Kultuuripahvakas

Kui Rika viitsib end lähipäevil kokku võtta, siis võib juba varsti lugeda sellest, kuidas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli XXIII lennu bakalaureusetöö ning Ugala näitetrupi esinemiste ajal magama jäi ning mis sellest kõigest sai.
Võib-olla katkendid ka hetkel kuumimast loetavast raamatust "KGB" ning ilmaennustus veebruarikuuks.
Nutt ja hala kooli teemal ning kirglikud kommentaarid Vändra-.. phh, Venemaa presidendivalimiste teemal.

Tunniplaanisaaga, vol. 2

Valituks osutusid siis alljärgnevad ained:
* Kultuuridevaheline kommunikatsioon
* Ajaloo allikad ja uurimismeetodid
* Praktiline kirjutamine II (I tuleb sügisel)
* Kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed uurimismeetodid
* Väljendusõpetus
* Infopoliitika ja -strateegiad
* Diskursuseanalüüs
* Meediaeetika

(Ja puudu ei jää ühtki ainepunkti.)

Tunniplaanisaaga

Nagu karta oli, siis on tunniplaani koostamine paras peavalu kogu kooliajaks. Ehk siis - kui väga veab, peab sellega tegelema ainult 4 korda, kui mitte, siis tiba rohkem.
Lisaks sellele, et magistriõppele on ette nähtud üsna kuiva pealkirjaga ning üsna väikeses koguses aineid (paljud mahlakamad ja põnevamad on hoopis bakalaureuse tasemele ette nähtud), on loengute (seminaride jms) toimumise ajad üsna kaootilised. Loengut esmaspäeviti-teisipäeviti (ja veel niiviisi 2 nädalat), siis pikk paus ning taaskord suvalisel neljapäeval. Võrratu. Mingil hetkel peab kindlasti valima, kas minna loengusse A või loengusse B. Pooleks end ju rabeleda ei saa.
Nii et vingumismaterjali jätkub veel paariks nädalaks. Siis peab end taas kord harjutama igipikkade kooli- ja tööpäevadega.
Vaba valik, mis muud.

Ma arvasin

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ja et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,

ning näha, et hallist hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallist kallim
kullateraga inime.

Ellen Niit

Maaleht, 17. jaanuar 2008, lk. 16.

EV 90 & mõtted

Täna hommikul trollis istudes oma kallist töökohast mööda vurades jäi pilk peatuma Eesti 90. juubelile pühendatud reklaamplakatil, kus tunnuslausena on välja toodud: "Ühiselt ehitatud riik".
Ja mõtted hakkasid voolama. Peamiselt see üks ja ainus, et mida aasta edasi, seda abstraktsemaks muutub riigi mõiste. Üha vähem on selles sõnas [riik] patriotismi, üha kaugemale liigub kooliajal sissejuurutatud võitlusvalmidus.
Tundub.. justkui oleks tõeline Eesti riik eksisteerinud ainult aastatel 1918-1934. Pärast seda on meid aga ümbritsenud suur illusioon. Ehk kõik kaunistavad kodusid ja teevad näo nagu nad hooliksid riigist, nagu Eesti oleks midagi püha. Ongi, aga pigem mineviku kui tuleviku varjundiga.
Ehk. Olmemured lükkavad Eesti Vabariik 90 eest ning tulevad ise asemel.
Põhitähelepanu on koondatud sellele, kas uuest aastast saab veel vana lepinguga (kui üldse) tööl olla, kust leida sobivat prügikonteinerit, kas USA presidendiks saab vabariiklaste või demokraatide partei esindaja, kuidas hakkab Putin oma riiki edasi juhtima, kas palgatõus ikka tuleb.
Ja nii on entusiastid need, kes muretsevad selle pärast, kas 24. veebruariks saab veel kuskilt ilusa uue sini-must-valge.

Suured segased mõtted. Põhiidee oli aga see, et tundsin äkki, kuidas riik kui sümbol hakkab minust tasapisi kaugenema. Kuidas võidule pääsevad mingid hoopis teised tuuled, mis seni.
Tol hetkel see hirmutas.

Koosmeelevalitsus a la Parts. Ansip jälle must lammas

Ja lõpuks üks intrigeeriv küsimus. Peaminister Andrus Ansip on lubanud viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Missugune on Teie hinnangul see Skandinaavia, millest Eesti esimesena mööda läheb?

Majanduse ees seisvaid väljakutseid silmas pidades oli see lubadus praaliv ning ehk ka valedele kategooriatele suunatud. Riigikogu valimiste eel loodi paljudele inimestele illusioon, et Eesti läheb teistest ELi riikidest majanduslikus mõttes mööda vaat et iseenesest, küsimus on vaid selles, kas mööduda vasakult või paremalt.
Mina nii kerget edu ei looda, edu tuleb välja teenida ja selle nimel tööd teha.

Parts, Juhan. Eesti välissuhtlus majanduse kaudu / interv. Berit Teeäär // Maailma Vaade, nr. 3 2007, lk. 3-4.

Bibliomaania

Selle jõulise sõna taha on tegelikult peitunud üks väike kirg. Kirg muretseda raamatuid. Aga mitte igasuguseid, vaid ikka selliseid, mille vastu on ka sügavam huvi.

Varasemast peaks juba teada olema, et tunnen sügavat sümpaatiat kõige selle vastu, mis valitses aastatel 1917-1991 Eestist ida pool ning üldse kogu Ida-Euroopas, pearõhuga Venemaal.
Uusaastakingitusena sai sedapuhku endale muretsetud Leonid Mletšini raamat KGB : riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused (Varrak 2007). Teine trükk.
Ootasin seda raamatut kaua, otsisin seda samuti juba mitmest antikvariaadist (naiivitar) ning kirjastusestki.
Seda suurem on nüüd rõõm raamatut käes hoida.
Praegu veel sisu jagama ei hakka, aga aasta on tänavu eriti pikk. ;)

"See on suur elukunst, mida Kross meile oma teostega õpetab." Andres Ehin

Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina must ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas imeline laas...

Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: Ei või! Ei või!
ja haljas rohi sosistas: Ei tohi...
Me tundsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime. Ja oksad läksid koost.
Ja tummas õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,
ehk küll me ümber kivist linn on taas.

J. Kross (1957)

Lubadused-lubadused-lubadused

Koos uue aasta tulekuga kerkivad päevakorrale ka uusaasta-lubadused. Õpin seda, teen seda vähem, teen seda rohkem, käin ära seal jne.
Juhtusin kuulma 29. detsembril Vikerraadios olnud intervjuud Linnar Priimäega ning vestlusest jäi kõrvu mõte, et inimesed peaksid rohkem lugema ning vähem alustama lauseid sõnaga Mina. Tunnistan, et tundsin end kergelt puudutatuna.
Olgu see siis heaks lubaduseks, et loen rohkem, mõtlen rohkem ja kui räägin, siis millestki ilusast.
Detsember 2008 võib kokkuvõtteid teha.

Lumiste metsade lõhnad
elavad jõulupuul.
Põlevad südaööl küünlad
aasta pea, see algab uus.

Kaunist pühadeaega ning toredat uut aastat!

Pilt siit.

Richard Overy "Diktaatorid"

"1947. aasta detsembris sai Stalin lausa 131-protsendilise toetuse, sest, küll lubamatult, tema poolt andis hääle ka hulk naaberringkondade valijaid."

Risti 8

Et esimesed talvekülmad nii äkki tulid, siis peab tunnistama, et ega see erilist vaimustust minus üles ei kütnud. Õhtuti suure tuulega paari Lasnamäe maja vahel jõlkuda (liikuda) on päris piinarikas tegevus ning kui lõpuks turvalisse korterisse jõuan, siis on tuju enamasti üsna nullilähedane. Aga üldsegi mitte paha pärast ning kohe kui köögis saab pott tulele pandud.. hakkab ka enesetunne tasapisi kerkima.
Mõtlen küll, et see on lihtsalt üks mu iseärasustest, aga samas võite ette kujutada kui ebamugav võib see olla neile, kes sellise 0-tujus elemendiga pidevalt kokku puutuvad. Minu katkematud austusavaldused!

Praegu on siis mu elus esimest korda periood, mil ma jagan oma õhtuid kellegagi. Kellegagi.. mitte ei veeda neid raamatu-teleri-arvuti-köögi kõrval üksinda. Ja siiani on see kummalisel kombel üsna õnnestunult välja kukkunud. Ise kujutasin asja palju hullemalt ette (arvestades oma iseloomu ja jonnakust jms). Siiski.. harjumatu, et loetud ruutmeetrite peal on alati kuskil keegi, kellega peab arvestama, kelle järgi ise painduma ja mõnikord vastupidi.

Koolis on semester jõudnud poole peale ning justkui üleöö on tekkinud kodutööd, mis ootavad valmiskirjutamist. Mõnest ülesandest ei saa lõpuni aru, mõni on lihtsalt tüütu, mõne puhul tundub õppejõu soov täiesti üle mõistuse olevat. Näiteks asjaolu, et aines kommunikatsiooniteooriad tuleb enne iga loengut valmis kirjutada essee mingi etteantud artikli põhjal (kuna algust ei kuulnud, siis sain aru, et kirja tuleb panna mõtted, mis end lugemise käigus ajukäärude vahele punnitavad). Ma ei vaidle vastu, et see on hea ja arendav ülesanne, aga ülepäeviti essee kallal pusida? Ma pole ju kunagi grafomaanina hiilanud. :(

Vaatama kõigele on elu siiski ütlemata ilus. Jäälilledki (kui neid ühel hommikul oma aknaklaasil näen) toovad naeratuse suule.

PS! Pealkiri? Üks selline kaart külmetas Lasnamäe tänaval ja oli kerge lumekirmega kaetud. Risti kui lootus. 8 kui vertikaalne lõpmatus.

Eri maade kapitalism

Traditsiooniline kapitalism:

Teil on kaks lehma. Müüte ühe ja ostate pulli. Kari kasvab ja äri õitseb. Müüte äri ja lähete pensionile.

Enroni kapitalism:
Teil on kaks lehma. Müüte nad enda börsil noteeritud ettevõttele, kasutades oma äia tagatist, teete osava swapi ja saate tagasi kõik neli lehma koos soodustusega viielt lehmalt. Kuue lehma lüpsmisõigus müüakse läbi vahendaja Caymani saartel olevale salajase suurosanikuga ettevõttele, kes müüb õiguse kõigile seitsmele lehmale tagasi teie noteeritud ettevõttele. Aastaaruanne ütleb, et omate kaheksat lehma optsiooniga veel ühele. Müüte ühe lehma, et osta ära uus USA president, peale mida jääb teile üheksa lehma. Avalikkus ostab teie pulli ära.

Ameerika korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Müüte ühe ja sunnite teist nelja eest piima andma. Imestate kui lehm sureb ülekoormatusse. Süüdistate ebaausat konkurentsi ja veenate presidenti ja Kongressi tõstma imporditava piima tariife.

Prantsuse korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Hakkate streikima, sest tahate nelja lehma.

Jaapani korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Disainite nad ümber nii, et nad võtavad vaid kümnendiku võrra ruumi ja toodavad kakskümmend korda rohkem piima. Seejärel loote kavala multikalehma Cowkimon ja turustate seda üle maailma.

Inglise korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Mõlemad on hullud.

Itaalia korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Te ei tea, kus nad on. Lähete lõunale.

Venemaa korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Loete nad üle ja selgub, et teil on hoopis viis lehma. Loete nad uuesti üle ja tundub, et teil on siiski 42 lehma. Loete nad veel kord üle ja teil on siiski 12 lehma. Lõpetate kokkulugemise ja avate uue viinapudeli.

Shveitsi korporatsioon:
Teil on 5000 lehma. Ükski neist ei kuulu teile. Teised maksavad teile oma lehmade hoidmise eest.

Austraalia korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Veate kihla kumb neist jõuab esimesena lüpsile.

India korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Te kummardate neid.

Hiina korporatsioon:
Teil on kaks lehma. Teil on nende lüpsmiseks 300 inimest. Te kurdate suure tööjõupuuduse üle. Te arreteerite ajakirjaniku, kes avaldab need numbrid.

Allikas: Profit, 2007 nr. 3, lk. 50.

*Ka ninapidi majandusajakirjades olles saab mõnikord muheleda.*

Pilt on pärit siit.

Uut ajakirjanduses ja muidu..

Uus eestikeelne Marie Claire on nagu Eesti Naise ja Cosmopolitani segu. Alguses on artiklid toredad ja asjalikud, teises pooles läheb asi jällegi liiga tibilikuks. Aga mõnusalt paks (loe: palju reklaami).
Peaks ikka uueks aastaks endale Vikerkaare koju tellima.

Tänaseks olen 2 õhtut järjest veetnud koos õllega. Eneselegi kummaline. Sest põhimõtteline ei-vastus on asendunud jaa-ga. Mis järgmiseks? Iga õhtusöögi kõrvale oliivid või väike heeringas? Või äkki mõni shampinjon?
Nüüd siis tõestasingi endale ära, et inimesed muutuvad pidevalt. Mõnikord hetkega, mõnikord pikkamisi.
Aga millegipärast usun, et üks väike tagasihoidlik ja kelmikas tütarlaps jääb mu hinge alles.

PS! Koolis on kätte jõudnud see aeg, kus peab hakkama kodutöödega tegelema. Kihvt. Sest see osa mulle eriti ei meeldi. Eelistatum oleks variant, mille puhul tuleb loengute lõpus lihtsalt eksam teha. Aga raskused on ainult ületamiseks :)

Hetk pärast tunnustust

Pärast preemia(te) saamist hakkavad inimesed millegipärast KOHE midagi arvama. Avalikult. Iga asja kohta. Kui ei usu.. jälgige meediat.

1 tõestus siin.

Mina arvan, et see pole päris õige. Eriti see, et meedia kasutab olukorda ära ning nõuab inimeselt arvamust. Lõpptulemusena ei pruugigi öeldu ju inimese enda läbikaalutletud seisukoht olla, vaid hoopis käigupealt genereeritud sõnadeühend.

Ürgsetest asjadest, vol. 2

Veider on see maailm meie ümber. Veidrad oleme ise selle sees. Veider on seegi, kuidas aju mälestuspilte silme ette toob. Mõnikord piisab ju ühest pisikesest detailist, et hargnema hakkaks suur lugu.

Eile, pärast unerikast loengut, kõndisin garderoobi poole kui jäin vaatama garderoobinumbri silti. 228. Ja hoobilt olid mu silme ees Tartu pimedad tänavad, bussisõit, küprokseinad ja silmavaade. Need pildid jäid mind saatma päeva lõpuni. Peaaegu. Enne tuli Sigitas Parulskise kirjutatud ning Eva Püssa mängitud Ürgnaine vahele.
Ürgnaine on kahtlemata tore ühenaise lavashow, kuigi jääb silma pilgutamatagi alla Jan Uuspõllu mängitud Ürgmehele. Olgem siiski ausad.. üks neist on maailmas tuntust kogunud juba aastaid ning iga adaptsioon on tüki veelgi muhedamaks muutnud, teine aga üsna hiljuti ilmavalgust näinud, veidi robustne lavatükk.
Ürgnaine on tubli, ta üritab Ürgmehega võidu joosta, aga siiski on rinnad lopsakad, juuksed pikad ja seelik uhkelt lehviv ning õhutakistus selle võrra ka suurem. Alguses on minek hea, siis tuleb väsimus peale ning pigem istub eit maha ja vaatab kuidas mees edumaad juurde võtab. Hiljem tahaks ikkagi järgi jõuda, kuid pole enam rohkemaks jaksu kui pisikeseks spurdiks pluss klaasikeseks joogiks.
Kui Ürgmees oli naer iseenda ja teise poole ja suhete üle, siis Ürgnaine on justkui jonnakas ärapanemine.
Tõsi!, kõige hullem ju polnud, sest naerda sai ka, aga see oli rohkem naer kellegi teise kui iseenda üle. Ja nii jäävadki show'st elavalt meelde vaid õpetussõnad, kuidas mehi ennast märkama panna - tuleb lihtsalt ootamatult küsida, et "kas sina oledki impotent?"
Ometi kandis Eva Püssa oma rolli hästi välja, mis peamine, ta oli julge ja sädeles oma rollis (kuigi nüüd hakkan endalt juba küsima, et ega ta ometi liialt uhkelt oma sädeluses seisnud ja sellega rolli väärtust langetanud). Ehk siiski mitte.
Kokkuvõtteks: midagi nagu oli ja midagi jäi puudu.

Ürgmehest kirjutatud arvamust saab ka lugeda. Kliki! Kliki! Kliki!

Jäin just mõtlema, et ega ma tükist ometi valesti aru saanud. Et äkki siiski naerdi naiste endi üle.. meeste abil.. kirjeldades neid kui Homer Simpsoneid (võrdlus minu enda poolt). :)

It's all wrong!

Pärast nädalavahetust on justkui kõik paigast ära. Või siis on kõik paigast ära juba alates neljapäevast, mil tuli taas kord oma tervislikule seisundile alla vanduda.
Hommikune ärkamine oli täna meeldiv. See tekitas kahtlusi, sest tarkus ja kogemused ütlevad, et kui hommikul on hea olla, siis õhtuks on peavalu garanteeritud. *muigab*
Niisiis. Valesti tundus olevat:
* Lahtised kingapaelad teel tööle (käed olid kotte täis, aga poriloiku ju senikauaks kotte ei pane kuni paelu kinni seon).
* Tööl tillukesed segadused ülesannetega (kes mida millal teeb ja kuidas protsesse edukalt koordineerida).
* Veidemanni loengus oli tema jutu mõistmine täielikus null-olekus.
* Aava loengus oleks nagu vati sees istunud :)
* Aava loengu väitluspooles veendusin täielikult, et aju töötab kirjutades ja vait olles tunduvalt paremini kui esinedes ja teistele oma väiteid jms esitades. Nii kinni pole juhe juba ammu kiilunud, et mõtted poole lause pealt otsa saavad.
* Tagasi tööl ja pidevalt lennus. Ja nii kurb, et kõigi muredele ei saa lahendusi jagada.

Öö toob ehk leevendust.

EDIT: Mis tuleb pärast naftat?

Nüüd, olles oma energeetikat käsitlevate artiklite otsas istunud jupp aega.. on meeleolugi pügala võrra langenud.

Esiteks. Loe läbi see artikkel.

Teiseks. Kuna loen praegu Anto Raukase artiklit Eestit ootab ees energiakriis (HEI, sept. 2007, nr. 3, lk. 43-46), siis suudab ta oma akadeemiku pilguga sisendada kerget hirmutunnet. Mõned näited (kuna HEI veebiversioon ei taha minuga koostööd teha).

"Kui Hiina tahab USA-le järele jõuda kivisöe tarbimises, kaks tonni inimese kohta aastas, vajaks ta 2031. aastal 2,8 miljardit tonni kivisütt aastas, kusjuures praegune maailmatoodang on vaid 2,5 miljardit tonni."

"Peaminister Andrus Ansip teab hästi, et sel ajal pole ta enam valitsusjuht ja enne tedagi on käitutud põhimõtte järgi, et päras mind tulgu või veeuputus. Selle printsiibi järgi Eesti valitsus praegu toimibki, sest Ignalina 3200 MW võimsusega tuumajaama valmimine 2015. aastal on ebatõenäoline. Parimal juhul ehitatakse aastail 2016-2018 valmis esimene 1500MW võimsusega plokk, kust Eesti vastavalt kavandatud jaotusele saaks haledad 300 MW. Lisagem, et praegune Narva jaamade võimsus on 2100MW, millele lisanduvad Iru elektrijaam (150MW), Kohtla-Järve (45MW), tuulikud (35MW) ning hüdrojaamad ja teised energiaallikad (40mW). 1. jaanuaril 2016 on Narva jaamadest saadav võimsus vaid 400MW ning kui 2011. ja 2012. aastal lisanduvad sellele veel kaks renoveeritud plokki, siis pisut üle tuhande megavati. Millega aga kaetakse puudujäävad 1000MW, pole selge."

"Seetõttu on vaid kaks võimalust: kas ehitada oma vähemalt 600MW võimsusega tuumajaam (ehitusaeg 2,5 aastat) või liituda "sõbraliku" Venemaaga. Muidu istume varsti pimedas ja peame sulgema suure osa oma tööstusest."

"Elektri suuremahuliseks impordiks puuduvad meil vahendid ja pealegi pole seda naaberriikidest kuskilt ka importida. Näiteks Soome jääb elektrit importivaks maaks ka pärast viienda tuumareaktori käikulaskmist. Seega energiaga peame ennast lähematel aastakümnetel kindlustama ise ja hoolimata alternatiivsete energiaallikate üha laialdasemast kasutamisest jääb meie elektritootmise selgrooks endiselt kukersiitpõlevkivi, mille varud on suured - prognoosvaru 8 miljardit tonni, sellest tarbevarud ca 5 miljardit tonni ja aktiivvarud ligikaudu 1,5 miljardit tonni."

Paneb mõtlema?

Kummaline enesetunne

Täna on täpselt selline tunne.. selline, et justkui juhtuks midagi suurt ja ootamatut.
Paar korda olen juba varemgi sarnast tunnet kogenud, aga siis on asi päris täbarasti lõppenud. Ehk täna midagi paha siiski ei juhtu.

Reisipilte on alati vahva vaadata. Justkui oleksin kaadritagune kellegi teise seiklustes.

Mis tuleb pärast naftat?

Septembrikuu HEI-s kirjutab Jessica Marshall oma artiklis Kas naftat on üldse vaja? sellest, kuidas maailmas pööratakse prognoositava nafta lõppemise hirmus (viimased mõned sõnad minu interpretatsioon) üha enam tähelepanu naftale alternatiivide leidmiseks. Suur ja õnnis pilk ning palju lootust on pandud biokeemiatööstusele, mis peaks lõpuks olema ka päästerõngaks meie elustiilile (ärgem unustagem, et üsna suur protsent meid ümbritsevatest asjadest nt juhtmed, monitorid, ravimid sisaldavad endas ühe toorainena naftat).
"Kuigi nende peamine eesmärk on biokütuste tootmine, uurivad tootjad eri biomassidest kütuse valmistamisel tekkivaid kõrvalsaadusi ja arutlevad, mida nendega peale hakata. Süsivesinike asemel on nende käsutuses taimsed suhkrud, tärklised, rasvad ja valkained. /.../ Biomassiks kõlbab kõik alates maisist, suhkruroost, rohttaimedest, puidust ja sojaubadest ning lõpetades merevetikatega. Vajamineva biomassi suhteliselt tagasihoidlik kogus lubab tööstusliku toormena kasutada maisi või muid taimseid toidukultuure, ilma et tekiks nõudluse ülekuumenemine tooraineturul, nagu juhtus maisist toodetava etanoolkütuse juurutamisel USA-s..."

Kõik on väga tore ja hea. Pealegi lootusrikas. Ainsaks piprateraks meepotis on minu arvates asjaolu, et tegelikult ei oska siiski veel keegi vägaväga adekvaatselt hinnata vajaminevate toormete kogust tulevikus. Kust saada vajadusel piisavalt taimset toorainet? Toidu arvelt? Kas põllumaa, millel taimi vms kasvatame, jaksab ikka piisavalt (meie ootustele vastavalt) "vilja" kanda?
Isegi kui suudame tuleviku keemiatööstuses toormeprobleemi lahendada, seisame vastamisi ka kütuseprobleemiga, mis lihtsustatult tähendab seda, et keegi peab niikuinii hakkama jala käima.

Minu tagasihoidlik arvamus siis. :)