esmaspäev, november 13, 2006

kinoelamus vilj-st

Le Temps qui reste (Fidélité Productions, 2005)

"Arstil on noorele fotograafile Romainile halbu uudiseid. Homoseksuaalse mehena arvab ta, et moodne suguhaigus on temani jõudnud, ent tegelikult tuleb noormehel peagi hoopis pidurdamatule vähile alla vanduda. Oma diagnoosiga üksi jäänud, alustab Romain ettevalmistusi lahkumiseks. Filmile on muusika kirjutanud Arvo Pärt." [www.nadal.viljandi.ee]

Sellist filmi käisin Viljandi lagunevas kinos vaatamas. Väidetavalt tahetakse maja ära lammutada, et teha ruumi jalakäijate tänavale, samuti ei sobivat hoonekarp (enam) linnaruumi. Nagu Tallinnas, ainult koht on väiksem ning mure puudutab vähemat hulka inimesi.

Rezhissöör - Francois Ozon - oli meeldivalt ühendanud filmi alguse ja lõpu. Laiemas perspektiivis jäi film minu jaoks poolikuks, distantseerituks.
Võimalik, et veidi eemaletõukavat hoiakut tekitas filmis stseen, mis toimus Romaini külaskäigul vanaema juurde. On öö, mees seisab vanaema toa uksel..
Vanaema: kas sul ei ole und?
Romain: mhmhh
Vanaema: mul ka mitte
Romain: kas ma tohin sinu kõrval magada?
Vanaema: aga ma olen ju alasti?!
Romain: mis siis, ma ei vaata..
..Või siis stseen, kus Romain armatseb oma kohevarsti mahajäetava noormehe Sashaga. Ei suutnud vaadata.Samalt lavastajalt olen näinud filme Swimming Pool (2003) ning 8 femmes (2002), mis olid samuti üsna head.

Kommentaare ei ole: