Tolerantsusest

Ei ole mingit pikka mõtisklust. Kuna palavus ja veidi niru tervislik seisund ei soodusta aktiivset ajutegevust (mõtlemist), tuleb kasutada äraproovitud meetodit ehk siis tsiteerida neid, kes kunagi on suutnud oma mõtted sõnadesse panna ja maailmale laiali jagada. Sedapuhku olen üldjoontes mõttega muidugi nõus ka :)

"Kuna sallivus on väga hilise päritoluga ja isegi meie niinimetatud "moodsa aja" inimesed on tavaliselt sallivad ainult neis asjus, mis neid eriti ei huvita. Nad on tolerantsed Aafrika pärismaalaste vastu ja nad ei hooli sellest, kas temast saab budist või muhameedlane, sest ei budism ega ka muhameedlus ei tähenda neile mitte midagi. Aga kui nad kuulevad, et nende naaber, kes oli vabariiklane ja oli kõrgete tollimaksude poolt, on ühinenud sotsialistide parteiga ja tahab tollimaksuseaduste tühistamist, siis nende tolerantsus lakkab olemast ja nad kasutavad peaaegu neid samu sõnu nagu katoliiklane (protestant), kes kuuleb, et tema parim sõber, keda ta on alati austanud ja armastanud, on langenud protestantliku (katoliikliku) kiriku ketserluse ohvriks."
Hendrik Willem van Loon "Inimkonna lugu"

Kuigi tekstis on liigselt viiteid ameerika ühiskonnale ning sisult liiga religioosne, siis mõte on ikkagi olemas. Kes välja loeb, sellele on kooliskäimisest kasu ka olnud ;o)

pisiasjad

Enamasti ei märka pisiasju. Pole aega.. ehk siis pea on oma suuri mõtteid täis. Kuid mõnikord toimub "kirgastumine". Mul toimus see täna. Sõitsin bussiga nr. 67 Gonsiori tänaval linna poole kui korraga jäi silma, et bussist sõitsid mööda kaks autot, mille numbrimärgi lõpp oli MFI.. kaks täiesti suvalist autot (viimane takso). Ning 10-15 minutit hiljem nägin sama taksot uuesti Vabaduse väljakul. Kõik. Ei midagi erilisemat ega tähenduslikumat. Naasemine tavapärasesse olekusse. Huvitav siiski. Täna. Mulle.

...

Käes on puhkus. Palavus. Päike paistab, pilvi pole. Asfalt sulab. Inimestel ajud kuumenevad. Minul ka natuke.
Viljandis. Puhkan. Kogun mõtteid. Naudin. Mõtteid pole.
Side lõpp :o)

Tähtis päev

Täna oli siis nimelt täiesti kogemata SEE päev.
Nimelt võtsin ette suurema sagimise ja elupaiga muutuse. Ehh, päris korterit või linnaosa ei vahetanud. Aga tunne on täiesti sama. Nimelt kruvisin lahti ühe suurema vana kapi, mis juba nii mõned aastad on plaanis olnud likvideerida. Raskusi tuli ette küllaldaselt, sest mu tööriistade kollektsioon pole paraku eriti märkimisväärne. Aga olukorras, kus muu ei aita, tuleb appi võtta jõud.
Tehtud sai. Ja nüüd on kohe ruumi/õhku rohkem. Just nii nagu mulle meeldib. Liigne mööbli kokku vedamine on mõttetu raiskamine, sest (tähtis juba-ammu-teada koht!) mida rohkem on kapipinda, seda rohkem asju inimesed endale muretsevad. Ja mida rohkem asju muretsetakse, seda rohkem uut kapipinda vaja läheb. Nii on.
Teine suur (ja geniaalne!) lahendus oli kaelakeede paigutamine viisil, mis aitab neid hõlpsalt leida ega aja omavahel sassi. Kes tuleb, see näeb. (Ja võimalik, et pettub, et ei leia eest vinget aparaati, millel tulukesed vilguvad ja mis häält teeb)

Nüüd mõtlen, et unenäod on täna öösel vist eriti magusad. Nagu headel päevadel ikka ;o)

Väike päike pühapäevas

Üldjuhul on sõidud ühistranspordis enese tolerantsuse proovilepanekud - kannatada tuleb kaasinimeste juttu, köhimisi, mõttetut sebimist ja telefonihelinaid. Mõnikord lihtsalt tekib tahtmine karjuda. Nagu tänagi (kuigi erilist põhjust polnudki) - üks vanem naisterahvas, kes minu kõrval istus pöördus korraga enda kõrval seisva (hääle järgi sama vana) naisterahva poole, kui viimase kott oli teda korra riivanud, sõnadega, et "minge istuge sinna [tõenäoliselt viidates mõne istekoha poole], mis te kõigute siin". Tere talv! Kui piletiraha on makstud siis pole ju kaasreisjatel õigust õpetama tulla, kui käituda viisakalt.. või mis? Sellised 60-ndates tädid on ikka paras peavalu - muudkui õpetavad ja õpetavad. Ja nii sünnivad ka õudusjutud "kurjast ämmast". Paraku.

Kuid päevale pani meeldiva punkti koju jõudmine. Kui välisukseni jõudsin, väljusid majast 3 noort poissi ning üks, nähes, et ma siseneda soovin, jooksis kiiruga tagasi ja avas mulle ukse. Kasvatus! Ma muidugi ka tänasin teda (loomulik!). Kahjuks tuli jälle tõdeda, et tegemist oli slaavi päritolu noorhärraga.
Millal varem on tuim eesti mees võõrale naisterahvale ukse avanud?

Et siis jah.. Päike!

D. A. F. de Sade

"See, mida nimetatakse ühiskonna huviks, pole midagi muud kui kokkuklapitatud isiklike huvide kogum, aga oma isiklikku huvi saab üksnes millestki loobudes ühise huviga vastavusse viia ning kokku sobitada. /.../ Kõik inimesed sünnivad eraldatuna, kadedana, julma ja võimuahnena; nad tahavad kõike endale saada ega taha ise mitte millestki loobuda, ja nad kaklevad vahetpidamata, et teha teoks oma ambitsioone või saada oma õigust; aga siis tuleb seadusandja ja ütleb: lõpetage see kaklemine, kui igaüks pisut järele annab, saabub rahu. Ma ei taha sellele lepingule põhimõtteliselt midagi ette heita, aga ma väidan, et kaht sorti indiviidid ei peaks kunagi niisuguse lepinguga ühinema: neil, kes tunnevad, et nad on kõige tugevamad, pole tarvis millestki loobuda, et olla õnnelik, ja need, kes on kõige nõrgemad, oleksid sunnitud pidevalt loobuma rohkemast, kui neile selle eest tagataks. Aga ühiskond koosnebki ju ainult nõrkadest ja tugevatest; ja kui too leping ilmselt ei meeldi ei tugevatele ega nõrkadele, siis on väga tõenäoline, et see ei sobi ühiskonnale ja varasem sõjaseisukord osutub siiski palju kasulikumaks, kuivõrd see jätab igaühele vabaduse kasutada oma jõudu ja osavust, vabaduse, millest ta oli ilma jäetud ebaõiglase ühiskondliku lepingu tagajärjel, mis röövis ühtedelt alati liiga palju ega taganud teistele kunagi küllaldaselt; järelikult on tõeliselt arukas see inimene, kes, riskides taastada lepingueelset sõjaseisukorda, tõstab tolle lepingu vastu otsustavalt mässu, rikub seda, nii kuidas vähegi suudab, olles kindel, et see, mis ta purustades võidab, on igal juhul olulisem sellest, mis ta võiks kaotada, juhul kui ta osutuks kõige nõrgemaks; sest lepingust kinni pidades oli ta niikuinii kõige nõrgem; ta võib saada kõige tugevamaks, kui ta lepingut rikub; ja kui seadused toovadki ta tagasi sellesse klassi, kust ta tahtis välja pääseda, siis halvim, mis temaga võib juhtuda, see, et ta kaotab oma elu, mis pole pooltki nii suur õnnetus kui elada häbis ja viletsuses."

Laupäev

Väljas olevast 20-st soojakraadist jõuab minuni vaid natuke. Kuigi äratus oli kell 8:24, olen koju jõudmisest alates vahelduva eduga peamiselt maganud-maganud-maganud. Uni, kusjuures, on hea.

Eile, kui eelmised töökaaslased soovisid pärast murul istumist Amigosse minna, tundsin vajadust siiski mitte nendega sellel teekonnal ühineda. Miks? Eelmine (ja ainuke) kogemus selle kohaga oli märkimist mittevääriv.

Esimene postitus = käpasoojendus :)