervisehäda) kõrvaldamiseks või nende poolt põhjustatud vaevuste leevendamiseks üht kindlat liiki salvi (varem üht, nüüd hiljem teist). Aga oh häda, kuigi viimane tuub on veel pooleldi täis, teatab parim enne kuupäev, et aeg on kasutamisest loobuda. Mis siis ikka.. saba selga ja poodi.
Apteeki juhtusin aga veidi hiljem seoses retseptiravimite ostmisega. Küsisin siis 2 muret ühel ajal ideest ajendatuna, et on neil ehk salvi, mis on mõeldud sellisteks ja sellisteks vaevusteks ning ettenähtud sellisesse kohta kandmiseks (õnnetuseks olin unustanud salvide nimed). Apteeker ajab mu jutu peale silmad suureks ning ütleb, et sellisesse kohta määritavaid salve ei tehtagi! (ot, mismõttes?? ma ju olen neid kasutanud!!!) Seletan, et ma tõesti olen selliseid salve kasutanud ning et need peaksid jätkuvalt käsimüügis täiesti saadaval olema. Apteeker ajab vastu ja paneb mu paika väitega, et köharohi aitab samapalju. (Umh?!?)
Pole miskit. Eks siis leian teise koha. Leidsingi, Rocca al Mare keskuses asuvast Haabersti Apteegist sain vajaliku salvi kätte (igaks juhuks võtsin seekord olemasolevad tuubid näitamiseks kaasa).
AGA...
Esimesel korral oli tegemist Tallinna valveapteegiga! Ja pettumust valmistas noor apteeker. Kas siis ongi nii, et kui talle ravimi nimetust ei ütle, jääb ravim saamata? (Oleks võinud ju vanema kolleegi käest küsida või miskit).

Samas. Nüüd on kõik korras ja enesetunne jälle hea. Kodune apteek on hädaolukorraks ette valmistatud. :)

PS! Lugesin ka mõlema salvi infolehed läbi ning sain kinnitust, et ravimit kasutatakse just minu poolt apteekrile kirjeldatud näidustuste puhul. Ka kasutuskoht oli sama. Nii et.. ma ei eksinud.
PPS! Siiski head sõnad sellele apteegile ka, sest see on kogu Tallinna peale ainuke, kust üht kindlat liiki retseptiravimit saab (koos apteegi poolt pakutava soodustusega).

Võitlus tuuleveskitega ei lõpe iial

Sõnaühend 'ribadeks kandma' omandas mu jaoks uue tähenduse kui öösel tudumiseks kehale soojust pakkuv maika väga mitmest kohast otsustas alla anda ja rebestaski endasse päris mitu auku.
Viimane käik arsti juurde tundus olevat nagu võitlus tuuleveskitega. Arst kirjutab midagi, küsib midagi (millele ta nähtavalt ei reageeri), kirjutab edasi ning lõpuks kirjutab retsepti ja soovitab mingeid tablette lisaks. That's it? 50 krooni visiiditasu rohelise lehe ja 6 minuti "vestluse" eest?
Peaks ju küll juba harjunud olema, aga siiski tundub see nii ääretult ebaõiglane. Kui ma olen öelnud, et "näete, siit hakkab juba paranema, et kasutasin sellist asja.." Ja muu bla-bla arsti kõrvadele. Poleks vist ikka pidanud kuu aega järjekorras seisma ja mõne teise arsti juurest läbi käima. Et siis oleks vähemalt mingit seletust ka saanud.
Eesti süsteemi puhul ongi viga selles, et igal arstil on oma kaust vms, kus inimese andmed kirjas. Aga see pole üldse mitte täielik. KÕIK tuleb arsti käest üle küsida, et kas väljakirjutatav rohi sobib sellise või sellise asjaga, või mida teha siis kui inimene põeb mõnd 'kergemat', aga pikemaajalist haigust, mille ravimid on need ja need. Et kuidas nad koos mõjuvad jms. Kõik ei seisa ju ometigi meeles. Ja nii pole ime kui nt. nahaarst kirjutab inimesele, kellel on maoga vms probleeme, välja just need ravimid, mis pole soovitatavad. Kui unustad küsida, oled kodus jälle loo alguses tagasi.
Võiks olla üks haiguskaart, mis on kodaniku käes ning igale arstile on kohustuseks sellega tutvuda. Need "väheväärtuslikud" viiskümmend krooni võiks ikka välja teenida millegi sisukamaga kui retseptiravimite väljakirjutamisega. Mõnikord piisab ju ka kodustest vahenditest.

Lugesin Kirschbaum-Pljuhhanova raamatu läbi. Hiljem pikemalt. Aga soovitan soojalt. Mitte igaühe elulugu ei ole ometi nii mitmekülgne kui selle naise oma. :)

As Good as It Gets

See nädal on toonud minu vaadatud filmide pagasisse kaks uut tulijat. Esiteks Steven Soderbergh'i Ocean's Thirteen ning teiseks Pierre Salvadori Hors de prix (aka Priceless).

Mõlemad olid säravad, ilusad ja meeleolukad. Kummastki siis ka pikemalt.

Ocean's Thirteen on oma sarjast juba kolmas. Paraku kumab ka sellest filmist läbi, et tegemist on järjega. Aga esialgu head muljed.
Mulle meeldis filmi koloriit (jätk eelnevatele filmidele). Mulle meeldis muhe huumor ja mõnus peategelaste omavaheline tögamine (tundus, et see oli isegi parem kui eelnevatel kordadel). Idee oli hea ning samuti ka teostus. Aga...
Esiteks jäi häirima mõistatuslik mõningaste tiimiliikmete kadumine, mõnede tekkimine (kes nad olid, miks nad olid jms). Muusika oli kehvem. Kasutatud võtted olid kulunud.
Ja filmi viimasel kolmandikul tekkis mõte, et okei poisid, film on hea, aga siiski võiks sellest juba sarja teha, kus iga osa mahuks 50 minuti sisse (kasiinosid/hotelle jms peaks Ameerikas piisavalt olema).
Siiski! Mulle meeldis kahe minu jaoks tugeva näitleja vastakuti asetamine - Al Pacino ja Andy Garcia. See oli väga maitsekas tegu.
Soovitan kõigile, kes on vaadanud ja tahavad näha kõiki sel aastal ilmunud järjefilme. Kes otsivad ootuspäraselt häid näitlejatöid. (Ocean's Eleven'i elamust sealt paraku ei saa.)

Hors de prix on seevastu südamlik ja rahulik lugu kahe inimese omavahelise tee leidmisest. Üks neist on pigem tagasihoidliku maapoisi tüüpi, samas kui teine on noor naine, kes sooviks elada maailmas, kus raha lugema ei pea.
Lugu sellest, kuidas inimesed kasutavad üksteist ära ning samas sellest, mida üks võib anda teise jaoks.
Minu jaoks oli seda veidi võõrastav vaadata, sest minu tutvusringkonnas siiski ei ole mitte kedagi, kes ei peaks pidevalt mitte mõtlema pangakontol olevale summale ning võib valimatult butiikides shoppamas käia. Ikka on mureks kas pangalaenud või liiga väike palk (mõnikord ka kaks korraga).
Filmi algustiitrid olid mõnusad. Õhustikku loovad ja sisu tutvustavad. Muusika ei häirinud. Järelikult täitsa okei.
Sisult ühtaegu nii lõbus kui kurb kui piinlik (viimast eriti).
Igaühele ei soovitaks, aga kellel on aega ja natuke rohkem kannatust, kellele meeldib lihtne glamuur (ebaloogiline sõnaühend, aga annab mõtet siiski edasi), siis ei ole need üldse mitte kehvalt kulutatud tund ja 42 minutit.

Kuhu kadus jäätis?

Niisiis, miks ei ole poes enam seda jäätist, mida mina tahaks? :)
Jäätiseletti on tekkinud küll kõikvõimalikke uuemaid huvitavaid maitseid (murakas, pirni-shokolaadi jms), aga juba pikemat aega on tühjus nt martsipani osas. Samuti oli täna täielik olematus shokolaadilaastudega jäätise osas. See on ju mu lemmik!
Olgu. Võib-olla teen lärmi asjata. Ehk oli lihtsalt TÄNASEKS otsa saanud. AGA... võib-olla ei toodetagi enam? (mu maitse on teadagi vägagi vähemuses või sinnapoole kalduv) Või ei osta Prisma seda enam sisse? (mulle ei meeldi eriti mujal poodides käia: Selver on liiga kallis ning Rimi ebamugava ülesehitusega) :|

Tööl võiks ainult veidi rahulikum olla. Muidu ei kurda, sest praegune ülesanne on huvitav ja informatiivne. Aga tempo on üsna karm meie rahulikus kliimas. Näiteks täna jõudsin veerand tundi varem tööle (8.15) ning alustasin asjaga 8.30, kella 12 paiku väike lõuna (30 min) ja siis hommikuse auruga edasi kuni poole viieni. Aga kui vaadata tehtud tööd paberil mahuliselt, siis arvatavasti kehitab 90% vaatajatest õlgu - 5 lehekülge pole teab mis palju teksti. Ometi kui palju raamatuid on selleks lehitsetud, googeldatud või targemate käest nõu küsitud. Mina olen selle üle uhke. :)

Hea tunne on kui ei ole aega uudiseid lugeda. Maailm on palju ilusam. Postimehe vältimine edeneb jõuliselt (pole ju aegagi). :)
Seevastu ristsõnu on mõnus lahendada. Oleks vaid ainult suur rõdu, kuhu voodi lükata. Või siis hoopis voodi keset heinamaad (imho väga meeldiv variant).
Sellega seoses.. ma tean üht ilusat paika telkimiseks. Ja see ei ole mere ääres (ma ei pea mere ääres telkimist rohkem ägedamaks kui kuskil mujal olesklemist).

Vaatasin ETV uudistesaadet. Seal räägiti, et Taliban kogub jõude ja on asunud Afganistani pealinna (kui seal olevate välisjõudude tugipunkti) ründama (suitsiidirünnakutega). Selle peale rääkis üks mees, kes Eesti poolt afgaane mõttejõu ja nõuannetega aitab, et Talibanil pole võimalust oma endist võimsust saavutada ning praegused suitsiidirünnakud näitavad pigem nõrkust.
Ma ei arva päris nii. Talibanil ehk ei ole PRAEGU nii palju võimalust riigis võimu haarata. Aga ei maksa unustada, et ka aastaid tagasi ei tekkinud Taliban tühjale kohale. Pealegi on kõik islamiga seonduv sealkandis hästi vastuvõetav (millegipärast). Me võime ju mängida jaanalindu ja öelda, et suitsiidirünnakud on tühiasi, aga ühel hetkel võib see kurvalt kätte maksta kui olulised keskused/inimesed/liiklussõlmed jne märkimisväärselt kahju saavad.
Praegu on ka noortel poistel huvi asjaga kaasa minna. See tundub põnev ja seal räägitakse ju nii ilusti, kuidas "sina, noor poiss" saad midagi ära teha. Noortel on aga kuraasi rohkem, neid on kergem manipuleerida, nad õpivad kiiresti. Ja neil ei ole (enamikel) veel oma peret (väidetavalt tekitab perekond vastutus-, turva- ja ohutunnet).
Mina omalt poolt ootaksin veel lõplike järelduste tegemise ja andmisega ning oleksin sellel teemal veidi skeptiline lääne optimismi suhtes.

Raamatutes on rohkem elu

Pärasti iga raamatu lugemise lõpetamist tahaks esimese hooga ka siia mõned read kirja panna. Et mida huvitavat teada sain või milline on mu enda hinnang loetule. Aga siis möödub esimene päev ja teine päev ning kolmandal päeval löön juba käega. Niikuinii on kõik raamatutesse jõudnud materjal ka Interneti avarustes veelgi põhjalikumalt olemas (kui keegi viitsib asjasse süveneda). Ja siis tundub enda arvamus selle kohta olevat eriti tühine.
Umbes samal põhimõttel on vist üles ehitatud ka (eriti Eesti) ajakirjandus.

Võtsin plaani, et järgnevad 4 päeva Postimeest ei loe.
Proovin hoopis Pierre Bourdieu kirjutisega "Televisioonist" ühele poole saada. Väärt lugemine igatahes.