Varjatud valu

Eile hilisõhtul lõpetasin Jaan Elleni koostatud raamatu "Varjatud valu. Teine raamat" lugemise. Suures osas räägib raamat tööpataljonidesse sattunud meeste elust ning erinevatest lugudest kooruvad elu- ja töötingimused Teise maailmasõja ajal ja järel eksisteerinud tööpataljonides. Lisaks sellele on raamatu lõpus ka juttu asumisele saatmisest ja lõpututest kirjavahetustest võimudega, et sealt (asumiselt) jälle kodumaale naasta.
Raamatu teevad heaks mitte niivõrd faktid, vaid inimeste kirjeldused oma elust ning värvikamatest seikadest. Näiteks Kalju Paali pääsemine uppuvalt Nõukogude Liidu lipulaevalt "Novorossiisk" või August Helistvee lugu oma sõjateest ja vangielust. Iga mehe või naise saatuse kohta lugedes on tunne nagu oleks tegemist imega, võimatuna näiva pääsemisega, kuigi tegelikkuses oli lootust mõnikord võib-olla kõige vähem. Aga vist siiski on see juhus ja ime ühtaegu kui keset lahingumöllu vilisevad kuulid kõrvust mööda täpselt nii kaugelt, et nad veel viga ei tee või lahkutakse mõnest asupaigast hetk enne katastroofi.
Kokkuvõttes jäi pärast raamatus jutustatud elulugude lugemist tunne, et juhustel on meie elus suurem roll kui oskame seda ehk ise arvata.
Suured tänud autorile tänuväärse töö eest arhiivi(de)s ning inimestega kohtudes ja nende lugusid üles kirjutades või kogudes.