Kunst on tulevikuga laetud relv

Just see oli ETV teisipäevaõhtuse mängufilmi November (Noviembre, Hispaania 2003; lavastaja Achero Mañas) lõppu jäetud mõte, mis pidanuks kokku võtma filmi sisu.

Teemaks on Madridi tänavatel tegutsev trupp November, kes koos oma idealistist juhi Alfredoga (Óscar Jaenada) soovib pakkuda rahvale ehedat ja südamest tulnud teatrielamust. Tema kujutlustes ei alga teater aga mitte lava tagant, vaid otse suvaliselt linnaväljakult või rahvarohkelt tänavalt. November hakkab linnarahvale etendama provotseerivaid spektaakleid, et äratada möödakäijais sotsiaalne südametunnistus ja õiglustunne. Nad ei tunnista mingeid piire ja viimaks jõutakse etenduse käigus nii kaugele, et pealtvaatajad segunevad esinejatega ning elu ja teatri vahelt kaovad viimsedki piirid. Filmi on pikitud parajalt ka reaalseid intervjuusid.
Lõpp oli ennustatavalt traagiline, kuid ehk sellest johtuvalt jäi ka tugevamini hinge.

Mulle meeldivad tohutult hispaaniakeelsed filmid ning need, mis kasvõi teleekraani kaudu tuppa jõuavad, on ka sisult enamasti head.
Raag on öelnud, et hea film on see, mis sind päevi endaga kaasas kannab. See film kuulub hetkel sinna kategooriasse, sest ainuüksi üht lõpukaadritest, kus Alfredo trapetsil kiigub ja rahvale sotsiaalseid sõnumeid saadab on piisavalt hea.

Ning nagu ikka minu ja filmide suhe. Enda hinnagul headele satun otsa kogemata. Millegi muu kõrvalt ning esialgu justkui ei tahagi eriti vaadata. Aga tasapisi hakkab film meeldima ning selle sisse minek muutub järjest valutumaks. Kui olla üksnes pealtvaataja.