Absurdi impeerium
Teel Tartusse sain ühele poole ka Lauri Vahtre raamatuga "Absurdi impeerium".
Tegemist on ühelt poolt muigama, isegi naerma paneva raamatuga, kuid teisest küljest on sellel "naljal" alati lisaks kibe tõdemus, et tegelikult ka pidid inimesed elama sellistes kõrvaltvaadatuna ajuvabades tingimustes.
Kui maailmas levib ütlus, et "naer on terviseks", siis veel nt 25 aastat tagasi võis mõtlematu nali olla vägagi ebatervislik ning parimal juhul rikkuda ainult karjäärivõimalused.
Raamatu lõpus põhjendab Vahtre ka, miks ta selle raamatu kirjutas:
"Kui juba heategevust käsitletakse "valitseva klassi" saatanliku nipina, kuidas "töörahvast" aina rohkem ekspluateerida, ja selline seisukoht leiab avalikku tunnustust, siis on ühiskond raskelt haige.
Kui selliste inimeste, selliste mõtete ja selliste tungide hulk saavutab kriitilise piiri, astutakse viimane samm ja asutakse rahvast jagama rahvaks ja rahvavaenlasteks. Käivitub koletu ahelreaktsioon, mille lõpp terendab mitme inimpõlve kaugusel, vahepeal aga lainetab vereookean. Ning sel hetkel pole muud öelda kui et absurdse vastu on jumaladki väetid.
See raamat on kirjutatud lootuses natukenegi kaasa aidata, et seda hetke kunagi ei saabuks" [lk. 207-208].
Raamat on ülevaatlik ning kajastab mitte ainult eestlaste, vaid ka venelaste endi kannatusi nõukogude võimu all. Sest oleks täiesti ülekohtune arvata nagu oleks vene tavakodanik ise soovinud endale sellist saatust. Tsaari kukutamine oli küll üsna hea idee, aga sellele järgnenud koledused ning süstemaatiline ajupesu on siiski katastroofiline.
Ma ise olen sündinud nõukogude aja lõpus ning sisuliselt mul puuduvad mälestused sellest ajast. Kuid tolleaegse eluolu kohta lugemine aitas mõista kui palju ja mil viisil on need tingimused mõjutanud mu vanavanemaid, mu vanemaid ning nende kaudu ka mind.
Lauri Vahtre on teksti kirjutanud väga ladusas ja kergesti loetavas vormis. Naljad vahelduvad tõsiste ja mõtlemapanevate faktidega, mis annab loetule ka sügavama tähenduse. Lisaks teistele allikatele on autor teksti kirjutanud ka oma kokkupuuteid tolleaegsete absurdsustega, mis minu arvates toob teksti sisu lugejale lähemale. Selles mõttes, et autor ei ole pelgalt pealtvaataja või ainult paberites tuhnija, vaid ta on ise ka olnud nende sündmuste ja selle ajajärgu sees, millest kirjutab.
Lõpetuseks katkend raamatust. Juttu on reisimisvõimalustest, milleks nö tavakodanikule oli hea õnne korral võimalus sõita turismigrupi koosseisus välismaale. Kuidas siis välismaale sõideti:
"Enamik turismigruppe läks teele Moskvast, sest enamik N Liitu välismaailmaga ühendavaid lennu- ja raudteeliine lähtus just sealt. Ka mina olen sõitnud Tallinnast rongiga Londonisse läbi Moskva. Kui suvatsete heita pilgu kaardile, siis mõistate, miks ma selle tõsiasja absurdi lahtrisse liigitan. Võimalik, et ka moldaavlane pidi Türgisse või Vadivostoki elanik Jaapanisse sõitma ikka Moskva kaudu." [lk. 72]
PS! Soovitan lugeda. Kas või õhtuti enne magamaminekut.
Tegemist on ühelt poolt muigama, isegi naerma paneva raamatuga, kuid teisest küljest on sellel "naljal" alati lisaks kibe tõdemus, et tegelikult ka pidid inimesed elama sellistes kõrvaltvaadatuna ajuvabades tingimustes.
Kui maailmas levib ütlus, et "naer on terviseks", siis veel nt 25 aastat tagasi võis mõtlematu nali olla vägagi ebatervislik ning parimal juhul rikkuda ainult karjäärivõimalused.
Raamatu lõpus põhjendab Vahtre ka, miks ta selle raamatu kirjutas:
"Kui juba heategevust käsitletakse "valitseva klassi" saatanliku nipina, kuidas "töörahvast" aina rohkem ekspluateerida, ja selline seisukoht leiab avalikku tunnustust, siis on ühiskond raskelt haige.
Kui selliste inimeste, selliste mõtete ja selliste tungide hulk saavutab kriitilise piiri, astutakse viimane samm ja asutakse rahvast jagama rahvaks ja rahvavaenlasteks. Käivitub koletu ahelreaktsioon, mille lõpp terendab mitme inimpõlve kaugusel, vahepeal aga lainetab vereookean. Ning sel hetkel pole muud öelda kui et absurdse vastu on jumaladki väetid.
See raamat on kirjutatud lootuses natukenegi kaasa aidata, et seda hetke kunagi ei saabuks" [lk. 207-208].
Raamat on ülevaatlik ning kajastab mitte ainult eestlaste, vaid ka venelaste endi kannatusi nõukogude võimu all. Sest oleks täiesti ülekohtune arvata nagu oleks vene tavakodanik ise soovinud endale sellist saatust. Tsaari kukutamine oli küll üsna hea idee, aga sellele järgnenud koledused ning süstemaatiline ajupesu on siiski katastroofiline.
Ma ise olen sündinud nõukogude aja lõpus ning sisuliselt mul puuduvad mälestused sellest ajast. Kuid tolleaegse eluolu kohta lugemine aitas mõista kui palju ja mil viisil on need tingimused mõjutanud mu vanavanemaid, mu vanemaid ning nende kaudu ka mind.
Lauri Vahtre on teksti kirjutanud väga ladusas ja kergesti loetavas vormis. Naljad vahelduvad tõsiste ja mõtlemapanevate faktidega, mis annab loetule ka sügavama tähenduse. Lisaks teistele allikatele on autor teksti kirjutanud ka oma kokkupuuteid tolleaegsete absurdsustega, mis minu arvates toob teksti sisu lugejale lähemale. Selles mõttes, et autor ei ole pelgalt pealtvaataja või ainult paberites tuhnija, vaid ta on ise ka olnud nende sündmuste ja selle ajajärgu sees, millest kirjutab.
Lõpetuseks katkend raamatust. Juttu on reisimisvõimalustest, milleks nö tavakodanikule oli hea õnne korral võimalus sõita turismigrupi koosseisus välismaale. Kuidas siis välismaale sõideti:
"Enamik turismigruppe läks teele Moskvast, sest enamik N Liitu välismaailmaga ühendavaid lennu- ja raudteeliine lähtus just sealt. Ka mina olen sõitnud Tallinnast rongiga Londonisse läbi Moskva. Kui suvatsete heita pilgu kaardile, siis mõistate, miks ma selle tõsiasja absurdi lahtrisse liigitan. Võimalik, et ka moldaavlane pidi Türgisse või Vadivostoki elanik Jaapanisse sõitma ikka Moskva kaudu." [lk. 72]
PS! Soovitan lugeda. Kas või õhtuti enne magamaminekut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar