AHT ja teised

Jäime ühel õhtul A.-ga ühel kirjanduslikul teemal eriarvamusele. Nimelt tuli juba varem kõne alla Eesti kultuurilugu/ajalugu ning selle kesksed teosed ja nende autorid.
A. on seisukohal, et kultuuri poolt vaadates on Eesti superkirjanik ja kõrgkultuuri esindaja A. H. Tammsaare koos Marie Underi jt tolle ajastu kirjameestega.
Mina olen jällegi seisukohal, et AHT positsioon meie kultuuriloos on kõvasti üle hinnatud. Või siis teistpidi öeldes: AHT ümber loodud sära kahvatab kõik teised kirjanikud, jättes mulje, et ainus tõeline kirjanik oli AHT ning teised on lihtsalt mingid tüübid, kes oskavad sõnu ritta seada. Ebaõiglane.. või mis?
Nõustun sellega, et AHT on meie kultuuris olulisel kohal. Oma loomingus jagab ta meiega nii igipõliseid probleeme kui valab sõnadesse oma aja elu ja tavad jms. Üldjoontes on teda lihtne mõista, eriti siis kui lugeda teksti kergekäeliselt. Tema looming on üsna lollikindel (vabandust väljendi eest) - läheb alati peale, õnnestub samapalju.
AHT näitab ehedalt kuidas on võimalik naist armastada nii, et muuta ta elu maapealseks põrguks. Kuidas on võimalik labaselt ja süüdimatult hävitada teiste elusid - viitan teosele "Tõde ja õigus".
Kuid täna töökaaslasega sel teemal vesteldes jäin mõtlema, et kas ehk pole mitte nii, et AHT kõige sügavamad teosed on need, mida eriti lugeda ei armastata, millest eriti ei räägita.
Kuigi samas on mul üldse maailma asjade mõistmisega raskusi. Lugesin läbi paljukiidetud Camus' teose "Võõras" ja pettusin juba esimestel lehekülgedel - mida edasi, seda hullem. Alles lõpus leidsin arvatava peamise mõtte - eelviimaselt leheküljelt, ja sedagi ühteainsasse lõiku pressituna. See oligi vist hetk, mil ma ilukirjanduses pettusin.
Või ehk ootasin ma sellelt liiga palju. Tahtsin, et see pakuks mulle midagi silmnähtavalt harivat ja kosutavat, pakuks teadmisi ning samal ajal viiks mõtted reaalsusest eemale (nimetagem seda muinasjutu-efektiks). Kuid tegemist oli ilmselgelt liiga kõrgete ootustega. On võimalik kas ainult üks või ainult teine. Kuna teadmised tundusid olevat atraktiivsemad, siis keskendusingi edaspidi aimekirjandusele. Ja ma ei kahetse tehtud valikut.
Tagasi tulles AHT-teema juurde, siis olen seisukohal, et tema tähtteostesse võiks väikese skepsisega suhtuda, sest: rõhutakse stereotüüpidele (mida vabandatakse välja sellega, et -nii ju oligi-, kuid jäetakse seletamata, miks nii oli ja miks nüüd peab/võiks teistmoodi olla); suur tähelepanu jonnil/mässumeelsusel/vaidlustel, ühesõnaga vägivallal kas siis füüsilisel või vaimsel tasandil ning muidugi rahvuslus.
Oeh. Tegelikult ma ei tahagi oma jonni ajada, sest sellega kinnistan ma ju veelgi AHT kirjapandu õigsust. Kuid.. kui vaadata, mis ajal T&Õ ilmus, siis oli too ajastu ilmselgelt kantud eestluse ja selle kinnitamise vaimust. Ma lihtsalt ei ole sellest viiest raamatust koosnevast teosest pealaeni vaimustuses, seda enam, et ma ei suutnud esimest raamatutki lõpuni lugeda (peatükk või paar jäi puudu). Ning ma tahaksin pigem nõustuda Rein Veidemanni väitega, et kõrgkultuuri meil veel ei ole.
Nii et.. olgu siis AHT pigem teed näitav. Vastasel juhul tekib küsimus, et kas meie kõrgkultuur ongi nüüd surnud? Kas see elaski vaid.. kõige rohkem Jaan Krossi surmani..

Lill ja liblikas, ämber ja sipelgas

Trillalllaa-trulllalllaa. Shalllallallalaaa!

Selle semestri viimane eksam sai täna tehtud. Ehk siis teoorias võiks sellele semestrile joone alla tõmmata, aga reaalselt veel ei saa, sest ühes aines on tulemused veel saamata.
Hea meel on küll! Pool lühikesest kooliajast on läbitud. Põhimõtteliselt peaks nüüd hakkama magistritööks ettevalmistusi tegema. Artikleid koguma ning meetodeid valima-sättima. Et järgmisel kevadel ikka lihtsam oleks.
Aga täna veel on kergendustunne. Hea on olla. Hea on mitte muret tunda.

PS! Pilt on näpatud Presurferi vahendusel siit!

Kõrvalepõige

Kuigi praegu peaksin usinasti tööd tegema, siis ometi tunnen, et üks väike tähelepanukilluke tuleks ühele intervjuule suunata.
Nimelt said Eesti Päevalehe lugejad esitada küsimusi USA asevälisministri asetäitjale Colleen Graffyle, kelle tööülesandeks on muuta USA imagot Euroopas.
Intervjuu nagu ikka - küsimused ja vastused. Ainult.. need ei kattunud omavahel kuidagi. Näib, et proua vastas mingitele teistele küsimustele. Tippklassi poliitika, ma ütlen!

Intervjuu ise on siin!

Peaaegu..

Eksam aines ajaloo allikad ja uurimismeetodid on veel jäänud, siis on eksamid selleks semestriks lõppenud. Aga sellest ajast lahutavad mind lõputud leheküljed ajaloost, ajaloofilosoofiast, iseseisvuse tekkest ja selle tõlgendamisest jms.
Kevadsemester on olnud tunduvalt raskem kui eelmine. Just sisulises mõttes, sest koduste tööde arv kasvas, rohkem tuli kirjutada pikki tekste ning arvamust avaldada (ning seegi pidi olema läbi mõeldud ja analüüsitud, et mida ja kellele avaldada). Pidev laveerimine.
Kodutööde tabel näis olevat lõputu - teed ühe töö ära, kolm uut tekib asemele.
Väsimus tahab siiani võimust võtta, aju tahab puhkust. Nii polegi väga harvad need õhtud, mil kell 22 avastan, et olen tuima näoga neli tundi telerit vaadanud. Magistritöö kirjutamine tundub selles perspektiivis praegu küll ületamatu raskusena.

Õnneks on suvi ees ning puhata saab ka. Ehk jõuab isegi kodus jälle korralikult koristada. Stiilis: aknad ka puhtaks!

Üht on see semester juurde andnud - maailmavaade on paar kraadi avardunud. Mõningatele teemadele lähenen nüüd juba mõtlikumalt ja (allika)kriitilisemalt kui varem ning kõik ei tundugi alati nii must-valge olevat. Kool on hea!

Muide, Priit, kas sul on kraad juba käes? ;)