Jalutuskäigud

Kui üleeile uudistasime Lasnamäel põldude pääle ehitatavaid karpe (muud nimetust neile ei oskagi anda) alias munitsipaalmaju, siis eile veetsime aega vanalinnas ja selle piirialadel.

Kõigepealt sai sihiks võetud Energiakeskus, kus katsetasime erinevaid vahvaid agregaate ja pille ja illusioone ja kuulasime oma häält läbi erinevate aparaatide. Väga vahva - lapseiga tuli meelde ning all keldris ei häirinud meie tegevust isegi mitte kaks vene noormeest, kes naersid üle terve saali ja püüdsid heli'masinatest' viimast välja võtta. (Ülal olev pilt ongi Energiakeskuse ventilaatorite ees tehtud - kuigi lubasime pilte teha vaid omaks tarbeks ja neid mitte Internetti riputada, siis loodetavasti me väga pahandada ei saa - see lihtsalt on nii armas pilt ja tehnikat pole ka 'väga' pildile jäänud.) :o) Energiakeskusel on oma koduleht ka!
Seejärel seadsime sammud Rotermanni soolalao poole, et üle vaadata sealne püsiekspositsioon - suur maketinäitus, mida külastajatele on näidatud juba 2006. aastast. Samal ajal sai majas näha ka keldrikorrusel Jüri Ojaveri installatsioone ja Karin Hallas-Murula fotosid näitusel "Lammutatud Tallinn 1991-2008", II korrusel näitust "Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid - Tallinna kooli arhitektid 1972-1985". Täiendavat infot saab Eesti Arhitektuurimuuseumi kodulehelt.
Pärast seda piilusime veel sisse Tallinna Raekoja hoonesse ning kammisime selle kolm korrust + keldri kiirsammul läbi. Kiirkorras just seetõttu, et turiste oli nii palju, et nad muutusid juba väsitavaks (erinevalt soolalaost, kus valitses tühjus ning energiakeskusest, kus oli ka suht tühi - ainult mõned vanemad oma võsukestega ning mõned sõbrad-sõbrannad). Tallinna Raekoja kohta loe täpsemat infot siit.
Tagasi tulles üleeilse jalutuskäigu juurde - neid munitsipaalmaju peabki ainult karpideks nimetama, sest a) seal puuduvad rõdud, b) asend on suht kummaline, c) 2 suuremat maja mõjuvad üsna võikana ülejäänud pisemate kõrval, mis on veel kohati talumisväärsed, d) värvilahendus on peaaegu 0. Ning arvake ära, mis kirik sinna kõrvale ehitatakse? ;)
Lühidalt - praegused (vanemad) Lasnamäe paneelelamud on arhitektuuriliselt küll kraad kõrgemal oma lahenduselt. Seega - edu olematu eelarve ja 0-arhitektuur! Loopealse üürimajade headusest on kirjutatud ka Postimehes.
Võrdluseks paar pilti ka:

Elu koos kassi(de)ga

Mul pole kunagi koduloomi olnud - kui just mitte arvestada seda, et meiega samas majas elanud vanavanematel oli koer, kellega ma mõned aastad krunti jagasin. Oma lemmiklooma pole mul aga olnud.

Küll on teisel vanaemal olnud kasse ja koeri, lisaks mullikaid, sigu ja kanu. Sealt on mõned kokkupuuted loomadega, kellega inimene on oma kodu ja karjamaid jaganud. Kohtumised loomadega on aga siiski olnud põgusad - üksik pai mõnele koerale, paar silitust kassile.
Hirm loomade ees on aga olemas. Aastaid. Palju aastaid.
Nüüd Lasnamäel peatudes on olukord muutunud. Vabalt ringi liikuvad naabri kassid (peamiselt üks neist - Manfred) on muutnud mu elukorraldust - nad uitavad ringi, silitavad end vastu sääri, nuruvad piima, tahavad mängida, teevad pättust ja vajavad mõnikord korralekutsumist. Lühidalt öeldes - tõelised kassid. Ning ma tegelengi nendega.. kuid paitusest kaugemale ei suuda minna. Sülle võtta ei julge, kõhu alt sügada ka mitte. Lihtsalt kardan..
Mida? Arvatavasti haiget saamist. Küünistamist.
Aga mulle meeldib kui nad nurru löövad, kui nad entusiastlikult mänguhiirele järgi jooksevad ja sellega hullavad, kui nad selle sama mänguhiire mu jalgade ette toovad ja vaatavad otsa kõige armsama näoga - justkui öeldes, et nüüd on minu kord hiir kätte võtta ja mängima hakata. Mulle meeldib kui nad vargsi diivani nurga tagant uudistavad ja siis päris ligi tulevad - ainult selleks, et uurida millega ma parajasti tegelen. Mulle meeldib kui nad mööda korterit mõnikord ringi tuuseldavad, kapi otsa ronivad, teleri peal olles üritavad liikuvat pilti jälgida ja kõlaritest muusikat kuulata.
Mulle ei meeldi vaid see, et nad mõnikord siiski tahavad, et ma neid kõhu alt paitaksin, nendega hoogsamalt mängiksin või sülle võtaksin. Mulle ei meeldi, et nad tahavad mõnikord õlale ronida.
Selline see elu siin siis on - veidike vastuoluline. Ometi on nii palju juba muutunud. Ma olen nendega harjunud. Ja see on asja üks halbadest külgedest ka, sest tagasi koju minnes hakkan ju neid natuke igatsema.
Ma ei võta endale siiski kassi, sest varsti algab kool, pikad tööpäevad. Loomi ei pea ahistama linnakorterisse päevadeks sulgemisega. Nad tahavad ju ka soojust ja paitust, kuid kui mul pole selleks aega, siis...
Ning ometi hakkan ma neid natuke igatsema.

Praegu magab üks väänik mu süles. Nii valge ja nii armas.

Muusika-alased avastusretked jätkuvad

* Rubén González (Chanchullo)
* Alice Coltrane (Eternity)
* Tricatel Legkie (Москва Meets Paris)
* Maya Azucena (Junkyard Jewel)
* Stephan Micus (The Music of Stones)
* Monajat Yultchieva (Ouzbekistan: Monajat Yultchieva)

Kaevusin muusikasse...

Välja õngitsesin vaid mõned nimed:
* Omara Portuondo (Flor de Amor; Buena Vista Social Club Presents)
* Huong Thann (Dragonfly)
* Stereolab (Dots and Loops)
* Carlos Santana (Divine Light: Reconstruction & Mix Translation - Bill Laswell)
* Césaria Évora (Anthology)
* Ornette Coleman & Prime Time (Virgin Beauty)
* Kudsi Erguner (Islam Blues)
* Rabih Abou-Khalil (Yara)
* Katie Melua (Piece by Piece)

Pilt pärit siit!

Esimene päev tööl

Esimene päev pärast puhkust on raske. Ees on justkui ületamatu kuristik seniste pikkade uniste hommikute ning nüüd ees ootavate asiste hommikutundide vahel. Raske on ära anda paariks nädalaks kätte võidetud vabadust.
Muidu tagasi Lasnamäel ja kohanen jätkuvalt kassidega. Päev-päevalt on nad järjest armsamaks muutunud. Ning üha enam on neid hetki, mil ma avastan, et nad on ikka päris ägedad.

Käik naabervabariigi pealinna (tulemused):

1. Villid päkkadel
2. Hõõrutud jalad
3. Palju pilte (mõned ka tobetotrad)
4. Neelupõletik
5. Lumepall
6. Palju raamatuid
7. Vähe raha (alles)
8. Külmkapimagnet (aga mitte rahvustoonides vms)
9. Kapsaks kasutatud linnaplaan (kaart)
10. Kiasma ajakiri
11. Palju tšekke
12. Laevapiletid
13. Väsimus
14. Ilusad mälestused võrratust arhitektuurist ja liikluskultuurist

Maal käidud

Taaskord Viljandis käidud. Seekord pikemalt kui 1,5-2 päeva ehk peaaegu terve nädal, mis tähendas peaaegu sisseelamist uude rütmi.

Hea oli see, et lugeda sai hästi palju. Samuti süüa. Kesklinnas tiirutada, kaupa osta, sõbrad üle vaadata (pikemaks pole keegi kasvanud) ning kõige lõpuks ka kooli kokkutulekul käidud.
Viimane oli selline tore nostalgiline üritus, mis mingist hetkest näis üle kasvavat rahvuslikuks joomapeoks (nagu meil ikka tavaks on). *smile*

Aga 'maal' käia on muidu ka vahva. Õhtuti saab õues liha "küpsetada", lilli imetleda ning loomulikult metsmaasikaid süüa! Viimased on pööraselt head. Aeda on siginenud ka mõned aedmaasika puhmad ning need kannavad juba vilju. Võrreldes turult toodud maasikatega on neil hoopis teine mekk. Isa pani selle muidugi sordierinevuse arvele, kuid minu arvates on lisaks sordile määrav roll ka 'stressitasemel'. Oma aia maasikad kasvavad ju ikkagi üsna oma suva järgi praegu, masstoodangu puhul peavad maasikataimed end teiste omasuguste seas tõestama.
Usinalt loen praegu Elo Tuglase "Tartu päevikut (1928-1941)", kus kuulsa kirjaniku abikaasa on kirja pannud oma mõtted ja pettumused kaasaegsest elust, lähedastest ja tuttavatest. Kuigi proua üritab end distantseerida klatšimoori tasemest, näib mulle, et tegemist on ikkagi üsna agara "arvamusliidrist" naisega. Hinnangutega selles päevikus kokku ei hoita! ;)
Lõpetuseks midagi ilusat ka..

AHT ja teised

Jäime ühel õhtul A.-ga ühel kirjanduslikul teemal eriarvamusele. Nimelt tuli juba varem kõne alla Eesti kultuurilugu/ajalugu ning selle kesksed teosed ja nende autorid.
A. on seisukohal, et kultuuri poolt vaadates on Eesti superkirjanik ja kõrgkultuuri esindaja A. H. Tammsaare koos Marie Underi jt tolle ajastu kirjameestega.
Mina olen jällegi seisukohal, et AHT positsioon meie kultuuriloos on kõvasti üle hinnatud. Või siis teistpidi öeldes: AHT ümber loodud sära kahvatab kõik teised kirjanikud, jättes mulje, et ainus tõeline kirjanik oli AHT ning teised on lihtsalt mingid tüübid, kes oskavad sõnu ritta seada. Ebaõiglane.. või mis?
Nõustun sellega, et AHT on meie kultuuris olulisel kohal. Oma loomingus jagab ta meiega nii igipõliseid probleeme kui valab sõnadesse oma aja elu ja tavad jms. Üldjoontes on teda lihtne mõista, eriti siis kui lugeda teksti kergekäeliselt. Tema looming on üsna lollikindel (vabandust väljendi eest) - läheb alati peale, õnnestub samapalju.
AHT näitab ehedalt kuidas on võimalik naist armastada nii, et muuta ta elu maapealseks põrguks. Kuidas on võimalik labaselt ja süüdimatult hävitada teiste elusid - viitan teosele "Tõde ja õigus".
Kuid täna töökaaslasega sel teemal vesteldes jäin mõtlema, et kas ehk pole mitte nii, et AHT kõige sügavamad teosed on need, mida eriti lugeda ei armastata, millest eriti ei räägita.
Kuigi samas on mul üldse maailma asjade mõistmisega raskusi. Lugesin läbi paljukiidetud Camus' teose "Võõras" ja pettusin juba esimestel lehekülgedel - mida edasi, seda hullem. Alles lõpus leidsin arvatava peamise mõtte - eelviimaselt leheküljelt, ja sedagi ühteainsasse lõiku pressituna. See oligi vist hetk, mil ma ilukirjanduses pettusin.
Või ehk ootasin ma sellelt liiga palju. Tahtsin, et see pakuks mulle midagi silmnähtavalt harivat ja kosutavat, pakuks teadmisi ning samal ajal viiks mõtted reaalsusest eemale (nimetagem seda muinasjutu-efektiks). Kuid tegemist oli ilmselgelt liiga kõrgete ootustega. On võimalik kas ainult üks või ainult teine. Kuna teadmised tundusid olevat atraktiivsemad, siis keskendusingi edaspidi aimekirjandusele. Ja ma ei kahetse tehtud valikut.
Tagasi tulles AHT-teema juurde, siis olen seisukohal, et tema tähtteostesse võiks väikese skepsisega suhtuda, sest: rõhutakse stereotüüpidele (mida vabandatakse välja sellega, et -nii ju oligi-, kuid jäetakse seletamata, miks nii oli ja miks nüüd peab/võiks teistmoodi olla); suur tähelepanu jonnil/mässumeelsusel/vaidlustel, ühesõnaga vägivallal kas siis füüsilisel või vaimsel tasandil ning muidugi rahvuslus.
Oeh. Tegelikult ma ei tahagi oma jonni ajada, sest sellega kinnistan ma ju veelgi AHT kirjapandu õigsust. Kuid.. kui vaadata, mis ajal T&Õ ilmus, siis oli too ajastu ilmselgelt kantud eestluse ja selle kinnitamise vaimust. Ma lihtsalt ei ole sellest viiest raamatust koosnevast teosest pealaeni vaimustuses, seda enam, et ma ei suutnud esimest raamatutki lõpuni lugeda (peatükk või paar jäi puudu). Ning ma tahaksin pigem nõustuda Rein Veidemanni väitega, et kõrgkultuuri meil veel ei ole.
Nii et.. olgu siis AHT pigem teed näitav. Vastasel juhul tekib küsimus, et kas meie kõrgkultuur ongi nüüd surnud? Kas see elaski vaid.. kõige rohkem Jaan Krossi surmani..

Lill ja liblikas, ämber ja sipelgas

Trillalllaa-trulllalllaa. Shalllallallalaaa!

Selle semestri viimane eksam sai täna tehtud. Ehk siis teoorias võiks sellele semestrile joone alla tõmmata, aga reaalselt veel ei saa, sest ühes aines on tulemused veel saamata.
Hea meel on küll! Pool lühikesest kooliajast on läbitud. Põhimõtteliselt peaks nüüd hakkama magistritööks ettevalmistusi tegema. Artikleid koguma ning meetodeid valima-sättima. Et järgmisel kevadel ikka lihtsam oleks.
Aga täna veel on kergendustunne. Hea on olla. Hea on mitte muret tunda.

PS! Pilt on näpatud Presurferi vahendusel siit!

Kõrvalepõige

Kuigi praegu peaksin usinasti tööd tegema, siis ometi tunnen, et üks väike tähelepanukilluke tuleks ühele intervjuule suunata.
Nimelt said Eesti Päevalehe lugejad esitada küsimusi USA asevälisministri asetäitjale Colleen Graffyle, kelle tööülesandeks on muuta USA imagot Euroopas.
Intervjuu nagu ikka - küsimused ja vastused. Ainult.. need ei kattunud omavahel kuidagi. Näib, et proua vastas mingitele teistele küsimustele. Tippklassi poliitika, ma ütlen!

Intervjuu ise on siin!

Peaaegu..

Eksam aines ajaloo allikad ja uurimismeetodid on veel jäänud, siis on eksamid selleks semestriks lõppenud. Aga sellest ajast lahutavad mind lõputud leheküljed ajaloost, ajaloofilosoofiast, iseseisvuse tekkest ja selle tõlgendamisest jms.
Kevadsemester on olnud tunduvalt raskem kui eelmine. Just sisulises mõttes, sest koduste tööde arv kasvas, rohkem tuli kirjutada pikki tekste ning arvamust avaldada (ning seegi pidi olema läbi mõeldud ja analüüsitud, et mida ja kellele avaldada). Pidev laveerimine.
Kodutööde tabel näis olevat lõputu - teed ühe töö ära, kolm uut tekib asemele.
Väsimus tahab siiani võimust võtta, aju tahab puhkust. Nii polegi väga harvad need õhtud, mil kell 22 avastan, et olen tuima näoga neli tundi telerit vaadanud. Magistritöö kirjutamine tundub selles perspektiivis praegu küll ületamatu raskusena.

Õnneks on suvi ees ning puhata saab ka. Ehk jõuab isegi kodus jälle korralikult koristada. Stiilis: aknad ka puhtaks!

Üht on see semester juurde andnud - maailmavaade on paar kraadi avardunud. Mõningatele teemadele lähenen nüüd juba mõtlikumalt ja (allika)kriitilisemalt kui varem ning kõik ei tundugi alati nii must-valge olevat. Kool on hea!

Muide, Priit, kas sul on kraad juba käes? ;)

Silmad pärani lahti ekraanivirvendust vahtimas

Nädalavahetus sai täidetud seiklusfilmidega. Esimene läheneva "ohu" märk oli juba neljapäeva õhtul toimunud kinoskäik, kus vaatasime ära filmi Raudmees (Iron Man), mille peaosas säras Robert Downey Jr. ning keda assisteeris veetlev Gwyneth Paltrow. Armas koomiksifilm, mis mõjus kummalisel kombel loomutruult, kuigi oli täidetud ulmelistest vidinatest. Ja ometi avaldas Tony Starki elamine ikka muljet küll. ;)
Järgmiseks sai laupäeva hommikul (ja kell 11 on ikka VÄGA vara) üle vaadatud uus Indiana Jones'i film (Indiana Jones and the Kingdom of Crystal Skull). Lavastajaks nagu ikka aegumatu Steven Spielberg. Ääretult klassikaline seiklusfilm. Venima ei jäänud peaaegu kuskil, kuigi A. hiljem mainis, et talle jäi vahepealne tegevus Lõuna-Ameerikas veidi igavaks. Harrison Ford oli ikka Harrison Ford, ses mõttes, et Indiana Jones on talle juba sisse kulunud roll, samas kui üle filmi säras seekord pahade poolel mängiv Cate Blanchett (võrratu!). Ainuüksi tema pärast võiksin seda filmi soovitada. Ning muidugi üks ilus stseen peaaegu filmi lõpust (kui kristallpealuu on juba oma vanale kohale asetatud). Professor Oxley't mängib aga mees, keda filmides tavaliselt pildil ei näe, kuid kelle hääl peaks usinamale vaatajale ammu teada olema - John Hurt.
Laupäevast pühapäeva viis meid aga seiklusvandenõuklassikasse kuuluv Rahvuslik aare (National Treasure: Book of Secrets). Nojah. Silmailuks oli Helen Mirren. Mõnusaimaks vestluseks oli kõnelus presidendi ja Ben Gates'i vahel ning parimat (kahjuks küll ka ainsamat) kurikaela Mitch Wilkinsoni kehastas Ed Harris.
Edaspidi peakski vist näitlejatele hinnanguid andma selle põhjal, kui loomutruult nad suudavad kurikaelu mängida. Harris sai sellega korralikult hakkama.
Vaatasime natukene ka Todd Haynes'i filmi I'm Not There. (2007), aga jäime selle vaatamise ajal pooleldi tukkuma ning otsustasime hiljem paremas olekus üle vaadata. Esimese hooga klammerdusin aga võrdlusesse David Lynchiga. See ei ole hea.

Elu tõde

Sallivus ≠ Soosing

Kuidas Rika õpib

Wo de fu qin mu qin

Vaatasin öösel vastu laupäeva filmi pealkirjaga The Road Home (Hiina 2000). Tegemist on Yimou Zhang'i (teinud ka filmi House of Flying Daggers) lavastatud romantilise draamaga, mis viib vaataja seltsimees Mao valitsemise all oleva Hiina põhjaosa külakesse, kuhu saabub õpetaja. Ilus mees ei jäta külmaks paljusid, kuid kiiresti võtab ta oma südamesse kohalik kaunitar, kes kannatlikult päev-päeva haaval üritab õpetajaga samale teele sattuda ning kui see juhtunud on, siis teeb kõik ja veel rohkemgi, et oma sümpaatiat välja näidata.

Soe ja armas lugu naise armastusest.
Näitlejatöö on võrratu. Lavastaja töö kahtlemata ka, sest taaskord on näha suurt värvidemängu, kus mornid mustvalged kaadrid asenduvad helgete värviküllaste kaadritega. Sõnatu.
Kuigi sisult on ehk sama magus (imal) kui Titanic, siis läks kordi rohkem hinge just välja mängitud siiruse tõttu.

Purskkaevudest

Mul on nõrkus purskkaevude vastu. Mitte niivõrd nendes oma jalgade leotamiseks või pättuste tegemise võimaluse pärast, vaid mulle meeldib purskkaevu uhke hoiak ja rahulik veevulin. Ja seda võibki vaatama jääda.

Eestis on purskkaevud alati hinnas olnud. Miks muidu on viimasel ajal vanu purskkaevusid taastatud ning üha uusi juurde rajatud. Paraku on asjalood purskkaevude tehniliste lahendustega nii nagu nad on teisteski valdkondades (film, regionaalpoliitika jne). Teisisõnu on asi problemaatiline. Kui just pole olnud käepärast head raha ja üliandekaid insenere-arhitekte, on trendiks järve/tiigi/basseini keskele püsti panna üks toru ja nimetada see pidulikult purskkaevuks.
Nojah. Mina nimetan seda pigem siiski impotendi unistuseks. Ja neid rahasid oleks võinud edukalt ka mujale kantida. Stiilinäide:

Foto: http://www.foto24.ee/album/5872/s10

Samas kui Eestis on ka ilusaid ja huvitavaid purskkaevusid. Veel üks stiilinäide:

Foto: Erakogu

Kui ma varem olen välja pakkunud, et Vabaduse väljakule rajatava risti asemel võiks sinna püsti panna võidukaare, siis umbes paar päeva pärast mõtte väljakäimist pidasin ma juba paremaks purskkaevude kompleksi rajamist. Esiteks on vesi elu(jõu) sümbol (väidetavalt ka infokandja). Teiseks ilmestab vaikne veevulin meie tasast, kuid järjekindlat meelt, üsna massiivne aluspõhi aga meie "kahe jalaga maa peal"-loomust. Rist on kui hauasammas, aga kellele me selle samba sinna püstitaksime? Kas neile oletatavatele leitud 'marodööridele'? Kas poleks mitte väärikam meenutada langenuid rahuliku ja edasivaatava variandiga? Hästi organiseerides oleks võimalik leitud müürid stiilselt liita ka kompleksiga.
Meie esiisad ei võidelnud hauasamba, kangelaseks nimetamise või risti pärast. Nad võitlesid elu ja vabaduse pärast. Miks me siis tahame saadud vabadust vangistada vertikaalsesse klaaskirstu?

Tagasi tulles algse teema juurde. Ma loodan, et Eestis võib üha enam näha siiski läbimõeldud arhitektuuriga huvitavaid purskkaevusid. Ja ma loodan, et ühiskond õpib neid väärikalt hindama. Et inimesed ei risustaks ega lõhuks neid.

Baraka ja mõtted

Vaatasin eile õhtul taaskord Ron Fricke'i filmi Baraka ning elasin läbi justkui väikese sisemise puhastumise (kohati võrreldav saunaskäiguga).

Mu mõttekäike ei mõjutanud mitte niivõrd see, mida filmis näidati, vaid pigem kontekst. Taustteadmine, mis annab nähtavale veel ühe mõõtme.
Vaatasin, kuidas Amazonase metsades langetatakse puid ning kuidas sellele järgneb kaader põliselanikust, kes ainiti, näiliselt (või päriselt) nukra näoga kaamerasse vaatab. Ja tõdesin, et lisaks maailma kopsudele hävitatakse ka kellegi kodu, kellegi kultuur, kellegi maailm.
Õhk meie ümber on iseenestmõistetav, seda ei saa ju maha saagida või prügiga üle kallata. Aga seda saab siiski kaotada. Ja veel mitme dollari eest.
Kolmas maailm on mulle tundunudki (arvatavasti veel mitmele - kui mitte suuremale osale) põlisrahvaste koduna. Aga kui vaatasin nende kultuuri (kohati turistide meeleheaks loodud), siis hakkas kahju, et globaliseerumine, meie mugav elustiil, hävitab veel selle viimasegi inimese kontakti elusloodusega. Sealt edasi on vaid põgusad kokkupuuted ekskursioonidel või sügisesed seenelkäigud (kui sedagi).
Olen ise linnastunud, mu sõbrad-tuttavad-töökaaslased on linnastunud. Meie elustiil on meile tegelikult ainumõeldav ja sellest ei ole võimalik kadudeta loobuda.
Ning ometi ma tunnen, et ma teen oma elustiiliga, oma harjumustega, oma tarbimisega kellelegi liiga. Ka teisel pool maailma.

Samas on mul hea meel, et keskkonnaalased teemad pääsevad üha enam pildile. Et sellest räägitakse, et see läheb korda.
Aga mul on kahju, et selliste teemade/ideede ellurakendamine võtab natuke rohkem aega.

kas sõda tuleb meile lähemale?

Postimees kirjutab täna nii: Venemaa süüdistab Gruusiat sõjaks valmistumises

Patsifistiks olemine muutub tänapäeval üha keerulisemaks. Poolte valimine aga suisa kohustuslikuks kui arvestada neid arvukaid sõjakoldeid, mis meid tasapisi ümbritsema hakkavad. Kui me eraldaksime endid maailmast ja ütleksime, et see meid ei huvita (mis maailmas toimub), siis oleme ju ise autsaiderid. Hea saak igale kiskjale.

Teadmatus on õndsus

Päevad, mil ma uudiseid ei loe, portaale ei külasta ja muud meediakõntsa endale peale ei tõmba, on kuidagi helgemad ja toredamad.
Teadmatus on ju õndsus!

Male on nii geniaalne mäng

Loen praegu muude asjade kõrvalt ka Tony Judt'i artiklit Poliitilised müüdid Euroopas ning aina imestan kuivõrd on rahvamassid olnud läbi aegade riigijuhtidele nuppudeks malelaual. Küll on tõstetud miljoneid elanikke ühele, kord teisele poole piiri. Ja kõik tundub nii lihtsalt käivat.
Poliitikud satuvad frustratsiooni aga siis, kui nende pool on nuppe vähe ning kaotusseis on ilmne. Kolme etturiga ju vaenlase armeele vastu ei hakka. Ainult ühe ratsuga on samuti raske tervet vaenlase või kõrvalpiirkonna asuala rahvaga täita. Niisiis tuleb ikka endale võimalikult palju nuppe saada/jätta ning vaenlase jõude aktiivselt kahandada.
Enamuses peitub jõud!

Kuidas teha koolielu näiliselt lihtsamaks?

* Ürita omavahel võimalikult palju kombineerida erinevaid kodutöid.
* Tee kõike viimasel minutil (ülikoolitarkus soosib seda mõttelaadi).
* Jäta kool pooleli.
* Alusta kõikide ülesannete täitmist kohe esimesel päeval.
* Osta õppejõud ära (ei pruugi alati töötada).
* Osta kaastudeng ära (ei pruugi soovitud tulemust anda).

Ja puhka ka vahepeal. *Lill*

Koolist (as usual)

Miks on nii, et vaatamata üha suurenevale tehtud kodutööde hulgale ei kahane nende üldine kogus ikkagi?
Peaks ju olema nii, et kui on ette antud 10 tööd ja 7 on neist tehtud, siis on AINULT 3 vaja veel teha. Oma kodutööde loetelu vaadates tundub mulle, et oi-oi, minu list töötab vastupidi - 7 tehtud ja 7 ees, aga ette oli antud ikka 10 tööd. Ülejäänud tekkisid justkui õhtust ja armastusest.

Õppejõud! Ärge armastage meid, ärge puhuge meile õhumulle, vaid andke meile teadmisi ja huvi. Konsulteerige meiega, andke suuniseid ja viiteid, aidake meil luua oma pilti maailmast või vähemalt õpitavast valdkonnastki.

*Lill*

Diskursuseanalüüsi kodutöö

Esiteks - see on võimatu!
Teiseks - see on võimatu!
Kolmandaks - see on võimatu!

Võtsin analüüsimiseks Marju Lauristini artikli "Kas see ongi nüüd see Eesti? Muutuste diskursus Eesti ajakirjanduses", aga tundub, et jään püstitatud ülesandega juba esimeses kurvis hätta.
Kaks kolmandikku ajast on kulunud analüüsi kui sellise lahti mõtestamisele, mis siis veel reaalsest tegevusplaanist rääkida. Ülejäänud kolmandiku võtab arutelu, kas töö pealkirjaks ikka sobib Diskursuseanalüüsi analüüs või mitte.

Ära aja asja enda jaoks nii keeruliseks. Neh.

Pühapäev on tore päev

Aitäh Sulle, kallis Audimees (Audiga mees, mees Audiga vms), kes Sa üritasid minust pühapäeva pärastlõunal vöötrajal üle sõita ning ei pidanud paljuks seejuures ka rusikat vibutada.
Ma tänan Sind, et Sa pole vaevunud oma pidureid kontrollima, või pead liigseks vaevaks liikluseeskirjade järgimist Tallinna tänavatel.
Paljudel lapsevanematel on Sinu üle kindlasti väga hea meel.

Armastusega,
jalakäija

Silmad vajavad kontrolli

Päevad mööduvad liiga kiiresti. Liiga palju oleks vaja teha, kuid tehtud ei saa midagi.
Käisin silmi kontrollimas. 9 aastaga on nägemine kenasti miinusesse läinud, lisaks on oma kannad kinnitanud astigmatism. Niisiis kirjutati välja prillid.
Raamid valisin ka kohe ära ning pean tõdema, et valikute tegemine (eriti sobivate raamide leidmiseks) on mulle endale ülejõu käivaks ülesandeks. Pärast n prilliraami proovimist oli mul välja valitud kümmekond paari, mille hulgast see õige valida, aga. Aga nad kõik olid nii erisugused, üks parem kui teine, halvem mitte ükski.
Lõpuks suutsin ühed siiski välja valida. Ray-Ban'i logo kenasti peal. Pärast hüperekstra special klaaside kätte saamist saan prillid ette ka panna. Kättesaamiseni on siiski vaja 2 nädalat oodata.
Oodata ja koolitöid teha.
Sel semestril on eriti hull, sest suuremahulisi kirjatöid on mitu + 4 kõnet + muu ninnu-nännu.

Naistepäeva afterparty

Aitäh, kallis!

Mida -Haapsalus- näha saab

* Eesti Raudteemuuseum, kus on ülevaade raudtee ajaloost Eestis, "näpuga katsutavad" väljapanekud erineva ajastu raudteejaamade sistusest, sidevahendid, piletid, kirjad, pildid jms. Õues on ka vajutatavad nupud ja vedurid-vagunid. Loomulikult ka (vähemalt) Eesti kõige pikem perroon. Ja hästi vahva muuseumitöötaja!

* Promenaad!
* Wiedemanni Gümnaasium ja spordihoone (viimane veel eriti).
* Piiskopilinnus.
* Linnagalerii (koos selles sisalduva kunstiga, mida üldjuhul pealinnas näha ei olegi).
* Kuursaal ja kõlakoda.
* Iloni imedemaa - galerii raamatukunstnik Ilon Wiklandi üliarmsatest ja soojadest töödest.
* Pjotr Tšaikovski mälestuspink.

et..

..äkki ehitaks lihtsalt võidukaare ja ei kakleks nii palju.
Kuigi ma tahaks rohkem 1920ndatel aastatel loodud projekte näha. Äkki siiski sobiksid Adamsoni jt mõttetöö ja loomingu viljad paremini kui praegune variant. Mine tea.

Toredad meenutused

"Üks rohkem kõneainet tekitanud ja samas ka õpetlik oli Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni mitteametlik visiit Nõukogude Eestisse 1964. aastal. Sellest visiidist on palju räägitud, kuid ka turvalisuse tagamise seisukohalt oli see ajalooline ja täis üllatusi. Presidenti saatsid suusarajal kümnevõistluse treener Fred Kudu ja Arnold Green. Neist mõnisada meetrit eespool ajasid raja lahti Eesti suusakoondise noored. Suusarajal pidid presidenti saatma relvastatud julgeolekutöötajad. President Kekkonen valis aga sellise tempo, et pärast esimest järsku laskumist olid julgeolekumehed kaotanud tasakaalu ja kukkunud pikali ning nii suusatas president Kekkonen lihtsalt kehva ettevalmistusega turvajate eest ära.
Räägitakse veel, et saunaskäigu ajal ka ise paremaid palasid maitsma ja puhkama asunud julgeolekutöötajad avastasid järsku, et saunas on üks mees rohkem. Saunas pidi olema üheksa meest. Tekkis paanika. Turvajate ülem ei uskunud seda ja otsustas infot isiklikult kontrollida. Ta läks saunas olijatele Pepsit viima, et samal ajal välja selgitada, kas seal on veel keegi, keda nimekirjas ei ole. Info vastas tõele ja peagi selgus, et president Kekkonen oli endaga sauna kutsunud kümnevõistleja Heino Lipu, keda juba pikast tööpäevast väsinud julgeolekutöötajad ei märganud."
*
"Julgestuspolitsei direktor Ivar Prits meenutab: "/.../ Olin osaline ka 1992. aastal USA asepresidendi Dan Quayle'i visiidi ettevalmistamises ning vastutasin asepresidendi proua eest. Olen võrrelnud tollaseid ja praegu koostatavaid pabereid. 1992. aastal mahtus kogu visiit minu taskumärkmiku 15 lehele. 2006. aastal oli George Bushi visiidi toimik 5 cm paksune, millele lisandusid Põhja Politseiprefektuuri ettevalmistatud materjalid.""
Rehkalt, Udo. Julgestuspolitsei valvab ja kaitseb... - Politseileht, 2008 nr. 1, lk. 38-39.

Hilistalv

Nüüd ei oskagi pärast ülipidulikku Eesti Vabariigi aastapäeva ja meeldivaid teatrielamusi (President 1939 & Kivid sinu taskutes) midagi asjalikku elust-olust arvata. Jääb vaid igipõline küsimus - mis saab edasi?
Koolilapse jaoks on elu lihtne. Edasi tulevad tunnid, koolivaheaeg, tunnid, koolivaheaeg ehk suvi.
Tööinimene elab aga oma killukese puhkuse nimel (kas jaanuaris või juunis või novembris).

Mihkel Mutt särab aga jälle. Mõtteid enne aastapäeva.
"On aastapäeva-aasta. Miks säärane pompoossus? Inimese puhul, jah, on üheksakümmend tavaliselt viimane pidu, sest vähesed elavad sajani, kuid riigi kohta ei peaks see ju kehtima. Mida siis veel kümne aasta pärast teha? Kaks aastat jutti pühitseda?"

Ostsin isegi suure aastapäeva-raamatu. Aga 10 aasta pärast panen ehk küünla ka põlema. Siis on ju veel pidulikum tähtpäev.

Viimasel ajal lihtsalt kuidagi laisaks läinud. KGB-raamat on ainukesena sihikul.

Ettevalmistused tulevikuks

"2007. aasta teisel poolaastal alustati Kaitseliidule uute ülesannete püstitamisega, mis ühtlasi sätestas Kaitseliidu transformatsiooni tagasi territoriaalsele struktuurile. Selle planeerimise alusdokumendiks on kaitseväe juhataja käskkiri. Sellest lähtuvalt tehti ümber ka Kaitseliidu sõjaaja üksuste loomise plaan. Põhiliseks uuenduseks oli otsus muuta senine operatiivstruktuuriüksuste ettevalmistamine kriisi- ja sõjaaja malevate üksuste komplekteerimiseks, kasutades selleks kogu malevate liikmeskonda. Iga rahuaegne Kaitseliidu malev muutub ka kriisi- ja sõjaaja malevaks, kellel on integreeritud juhtimisstruktuur, kiirreageerimise võimekus, formeerimis- ja sisekaitselised ülesanded. Kaitseliit muutub seega esmaselt reageerivaks jõuks."
Klettenberg, Kajari. Kaitseliidus on meeskonnaloomise aeg. - Kaitse Kodu!, 2008 nr. 1, lk. 6.

Igaüks teeb omad järeldused!

Pealkirjata lõputa lugu

Noorena uskusin suures naiivsuses, et vähemalt armastus on see, milles ma endale "ära teha" ei luba, st olla nõrgem pool. Elu on aga näidanud, et illusioonid on ilusad - seni kuni tuleb reaalsusega silmitsi seista. Ja tõdeda, et inimesed kasutavad oma ego selles vallas väga tihti teerullina (olen ju isegi nii teinud). Pole olemas elukestvat muinasjuttu. Isegi kui on, saab see kesta vaid väga lühikest aega.
Kas hoolimatus on osa armastusest? Aga kokkulepete murdmine? Kas see, kes armastab, ka hammustab?
Praegu on mul valus.

..ja nii ta tulebki

Tundsin täna esimest korda, et kevad on käes. Kuigi miinuskraadid on veel lähiajal ees ootamas, on see miski, kevade salajased märguanded juba saabunud.
Õhk tundus hoopis teistsugusem. Linnud laulsid ja päike paistis soojalt. Tuul puhus küll tugevalt, aga see oli hoopis leebem kui kesktalvised iilid tavaliselt. Autojuhidki olid viisakad ning inimesed tänavatel palju soojemad kui muidu.
Kevade salajane tulek ongi kõige ilusam osa sellest tärkava looduse aastaajast.

Nagu lubatud..

Juhtunud on nii, et ma mitte kuidagi pole suutnud end kokku võtta, et anda ülevaadet vaadatud etendustest. Selle asemel paar linki.

A1) Estonia kodulehelt
A2) Veiko Märka kirjutab Ekspressis
A3) Eero Raun kirjutab Maalehes

B1) Ugala kodulehelt
B2) Enn Siimer kirjutab Sakalas
A on siis Estonias mängitav Pimeda toa kuningas ning B Ugalas etenduv Runar ja Kylliki.

Juhtus selline kurb lugu, et suutsin mõlema etenduse ajal magama jääda (väsinud - vähene uni). Siiski suutsin nii palju ärkvel püsida, et mõlema etenduse põhiosa ära näha.

Koolis on nagu ikka. Juba varakult jagatakse kodutööd kätte, aga semestri lõpus on kodutöid jätkuvalt (!) ülepeakaela ning nende toime tulla on peaaegu et võimatu. Sadsadsad, et Hofstedest on raske aru saada ning et Delanty tekst on nii pisikeses kirjas, et silmad hakkavad valutama ja luup tuleb kapinurgast üles otsida. Ülejäänud on enam-vähem kobedad.

Muude tähtsate asjade kommenteerimise asemel siis kommenteerin ka nüüd eurolaulu (näib olevat iga blogija uhkuseasjaks oma arvamus välja öelda).
Ausalt, mulle meeldib. Tõlgendusi otsib igaüks ise. Kui veab, siis saame serblaste, sakslaste ja soomlastega veel suuremateks sõpradeks.

Ja siis need unustamatud soengud. ;)

Kultuuripahvakas

Kui Rika viitsib end lähipäevil kokku võtta, siis võib juba varsti lugeda sellest, kuidas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli XXIII lennu bakalaureusetöö ning Ugala näitetrupi esinemiste ajal magama jäi ning mis sellest kõigest sai.
Võib-olla katkendid ka hetkel kuumimast loetavast raamatust "KGB" ning ilmaennustus veebruarikuuks.
Nutt ja hala kooli teemal ning kirglikud kommentaarid Vändra-.. phh, Venemaa presidendivalimiste teemal.

Tunniplaanisaaga, vol. 2

Valituks osutusid siis alljärgnevad ained:
* Kultuuridevaheline kommunikatsioon
* Ajaloo allikad ja uurimismeetodid
* Praktiline kirjutamine II (I tuleb sügisel)
* Kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed uurimismeetodid
* Väljendusõpetus
* Infopoliitika ja -strateegiad
* Diskursuseanalüüs
* Meediaeetika

(Ja puudu ei jää ühtki ainepunkti.)

Tunniplaanisaaga

Nagu karta oli, siis on tunniplaani koostamine paras peavalu kogu kooliajaks. Ehk siis - kui väga veab, peab sellega tegelema ainult 4 korda, kui mitte, siis tiba rohkem.
Lisaks sellele, et magistriõppele on ette nähtud üsna kuiva pealkirjaga ning üsna väikeses koguses aineid (paljud mahlakamad ja põnevamad on hoopis bakalaureuse tasemele ette nähtud), on loengute (seminaride jms) toimumise ajad üsna kaootilised. Loengut esmaspäeviti-teisipäeviti (ja veel niiviisi 2 nädalat), siis pikk paus ning taaskord suvalisel neljapäeval. Võrratu. Mingil hetkel peab kindlasti valima, kas minna loengusse A või loengusse B. Pooleks end ju rabeleda ei saa.
Nii et vingumismaterjali jätkub veel paariks nädalaks. Siis peab end taas kord harjutama igipikkade kooli- ja tööpäevadega.
Vaba valik, mis muud.

Ma arvasin

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ja et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,

ning näha, et hallist hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallist kallim
kullateraga inime.

Ellen Niit

Maaleht, 17. jaanuar 2008, lk. 16.

EV 90 & mõtted

Täna hommikul trollis istudes oma kallist töökohast mööda vurades jäi pilk peatuma Eesti 90. juubelile pühendatud reklaamplakatil, kus tunnuslausena on välja toodud: "Ühiselt ehitatud riik".
Ja mõtted hakkasid voolama. Peamiselt see üks ja ainus, et mida aasta edasi, seda abstraktsemaks muutub riigi mõiste. Üha vähem on selles sõnas [riik] patriotismi, üha kaugemale liigub kooliajal sissejuurutatud võitlusvalmidus.
Tundub.. justkui oleks tõeline Eesti riik eksisteerinud ainult aastatel 1918-1934. Pärast seda on meid aga ümbritsenud suur illusioon. Ehk kõik kaunistavad kodusid ja teevad näo nagu nad hooliksid riigist, nagu Eesti oleks midagi püha. Ongi, aga pigem mineviku kui tuleviku varjundiga.
Ehk. Olmemured lükkavad Eesti Vabariik 90 eest ning tulevad ise asemel.
Põhitähelepanu on koondatud sellele, kas uuest aastast saab veel vana lepinguga (kui üldse) tööl olla, kust leida sobivat prügikonteinerit, kas USA presidendiks saab vabariiklaste või demokraatide partei esindaja, kuidas hakkab Putin oma riiki edasi juhtima, kas palgatõus ikka tuleb.
Ja nii on entusiastid need, kes muretsevad selle pärast, kas 24. veebruariks saab veel kuskilt ilusa uue sini-must-valge.

Suured segased mõtted. Põhiidee oli aga see, et tundsin äkki, kuidas riik kui sümbol hakkab minust tasapisi kaugenema. Kuidas võidule pääsevad mingid hoopis teised tuuled, mis seni.
Tol hetkel see hirmutas.

Koosmeelevalitsus a la Parts. Ansip jälle must lammas

Ja lõpuks üks intrigeeriv küsimus. Peaminister Andrus Ansip on lubanud viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Missugune on Teie hinnangul see Skandinaavia, millest Eesti esimesena mööda läheb?

Majanduse ees seisvaid väljakutseid silmas pidades oli see lubadus praaliv ning ehk ka valedele kategooriatele suunatud. Riigikogu valimiste eel loodi paljudele inimestele illusioon, et Eesti läheb teistest ELi riikidest majanduslikus mõttes mööda vaat et iseenesest, küsimus on vaid selles, kas mööduda vasakult või paremalt.
Mina nii kerget edu ei looda, edu tuleb välja teenida ja selle nimel tööd teha.

Parts, Juhan. Eesti välissuhtlus majanduse kaudu / interv. Berit Teeäär // Maailma Vaade, nr. 3 2007, lk. 3-4.

Bibliomaania

Selle jõulise sõna taha on tegelikult peitunud üks väike kirg. Kirg muretseda raamatuid. Aga mitte igasuguseid, vaid ikka selliseid, mille vastu on ka sügavam huvi.

Varasemast peaks juba teada olema, et tunnen sügavat sümpaatiat kõige selle vastu, mis valitses aastatel 1917-1991 Eestist ida pool ning üldse kogu Ida-Euroopas, pearõhuga Venemaal.
Uusaastakingitusena sai sedapuhku endale muretsetud Leonid Mletšini raamat KGB : riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused (Varrak 2007). Teine trükk.
Ootasin seda raamatut kaua, otsisin seda samuti juba mitmest antikvariaadist (naiivitar) ning kirjastusestki.
Seda suurem on nüüd rõõm raamatut käes hoida.
Praegu veel sisu jagama ei hakka, aga aasta on tänavu eriti pikk. ;)

"See on suur elukunst, mida Kross meile oma teostega õpetab." Andres Ehin

Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina must ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas imeline laas...

Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: Ei või! Ei või!
ja haljas rohi sosistas: Ei tohi...
Me tundsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime. Ja oksad läksid koost.
Ja tummas õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,
ehk küll me ümber kivist linn on taas.

J. Kross (1957)

Lubadused-lubadused-lubadused

Koos uue aasta tulekuga kerkivad päevakorrale ka uusaasta-lubadused. Õpin seda, teen seda vähem, teen seda rohkem, käin ära seal jne.
Juhtusin kuulma 29. detsembril Vikerraadios olnud intervjuud Linnar Priimäega ning vestlusest jäi kõrvu mõte, et inimesed peaksid rohkem lugema ning vähem alustama lauseid sõnaga Mina. Tunnistan, et tundsin end kergelt puudutatuna.
Olgu see siis heaks lubaduseks, et loen rohkem, mõtlen rohkem ja kui räägin, siis millestki ilusast.
Detsember 2008 võib kokkuvõtteid teha.

Lumiste metsade lõhnad
elavad jõulupuul.
Põlevad südaööl küünlad
aasta pea, see algab uus.

Kaunist pühadeaega ning toredat uut aastat!

Pilt siit.

Richard Overy "Diktaatorid"

"1947. aasta detsembris sai Stalin lausa 131-protsendilise toetuse, sest, küll lubamatult, tema poolt andis hääle ka hulk naaberringkondade valijaid."

Risti 8

Et esimesed talvekülmad nii äkki tulid, siis peab tunnistama, et ega see erilist vaimustust minus üles ei kütnud. Õhtuti suure tuulega paari Lasnamäe maja vahel jõlkuda (liikuda) on päris piinarikas tegevus ning kui lõpuks turvalisse korterisse jõuan, siis on tuju enamasti üsna nullilähedane. Aga üldsegi mitte paha pärast ning kohe kui köögis saab pott tulele pandud.. hakkab ka enesetunne tasapisi kerkima.
Mõtlen küll, et see on lihtsalt üks mu iseärasustest, aga samas võite ette kujutada kui ebamugav võib see olla neile, kes sellise 0-tujus elemendiga pidevalt kokku puutuvad. Minu katkematud austusavaldused!

Praegu on siis mu elus esimest korda periood, mil ma jagan oma õhtuid kellegagi. Kellegagi.. mitte ei veeda neid raamatu-teleri-arvuti-köögi kõrval üksinda. Ja siiani on see kummalisel kombel üsna õnnestunult välja kukkunud. Ise kujutasin asja palju hullemalt ette (arvestades oma iseloomu ja jonnakust jms). Siiski.. harjumatu, et loetud ruutmeetrite peal on alati kuskil keegi, kellega peab arvestama, kelle järgi ise painduma ja mõnikord vastupidi.

Koolis on semester jõudnud poole peale ning justkui üleöö on tekkinud kodutööd, mis ootavad valmiskirjutamist. Mõnest ülesandest ei saa lõpuni aru, mõni on lihtsalt tüütu, mõne puhul tundub õppejõu soov täiesti üle mõistuse olevat. Näiteks asjaolu, et aines kommunikatsiooniteooriad tuleb enne iga loengut valmis kirjutada essee mingi etteantud artikli põhjal (kuna algust ei kuulnud, siis sain aru, et kirja tuleb panna mõtted, mis end lugemise käigus ajukäärude vahele punnitavad). Ma ei vaidle vastu, et see on hea ja arendav ülesanne, aga ülepäeviti essee kallal pusida? Ma pole ju kunagi grafomaanina hiilanud. :(

Vaatama kõigele on elu siiski ütlemata ilus. Jäälilledki (kui neid ühel hommikul oma aknaklaasil näen) toovad naeratuse suule.

PS! Pealkiri? Üks selline kaart külmetas Lasnamäe tänaval ja oli kerge lumekirmega kaetud. Risti kui lootus. 8 kui vertikaalne lõpmatus.

Eri maade kapitalism

Traditsiooniline kapitalism:

Teil on kaks lehma. Müüte ühe ja ostate pulli. Kari kasvab ja äri õitseb. Müüte äri ja lähete pensionile.

Enroni kapitalism:
Teil on kaks lehma. Müüte nad enda börsil noteeritud ettevõttele, kasutades oma äia tagatist, teete osava swapi ja saate tagasi kõik neli lehma koos soodustusega viielt lehmalt. Kuue lehma lüpsmisõigus müüakse läbi vahendaja Caymani saartel olevale salajase suurosanikuga ettevõttele, kes müüb õiguse kõigile seitsmele lehmale tagasi teie noteeritud ettevõttele. Aastaaruanne ütleb, et omate kaheksat lehma optsiooniga veel ühele. Müüte ühe lehma, et osta ära uus USA president, peale mida jääb teile üheksa lehma. Avalikkus ostab teie pulli ära.

Ameerika korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Müüte ühe ja sunnite teist nelja eest piima andma. Imestate kui lehm sureb ülekoormatusse. Süüdistate ebaausat konkurentsi ja veenate presidenti ja Kongressi tõstma imporditava piima tariife.

Prantsuse korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Hakkate streikima, sest tahate nelja lehma.

Jaapani korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Disainite nad ümber nii, et nad võtavad vaid kümnendiku võrra ruumi ja toodavad kakskümmend korda rohkem piima. Seejärel loote kavala multikalehma Cowkimon ja turustate seda üle maailma.

Inglise korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Mõlemad on hullud.

Itaalia korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Te ei tea, kus nad on. Lähete lõunale.

Venemaa korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Loete nad üle ja selgub, et teil on hoopis viis lehma. Loete nad uuesti üle ja tundub, et teil on siiski 42 lehma. Loete nad veel kord üle ja teil on siiski 12 lehma. Lõpetate kokkulugemise ja avate uue viinapudeli.

Shveitsi korporatsioon:
Teil on 5000 lehma. Ükski neist ei kuulu teile. Teised maksavad teile oma lehmade hoidmise eest.

Austraalia korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Veate kihla kumb neist jõuab esimesena lüpsile.

India korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Te kummardate neid.

Hiina korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Teil on nende lüpsmiseks 300 inimest. Te kurdate suure tööjõupuuduse üle. Te arreteerite ajakirjaniku, kes avaldab need numbrid.

Allikas: Profit, 2007 nr. 3, lk. 50.

*Ka ninapidi majandusajakirjades olles saab mõnikord muheleda.*

Pilt on pärit siit.

Uut ajakirjanduses ja muidu..

Uus eestikeelne Marie Claire on nagu Eesti Naise ja Cosmopolitani segu. Alguses on artiklid toredad ja asjalikud, teises pooles läheb asi jällegi liiga tibilikuks. Aga mõnusalt paks (loe: palju reklaami).
Peaks ikka uueks aastaks endale Vikerkaare koju tellima.

Tänaseks olen 2 õhtut järjest veetnud koos õllega. Eneselegi kummaline. Sest põhimõtteline ei-vastus on asendunud jaa-ga. Mis järgmiseks? Iga õhtusöögi kõrvale oliivid või väike heeringas? Või äkki mõni shampinjon?
Nüüd siis tõestasingi endale ära, et inimesed muutuvad pidevalt. Mõnikord hetkega, mõnikord pikkamisi.
Aga millegipärast usun, et üks väike tagasihoidlik ja kelmikas tütarlaps jääb mu hinge alles.

PS! Koolis on kätte jõudnud see aeg, kus peab hakkama kodutöödega tegelema. Kihvt. Sest see osa mulle eriti ei meeldi. Eelistatum oleks variant, mille puhul tuleb loengute lõpus lihtsalt eksam teha. Aga raskused on ainult ületamiseks :)

Hetk pärast tunnustust

Pärast preemia(te) saamist hakkavad inimesed millegipärast KOHE midagi arvama. Avalikult. Iga asja kohta. Kui ei usu.. jälgige meediat.

1 tõestus siin.

Mina arvan, et see pole päris õige. Eriti see, et meedia kasutab olukorda ära ning nõuab inimeselt arvamust. Lõpptulemusena ei pruugigi öeldu ju inimese enda läbikaalutletud seisukoht olla, vaid hoopis käigupealt genereeritud sõnadeühend.

Ürgsetest asjadest, vol. 2

Veider on see maailm meie ümber. Veidrad oleme ise selle sees. Veider on seegi, kuidas aju mälestuspilte silme ette toob. Mõnikord piisab ju ühest pisikesest detailist, et hargnema hakkaks suur lugu.

Eile, pärast unerikast loengut, kõndisin garderoobi poole kui jäin vaatama garderoobinumbri silti. 228. Ja hoobilt olid mu silme ees Tartu pimedad tänavad, bussisõit, küprokseinad ja silmavaade. Need pildid jäid mind saatma päeva lõpuni. Peaaegu. Enne tuli Sigitas Parulskise kirjutatud ning Eva Püssa mängitud Ürgnaine vahele.
Ürgnaine on kahtlemata tore ühenaise lavashow, kuigi jääb silma pilgutamatagi alla Jan Uuspõllu mängitud Ürgmehele. Olgem siiski ausad.. üks neist on maailmas tuntust kogunud juba aastaid ning iga adaptsioon on tüki veelgi muhedamaks muutnud, teine aga üsna hiljuti ilmavalgust näinud, veidi robustne lavatükk.
Ürgnaine on tubli, ta üritab Ürgmehega võidu joosta, aga siiski on rinnad lopsakad, juuksed pikad ja seelik uhkelt lehviv ning õhutakistus selle võrra ka suurem. Alguses on minek hea, siis tuleb väsimus peale ning pigem istub eit maha ja vaatab kuidas mees edumaad juurde võtab. Hiljem tahaks ikkagi järgi jõuda, kuid pole enam rohkemaks jaksu kui pisikeseks spurdiks pluss klaasikeseks joogiks.
Kui Ürgmees oli naer iseenda ja teise poole ja suhete üle, siis Ürgnaine on justkui jonnakas ärapanemine.
Tõsi!, kõige hullem ju polnud, sest naerda sai ka, aga see oli rohkem naer kellegi teise kui iseenda üle. Ja nii jäävadki show'st elavalt meelde vaid õpetussõnad, kuidas mehi ennast märkama panna - tuleb lihtsalt ootamatult küsida, et "kas sina oledki impotent?"
Ometi kandis Eva Püssa oma rolli hästi välja, mis peamine, ta oli julge ja sädeles oma rollis (kuigi nüüd hakkan endalt juba küsima, et ega ta ometi liialt uhkelt oma sädeluses seisnud ja sellega rolli väärtust langetanud). Ehk siiski mitte.
Kokkuvõtteks: midagi nagu oli ja midagi jäi puudu.

Ürgmehest kirjutatud arvamust saab ka lugeda. Kliki! Kliki! Kliki!

Jäin just mõtlema, et ega ma tükist ometi valesti aru saanud. Et äkki siiski naerdi naiste endi üle.. meeste abil.. kirjeldades neid kui Homer Simpsoneid (võrdlus minu enda poolt). :)

It's all wrong!

Pärast nädalavahetust on justkui kõik paigast ära. Või siis on kõik paigast ära juba alates neljapäevast, mil tuli taas kord oma tervislikule seisundile alla vanduda.
Hommikune ärkamine oli täna meeldiv. See tekitas kahtlusi, sest tarkus ja kogemused ütlevad, et kui hommikul on hea olla, siis õhtuks on peavalu garanteeritud. *muigab*
Niisiis. Valesti tundus olevat:
* Lahtised kingapaelad teel tööle (käed olid kotte täis, aga poriloiku ju senikauaks kotte ei pane kuni paelu kinni seon).
* Tööl tillukesed segadused ülesannetega (kes mida millal teeb ja kuidas protsesse edukalt koordineerida).
* Veidemanni loengus oli tema jutu mõistmine täielikus null-olekus.
* Aava loengus oleks nagu vati sees istunud :)
* Aava loengu väitluspooles veendusin täielikult, et aju töötab kirjutades ja vait olles tunduvalt paremini kui esinedes ja teistele oma väiteid jms esitades. Nii kinni pole juhe juba ammu kiilunud, et mõtted poole lause pealt otsa saavad.
* Tagasi tööl ja pidevalt lennus. Ja nii kurb, et kõigi muredele ei saa lahendusi jagada.

Öö toob ehk leevendust.

EDIT: Mis tuleb pärast naftat?

Nüüd, olles oma energeetikat käsitlevate artiklite otsas istunud jupp aega.. on meeleolugi pügala võrra langenud.

Esiteks. Loe läbi see artikkel.

Teiseks. Kuna loen praegu Anto Raukase artiklit Eestit ootab ees energiakriis (HEI, sept. 2007, nr. 3, lk. 43-46), siis suudab ta oma akadeemiku pilguga sisendada kerget hirmutunnet. Mõned näited (kuna HEI veebiversioon ei taha minuga koostööd teha).

"Kui Hiina tahab USA-le järele jõuda kivisöe tarbimises, kaks tonni inimese kohta aastas, vajaks ta 2031. aastal 2,8 miljardit tonni kivisütt aastas, kusjuures praegune maailmatoodang on vaid 2,5 miljardit tonni."

"Peaminister Andrus Ansip teab hästi, et sel ajal pole ta enam valitsusjuht ja enne tedagi on käitutud põhimõtte järgi, et päras mind tulgu või veeuputus. Selle printsiibi järgi Eesti valitsus praegu toimibki, sest Ignalina 3200 MW võimsusega tuumajaama valmimine 2015. aastal on ebatõenäoline. Parimal juhul ehitatakse aastail 2016-2018 valmis esimene 1500MW võimsusega plokk, kust Eesti vastavalt kavandatud jaotusele saaks haledad 300 MW. Lisagem, et praegune Narva jaamade võimsus on 2100MW, millele lisanduvad Iru elektrijaam (150MW), Kohtla-Järve (45MW), tuulikud (35MW) ning hüdrojaamad ja teised energiaallikad (40mW). 1. jaanuaril 2016 on Narva jaamadest saadav võimsus vaid 400MW ning kui 2011. ja 2012. aastal lisanduvad sellele veel kaks renoveeritud plokki, siis pisut üle tuhande megavati. Millega aga kaetakse puudujäävad 1000MW, pole selge."

"Seetõttu on vaid kaks võimalust: kas ehitada oma vähemalt 600MW võimsusega tuumajaam (ehitusaeg 2,5 aastat) või liituda "sõbraliku" Venemaaga. Muidu istume varsti pimedas ja peame sulgema suure osa oma tööstusest."

"Elektri suuremahuliseks impordiks puuduvad meil vahendid ja pealegi pole seda naaberriikidest kuskilt ka importida. Näiteks Soome jääb elektrit importivaks maaks ka pärast viienda tuumareaktori käikulaskmist. Seega energiaga peame ennast lähematel aastakümnetel kindlustama ise ja hoolimata alternatiivsete energiaallikate üha laialdasemast kasutamisest jääb meie elektritootmise selgrooks endiselt kukersiitpõlevkivi, mille varud on suured - prognoosvaru 8 miljardit tonni, sellest tarbevarud ca 5 miljardit tonni ja aktiivvarud ligikaudu 1,5 miljardit tonni."

Paneb mõtlema?

Kummaline enesetunne

Täna on täpselt selline tunne.. selline, et justkui juhtuks midagi suurt ja ootamatut.
Paar korda olen juba varemgi sarnast tunnet kogenud, aga siis on asi päris täbarasti lõppenud. Ehk täna midagi paha siiski ei juhtu.

Reisipilte on alati vahva vaadata. Justkui oleksin kaadritagune kellegi teise seiklustes.

Mis tuleb pärast naftat?

Septembrikuu HEI-s kirjutab Jessica Marshall oma artiklis Kas naftat on üldse vaja? sellest, kuidas maailmas pööratakse prognoositava nafta lõppemise hirmus (viimased mõned sõnad minu interpretatsioon) üha enam tähelepanu naftale alternatiivide leidmiseks. Suur ja õnnis pilk ning palju lootust on pandud biokeemiatööstusele, mis peaks lõpuks olema ka päästerõngaks meie elustiilile (ärgem unustagem, et üsna suur protsent meid ümbritsevatest asjadest nt juhtmed, monitorid, ravimid sisaldavad endas ühe toorainena naftat).
"Kuigi nende peamine eesmärk on biokütuste tootmine, uurivad tootjad eri biomassidest kütuse valmistamisel tekkivaid kõrvalsaadusi ja arutlevad, mida nendega peale hakata. Süsivesinike asemel on nende käsutuses taimsed suhkrud, tärklised, rasvad ja valkained. /.../ Biomassiks kõlbab kõik alates maisist, suhkruroost, rohttaimedest, puidust ja sojaubadest ning lõpetades merevetikatega. Vajamineva biomassi suhteliselt tagasihoidlik kogus lubab tööstusliku toormena kasutada maisi või muid taimseid toidukultuure, ilma et tekiks nõudluse ülekuumenemine tooraineturul, nagu juhtus maisist toodetava etanoolkütuse juurutamisel USA-s..."

Kõik on väga tore ja hea. Pealegi lootusrikas. Ainsaks piprateraks meepotis on minu arvates asjaolu, et tegelikult ei oska siiski veel keegi vägaväga adekvaatselt hinnata vajaminevate toormete kogust tulevikus. Kust saada vajadusel piisavalt taimset toorainet? Toidu arvelt? Kas põllumaa, millel taimi vms kasvatame, jaksab ikka piisavalt (meie ootustele vastavalt) "vilja" kanda?
Isegi kui suudame tuleviku keemiatööstuses toormeprobleemi lahendada, seisame vastamisi ka kütuseprobleemiga, mis lihtsustatult tähendab seda, et keegi peab niikuinii hakkama jala käima.

Minu tagasihoidlik arvamus siis. :)

Sõnu ikka veel ei ole

On tunne. Ja kondenspiimale sarnane maius külmkapis. Ja kooliasjade kuhi.

Elu on tegelikult ilus.

Saar, mis võitis südame..

Nüüd on siis suuremad teed mõneks ajaks jälle läbi sõidetud ning kõikvõimalikud meeleolud (enamasti siiski ülivõrdes positiivsed) kätte saadud.

Esiteks: mäed on ilusad.
Teiseks: Itaalia on ilus.
Kolmandaks: Capri saar on VÕRRATU!
Neljandaks: parim sünnipäev siiani.

Mulle meeldis tohutult Capri kitsaste tänavate võlu. Väikesed labürindilaadsed keerdkäigud majade vahel, mis viivad salapäraste lopsakate aedadeni. Rahulik elutempo, pisikesed kohvikud. Meeliülendavad vaated. Nii sinine-sinine (ja kohati natuke õrnroheline) vesi.
Anacapri linnakeses loobusin võimalusest tõusta saare kõige kõrgemasse punkti ning eelistasin sellele pigem väikest külastuskäiku San Michele kirikusse ja seejärel jalutuskäiku väikesel vaiksel kõrvaltänaval. Need olid vist küll elu parimad minutid.
Hiljem Anacaprist alla Caprisse sõites avanes esiistmelt hea vaade saare teisele poolele. Järsud kurvid lisasid aga adrenaliini.

Saarelt ärasõit jättis hinge kurbmagusa tunde, et sinna peab tagasi minema.. ning kindlasti kauemaks kui loetud tundideks ühel päeval.

(Kahju vaid, et mitte ükski foto ei suuda edastada kasvõi murdosa tõeliselt tugevast emotsioonidelaengust.)

1 link ka.

...

Üleväsimus. Magamatus. Töö. Kool. Majanduslikud mured. Ja tulemus?
Tunnen kuidas seespidiselt kokku varisen. Ja toetuda pole kellelegi.

Ekipaazh nr. 2

Esmalt märkus, et ÕS ei luba seda sõna (pealkirjas) igal pool ja alati kasutada (parem kui üldse ei kasuta), aga oi kui shefilt see kõlab.

Niisiis on nüüd juba mitu-mitu päeva möödunud sellest, kui ärkasin oma kodus (164 km sissekirjutusest eemal) hommikul miskikell.. arvatavasti pool 9?.. ning seejärel tuli end kiiresti riietada ning valmistuda jahedasse hommikusse astumiseks. Kõlab kaunilt, kas pole? ;)
Autoga sõidutati meid V. majja, kus kinnitasime veidi keha ning tegime viimaseid ettevalmistusi minekuks. Ning üsna ootamatult olidki masinad garaazhist välja aetud ning järgmisel hetkel seisis kogu seltskond V. väravas.
Väikesed asjalikud käigud siia-sinna ning võiski hakata kilomeetreid lugema.
Võrratu! Esiteks veel varajane niiskus, vihmasadu, majad ja bussipeatused, millest mõne hetkega möödume, märg asfalt.
Piiriületus ning kruusatee. Asfalt. Metsad, majad, bussipeatused. Üksikud asulad. Inimesed. Autod. Väike peatus Valmieras (kehakinnitus ja poeralli). Tagasi. Valgas väike kohv & jäätisekokteil & tee. Karksi varemed. Viljandi.

Ühtekokku oli kambas 6 inimest, kes tegid väikese tripi Lätimaale.

Ausalt, oli hetki, mil tundsin hirmu - eriti siis kui vihma sadas ning asfalt tundus olevat väga-väga märg ja üldse mitte hea ning sama tunne ka siis kui kruusateel oli auk augus kinni. Muidu oli mõnus. Kuigi.. teadsin oma juhti vaid põgusalt ning see muutis usalduse veel väärtuslikumaks, samas tõstis ka tema vastutust.
Muidugi käis asja juurde ka väike ebamugavus (alguse asi), et kuidas istuda, kuidas kinni hoida, ega ma liialt ei rabele või ega ma liialt selga ei vaju. Aga polnud ju hullu.

Mulle meeldisid Läti külakesed, piimapukid ning täiesti iselaadsed bussipeatused (tõesti, sarnaseid oli sellel teelõigul, mida meie läbisime üsna vähe). Karjamaadele lisasid värvi lehmad (aga mitte sinised) ning hobused, vist isegi lambad ka. Mulle meeldis seegi, kuidas sõidu esimesel kolmandikul kuulsin vaid kiivrile langevate vihmapiiskade sabinat, kuidas tuul haiget ei teinud ning juhist kiirguv soojus.

Seltskond oli tore. Noored ja hakkajad. Ehk kunagi jälle. Muide, tolle E2 moodustasime siis juht ja mina (vt. pildil vasakul). E3 on pildil keskel ning E1 paremal.

PS! Pildil kogu seltskond. Siinkirjutaja kergelt kollases.

September

Niisiis..

Esimene nädal (tagasi) ülikoolis on üle elatud. Kogemused siiani positiivsed, st meeleolu selles osas on ka positiivne.
Retoorika loeng oli veidi pikk (esimesel kolmandikul tekkis tahtmine minema joosta), aga hiljem, kui juba praktilist ülesannet pidi lahendama, möödus aeg kiiremini.
Keelesotsioloogia esimene loeng oli põnev. Põnev selles mõttes, et liiga palju oli võõrsõnu ja keelekasutus oli õppejõul kohati ka liiga keeruline. Kuid teine loeng möödus juba kiiremini ja huvitavamalt. Ja õppejõud hakkas meeldima (kuigi meenutab jätkuvalt veel üht teist õppejõudu baka päevilt). Loeng tsensuurist oli omaette naljanumber, kuigi sisu tundub olevat huvitav. Peamine argument selle aine võtmiseks ongi saada materjale, ainepunkte ja natuke algteadmisi asjast, sest võimalik, et kasutan saadud teadmisi ka oma magistritöös (kui kunagi nii kaugele üldse jõuan).
Kursusekaaslased? Mulle meeldib praegune kompamise periood. Pealegi on praegusel tasemel inimesed juba natuke täiskasvanumad kui need, kes otse keskkoolist bakaõppesse üle kolivad (nagu mina seda tegin; nüüd tagantjärele on enda üle hea muiata, et küll siis on inimesed ikka maailmatarkadest naiivikud).
Käisin kinos ja vaatasin üle ka filmi The Bourne Ultimatum (lavastaja Paul Greengrass). Kiidusõnad. Pinge igas kaadris, väsimust ei tekkinud. Suht tõsine (2 korda filmi jooksul sain vaid kergelt omaette naeratada). Lõpp oli sama tugev kui algus. Ainus, mis veidi häiris, oli vahepealne kaadrite sigrimigri. Seda oli lihtsalt raske vaadata (silmadele ei mõjunud just kõige paremini).
Ahjaa... Matt Damon on võrratu! :)

Esimene reaalne kokkupuude magistriõppega

Täna lõpetasin oma tunniplaani koostamise. Hetkel on ainult teisepäev vaba ning vabad õhtud on asendumas kas loengus või tööl olemisega.

Üht juba olen õppinud, ülikoolis on õppimisest kohati olulisem bürokraatiarattast ning kompromissidest läbinärimine. Nõudis tegelikult suurt pingutust, et huvi pakkuvamad ained leida ning seejärel nad kenasti üksteise suhtes paika saada. Gümnaasium tundub selle kõrval ootamatult imelihtne. :)
Kui bakalaureuseõppes oli põhirõhk raamatukogunduslikul suunal ning teemal a la "kuidas koostada andmebaase", siis praegu on valdkond hoopiski humanitaarfiloloogilisem: Eesti kultuuri alused ja tähendus; Kultuurikeskkonna analüüs: Kus me oleme? Mis meist saab? Neli euroopalikku nägemust; Keelesotsioloogia ja keelepoliitika; Suuline ja kirjalik kommunikatsioon; Erikursus kommunikatsioonist: tsensuur; Kommunikatsiooniteooriad; Retoorika. Tundub isegi hirmuäratav kuna nüüd läheb õpitav tunduvalt spetsiifilisemaks ning ainetutvustusi lugedes andsin endale mõista, et võrreldes bakalause 3 aastaga tuleb nüüd märgatavalt rohkem hakata kirjutama-kirjutama-kirjutama (ehk siis koolitöid tegema).
Millised oleksid ootused? Esimene ootus on iseenda suhtes - et saaks asjad tehtud ning ained läbitud. Teiseks - õppejõud võiksid olla sümpaatsemad kui need, kellega varem olen kokku puutunud. Ometi ei taha ma endale luua illusiooni, et nüüd tulebki probleemivaba elu. Kindlasti(!) leidub ka seegi kord õppejõude, kellele saab küll head nägu teha, aga kes sügavamat muljet/austust ei avalda. Elu paratamatus. Kolmandaks - et suure ringijooksmise kõrvalt oleks aega ka süüa. Neljandaks - magamata öid võiks minimaalselt olla. Kusjuures praegu on hea seegi, et koolipäevad ei alga enne 12. Tööle peab muidugi varem jõudma ning kui järgmine aasta soovin mõnd keelt õppida, siis tuleb juba varakult arvestada kella 8-st koolijõudmisega. Küll kooliaeg ilus tuleb!

PS! Homme algabki september! Veidi jahe, koolijütsidest täituvad trollid ja trükivärvist lõhnavad aabitsad. Ja riigiisad-linnajuhid, kes koguvad kooliaastat avades endale mainet. Enda kooliaeg tuleb meelde. Nostalgia, mis muud.

Eile sain kätte 2 plaati: Diana Kralli The Girl in the Other Room ja Nils Petter Molvaeri "Solid Ether". Kuulasin neid töö juures suisa kaks korda ning mõlemal korral viisid helid (hoolimata 125-kroonistest kõlaritest) kaugele-kaugele unelema. Tekkis selline soe ja mõnus tunne.
See pole muidugi esimene kord, mil helid mind võluvad, aga seni värskeim.

Ilmad on koos sügise lähenemisega jahedaks läinud ning tundub, et sooja sel aastal enam ei saa (ma miskipärast usun külma talve võimalust). Seoses sellega on tekkinud uued elulised probleemid - mida selga panna. Tänaval kõnnivad suured mehed vastu juba jopedes, mõnel naisel on ka midagi toekamat/soojemat seljas, samas kui sinna kõrvale võib kohata ka t-särgis "hulle", keda külm (võrreldes 30 soojakraadiga) ei näi heidutavat ning noori tüdrukuid/naisi, kes armsalt naba välgutades pilke koguvad.

Täna olid väidetavalt Kristiine keskuse juures Taksopargi ristmikul trolliliinid rivist väljas. Läksin siis ettevaatlikult hoopis buss number 22-ga koju. Kui peatus nii kaugel poleks, sõidaks tihedamini, sest ette sõitis peaaegu tühi buss ning kohale jõudis ka kiiresti. Täpselt minu maitse. Ainult kodune bussipeatus on liiga kaugel (sooja ilmaga muidugi paras maa jalutada, aga praegu? Mitte väga).

Mõttetu fakt. Kas te teadsite, et ka looted luksuvad, ainult et hääletult kuna neil puudub otsene kokkupuude õhuga? :)

Läbisegi mõtted

Viimased päevad on tõestanud, et kui lasta tervisel minna, siis ta ka läheb. Sest kohe kui jääb pilk immuunsussüsteemist kõrvale.. kaob järg käest. Pealegi on rasked ajad (sügistalv) ju tulekul ka.

Reedeöisest (öö vastu reedet) äikesest sain osa vaid nii palju, et lükkasin rõduukse kinni ja tõmbasin teki üle pea, vaatasin natuke teki alt piiludes muidugi kapi poole (peegeldab hästi), et näha kuidas välgud sähvivad ning minu arvates oli küll koguaeg valge ja bass mürtsus, aga see oli äge. Poleks mul vaja olnud hommikul tööle minna või oleksin üldse veidi reipam olnud, oleksin vastu oma väikest/suurt kartust akna juurde läinud, et seda vaatemängu lähemalt uudistada. Looduse jõud on võimas ja kaunis. Ja tekitab kerget värelust hinges, mis aeg-ajalt seguneb aukartusega. Aga õigepea vajusid silmad kinni ning viimast osa tormist ja selle ilust ma ei kuulnudki/näinudki.
Ootan juba järgmist nädalat. Siis tuleb toakaaslane tööle tagasi ning ma näen inimlikku seltskonda sagedamini kui 2 minutit koridoris või lugemissaalis või olukorras, kus keegi tähtsam astub tuppa, et kas natuke juttu puhuda või midagi asjalikku öelda. Ja ma tunnen temast isegi puudust - ikkagi pole me juba üle 2 kuu samas ruumis tööd teinud (vahepeal küll vääääga põgusalt kohtunud). Ning arvatavasti saabub meie tuppa septembris ka uus tegelane (meenutage luuletust, et septembris on kõik-kõik-kõik uus).

Orwelli 1984-st. Paraku on nii, et minus see raamat vaimustust ei ärata. Mitte kuidagi. Seda on küll hea lugeda ning ma saan aru, miks see nii populaarseks osutus, aga siiski.. seal on see miski, mis pole mind kunagi vaimustanud ega tee seda ka edaspidi. Võimalik, et selle nimetus on ulme või fantaasia. Võimalik, et ma muudan 20 lehekülje pärast oma arvamust. Ja ometi meeldis mulle Punane Kääbus. :)

PS! Pilt siit (et kõik ikka korrektne oleks).

Kui ma kohe magada ei saa, siis ma jäängi magama. :d

xxx

Hallid ja sombused ja udused, kuid soojad hommikud kujundavad natuke ka meeleolu. Unine, uimane, väsinud, kuid positiivselt häälestatud.
Mulle meeldib kui turistid meie linna ja riiki kiidavad. Aga mulle ei meeldi kui eesti soost noormehed näpuga Vene teatri suunas näitavad ning seepeale küsivad, et kas siin on palju venelasi.
Mulle meeldib kui noored tüdrukud/naised roosat kannavad (järgmine võimalus on alates 60selt - muig). Mulle meeldib kui mehed musta kannavad, aga nad peavad seda hästi tegema.
Mulle ei meeldi see, et ma ootan järgmiselt raamatult juba ette liiga palju. Loodan, et Orwell ei peta mind.

Ärimees maailma serval..

Seoses sellega, et müüki on jõudnud Valeri Panjushkini eesti keelde tõlgitud raamat "Mihhail Hodorkovski. Vaikuse vang", sattusin peale 2006. aastal Eesti Ekspressis ilmunud Ed Caesari artiklile Mihhail Hodorkovski: elu siberi vanglas, mis on päris karm olustikukirjeldus. Aga läbi tasub lugeda (kui pole seda veel teinud), sest haakub hästi eelnevalt esitletud Malõi raamatus kajastatuga.

Vahelduseks

Kuna raamat on juba paksu rahulolematust suutnud tekitada, siis vahepalaks pakun katkendi ajakirjast Director. Tundus päris karm juhtum olevat. Järeldused teeb igaüks ise.

"Ja liigset vaeva pole olemas. Kui see unustatakse, võib hulle asju juhtuda. Mõne aja eest teatas näiteks üks daam, et ei jõua sulgemise ajaks hooldusse autole järele. Klienditeenindaja pidi jätma süütevõtme turvamehe kätte, kuid unustas. Klient tõi siis kodust varuvõtme ja viis auto minema.
Hommikul tuleb klienditeenindaja tööle, näeb sahtlis autovõtmeid ja helistab daamile: "Töö on valmis, olge hea, viige auto koju." Klient oli selle peale muidugi pahane ja tahtis võtmeid kiiresti kätte saada.
Aga klienditeenindaja unustas talle ka võtmed viia - sellest sündis suur pahandus... Selleks et asja parandada, viisime daamile naistepäevaks shampuse ja lilled ning lubasime valurahaks arve tühistada. Kuid klienditeenindaja unustas ka selle ära, ja mõne aja pärast oli inkassofirma daami ukse taga."
Reha, Tiit. Toyota hea teeninduse taga on.... töötajatega seotud probleemid! - Director, juuni 2007, nr. 6, lk. 44.

Lugemisvara vol. 6

"Ilu hindab mitte see, kes teab luuletusi peast, vaid inimene, kes ise suudab ellu tuua ilu ja harmooniat." (lk. 258)

"Peale selle teevad meid abistavad lääne majandusmehed pidevalt selle vea, et usuvad, nagu tahaksid kõik Vene riigi kodanikud ja poliitikategelased ühiskonna heaolu suurendada. Nad ei suuda ette kujutada, et terve hulk poliitikuid tegutseb aktiivselt selle nimel, et olukorda halvendada." (lk. 264)

"Mu trepikoda võõbati üle värviga, mille peale ei saa joonistada, nüüd on keegi kõik trepikäsipuud nätsuga kokku mäkerdanud." (lk. 281)

"Tütarlapse poolehoidu taotledes võib talle lillekimbu kinkida, aga võib ka tema maja maha põetada, et ta näljasena ja õudusest värisedes leivatüki eest end sulle annaks." (lk. 281)

"Näiteks ütlevad majandusteadlased: "Vene majanduse kasvu on hädasti vaja, järelikult peab see tulema. Ja küll on tore, kui see äkki juhtub!" Ent kui lõbus ka poleks elevandil lennata, lendu ta ei tõuse. Ja nähtavasti on sel mingid objektiivsed põhjused. "No kuule, varblane on nii pisike ja rumal ja ometi lendab, elevant aga säherdune suur ja tark, kas siis tema ei või lennata?" vastavad ökonomistid. Ilma põhjalike struktuurimuutusteta Venemaa majandus lendu ei tõuse, aga vene tiivutusgeen on teada - kadedus kõigis selle arvukates ilmingutes." (lk. 285)

Lisaks loetleb autor üles veel täna Venemaad iseloomustavad kriisid:
* Rahvavõimu kriis
* Majanduslik kriis
* Võimukriis
* Seadusandluse kriis
* Elanikkonna jaotamine rassiliste ja usuliste tunnuste järgi, eraldumispüüe, vastutustundetu natsionalism. Tõsine mure Venemaa praeguste piiride säilimise, SRÜ püsimise pärast
* Looduse ja looduskasutuse ökoloogiline kriis, lähenev riigisiseste varude nappus
* Tervisekriis. Rahvastikukriis
* Infrastruktuuri kriis
* Kuritegevuse kriis
* Professionaalsuse kriis

Esmajoones veendusin ma raamatu lõpuks, et see on kirjutatud ennekõike neile, kes elavad Venemaal. Et avada nende silmad. Et näidata ette inimeste endi hoiakutes peituvad vead.
Aga raamatut lugedes tabasin end aeg-ajalt mõttelt, et tegelikult on seal ka meid, eestlasi. Meie vaateid ja seisukohti. Mitte küll 100%, kuid siiski seisame oma loomult venelastele palju lähemal kui ehk tahaksime. Enamasti siis kadeduse ja ogaruse osas. :)
Autor selgitab mõnusalt olukordi, mis on viinud Venemaa sinnamaani, kus ta praegu on, ning kokku saab asja võtta nii, et Venemaa on nagu seestpoolt mädanev õun - väljast ilus ja üsna korralik, aga siiski on tajuda, et varsti kukub asi kokku (esimesed mädaplekid).

Mis puutub eelnevalt esitletud sisukatkeid, siis need ei kirjelda tegelikult väga raamatu üldist sisu, vaid on pigem mu isiklikud lemmikud, mis on hästi välja öeldud. Tegemist on siiski raamatuga, mis omab tugevat keskset teooriat (kaks vaatekohta - ideoloogiline ehk horisontaalne ja isiklik ehk vertikaalne). Sellele on üles ehitatud 2/3 raamatust ning selle abil selgitatakse mitmeid ühiskonnas toimuvaid protsesse. Minu arvates üsna tabavalt.

Samas ei ole ma raamatu autoriga mitte alati 100% nõus. Näiteks kaob mu arvates Malõil "pilt eest" kui ta räägib kommunismi positiivsetest külgedest (ma ise küll ei suutnud hästi vahet teha, mille poolest need negatiivsetest oleks erinenud).

Kokkuvõtteks?
Hea raamat :)

PS! Käisin ka Matvei Malõi (Matthew Maly) koduleheküljel, kuhu ta on koondanud oma kirjutised. Tasub üle vaadata. Ja siis vastakse mulle keegi, mida ta arvab Putinist.

Lugemisvara vol. 5

"Algselt lõid kapitalistid töölisklassi ekspluateerimise süsteemi, millele Marxi teooria järgi oleks pidanud järgnema sotsialistlik revolutsioon. Ent kapitalistlike suhete väljakujunemisel näitas nende arenguloogika, et tunduvalt kasulikum on teha töölisklassist oma partner, toodetavate kaupade ostja, kui jätkata ekspluateerimist ja vastasseisu. /.../
Miks tegi Marx selle vea? Marx alustas horisontaalsest sõnast "ära võtma", kapitalist aga vertikaalsest sõnast "looma" ja olnuks Marx kas või tiibadega ingel, horisontaalne mõtlemine viinuks teda ikkagi skeemini "minul on halvem ja sinul on halvem". Kapitalisti vertikaalne mõtlemine juhtis ta aga paratamatult põhimõtteni "sinul on parem ja minul on parem"." (lk. 188-189)

"Aga tagasijooks polegi nii haruldane nähtus. Mis riigis põletati oma diplomeid, unustati ühe hetkega prantsue keel, kaevati ballikleidid maa sisse? Kes oli maal parem peremees, kas kulak, keskmik või kehvik? Kui palju oleks meid järel ja kes me oleksime kui Stalin elanuks veel kakskümmend aastat? Kuidas see juhtus, et hiinlased, hoolimata Konfutiuse põhimõttest austada õpetajat, hävitasid aastaga kogu oma professuuri? Miks jäi seitsmemiljonilisest Kambodzha rahvast järele vaid poolkõngenud Pol Poth? Ja lõpuks, miks on kõige austusväärsema, kõige ajaloolisema paiga Venemaal hõivanud elav laip? Sellepärast, et on olemas jooks, kus võidab kõige viimasena finishisse jõudnu, see just ongi tõeline võrdsuse poole püüdlemine." (lk. 196)

"Kui võrdsusel rajaneva ühiskonna loomine osutub nii keeruliseks, miks see idee siis inimesi nõnda tugevasti köidab? Aineliste hüvede võrdne jaotamine on külgetõmbav seepärast, et välistab automaatselt headeks ja halbadeks jagamise. Isiklikul valikul pole enam tähtsust, järelikult välistatakse ka juhuslikkus. Hämmastav, aga selline ettepanek esitatakse kui kindel ideaal, kuigi tegelikult kirjeldatakse siin moraali ja isiksuse kasvu põrmustamist, üleüldist surma ja inimrassi hävitamist." (lk. 200)

"Võetakse vastu seadus, et maks peab moodustama 90% kasumist, ja kõik ettevõtted lähevad varju. Milleks riigile nii palju meie raha? Aga selleks, et võidelda kuritegevusega - kõik ettevõtted on ju varju pugenud! Nii tulebki välja, et tshetsheenid riigile makse ei maksa, pakuvad aga kriminaalset "katust" ja rikastuvad. Riik tunneb kadedust ja saadab Tshetsheeniasse pommituslennukid. Asi algas maksuseadusest, aga lõppes suure verevalamisega." (lk. 213)

Järgmine kord saab juba kokkuvõtteid teha. Ning juba on tehtud nii mõnedki järeldused. :)

Lugemisvara vol. 4

"Mürgise vee andmine ei tähenda inimese janu kustutamist, kuigi näeb välja samamoodi." (lk. 151)

"Kommuniste ja fashiste saab süüdistada vaid eranditult kõigi oma riigi kodanike tapmise katses. Sõna "tapmine" all peame täiesti põhjendatult silmas inimese ilmajätmist eraomandist, iseloomust ja omaenda saatusest." (lk. 152)

"Kui vene ärimehed oma bisnisega algust teevad, avastavad nad õige ruttu, et seaduse järgi tegutsedes on laostumine möödapääsmatu. Legaalse äriajamise rajal seisavad võimsad takistused, aga seadusest möödahiilimise teed on kõigile lahti ja muidugi võivad konkurendid neid kasutada. Arvatakse, et meil kehtib eraettevõtlus ja eraomand. Tegelikult on bisnis Vene riigis siiamaani põrandaalune äri." (lk. 160)

"Võtame näiteks korterimüügi lepingu. Kui müüme elamispinna 100 000 dollari eest, tuleb ühel poolel maksud tasuda, teisel aga näidata, kust ta raha pärit on. Seepärast on parem korter müüa kirjade järgi 10 000 dollari eest ja 90 000 mitteametlikult üle anda." (lk. 173)

"Peab ütlema, et tegelikult ei ole NSV Liidu majandust kunagi planeeritud. Inimesi mahalaskmiseks kokku ajada nagu 1937. aastal, Ukraina leivata jätta, ressursid rusikasse pigistada - seda sotsialistlik majandus suudab. Kuid juba väljend "sotsialistlik planeerimine" meenutab loogikaparadoksi nagu "vaat kui kisun sul pea otsast, siis kuuleme, mis laulu laulad"." (lk. 176)

"Stalin on tööstusajastu juhi ideaalne varjunimi. Katkestage mõneks minutiks lugemine ja proovige sellest parem pseudonüüm välja mõelda.." (lk. 180)

Lugemisvara vol. 3

Edeneb-edeneb. Varsti jõuan juba pealkirjale ka lähemale. :)

"Selge, miks sakslased röökisid "Heil Hitler!", inglased aga tervitasid Churchilli viisakate poolnaeratustega: sakslased kandsid kõik oma õnnelootused üle Hitlerile, inglased aga teadsid, et nende õnn sõltub edaspidigi neist endist." (lk. 104)

"Ainult usurituaaliga võib seletada, miks vene paraadidel rahvale nii väga meeldis, kui inimesed lennukit kujutasid. Päris lennukeid oli to ajal vähe, aga Tööpingile öeldi: "Kui duralumiiniumiei ole, tee lennuk inimestest." Just siis Stalin geniaalselt nimetaski inimesi kruvikesteks." (lk. 106)

"Mis on siis Sotsiaalne Masin ja kuidas ta on valmistatud? Me teame, et ta koosneb inimestest, kuid tal on ka elutu asja tunnusjooni. Kuidas on see võimalik? Horisontaalse meetodi vastuvõtmine algab siis, kui inimene lakkab olemast tema ise ja kutsub enda sees esile midagi niisugust, mis peatab aja kulgemise ega ole seotud tema isiksusega." (lk. 108)

"Võtame kiviaja inimese. Ta oli elav. Tal olid käed, silmad, kõrvad. Kuhu sa teda ka nõelaga poleks torganud, igal pool olnuks tal valus. Nüüd aga vaatame tänapäeva vanaisa: prillid, telefon, põlveliigeseprotees, valehambad, käes ajaleht, mida ta elavalt tsiteerib. Mitte vanaisa, vaid toatuhvlites kübermees. Ja kui asja lähemalt uurida, näeme, et tal on ajus rohkem kive kui neerudes." (lk. 124)

"Totalitaarse korra tingimustes üles kasvanud inimeste kõige märgatavam erinevus demokraatlikus riigis sirgunud kodanikest on püüd väidete ja faktide vääramatuse, nende kaljukindla püsimise poole. Ilma selleta ei oleks meil nähtavasti riiki, mida peeti kõige edukamaks, aga mis ühe hetkega kokku varises. Tuleb end elule avada ja vabaneda paigalseisust, mille abil kommunistid püüdsid kongis korda hoida." (lk. 127)

"Nüüd sobib haakrist ideaalseks ideoloogiliseks sümboliks isegi rohkem kui sirp ja vasar, sest nimelt haakrist demonstreerib suurepäraselt, enam kui miski muu, et vene rahvas on täielikult kaotanud oma ajaloolise mälu." (lk. 140)

"Kui täiuslikku kapitalistlikku kaupa esindab "kinder-surprise" (nii toit kui pidu), siis ideaalseks nõukogude kaubaks tuleb pidada tanki: töömahukas, terasest, mitte millekski kõlblik, hirmuäratav." (lk. 149)

Lugemisvara vol. 2

Raamatu lugemine kulgeb ladusalt. Kõrvale aeg-ajalt muud kirjandust ka. Aga tunnen juba, et see aeg, mil raamatut käes olen hoidnud, on mu maailmavaadet ja suhtumist -ism'idesse üsna arvestatavalt muutnud. Ehk siis - vaadetesse on tekkinud uus mõõde.

"Klisheedekeel erineb põhimõtteliselt keelest, kus iga sõna kannab eraldi mõttelist koormat. Ühest küljest - klisheedekeel ei ole keel. Katsed selle abil tõelisi tundeid edasi anda tähistatakse omaette nimetustega - kitsh, popkultuur. Ometi on klisheedekeel erakordselt tõhus kommunikatsioonivahend." (lk. 80-81)

"...praegugi koosneb keel Vene riigis kahest sõnast: elus - aitäh." (lk. 81)

"Mida rohkem minu ees järjekorras seisvaid inimesi välja langeb, seda kiiremini jõuan ma leti juurde. Ja seda rohkem saab müüja mulle pihku pista. Just seepärast läks Stalinil korda nõnda palju inimesi teise ilma saata ja surra rahva hulgas nii populaarsena. Oli ta ju populaarne ellujäänute seas, surnud aga ei hääletanud." (lk. 83)

"Vene demokraatia probleem seisneb selles, et tal tuleb üles ehitada ühiskond, mis rajaneb isiksuse õigustel, st nõukogude rahvast kasvatanud õiguste täielikul vastandil. /.../
Rahva hüvanguks, demokraatliku ühiskonna ehitamiseks tuleb rahvalt tema saavutused ära võtta, st hävitada süsteem, kus kaotust loetakse võiduks. Teiste sõnadega - täna saab Venemaal lääne tüüpi demokraatiat kehtestada ainult jõuga või pettusega. Või siis on hädavajalik jõuda selleni, et inimesed oleksid demokraatiaks valmis." (lk. 94)

"...mida kõrgemalt on arenenud tsivilisatsioon, seda vähem inimesi suudab tema uusimaid saavutusi kasutada. Siin võib rääkida mingist tsivilisatsiooni kolmnurgast. Kui haridus ei lähe edasi ennaktempos, jääb tsivilisatsiooni arenedes üha vähemaks inimesi, kes suudavad jõuda professionaalsuse tippu: naela seina oskab lüüa igaüks, aga kosmonaudiks võib saada üks miljonist." (lk. 101)

"Niisiis, inimesed loobusid oma isiksusest ja saatusest Hitleri kasuks ja tema muutus täielikult nende eest vastutavaks, sai nende õnne allikaks. Stalin oli kogu riigis ainus teadja inimene, ülejäänud vaid esitasid talle küsimusi." (lk. 103)