...

Üleväsimus. Magamatus. Töö. Kool. Majanduslikud mured. Ja tulemus?
Tunnen kuidas seespidiselt kokku varisen. Ja toetuda pole kellelegi.

Ekipaazh nr. 2

Esmalt märkus, et ÕS ei luba seda sõna (pealkirjas) igal pool ja alati kasutada (parem kui üldse ei kasuta), aga oi kui shefilt see kõlab.

Niisiis on nüüd juba mitu-mitu päeva möödunud sellest, kui ärkasin oma kodus (164 km sissekirjutusest eemal) hommikul miskikell.. arvatavasti pool 9?.. ning seejärel tuli end kiiresti riietada ning valmistuda jahedasse hommikusse astumiseks. Kõlab kaunilt, kas pole? ;)
Autoga sõidutati meid V. majja, kus kinnitasime veidi keha ning tegime viimaseid ettevalmistusi minekuks. Ning üsna ootamatult olidki masinad garaazhist välja aetud ning järgmisel hetkel seisis kogu seltskond V. väravas.
Väikesed asjalikud käigud siia-sinna ning võiski hakata kilomeetreid lugema.
Võrratu! Esiteks veel varajane niiskus, vihmasadu, majad ja bussipeatused, millest mõne hetkega möödume, märg asfalt.
Piiriületus ning kruusatee. Asfalt. Metsad, majad, bussipeatused. Üksikud asulad. Inimesed. Autod. Väike peatus Valmieras (kehakinnitus ja poeralli). Tagasi. Valgas väike kohv & jäätisekokteil & tee. Karksi varemed. Viljandi.

Ühtekokku oli kambas 6 inimest, kes tegid väikese tripi Lätimaale.

Ausalt, oli hetki, mil tundsin hirmu - eriti siis kui vihma sadas ning asfalt tundus olevat väga-väga märg ja üldse mitte hea ning sama tunne ka siis kui kruusateel oli auk augus kinni. Muidu oli mõnus. Kuigi.. teadsin oma juhti vaid põgusalt ning see muutis usalduse veel väärtuslikumaks, samas tõstis ka tema vastutust.
Muidugi käis asja juurde ka väike ebamugavus (alguse asi), et kuidas istuda, kuidas kinni hoida, ega ma liialt ei rabele või ega ma liialt selga ei vaju. Aga polnud ju hullu.

Mulle meeldisid Läti külakesed, piimapukid ning täiesti iselaadsed bussipeatused (tõesti, sarnaseid oli sellel teelõigul, mida meie läbisime üsna vähe). Karjamaadele lisasid värvi lehmad (aga mitte sinised) ning hobused, vist isegi lambad ka. Mulle meeldis seegi, kuidas sõidu esimesel kolmandikul kuulsin vaid kiivrile langevate vihmapiiskade sabinat, kuidas tuul haiget ei teinud ning juhist kiirguv soojus.

Seltskond oli tore. Noored ja hakkajad. Ehk kunagi jälle. Muide, tolle E2 moodustasime siis juht ja mina (vt. pildil vasakul). E3 on pildil keskel ning E1 paremal.

PS! Pildil kogu seltskond. Siinkirjutaja kergelt kollases.

September

Niisiis..

Esimene nädal (tagasi) ülikoolis on üle elatud. Kogemused siiani positiivsed, st meeleolu selles osas on ka positiivne.
Retoorika loeng oli veidi pikk (esimesel kolmandikul tekkis tahtmine minema joosta), aga hiljem, kui juba praktilist ülesannet pidi lahendama, möödus aeg kiiremini.
Keelesotsioloogia esimene loeng oli põnev. Põnev selles mõttes, et liiga palju oli võõrsõnu ja keelekasutus oli õppejõul kohati ka liiga keeruline. Kuid teine loeng möödus juba kiiremini ja huvitavamalt. Ja õppejõud hakkas meeldima (kuigi meenutab jätkuvalt veel üht teist õppejõudu baka päevilt). Loeng tsensuurist oli omaette naljanumber, kuigi sisu tundub olevat huvitav. Peamine argument selle aine võtmiseks ongi saada materjale, ainepunkte ja natuke algteadmisi asjast, sest võimalik, et kasutan saadud teadmisi ka oma magistritöös (kui kunagi nii kaugele üldse jõuan).
Kursusekaaslased? Mulle meeldib praegune kompamise periood. Pealegi on praegusel tasemel inimesed juba natuke täiskasvanumad kui need, kes otse keskkoolist bakaõppesse üle kolivad (nagu mina seda tegin; nüüd tagantjärele on enda üle hea muiata, et küll siis on inimesed ikka maailmatarkadest naiivikud).
Käisin kinos ja vaatasin üle ka filmi The Bourne Ultimatum (lavastaja Paul Greengrass). Kiidusõnad. Pinge igas kaadris, väsimust ei tekkinud. Suht tõsine (2 korda filmi jooksul sain vaid kergelt omaette naeratada). Lõpp oli sama tugev kui algus. Ainus, mis veidi häiris, oli vahepealne kaadrite sigrimigri. Seda oli lihtsalt raske vaadata (silmadele ei mõjunud just kõige paremini).
Ahjaa... Matt Damon on võrratu! :)