teisipäev, oktoober 31, 2006

Jumal minu sees

Ma ei ole usklik inimene, kuigi olen kristlikus kultuuriruumis üles kasvanud. Kohati on see tekitanud ka teatavaid vastuolusid iseenda ja ümbritseva vahel. Ning vahel olen hakanud uskuma, et usun Jumalat. Kõik viib lõpuks siis ikkagi selleni, et ma tõepoolest usun Jumalat, ainult see Jumal on teistmoodi kui Jumal luteri- või islamiusus.

Kõige paremini on, minu arvates, oma jumalaotsingutest kõnelnud E. M. Remarque'i tegelaskuju Schwarz raamatust "Lissaboni öö". Ma võiksin neid ridu korrata ja korrata, kuigi tegelikkuses meenuvad nad mulle vaid siis kui lühikese perioodi jooksul palju Jumalast räägitakse.

"Kas leidsite jumala?" küsisin ma. See oli toores küsimus, aga ta oli mulle korraga nii tähtis, et ma ta siiski esitasin.
"Nägu peeglis," vastas Schwarz.
"Kelle nägu?"
"Ta on alati seesama. Kas te tunnete siis omaenda nägu? Seda, millega te sündisite?"
Vaatasin talle rabatult otsa. Ta oli sama väljendit kord juba tarvitanud. "Nägu peeglis," kordas ta. "Ja nägu, mis üle teie õla vaatab, ja tagapool jällegi teine, - selle lõputus kordumises. "Ei, ma ei leidnud jumalat. Ja mis me temaga ka peale hakkaksime, kui me ta leiaksime? Siis me ei oleks enam inimesed, kui me seda suudaksime. Otsida - see on midagi muud."


Alati kui end trolliakende korduvusse vaatama jään või pilk vaateaknale langeb, jään sellele mõtlema. Võib-olla on Jumal minu enese sees ning lõputu tühjus silmamustas tema pelgupaik.

Jumal on lootus, kelle poole pöördun siis, kui enam mitte kuskilt pole tunde järgi kinni haarata. Iga sõna, mis pöördumisel lausutakse, tekitab lootuse, annab jõudu. Ning võib-olla muudavad ka sündmuste kulgu.

2 kommentaari:

WTF Crew ütles ...

See postitus on ametlikult WTF'itud!

http://wtf.juhe.ee/981

Congratz! :)

Darius ütles ...

Kui sa arvad, et ma ei loe mis sa siin kirjutad, siis sa eksid.