Kaante vahele peidetud tekst...

Kommentaar "Kommunistliku partei manifesti" algusele [K. Marx & F. Engels, 1848]:

"Suruda kõik suured ajaloolised sündmused ja protsessid ristisõdadest kuni reformatsioonini ja Saja-aastasest sõjast kuni aurumasina leiutamiseni klassivõitluse raamidesse - see on sama mõttetu kui käsitleda kogu ühiskonna ajalugu meeste ja naiste vahelise antagonismi võtmes. Teiste sõnadega: nii rohmakas üldistus mitte ei seleta ajalugu, vaid vägistab seda.
Paraku müüs sedasorti ühekülgsus hästi 19. sajandi keskpaigas ja müüb tänapäevalgi. Niipea, kui keegi võtab sisse prohvetipoosi ja alustab oma jutlust sõnadega "kõik tuleb ju tegelikult..." või "kõik taandub ju...", nii leiab ta rohkelt andunud kuulajaid ja uskujaid. Piisas vaid Freudil kuulutada, et "kõik tuleb sugutungist", kui tema õpetus vallutas maailma. Tõsi, täielik mõttetus (stiilis "kõik me oleme pannkoogid") võlub ehk vaid teadlikke absurdisõpru, kuid kui öelda, et "kõik on müüdav", "kõik on illusioon" või "kogu maailm on räpane", siis peetakse seda tingimata sügavmõtteliseks. Oma alateadlikus lootuses, et ühiskonna valem on sama lihtne kui universumi valem E=mc², on inimkond valmis uskuma peaaegu suvalist mõttetust, kui see vaid kõlab efektselt."

Vahtre, Lauri. Absurdi impeerium. Tallinn: 2007, lk. 23.

Väga värskendav lugemine. Ja mis peamine, kodumaine. Et kui ühele poole saan, siis annan ka oma põhjalikuma hinnangu, kuid esialgu tundub raamat olevat väga sümpaatne.