"Olen tubli"-päev

Alustuseks tuleb öelda, et kuni suveni oli meie majas päris aktiivne korteriühistu esimees, kes igal võimalikul hetkel (kui juhtusime trepikojas vms kokku sattuma) tuletas meelde, et meie (meie ja naaberkorteri ühine nn eesuks) on korteriühistu kõige koledam(!). Nüüd pole teda juba tükk aega tegutsemas näinud - võib-olla on neil ka suvepuhkus?!? Hinge läks aga see, et maja kõige tõsisem probleem tunduski mulle lõpuks olevat meie esiuks (eriti see, millise värvikihiga ta on).
Kuna vahepeal olen jõudumööda (loe: tasa-tasapisi) oma kodu korda seadnud, siis nüüd tekkis mõte, et lööks kahte kärbest ühe hoobiga: 1) korteriühistu esimehele uus teema, mille kallal nokkida; 2) esiuks üle värvida. Mõeldud-tehtud.
Mõeldud tegelikult juba suve algusest alates. Esimese puhkuse ajal tegin plaane ja veel plaane ja muretsesin lõpuks sobiva värvi ka. Tegudeni läks veel natuke - kuni viimase puhkuseosa päris viimase päevani, mil pesin ukse puhtaks, ladusin ajalehed põrandale ning hakkasin pintseldama-rullima.
Ilus (väidetavalt) helehall uks. Ainult uksepiidalt on natuke värvi kadunud, sest uks tuli kinni panna. :)
Uuesti võõpan ehk esimesel võimalusel (tõenäoliselt nädalavahetusel).

Pärast värvimist vaatasin, et esikus on meil kolepalju vaipu (4 tk). Kohe liiga palju. Ja mina pole neist sinna ühtegi pannud. Käisime siis kaasaga poes ning muretsesime korraliku uksemati. Vaibad viskasime välja.
Järgmiseks hommikuks oli ka naabrite ukse ette matt ilmunud. WIN! (Neile muidugi sunnitud olukord.)

Aga ausalt - inimese tunne on juba! :)

Lugu sellest, kuidas tuleks sagedamini arstitädil külas käia

Esiteks, ma kardan hambaarsti juures käia. Teiseks, ma kardan hambaarsti juures käia. Kolmandaks, ma kardan hambaarsti juures käia.
Patt on muidugi see, et ma sellest nii kaua kõrvale hoidsin ning alles nüüd (muidugi oli häda käes) ennast kohale vedasin. Tegelikult oli see "nüüd" juba enne 20. augustit. Esimese ülevaatuse tulemus: paljastunud hambakael, 2 auku ja siis.... 4 tarkusehammast, millest tuleks vabaneda (üks neist veel 'keerulisem' juhtum). Esihambale sain natuke täidist ka.
Teisel korral parandati 1 auk ja 1 miniauk; esihamba täidist siluti ka, sest hammas oli ikkagi tundlik. Ees on seega veel ühe augu parandamine ning... need 4 tarkusehammast, millest on vaja vabaneda.
Esimese kahe visiidi summa = 1750 krooni.

Tarkusehammaste eemaldamine on aga müstiline summa - kõikvõimalikke hinnakirju arvesse võttes. Ja lihtne pole see ka. Ja külma kõhuga ei saa ka asjale vastu minna. Eriti kui seda teksti lugeda: Tarkusehambad@Hambaarst.ee
Ma üldse ei kahtle enam selles, et need naljakas(valusad) jullad võivad igemetes igatpidi kasvada. Kusjuures.. väidetavalt pidi parim iga nende eemaldamiseks olema ...paradibamm... 17! Rong, millest ma olen lootusetult maha jäänud.

Asjal on hea külg ka - õpetati korralikult (ja valutumalt ja ägedamalt) hambaid pesema ning toonitati hambaniidi vajalikkust. Teenus kiire ja asjalik. Ja tegelikult on kõik hea tervise nimel.

PS! Tuimestus on vaatamata oma tänuväärsele funktsioonile igemesse süstides siiski üsna ebameeldiv.

Ikkagi...

...hirmutav, et juba 6 aastat tagasi algas iseseisev elu. Tunne on ju mõnikord ikka selline nagu 18-aastaselt. Mäu!Chili's World by Santiago Casares

Magistri(töö)paanika

Mida lähemale magistritöö reaalne kirjutamine jõuab, seda suuremaks kasvab ka hääletu paanika kehas/mõistuses/visioonis. Kuigi nüüdseks on idee võtnud päris kobeda vormi, hakkab kahtluseuss juba varakult oma tööd tegema ning pähe voolavad mõtted stiilis "kas ma ikka oskan?", "kas ma ikka saan hakkama?", "kuidas seda kõike teha?", "miks ma teooriast piisavalt hästi aru ei saa?" jne.
Tänaseks on üldjoontes selge Saussure'i ja Foucault' erinevus diskursuseanalüüsi aspektist, kõik muu on aga ühtlaselt hägune.
Aega jääb üha vähemaks, raamtuid ja lugemist tuleb aga juurde.

Kas ma ikka jõuan?