Ürgsetest asjadest, vol. 2
Veider on see maailm meie ümber. Veidrad oleme ise selle sees. Veider on seegi, kuidas aju mälestuspilte silme ette toob. Mõnikord piisab ju ühest pisikesest detailist, et hargnema hakkaks suur lugu.
Eile, pärast unerikast loengut, kõndisin garderoobi poole kui jäin vaatama garderoobinumbri silti. 228. Ja hoobilt olid mu silme ees Tartu pimedad tänavad, bussisõit, küprokseinad ja silmavaade. Need pildid jäid mind saatma päeva lõpuni. Peaaegu. Enne tuli Sigitas Parulskise kirjutatud ning Eva Püssa mängitud Ürgnaine vahele.
Ürgnaine on kahtlemata tore ühenaise lavashow, kuigi jääb silma pilgutamatagi alla Jan Uuspõllu mängitud Ürgmehele. Olgem siiski ausad.. üks neist on maailmas tuntust kogunud juba aastaid ning iga adaptsioon on tüki veelgi muhedamaks muutnud, teine aga üsna hiljuti ilmavalgust näinud, veidi robustne lavatükk.
Ürgnaine on tubli, ta üritab Ürgmehega võidu joosta, aga siiski on rinnad lopsakad, juuksed pikad ja seelik uhkelt lehviv ning õhutakistus selle võrra ka suurem. Alguses on minek hea, siis tuleb väsimus peale ning pigem istub eit maha ja vaatab kuidas mees edumaad juurde võtab. Hiljem tahaks ikkagi järgi jõuda, kuid pole enam rohkemaks jaksu kui pisikeseks spurdiks pluss klaasikeseks joogiks.
Kui Ürgmees oli naer iseenda ja teise poole ja suhete üle, siis Ürgnaine on justkui jonnakas ärapanemine.
Tõsi!, kõige hullem ju polnud, sest naerda sai ka, aga see oli rohkem naer kellegi teise kui iseenda üle. Ja nii jäävadki show'st elavalt meelde vaid õpetussõnad, kuidas mehi ennast märkama panna - tuleb lihtsalt ootamatult küsida, et "kas sina oledki impotent?"
Ometi kandis Eva Püssa oma rolli hästi välja, mis peamine, ta oli julge ja sädeles oma rollis (kuigi nüüd hakkan endalt juba küsima, et ega ta ometi liialt uhkelt oma sädeluses seisnud ja sellega rolli väärtust langetanud). Ehk siiski mitte.
Kokkuvõtteks: midagi nagu oli ja midagi jäi puudu.
Ürgmehest kirjutatud arvamust saab ka lugeda. Kliki! Kliki! Kliki!
Jäin just mõtlema, et ega ma tükist ometi valesti aru saanud. Et äkki siiski naerdi naiste endi üle.. meeste abil.. kirjeldades neid kui Homer Simpsoneid (võrdlus minu enda poolt). :)
Ürgnaine on kahtlemata tore ühenaise lavashow, kuigi jääb silma pilgutamatagi alla Jan Uuspõllu mängitud Ürgmehele. Olgem siiski ausad.. üks neist on maailmas tuntust kogunud juba aastaid ning iga adaptsioon on tüki veelgi muhedamaks muutnud, teine aga üsna hiljuti ilmavalgust näinud, veidi robustne lavatükk.
Ürgnaine on tubli, ta üritab Ürgmehega võidu joosta, aga siiski on rinnad lopsakad, juuksed pikad ja seelik uhkelt lehviv ning õhutakistus selle võrra ka suurem. Alguses on minek hea, siis tuleb väsimus peale ning pigem istub eit maha ja vaatab kuidas mees edumaad juurde võtab. Hiljem tahaks ikkagi järgi jõuda, kuid pole enam rohkemaks jaksu kui pisikeseks spurdiks pluss klaasikeseks joogiks.
Kui Ürgmees oli naer iseenda ja teise poole ja suhete üle, siis Ürgnaine on justkui jonnakas ärapanemine.
Tõsi!, kõige hullem ju polnud, sest naerda sai ka, aga see oli rohkem naer kellegi teise kui iseenda üle. Ja nii jäävadki show'st elavalt meelde vaid õpetussõnad, kuidas mehi ennast märkama panna - tuleb lihtsalt ootamatult küsida, et "kas sina oledki impotent?"
Ometi kandis Eva Püssa oma rolli hästi välja, mis peamine, ta oli julge ja sädeles oma rollis (kuigi nüüd hakkan endalt juba küsima, et ega ta ometi liialt uhkelt oma sädeluses seisnud ja sellega rolli väärtust langetanud). Ehk siiski mitte.
Kokkuvõtteks: midagi nagu oli ja midagi jäi puudu.
Ürgmehest kirjutatud arvamust saab ka lugeda. Kliki! Kliki! Kliki!
Jäin just mõtlema, et ega ma tükist ometi valesti aru saanud. Et äkki siiski naerdi naiste endi üle.. meeste abil.. kirjeldades neid kui Homer Simpsoneid (võrdlus minu enda poolt). :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar