Uued vanad hirmud

Enesetsensuur on märk uuest algusest. Aga mitte paremast.
Vabadus on alati näiline.

"Peame unustama maailma, kuhu kord kuulusime." I. J.

Tõdemus

4 päeva pärast algab talv.

Kooli minnes tuleb harrastada "tervislikke eluviise" (loe: lähemat tutvust teha bensiini ja diisli põlemise jääkidega).

Kategoriseerimine ja stereotüpiseerimine on kõigi tarkuste ema.

Jõulud on ikkagi niiiii kaugel.

See suur et...

Täna möödub 7 aastat õõvastavast tornide kokkuvarisemisest NYC-s.
Mäletan liigagi hästi päeva, mil mulle öeldi, et tornid on Atlandi ookeni taga kokku varisemas. Kuigi pole enam päris kindel, kas ma sain terrorirünnakust teada pärast esimese torni tabamust või hiljem. Aga kindel on see, et tol hetkel kõlas see kui väga halb nali. Olukorra tõsidust mõistsin alles siis kui juba mitmed uudistekanalid toimunu kohta uut infot edastasid.

Aasta 2001 muutis maailmas paljut. Väga. Maailm pole pärast Ameerika Ühendriikides juhtunud tragöödiat (sest ameeriklastele see oli, on ja jääb rahvuslikuks tragöödiaks) enam turvalisemaks muutunud. Karmistunud on ainult piirangud. Iga riik on natuke rohkem võitlusvalmim kui varem. Aga probleem on selles, et enam polegi nii lihtne end kellegi vastu sättida.
Varem oli maailm lihtsam - kui keegi ei meeldinud või tekkis tahtmine lihtsalt naabermaalt (või veidi kaugemaltki) miskit ära võtta, siis sai ilusti üle piiri kõnnitud, veidi oda või püssiga vehitud ning parimal juhul maatükk ühes elanikega enda omaks kuulutatud.
Nüüd on olukord muutunud - vastane on muutunud piiriüleseks, tal polegi mõnikord maad, mille pärast tahetakse võidelda. Vastane kasutab alatuid meetodeid, mis toovad surma ja õudust ka tavakodanikele, sest nemad jäävad tihtipeale ju lahinguvälja keskele. Samuti on tihedamaks muutunud majandusvõrgustik sidunud kinni mitmete riikide käed ja jooksutanud kokku nende mõistuse. Lahendust justkui polekski.

Samas on ka riike, kes sõdivad oma sõda. Oma meetoditega, oma uskumuste ja unistustega.
Samuti on ka rahvaid, kes sõdivad maailmaga, sõdivad teise, veidi suurema rahvaga oma vabaduse ja õigluse nimel. Aga lõppu neil sõdimistel ei olegi.

Kuhu me siis jõudnud oleme?
Meil siin ei ole sõda, meil ei hukku 70-100 inimest päevas seetõttu, et üks sügavalt veendunud usklik on endale pommivöö ümber sidunud. Me elame vabal maal. Kui me ei ole just armastatud, siis oleme üsnagi aktspteeritud, maailm teab meid rohkem kui 20 või 70 või 150 aastat tagasi.
Aga 7 aastat tagasi USA-s alguse saanud paanika ja agoonia on ka meisse edasi kandunud. Kas me üldse olemegi sellest õppust võtnud? Kas me oleme ajaloost saadud õpetussõnu üldse märganud?

Meie mehed sõdivad maailma teises otsas kättemaksusõda, maailma kurjusest ja terrorismist vabastamise sõda, viivad sinna lääne ideoloogiat ja kultuuri, edendavad oma vaiksel moel demokraatiat.
Aga mõned koju jäänud mehed ei saa hakkama isegi maksude kogumisega nii, et nad rahvast paljaks ei rööviks, ise "terroristideks" ei muutu.

Aga mälestagem nüüd siis neid, kes 9/11 sündmuste tõttu on oma elu kaotanud või kannatanud ning mõtelgem, kas ja kuidas on võimalik maailma päästa.

Kõik on uus septembrikuus

Tõenäoliselt olen ma juba lihtsalt sagimisest väsinud, sest esimestel koolinädalatel ju lihtsalt võimalik endale kuskilt stressi külge hankida (kontrolltöid veel ei ole, kodused tööd on ka alles ees).

Seega siis lihtsalt väsimus kooli ja töö vahel trampimisest. Aga mõlemad on olulised. Väga.

Kool seetõttu, et nüüd mulle juba meeldib õppida (isegi siis kui kõik alati nii hästi ei lähe kui tahaks). Töö seetõttu, et see on hea töökoht, mulle meeldib töö sisu ning kolleegidki.
Mis siis teevad päevad raskeks:
1) igal tööpäeval päeval on kool
2) 3 päeval nädalas on loengud hommikuti
3) 2 päeval nädalas peab hommikuse loengu tõttu ärkama lausa kell 6:00
4) 3 päeval nädalas on loeng pärastlõunal
5) punktist A pole võimalik hetkega jõuda punkti B (vahepeal peab trammi ootama, samas käivad jutud, et poole septembri pealt võetakse needki käigust maha, sest otsustati Kadriorus rööpaid kohendada. tõenäoliselt pole otsustajad ülikooliga kokku puutunud ega sedagi näinud, kuidas tramm üsna tihti uskumatu koguse tudengeid Tallinna Ülikooli peahoone ees maha puistab)

Aineid võtsin sel semestril 21 AP eest. Algul tahtsin natuke rohkem võtta (24), aga otsustasin lõpuks ikkagi ühest loobuda, sest nii füüsilistel kui ka vaimsetel võimetel on piirid. Ehk saab välja jäetud ainet näiteks aasta pärast uuesti kuulata (see oleks küll hea!).
Nimekirjas on siis:
* Inglise keel (kesktase)
* Kommunikatsioonistrateegiad
* Praktiline kirjutamine I
* Erikursus kommunikatsioonist: Ida ja Lääne diskursustest Euroopas
* Keel ja identiteet
* Magistriseminar
* Semiootika

Ja semester lõpeb jõuludega. Pärast seda algab sess. Põhimõtteliselt kõik nädalad on ühesugused: kui mind pole tööl, siis olen koolis, kui mind pole koolis, siis olen tööl. Vahepeal (öösiti) olen kodus ka.

Aga ometi on miskipärast nii hea...