PÖFF 2006

Sel aastal on PÖFF ka minuni jõudnud. Siiani 2 filmi ning 2 täiesti erinevat kogemust.

Esimesena sai vaadatud Björn Runge filmi Mouth to mouth (Mun mot mun, Taani-Rootsi, 20o5).
Tutvustuse järgi on film selline:
SUUST SUHU vaatleb sarnaselt Lukas Moodyssoni filmile "Lilja 4-ever" ühiskonna pahupooli, kuid Björn Runge film on oluliselt häirivam ja painavam. Filmis kasvab ahastus ja äng tavalisest ja korralikust keskklassi perest, kus kunagi on tehtud viga viib enesehävituse ääreni. Seekord tuuakse meieni Rootsi heaoluühiskonna varjatud küljed, kus materiaalses mõttes on kõik muretu, kuid puudujäägid isiklikes suhetes ja inimlikus soojuses viivad kohutavate tagajärgedeni. 17-aastane Vera on kodust põgenenud ning elab nüüd koos endast poole vanema Morganiga. Oma heroiinisõltuvuse toitmiseks sunnib Morgan Verat prostituudina töötama, kes teeb seda rõõmuga, sest arvab Morgani näol olevat leidnud elu armastuse. Björn Runge SUUST SUHU on meisterlik ja mõtlemapanev draama mis on seda mõjuvam, et sarnased ohud ja mured võivad oodata meidki siinses igapäevaelus.
http://www.poff.ee

Film pani mõtlema küll, aga mitte niipidi nagu ehk tegijad oleks oodanud. Pigem oli arutelu selle üle, et millega ikkagi oli tegemist, mida taheti öelda ja miks taheti. Kaasa ei aidanud ka nii mõnedki täiesti mõttetult sissetoodud tegelased ning sündmused.

Teiseks filmiks oli välja valitud Ken Loach'i The Wind That Shakes The Barley (Suurbritannia-Iirimaa-Saksamaa-Hispaania-Itaalia, 2006).
TUUL, MIS SASIB ODRAPÕLDU on film Iiri Vabadussõjast (1916-1921) Briti ülemvõimu vastu ning sellele järgnenud kodusõjast. Läbi kahe eri leeri kuulunud venna loo toob Loach vaataja ette rasked valikud, mille ees Iirimaa neil aastatel seisis ja mille tulemused kujundasid nii Iiri- kui Inglismaa ajalugu läbi kogu XX sajandi. Kuigi Loach ei jäta ka oma sümpaatiaid välja näitamata, annab film eri poolte peamisi argumente välja tuues siiski vaatajale võimaluse tolleaegne debatt ja arenguteed veelkord oma peas läbi mängida. Teiselt poolt näitab film läbi väikeste inimeste tragöödiate seda, mis juhtub kui kõik osapooled otsustavad oma ideaalide nimel lõpuni minna. Inglismaa südametunnistuseks kutsutud Ken Loachi kahekümnes täispikk mängufilm võitis tänavu Cannes'is parima filmi Kuldse Palmioksa.
http://www.poff.ee

Sedapuhku oli tegemist väga ilusa filmiga. Selles mõttes, et see mõjus väga reaalselt. Pärast filmi jäi mind painama mõte, kuidas ikka võivad sama perekonna lapsed, kelle soontes voolab sama veri, keda on kasvatatud samade printsiipide järgi, muutuda üksteisele vaenlasteks. Kuidas üks vend võib nuttes tappa teise. Kuid samas on imetlusväärne inimeste ideaalikindlus - kas kõik või mitte midagi. Poolikust võidust kujunes selles filmis kaotus.
Näitlejatööd pole ma adekvaatne hindama, kuna sümpaatia kuulub Cillian Murphy'le.