2006
Aasta 2006 jääb meelde pigem tavalise kui erakordse aastana. See oli nii võitude kui kaotuste aasta ning mida päev edasi, seda hägusemaks jääb eilne.
Riiklikul tasandil pakuti meile küll esmajoones võite - edukad sportlased, edukad ärimehed, edukad poliitikud. Kuid globaalsel tasandil pidi maailm piirduma kaotustega - mitmete riigijuhtide ja edukate asjapulkade surmad, 0-punkti ümber tiirlevad sõjad ning veel aasta lõpus maailmani jõudnud teade, et vaatamata demokraatia ja isikuvabaduse jms laialdasele levitamisele on surmanuhtlus siiski ainus vahend, mis suudab haavu ja kaotusvalu trööstida.
Mina tahaksin aastast 2006 endaga kaasa võtta töökohavahetuse. Meeldivad kevadpäevad roheluses, jalutuskäigud Kadrioru vaiksetel kõrvaltänavatel, KUMU külastused. Unustada ei tahaks ka istumisi Linnahalli katusel ning lõputuid vaateid merele. Kuumi juulikuu päevi, mida tööl olles oli kraadi võrra kergem taluda. Ärevust, mis aitas mul lõpetada pikalt ettevalmistatud seminaritöö. Ning Piretiga veedetud öö msn-s, kus ta aitatas mul töö esitamiskõlbulikuks muuta.
Võtaksin kaasa kõik sõbrad. Lisaks veel selle meeldiva teadmise, et nüüd on Marit Eestis (ainuüksi see teadmine teeb hinge seest soojaks). Võtaksin kaasa hetked Aloga.
Võtaksin kaasa ka ühe PÖFFi filmiöö.
Aga maha jätaksin nukruse ning langenud pisarad.
Oma naiivsuses loodan, et igast kaotusest võib kunagi saada võit.
Aastast 2007 ootan rohkem võimalusi iseendale. Või peaks ootama rohkem meelekindlust valikute langetamisel? Järgnevad 365 päeva annavad sellele vastuse.
Riiklikul tasandil pakuti meile küll esmajoones võite - edukad sportlased, edukad ärimehed, edukad poliitikud. Kuid globaalsel tasandil pidi maailm piirduma kaotustega - mitmete riigijuhtide ja edukate asjapulkade surmad, 0-punkti ümber tiirlevad sõjad ning veel aasta lõpus maailmani jõudnud teade, et vaatamata demokraatia ja isikuvabaduse jms laialdasele levitamisele on surmanuhtlus siiski ainus vahend, mis suudab haavu ja kaotusvalu trööstida.
Mina tahaksin aastast 2006 endaga kaasa võtta töökohavahetuse. Meeldivad kevadpäevad roheluses, jalutuskäigud Kadrioru vaiksetel kõrvaltänavatel, KUMU külastused. Unustada ei tahaks ka istumisi Linnahalli katusel ning lõputuid vaateid merele. Kuumi juulikuu päevi, mida tööl olles oli kraadi võrra kergem taluda. Ärevust, mis aitas mul lõpetada pikalt ettevalmistatud seminaritöö. Ning Piretiga veedetud öö msn-s, kus ta aitatas mul töö esitamiskõlbulikuks muuta.
Võtaksin kaasa kõik sõbrad. Lisaks veel selle meeldiva teadmise, et nüüd on Marit Eestis (ainuüksi see teadmine teeb hinge seest soojaks). Võtaksin kaasa hetked Aloga.
Võtaksin kaasa ka ühe PÖFFi filmiöö.
Aga maha jätaksin nukruse ning langenud pisarad.
Oma naiivsuses loodan, et igast kaotusest võib kunagi saada võit.
Aastast 2007 ootan rohkem võimalusi iseendale. Või peaks ootama rohkem meelekindlust valikute langetamisel? Järgnevad 365 päeva annavad sellele vastuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar