Kui nägu või nimi ei meenu

Reede õhtul töölt koju minnes kohtusin trollipeatuses endise ettevõtte-kaaslasega. Otseseid töösuhteid meil küll polnud, aga ettevõtte oli ühine ning see liitis mingil määral. Lisaks osalemine suvepäevadel, kus võistluste ajal olime samas tiimis. Tema tervitas enne ning seejärel tegeles mu aju isiku tuvastamisega (kui ta poleks Baltikat mainunud, siis vist oleksingi arvama jäänud). Tervitasin vastu, ise samal ajal üritades meenutada nime.
Aga tal oli tohutult soe ja positiivne olek ning saime ühiselt arutada "elu pärast Baltikat". Kuni Õismäeni. Ning veel peatusest koju kõndides püüdsin meenutada nime.
Täna hommikul tuli lõpuks meelde.

See juhtum sarnanes filmi Memento peategelase olukorrale, kel oli olematu lühimälu ning iga kord mõnd "tuttavat" nähes oli too isik tema jaoks täiesti võõras ja uus kogemus.
Vaatad inimesele näkku ning hea kui meenub, kus sa oled teda varem näinud, millises olukorras jms. Mõnikord see jääbki saladuseks.

Hea, et nii läks. Mõnikord jäävad inimesed üksteist kõrvalt vaatama, mis on heaks kasvulavaks kõikvõimalikele arvamustele..