D. A. F. de Sade

"See, mida nimetatakse ühiskonna huviks, pole midagi muud kui kokkuklapitatud isiklike huvide kogum, aga oma isiklikku huvi saab üksnes millestki loobudes ühise huviga vastavusse viia ning kokku sobitada. /.../ Kõik inimesed sünnivad eraldatuna, kadedana, julma ja võimuahnena; nad tahavad kõike endale saada ega taha ise mitte millestki loobuda, ja nad kaklevad vahetpidamata, et teha teoks oma ambitsioone või saada oma õigust; aga siis tuleb seadusandja ja ütleb: lõpetage see kaklemine, kui igaüks pisut järele annab, saabub rahu. Ma ei taha sellele lepingule põhimõtteliselt midagi ette heita, aga ma väidan, et kaht sorti indiviidid ei peaks kunagi niisuguse lepinguga ühinema: neil, kes tunnevad, et nad on kõige tugevamad, pole tarvis millestki loobuda, et olla õnnelik, ja need, kes on kõige nõrgemad, oleksid sunnitud pidevalt loobuma rohkemast, kui neile selle eest tagataks. Aga ühiskond koosnebki ju ainult nõrkadest ja tugevatest; ja kui too leping ilmselt ei meeldi ei tugevatele ega nõrkadele, siis on väga tõenäoline, et see ei sobi ühiskonnale ja varasem sõjaseisukord osutub siiski palju kasulikumaks, kuivõrd see jätab igaühele vabaduse kasutada oma jõudu ja osavust, vabaduse, millest ta oli ilma jäetud ebaõiglase ühiskondliku lepingu tagajärjel, mis röövis ühtedelt alati liiga palju ega taganud teistele kunagi küllaldaselt; järelikult on tõeliselt arukas see inimene, kes, riskides taastada lepingueelset sõjaseisukorda, tõstab tolle lepingu vastu otsustavalt mässu, rikub seda, nii kuidas vähegi suudab, olles kindel, et see, mis ta purustades võidab, on igal juhul olulisem sellest, mis ta võiks kaotada, juhul kui ta osutuks kõige nõrgemaks; sest lepingust kinni pidades oli ta niikuinii kõige nõrgem; ta võib saada kõige tugevamaks, kui ta lepingut rikub; ja kui seadused toovadki ta tagasi sellesse klassi, kust ta tahtis välja pääseda, siis halvim, mis temaga võib juhtuda, see, et ta kaotab oma elu, mis pole pooltki nii suur õnnetus kui elada häbis ja viletsuses."