Mõttevabadus NLKP moodi

"NLKP põhikiri seletab ilusti ära, miks mõni kongressi või pleenumi reakõneleja, saanud oma sõnavõtule vastulööbi kangema positsiooniga esinejalt, lõppsõnas kiunudes nurka poeb ja lubab ennast parandada: põhikiri nõudis ranget distsipliini ja vähemuse allumist enamusele. Samas sallib põhikiri oma arvamuse väljaütlemist nii kaua, kuni enamuse (või kõrgemalseisva organisatsiooni) otsus pole veel tehtud. Kui see tehtud, unustab arvaja, mis ta on arvanud ja ruttab täitma langetatud otsust (§4 ja §21). Just nendel paragrahvidel ratsutab selles raamatus Nikolai Karotamm: esitab Stalinile oma nägemuse eesti talupoja teest kolhoosi, kui vastuseks saab käsu kolhoosid teha nagu Venes, siis mingi vastuvaidlemiseta nii teebki. Avaldab arvamust, et kulakud võiks siia jätta, kaevandustesse või uutesse sovhoosidesse, kui Moskva käsib nad Siberisse saata, peab otsust kiiduväärseks. Õigupoolest jagub Karotammel riigimehelikkust esimese pealekärgatuseni NLKP KK õuest, ta on tänulik isegi sealse reamehe-instruktori soovituse eest."

Veskimägi, K.-O. Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Tallinn : Varrak, 2005.