mõtlen, järelikult olen olemas

Kevadmasendus - peaaegu iga-aastane koll, kes märtsi tulekuga end voodi alt välja veab ja kummitama hakkab. Mõned peletavad seda eemale tööaja pikendamisega, mõni meelelahutusega, mõni aga vana tõdemusega, et kraadine vesi on kõige parem peletaja.
Mina hakkasin raamatuid lugema. Mitte palju, aga iga päev natuke, et maitse-elamus saaks ikka parem kui lihtsalt niisama teksti sisse ahmides. Vaadanud nõukogude ajalugu laiema pilguga, jälgides silmanurgast maailmas toimuvat. Koos sellega on tekkinud aga uus mure...
Ma vajaksin mentorit.. erudeeritud inimest, kes oskab maailma hinnata nii ratsionaalselt kui emotsionaalselt, kes ei kritiseeriks teiste mõtteid, vaid pigem suunaks mõtlema veelgi avatumalt. Aga tore fakt on see, et suure tõenäosusega otsin ma olematut olendit. Ja nii lepin jätkuvalt tarkade onude kirjutatud mõtetega ning üritan ise miskit asjalikku kokku mõelda.

Aga siiski tahaks istuda maailma äärel, kõlgutada jalgu ning arutada selle üle, miks maailma asjad on just nii nagu nad on. See oleks hea..