Planeerimata "filmiöö"
Eile juhtus jälle nii, et enne tuttujäämist panin korraks teleri käima ning klõpsisin veidi hajameelselt kanaleid kui ETV peale pidama jäin.
Chakushin ari (One Missed Call, Jaapan 2003) oli huvitava ideelahendusega. Ning kuna mulle on tasapisi hakanud ka aasia filmid meeldima, osutus filmi vaatamata jätmine võimatuks.
Niisiis - filmi peategelase Yumi mitu sõpra tapetakse jõhkralt, kuid üsna salapärasel (loe: absurdsel) viisil. Mõned päevad varem on kõik ohvrid saanud telefoni teel salapärase (voicemail) message'i [ehk siis sellise, milles nad ise a la 3 päeva pärast midagi ütlevad]. Yumile ei anna selline asi hingerahu ning ta asub asja uurima koos Hiroshiga (meestegelane), kelle õde on samuti üks tapetutest. Kuid oh üllatust(!), varsti
saab ka Yumi samasuguse häälsõnumi ning siis tuleb hakata elu eest võitlema.
Film oli natuke jube ja natuke kummaline. Ei suutnudki otsustada, kas midagi jäi puudu või oli hoopis üle pakutud.
Filmi lõpus selgus, et varjatud peategelane (see, kes tappis) oli noor tüdruk, kes tarvitas oma õe kallal "veidi" jõhkrat vägivalda ning kord läks asi nii kaugele, et ema võttis väiksema tüdruku sülle ja kõndis minema, vanem suri aga astmahoo kätte. Vot. Aga filmi lõpp ei tahtnud kuidagi selle loogika sisse mahtuda. Njahh.. lõpp oli.. (mitte)midagi.
One Missed Call'ile järgenes veel üks "õudukas". Open Water (USA, 2003).
"Tööst kurnatud abikaasad Susan ja Daniel võtavad ette puhkusereisi ühele saarele. Esimese puhkusepäeva hommikul sõidavad nad laevaga avamerele, et koos teiste sukeldujatega minna veealusele ekskursioonile saarest 15 miili kaugusel asuva korallrahu juurde. Arusaamatuse tõttu jääb abielupaar aga ülejäänud grupist maha ning on sunnitud haidest kubisevas meres omal käel toime tulema. Kuigi Susan ja Daniel on kogenud sukeldujad, taipavad nad peagi, kui õrn ja abitu on tsiviliseeritud inimolend, sattudes silmitsi ürgsete loodusjõududega." (Postimees)
Nice. Sisu kirjeldus on tunduvalt ilusam kui film ise. IMDB's kommenteeritiakse "näitlejameisterlikkust" (It is such an irony that they are in deep waters yet their acting are as dry as the Sahara desert.) Nõustun 100% ning see võis olla ka üks põhjustest, miks fim ei mõjunud üldse õudsalt. Näitlejad lihtsalt hulpisid-hulpisid-hulpisid. Nägelesid, ütlesid paar head sõna, jonnisid, avaldasid armastust and that's it. Nothing more. Lõppu iseenest sellel filmil, nagu ka eelmisel, polnud.
Niisiis - filmi peategelase Yumi mitu sõpra tapetakse jõhkralt, kuid üsna salapärasel (loe: absurdsel) viisil. Mõned päevad varem on kõik ohvrid saanud telefoni teel salapärase (voicemail) message'i [ehk siis sellise, milles nad ise a la 3 päeva pärast midagi ütlevad]. Yumile ei anna selline asi hingerahu ning ta asub asja uurima koos Hiroshiga (meestegelane), kelle õde on samuti üks tapetutest. Kuid oh üllatust(!), varsti
saab ka Yumi samasuguse häälsõnumi ning siis tuleb hakata elu eest võitlema.Film oli natuke jube ja natuke kummaline. Ei suutnudki otsustada, kas midagi jäi puudu või oli hoopis üle pakutud.
Filmi lõpus selgus, et varjatud peategelane (see, kes tappis) oli noor tüdruk, kes tarvitas oma õe kallal "veidi" jõhkrat vägivalda ning kord läks asi nii kaugele, et ema võttis väiksema tüdruku sülle ja kõndis minema, vanem suri aga astmahoo kätte. Vot. Aga filmi lõpp ei tahtnud kuidagi selle loogika sisse mahtuda. Njahh.. lõpp oli.. (mitte)midagi.
One Missed Call'ile järgenes veel üks "õudukas". Open Water (USA, 2003).
"Tööst kurnatud abikaasad Susan ja Daniel võtavad ette puhkusereisi ühele saarele. Esimese puhkusepäeva hommikul sõidavad nad laevaga avamerele, et koos teiste sukeldujatega minna veealusele ekskursioonile saarest 15 miili kaugusel asuva korallrahu juurde. Arusaamatuse tõttu jääb abielupaar aga ülejäänud grupist maha ning on sunnitud haidest kubisevas meres omal käel toime tulema. Kuigi Susan ja Daniel on kogenud sukeldujad, taipavad nad peagi, kui õrn ja abitu on tsiviliseeritud inimolend, sattudes silmitsi ürgsete loodusjõududega." (Postimees)
Nice. Sisu kirjeldus on tunduvalt ilusam kui film ise. IMDB's kommenteeritiakse "näitlejameisterlikkust" (It is such an irony that they are in deep waters yet their acting are as dry as the Sahara desert.) Nõustun 100% ning see võis olla ka üks põhjustest, miks fim ei mõjunud üldse õudsalt. Näitlejad lihtsalt hulpisid-hulpisid-hulpisid. Nägelesid, ütlesid paar head sõna, jonnisid, avaldasid armastust and that's it. Nothing more. Lõppu iseenest sellel filmil, nagu ka eelmisel, polnud.
1 kommentaar:
ma arvan, et igas jaapani filmis jääb midagi lahtiseks ja aru saamatuks kuna kontekst ja elu jne on kõik teine kui meil :)
Postita kommentaar