teisipäev, juuli 31, 2007

Lugemisvara

Polnud juba kaua nii tugeva tõmbega raamatu järele haaranud, kuid nüüd see juhtus. Ette jäi Matvei Malõi raamat Kuidas teha Venemaast normaalne riik?

Raamat, mida teoorias võiksid lugeda kõik need isikud, kes Venemaaga ühel või teisel moel kokku puutuvad.
Esiteks selgitab autor üsna arusaadavalt ja lõbusas toonis, kuidas on Venemaa jõudnud oma praegusesse olukorda, teiselt poolt aga annab ühiskondlikul tasandil ülevaate pigem religioonile tugineva lääne ja pigem ideoloogiale tugineva ida vahel.
Olen praeguseks hetkeks jõudnud läbi lugeda küll vaid esimese veerandi raamatust, aga juba ootan põnevusega, mis edasi saab (võtan hetkeks endale voli võrrelda end Harry Potteri fännidega, ainult et minul on 1, aga neil mitu raamatut).

Mõned katked raamatu algusest:

"Vene riigis leidub mitut liiki ametlikke lube seadust rikkuda ja vilkur on neist kõige süütum. Mida kõrgemal võimuredeli astmel sa asud, seda vähem seadusi sinu kohta käib." (lk. 22)

""Avatud kõrguste" autor Aleksandr Zinovjev, kes tegi läbi Suure Isamaasõja, kirjutas Makarovi püstoli kohta, et sellega ei saa kümne meetri pealt kassile ka pihta. Kui aga lenduril on vaja end maha lasta, ei tõrgu püstol ilmaski. Pealegi on ta nii tõhusalt tehtud, et temaga võib vajaduse korral ka naela sisse lüüa. Universaalne (just jumalale meele järgi), aga oma põhiliseks otstarbeks kõlbmatu." (lk. 32)

"Me kõik oleme kokku puutunud vandalismiga trepikodades ja majade ümber. Ärakõrvetatud liftinupud, trepimademetele kritseldatud roppused pori ja korralagedus hoovides. See kõik leiab aset põhjusel, et psühholoogiliselt ei luba vene inimene endale uskuda, et see ongi tema kodu. Kuidas võib jumal, isiksus, kes väärib paleed, see, kelle kohta seadused ei käi, elada nii armetus paigas?" (lk. 34)

"Vene riigi tragöödia seisneb selles, et siin peetakse kadedust headuseks, katseks eksinut päästa." (lk. 43)

"Sotsialistlik majandus on kapitalistlikuga võrreldes alati kaotusseisus: sellal kui kapitalistlik majandus toodab esmalt "Zhaporozhetseid", siis "Volgasid" ja lõpuks "Mercedeseid", hävitab sotsialistlik majandus kõigepealt "Volgad", seejärel "Zhaporozhetsid" ja viimaks ka jalgrattad. See-eest sotsialismis elav inimene on kodanlasest õnnelikum - hankis 200 grammi vorsti ja on rahul." (lk. 77)

neljapäev, juuli 26, 2007

Killukesi siit ja sealt

TLÜ on nõus mind taas enda rüppe võtma. Mina kahtlen.

Päeva hea tuju looja oli Arno: "Eks ta ole, et mõni sell istub kasvõi kullakamaka otsa, rüüpab lonksu vett, sügab kukalt ja tatsab edasi ning hiljem kuulutab, et hirmus kidur maa oli."

Päeva videod Jazztronikult. Vaata näiteks seda. Ja Amy Winehouse. Näiteks see.

Colour Me Kubrick on tõeline kitsh. Aga samas teeb John Malckovich ühe järjekordse überrolli.

Laupäeval olen andnud lubaduse külastada Viljandit ning folgile lähemale astuda. Saab siis tehtud. Enne veel ainult vaja üks armas pulmatseremoonia ära näha. :)

PS! Kõigile lugejatele ja muidu raamatukogu riiulite imetlejatele - RR on uuest nädalast taas avatud (E-R 12-19). Lugemist nõrkemiseni! ;)

pühapäev, juuli 22, 2007

Kommunikatsioon

Pärast bakalaureusekraadi omandamist olen olnud üsna kahevahel - kas minna edasi õppima või mitte. Ühest küljest on ju haridus meie tervise kõrval üks kallimaid varasid üldse, kuid teisest küljest seab inimlik laiskus meie mõtetele omad piirid. Kui olin sobiva eriala üsna juhuslikult välja valinud, otsustasin siiski proovida. Mine tea, äkki õnnestub.
Esitasin SAIS-i (teenus, mille abil saab esitada SAIS-is osalevasse kõrgkooli oma sisseastumisavalduse turvaliselt ja elektroonselt Interneti teel) kaudu avalduse ning juba 13. juulil oodati mind katsetele. Koosnes see kahest osast: essee + vestlus. Esimesel päeval oli essee. Tahvlil oli veidi alla kümne teema, aega neli tundi. Kuna viimati kirjutasin sedalaadi kirjatükki 2003. aastal ühiskonnaõpetuse riigieksamil, pole muidugi imestada, et kerge närvitsemine käis asja juurde. Aga polnudki nii hull. Valisin teemaks "Sõnavabaduse piirid" ning hakkasin kirjutama. Ikka sellest, et isegi korralikus demokraatlikus riigis eksisteerib kolme liiki sõnavabaduse piirangut: poliitiline, ajakirjanduslik ning kogukondlik. Essee eest anti 10 ja 8 punki ning suures edetabelis olin seejärel kolmas.
Vestlus toimus 19. juuli hommikul TLÜ keeltemajas. Komisjonis istusid Ehala ja veel keegi (kuna nad end ei tutvustanud, siis ei teagi teise isiku nime). Vestluseks ma suuri ettevalmistusi ei teinud, kuid küsiti selliseid igavaid ja pealiskaudseid asju nagu "kust tuled, mida õppisid, mis teemal lõputöö kirjutasid, millisena näed oma lähima 5-aasta karjääri, millest tahad magistritöö kirjutada, tööl käid, mida teed, õppida ikka saad, mis teemal essee kirjutasid." Pärast seda rääkisid nemad natuke (ikka sellest, et nende küsimuste põhjal saab inimesest üldpildi) ja oligi kõik. Päev hiljem riputati tulemused üles.
Nagu oodata oli, tegin vestlusega mõnusa languse 9. kohale, punkte kokku 7,7. Ei nurise, sest teoorias peaks koht olemas olema (see, kus semestri eest tuleb 13 000.- maksta). Võimalik, et lähengi õppima. :)

PS! Ida-Lääs on üks sügavamaid ja liigutavamaid filme üldse, mida ma näinud olen. Rohkem kui soovitan.

neljapäev, juuli 19, 2007

"I like the word inland. And I like the word empire." D. Lynch

Ei juhtu just tihti, et kinost väljudes on mul liblikad kõhus. Tegemist pole siiski armumisega või nähtu jumaldamisega, vaid antud juhul elas film minus veel kaua pärast vaatamist edasi. Aga filmi ma siiski kõigile soojalt ei soovita.
Käisin vaatamas David Lynchi üht uuemat meistriteost Inland Empire. Kustumatu mulje. Esiteks muidugi 3 tundi, mille käigus jõudsin läbi elada täieliku emotsioonide kogu, kõikvõimalikud seisundid (unisus, väsimus, tülgastus, rõõm, põnevus, kurbus, üllatus jne) ning igatpidi asendid. Teiseks aga meeldis mulle Lynchi käekiri. Seekord oli ta taas sammukese kaugemale astunud.
Filmi sisu on siis tõesti nii nagu kirjutab Sõpruse kodulehekülg: "Armudes ekraanipartnerisse, avastab noor näitlejanna, et jäljendab filmi enda sündmusi. Olukorra teeb keeruliseks teadmine, et filmitakse uusversiooni Poola filmist, mis ei valminud kunagi tragöödia tõttu, millest keegi ei räägi. Kõik märgid näitavad, et filmiprojekt on needuse all."
Mina kirjeldaksin nähtut muidugi veidi teisiti. Siin siis üks versioonidest.
Kujutle, et su ees on üsna arvestatav kogus puzzletükke, mida sa tahaksid vägaväga kokku panna. Alustadki sellega.. kui selgub, et tükkidel olevad kujutised on ajas muutuvad, samuti muudavad aeg-ajalt ruumis oma asendit (mõnikord vahetuvad/tekivad/kaovad) ka kinnitusosad (need, mis sarnanevad mummuga ning eenduvad tükist). Raskus, või mis? Aga huvi ei kao, sest lugu/lõpptulemus pakub tõsist pinget. Nii on ka selle filmiga. Ainult et täielikku ning üheselt mõistetavat pilti pole kunagi võimalik kokku saada. Variatsioone on lihtsalt nii palju.
Muidugi meeldis film mulle veel seetõttu, et rezhissöör oli filmi lõpus teinud just sellise käigu, mida ootasin pikisilmi juba filmi algusest. Ja tehtu oli isegi parem.

Milleks siis üldse kirjutada.. kui isegi ei soovita? Aga sellepärast, et see on üks mu selle hooaja vaieldamatutest lemmikutest. Ajaliselt natuke pikk, aga mitte võimatu, et paigal püsida. Kes siiski huvi tunneb, siis tuleb arvestada ka sellega, et film on raske ning wtf-hetki võib olla päris mitu. Ja 3 tundi tähelepanu suunamine ühele ja samale asjale on ju tänapäeval üsna raske (kiire elutempo, eksole).

Lõpetuseks natuke imdb.com-st:
""I can't tell if it's yesterday or tomorrow and it's a real mind f---"
This single quote from Laura Dern sums the movie up fairly well. It is also one of the self- referential moments of the film that explores the audiences very thoughts while providing some comic relief.
Lynch said that he used the digital camera to give him freedom. You can see much more movement in this film than his others, giving an almost voyeuristic feel. He also uses many close shots, and as always, obscure framing allowing ambiguity and confusion. Lynch really explores the freedom of movement and editing that is available with digital, and you can feel his energy and zest in the new medium. The moments of suspense and terror are so well done - there are several scenes that will literally make you jump - that I found a Hitcockian brilliance of using subtlety, indirectness, and sound to convey emotion rather than expensive special effects. Of course, there are other scenes that would qualify as downright freaky.
The film itself is hard to summarize. Most of you know the basic plot, but this really means nothing about the film. It has no type of linear story line and the converging and diverging plot lines are connected by only the most simple threads, time, location, memory ("Do I look familiar? Have you seen me before?") identity, and people who are good with animals. It would be a disservice to this film to try to find meaning or symbolism as I see some people already are. /.../ It is a movie that plays off of ideas, color, mood, it presents intangible emotions that we feel and internalize rather than think about and solve. Film doesn't need a solution to make sense, but it is typical for us to want solve things, to have closure. This film is better if you just let it wash over you and surrender the urge to find meaning.
It plays on our emotions with intense sound and cinematography, grasping fragments from dreams, sliding in and out of reality, exploring nightmares, and asking us what time and reality really are. /.../ It also has some truly surreal moments of Lynch humor."
Kirjutas Greg from New York

esmaspäev, juuli 16, 2007

Uni, sinust unistada võin...

Tere siit tuulisest Tallinnast, kus kuumus sulatab keha, samal ajal kui "kerged" tuulepuhangud teevad kõik, et teelt välja lükata!
Viimased päevad on möödunud suure ühtlase magamatuse all. Ikka nii, et mitu-mitu tundi öösel üleval ning siis - tund või kaks või kui veab, siis kolm - enne äratust korraks unele. Kusjuures, uni on kerge ning jõuab väga kiiresti otsapidi REM-i (see on siis üks viimastest faasidest). Unenäod on aga veidrad või väga ehedad.

Viimased kaks.
1) Ärkan öösel millegi peale sügavast unest üles ning komberdan siis millegipärast hästi-hästi pimedasse kööki. Lükkan paksud (hmm.. minu köögis neid pole) kardinad eest ning vaatan justkui 15. (või 20. - mingil kõrgusel kaob vastav tunnetus ära) korruselt alla maja ette. Seal on päris mitu tuletõrjeautot ning suurel hulgal inimesi. Üritan siis aknaklaasile toetuda, et paremat ülevaadet saada, kui avastan, et aknas on kahe rusika suurune auk. Suur hämmeldus. Pärast seda avastust ärkasin ka päriselt. Väljas oli valge, kajakad "kisasid".
2) Sattusin kellegagi (ei teagi kas mees või naine) ühte väga kinnisesse (vähemalt tundus nii, sest väljast oli maja mittemidagiütlev) klubisse, kus väga piiratud/valitud seltskonnale esinesid erinevad artistid (mitte ainult vähetuntud noortebändid, vaid juba ka maailmakuulsad tegijad). Pind sarnanes suurele tootmisruumile, kus olid suured, kuid kõrgel asetsevad aknad (justkui natuke trellitatud ka), põrand oli puhas betoon, seinad pigem valged. Kogu interjöör oli muidu ka robustne ja lakooniline. Keset ruumi oli nn lava, mis asus kõrge aluse peal. Selle ümber oli 6-8 lauda, mis asusid suuremate laudade peal, iga laua ümber 8 tooli. Mingit baari seal polnud, alkohol ja tubakas olid vist isegi keelatud. Mäletan, et mind juhatati istuma ning kuulasin paari lugu. Pärast jagasid kuulajad esinejale kommentaare ja nõuandeid. Ise avastasin end ühel hetkel Amy Winehouse'iga tema uue plaadi materjalist rääkimas. Päris asjalikku juttu isegi, pärast ühines veel keegi, kes õpetas millal ja kui palju millise pilliga mängida.
Seejärel aga olin juba uues kohas, kus mu kuklale maandus kollase peaga lind (selline on isegi olemas: yellow-headed blackbird; vt. pilti), kes hakkas mu kukalt toksima. Selle väga elutruu tunde peale ärkasingi.

Täna pärast poeskäiku läbi parkla kodu poole jalutades jõudsin avastusele, et mulle ei meeldi kuldsed maasturid. Aga Volvo on üks stiilsemaid Euroopa juurtega automarke. Ja mulle see meeldib, väga.

Lõpetuseks üks ilus katkend, mis peaks meie rahvuslikku ego natuke tõstma.
"Eestlased on kujunenud tingimuste mõjul erakordselt töökad. See maa, millele nad on elama sattunud, on kivine. Muistsetest aegadest alates on eestlane läinud põllule ja ennekõike korjanud kokku kivid, mida nagu ujuks maa seest üles. Suured rahnud ja munakivid, väiksemad ja veel väiksemad kivid. Ta on ladunud kõik need kivid kannatlikult kiviaiaks ümber põllu, ehitanud neist väga ilusaid majapidamishooneid. Kogu põld oleks nagu puhtaks korjatud, kuid järgmisel kevadel algab kõik otsast peale. Ja nõnda on see käinud aastast aastasse. Eluaeg. Tahtmatult oled kannatlik ja harukordselt püsiv. Need omadused on eestlastes arenenud põlvest põlve."
Kirschbaum-Pljuhhanova, Maria. Mälu hoiab meid eluaeg koos. Tallinn, 2007. (LR 2007/13-16)

Tõsi, sõnaosavusega see lõik ei hiilga, aga sisu on sõnadest üle. Meenus Tõde ja Õigus ning Andrese katkematu võitlus oma maaga. Kahju vaid, et oma maatükki armastas ta rohkem kui oma naisi või lapsi. Aga viimastele ei pidanud ta ka ju tõestama, et suudab sellest kesisest ja tihti muret tekitavast heinamaast või põllulapist üle olla. See oli ikkagi tema võitlus iseendaga.

PS! Pilt pärineb siit.

reede, juuli 06, 2007

Suvi on aiapidajale töine aeg

Tegime isaga "võsakoristustöid".. ja ennäe, välja tuli sugulaste haud. :) Piinlik muidugi, et olukord juba nii käest ära oli läinud, aga seda suurem oli rõõm kui plats oli puhas ja isegi paar lille mulda istutatud.

Teine suur tegu oli kirsside korjamine. Ehk siis see, mis neist veel alles, sest hallrästaste hordid olid korralikku laastamistööd teinud. Naabrimees oli nende elimineerimiseks ostnud suisa õhupüssi ning on nüüd pidevalt kirsivalves. Paar laipa on ka meie aeda jõudnud.
Igatahes sai veidi vähem kui 10 topsi sügavkülma pandud (hea talvel nosida).
Homme algab jaht vaarikatele.

PS! Pilt on sellisest huvitavast kohast.

kolmapäev, juuli 04, 2007

Väike kivi apteekrile

Viimasel ajal on sisse pugenud vimm meditsiinivaldkonna vastu. Ei sobi üks ega teine asi.
Nüüd jäi mulle ette üks juba natuke vanem lugu, millele täna lõpuks lahenduse sain.
Nimelt olen kasutanud oma väikeste "sõprade" (üks teatavat liiki tervisehäda) kõrvaldamiseks või nende poolt põhjustatud vaevuste leevendamiseks üht kindlat liiki salvi (varem üht, nüüd hiljem teist). Aga oh häda, kuigi viimane tuub on veel pooleldi täis, teatab parim enne kuupäev, et aeg on kasutamisest loobuda. Mis siis ikka.. saba selga ja poodi.
Apteeki juhtusin aga veidi hiljem seoses retseptiravimite ostmisega. Küsisin siis 2 muret ühel ajal ideest ajendatuna, et on neil ehk salvi, mis on mõeldud sellisteks ja sellisteks vaevusteks ning ettenähtud sellisesse kohta kandmiseks (õnnetuseks olin unustanud salvide nimed). Apteeker ajab mu jutu peale silmad suureks ning ütleb, et sellisesse kohta määritavaid salve ei tehtagi! (ot, mismõttes?? ma ju olen neid kasutanud!!!) Seletan, et ma tõesti olen selliseid salve kasutanud ning et need peaksid jätkuvalt käsimüügis täiesti saadaval olema. Apteeker ajab vastu ja paneb mu paika väitega, et köharohi aitab samapalju. (Umh?!?)
Pole miskit. Eks siis leian teise koha. Leidsingi, Rocca al Mare keskuses asuvast Haabersti Apteegist sain vajaliku salvi kätte (igaks juhuks võtsin seekord olemasolevad tuubid näitamiseks kaasa).
AGA...
Esimesel korral oli tegemist Tallinna valveapteegiga! Ja pettumust valmistas noor apteeker. Kas siis ongi nii, et kui talle ravimi nimetust ei ütle, jääb ravim saamata? (Oleks võinud ju vanema kolleegi käest küsida või miskit).

Samas. Nüüd on kõik korras ja enesetunne jälle hea. Kodune apteek on hädaolukorraks ette valmistatud. :)

PS! Lugesin ka mõlema salvi infolehed läbi ning sain kinnitust, et ravimit kasutatakse just minu poolt apteekrile kirjeldatud näidustuste puhul. Ka kasutuskoht oli sama. Nii et.. ma ei eksinud.
PPS! Siiski head sõnad sellele apteegile ka, sest see on kogu Tallinna peale ainuke, kust üht kindlat liiki retseptiravimit saab (koos apteegi poolt pakutava soodustusega).

Võitlus tuuleveskitega ei lõpe iial

Sõnaühend 'ribadeks kandma' omandas mu jaoks uue tähenduse kui öösel tudumiseks kehale soojust pakkuv maika väga mitmest kohast otsustas alla anda ja rebestaski endasse päris mitu auku.
Viimane käik arsti juurde tundus olevat nagu võitlus tuuleveskitega. Arst kirjutab midagi, küsib midagi (millele ta nähtavalt ei reageeri), kirjutab edasi ning lõpuks kirjutab retsepti ja soovitab mingeid tablette lisaks. That's it? 50 krooni visiiditasu rohelise lehe ja 6 minuti "vestluse" eest?
Peaks ju küll juba harjunud olema, aga siiski tundub see nii ääretult ebaõiglane. Kui ma olen öelnud, et "näete, siit hakkab juba paranema, et kasutasin sellist asja.." Ja muu bla-bla arsti kõrvadele. Poleks vist ikka pidanud kuu aega järjekorras seisma ja mõne teise arsti juurest läbi käima. Et siis oleks vähemalt mingit seletust ka saanud.
Eesti süsteemi puhul ongi viga selles, et igal arstil on oma kaust vms, kus inimese andmed kirjas. Aga see pole üldse mitte täielik. KÕIK tuleb arsti käest üle küsida, et kas väljakirjutatav rohi sobib sellise või sellise asjaga, või mida teha siis kui inimene põeb mõnd 'kergemat', aga pikemaajalist haigust, mille ravimid on need ja need. Et kuidas nad koos mõjuvad jms. Kõik ei seisa ju ometigi meeles. Ja nii pole ime kui nt. nahaarst kirjutab inimesele, kellel on maoga vms probleeme, välja just need ravimid, mis pole soovitatavad. Kui unustad küsida, oled kodus jälle loo alguses tagasi.
Võiks olla üks haiguskaart, mis on kodaniku käes ning igale arstile on kohustuseks sellega tutvuda. Need "väheväärtuslikud" viiskümmend krooni võiks ikka välja teenida millegi sisukamaga kui retseptiravimite väljakirjutamisega. Mõnikord piisab ju ka kodustest vahenditest.

Lugesin Kirschbaum-Pljuhhanova raamatu läbi. Hiljem pikemalt. Aga soovitan soojalt. Mitte igaühe elulugu ei ole ometi nii mitmekülgne kui selle naise oma. :)