Vaadates tagasi laupäevale, siis pean "kahetsusega" õlgu kehitama. Minu jaoks oli see päev nagu iga teine laupäev. Palju koristamist, poeskäik ja õhtule kohaselt uimane pilk telerisse.
9. mai ei ole minu jaoks ei võidu- ega Euroopa ega mõni muu (täht)päev. See on tavaline päev. Kui kellelgi on sel ajal püha, siis jumal temaga, las pidutseb. Las tähistab ja tunneb rõõmu. Peaasi, et ei noriks tähelepanu. Aga paraku... meie meedia annab tähelepanu norivatele isikutele seda, mida nad kõige enam tahavad - eetriaega ja leheruumi. Kokkuvõttes see lõhestab.. (loodetavasti ka meediat ennast).
Sõja lõpp on ju ikka hea. Tekib vähemalt lootus, et asjad paranevad - või saab vähemalt kõik purustatu kas taastada või laiali lükata... ning otsast alustada. Aga sõda ise? Kas see ei murra mitte igas inimeses mõnd väikest lüli? Midagi on ikka kaotatud, midagi valusat läbi elatud. Kui meil on mälestusmärk või haud, mis meenutab meile kaduviku teed läinud sõdureid, siis tasuks olla õnnelik - hoolimata sellest kui suur on see tähis või kus see asub. Minul ei ole sellist tähist.. sellist märki mujal kui sügaval hingesopis. Ja seal ma leinan kõiki neid mehi ja naisi, sugulasi ja tuttavate tuttavaid, kes sõjakoledustele pidid alla vanduma.
Vahet enam ei ole... kas sõdur langes sakslaste või venelaste poolel, sest ajalugu on end edasi kerinud ning mõlemad pooled on võrdväärselt hävitava jõuga olnud. Ainult et ühe režiimi propagandamasin liigub inertsist edasi...
