Mõte

"Martin van Creveld tõstatab oma raamatus "Sõja tulevik" küsimuse: kas "klassikaline strateegia", clausewitzlikule riigi-rahva-armee kolmainsusele tuginev arusaam sõjast ja sealt tulenevad justkui enesestmõistetavad sõjakonventsioonid ning armeede loomise ja rakendamise tavad on tänapäeval ja tulevikus edu või hoopis nurjumise kindlaks garantiiks. Väheintensiivne sõda, ebasümmetriline sõda, mittekonventsionaalne sõda - kuidas iganes me seda ei nimetaks, on lähiajaloo ja tänapäeva reaalsus. Samuti on reaalsus suurte ja võimsate sõdimisorganisatsioonide silmaga nähtav võimetus niisugustes konfliktides otsustavat edu saavutada. Kui ülekaal elavjõus, tehnikas, tehnoloogias ja organiseerituses on kindlalt "klassikaliste" armeede poolel, tuleb jätkuvate nurjumiste põhjusi otsida mujalt. Van Creveld leiab need põhjused olevat lääneriikide klassikalise sõjakäsitluse põhimõttelises ekslikkuses."

"Öeldakse, et armeedel on kalduvus valmistuda eelmiseks sõjaks. Van Creveldi mõttearendusest lähtub, et riskime valmistuda lihtsalt valeks sõjaks, sõjaks, mida pole olemas ega tulemas. Kuid kas selleks arenguks, mida saab pidada põhjendatult realistlikuks, saab üldse valmistuda?"

Reinhold, Erik. Eesti kaks strateegilist dilemmat. - Sõdur, 2008 juuni, nr. 3, lk. 30-31.

Jalutuskäigud

Kui üleeile uudistasime Lasnamäel põldude pääle ehitatavaid karpe (muud nimetust neile ei oskagi anda) alias munitsipaalmaju, siis eile veetsime aega vanalinnas ja selle piirialadel.

Kõigepealt sai sihiks võetud Energiakeskus, kus katsetasime erinevaid vahvaid agregaate ja pille ja illusioone ja kuulasime oma häält läbi erinevate aparaatide. Väga vahva - lapseiga tuli meelde ning all keldris ei häirinud meie tegevust isegi mitte kaks vene noormeest, kes naersid üle terve saali ja püüdsid heli'masinatest' viimast välja võtta. (Ülal olev pilt ongi Energiakeskuse ventilaatorite ees tehtud - kuigi lubasime pilte teha vaid omaks tarbeks ja neid mitte Internetti riputada, siis loodetavasti me väga pahandada ei saa - see lihtsalt on nii armas pilt ja tehnikat pole ka 'väga' pildile jäänud.) :o) Energiakeskusel on oma koduleht ka!
Seejärel seadsime sammud Rotermanni soolalao poole, et üle vaadata sealne püsiekspositsioon - suur maketinäitus, mida külastajatele on näidatud juba 2006. aastast. Samal ajal sai majas näha ka keldrikorrusel Jüri Ojaveri installatsioone ja Karin Hallas-Murula fotosid näitusel "Lammutatud Tallinn 1991-2008", II korrusel näitust "Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid - Tallinna kooli arhitektid 1972-1985". Täiendavat infot saab Eesti Arhitektuurimuuseumi kodulehelt.
Pärast seda piilusime veel sisse Tallinna Raekoja hoonesse ning kammisime selle kolm korrust + keldri kiirsammul läbi. Kiirkorras just seetõttu, et turiste oli nii palju, et nad muutusid juba väsitavaks (erinevalt soolalaost, kus valitses tühjus ning energiakeskusest, kus oli ka suht tühi - ainult mõned vanemad oma võsukestega ning mõned sõbrad-sõbrannad). Tallinna Raekoja kohta loe täpsemat infot siit.
Tagasi tulles üleeilse jalutuskäigu juurde - neid munitsipaalmaju peabki ainult karpideks nimetama, sest a) seal puuduvad rõdud, b) asend on suht kummaline, c) 2 suuremat maja mõjuvad üsna võikana ülejäänud pisemate kõrval, mis on veel kohati talumisväärsed, d) värvilahendus on peaaegu 0. Ning arvake ära, mis kirik sinna kõrvale ehitatakse? ;)
Lühidalt - praegused (vanemad) Lasnamäe paneelelamud on arhitektuuriliselt küll kraad kõrgemal oma lahenduselt. Seega - edu olematu eelarve ja 0-arhitektuur! Loopealse üürimajade headusest on kirjutatud ka Postimehes.
Võrdluseks paar pilti ka:

Elu koos kassi(de)ga

Mul pole kunagi koduloomi olnud - kui just mitte arvestada seda, et meiega samas majas elanud vanavanematel oli koer, kellega ma mõned aastad krunti jagasin. Oma lemmiklooma pole mul aga olnud.

Küll on teisel vanaemal olnud kasse ja koeri, lisaks mullikaid, sigu ja kanu. Sealt on mõned kokkupuuted loomadega, kellega inimene on oma kodu ja karjamaid jaganud. Kohtumised loomadega on aga siiski olnud põgusad - üksik pai mõnele koerale, paar silitust kassile.
Hirm loomade ees on aga olemas. Aastaid. Palju aastaid.
Nüüd Lasnamäel peatudes on olukord muutunud. Vabalt ringi liikuvad naabri kassid (peamiselt üks neist - Manfred) on muutnud mu elukorraldust - nad uitavad ringi, silitavad end vastu sääri, nuruvad piima, tahavad mängida, teevad pättust ja vajavad mõnikord korralekutsumist. Lühidalt öeldes - tõelised kassid. Ning ma tegelengi nendega.. kuid paitusest kaugemale ei suuda minna. Sülle võtta ei julge, kõhu alt sügada ka mitte. Lihtsalt kardan..
Mida? Arvatavasti haiget saamist. Küünistamist.
Aga mulle meeldib kui nad nurru löövad, kui nad entusiastlikult mänguhiirele järgi jooksevad ja sellega hullavad, kui nad selle sama mänguhiire mu jalgade ette toovad ja vaatavad otsa kõige armsama näoga - justkui öeldes, et nüüd on minu kord hiir kätte võtta ja mängima hakata. Mulle meeldib kui nad vargsi diivani nurga tagant uudistavad ja siis päris ligi tulevad - ainult selleks, et uurida millega ma parajasti tegelen. Mulle meeldib kui nad mööda korterit mõnikord ringi tuuseldavad, kapi otsa ronivad, teleri peal olles üritavad liikuvat pilti jälgida ja kõlaritest muusikat kuulata.
Mulle ei meeldi vaid see, et nad mõnikord siiski tahavad, et ma neid kõhu alt paitaksin, nendega hoogsamalt mängiksin või sülle võtaksin. Mulle ei meeldi, et nad tahavad mõnikord õlale ronida.
Selline see elu siin siis on - veidike vastuoluline. Ometi on nii palju juba muutunud. Ma olen nendega harjunud. Ja see on asja üks halbadest külgedest ka, sest tagasi koju minnes hakkan ju neid natuke igatsema.
Ma ei võta endale siiski kassi, sest varsti algab kool, pikad tööpäevad. Loomi ei pea ahistama linnakorterisse päevadeks sulgemisega. Nad tahavad ju ka soojust ja paitust, kuid kui mul pole selleks aega, siis...
Ning ometi hakkan ma neid natuke igatsema.

Praegu magab üks väänik mu süles. Nii valge ja nii armas.

Muusika-alased avastusretked jätkuvad

* Rubén González (Chanchullo)
* Alice Coltrane (Eternity)
* Tricatel Legkie (Москва Meets Paris)
* Maya Azucena (Junkyard Jewel)
* Stephan Micus (The Music of Stones)
* Monajat Yultchieva (Ouzbekistan: Monajat Yultchieva)

Kaevusin muusikasse...

Välja õngitsesin vaid mõned nimed:
* Omara Portuondo (Flor de Amor; Buena Vista Social Club Presents)
* Huong Thann (Dragonfly)
* Stereolab (Dots and Loops)
* Carlos Santana (Divine Light: Reconstruction & Mix Translation - Bill Laswell)
* Césaria Évora (Anthology)
* Ornette Coleman & Prime Time (Virgin Beauty)
* Kudsi Erguner (Islam Blues)
* Rabih Abou-Khalil (Yara)
* Katie Melua (Piece by Piece)

Pilt pärit siit!