Esmaspäev

On kirjutatud nii:

""Itaalia sündroomi" [parteiliselt kallutatud ja riigi poolt kontrollitud meedia kaasatõmbamine poliitikasse] ei ole Eestis esinenud, meedia on olnud edukas poliitilise allutamise katsete tagasitõrjumisel. 1991. a jäi vastu võtmata ajakirjandusseadus, mis oleks piiranud sõnavabadust; peaminister Savisaarel ei õnnestunud sügis-talvel 1991 dikteerida, kes ajakirjanikest saavad osaleda pressikonverentsidel, ega siseminister Savisaarel 1995. a alustada ETVs saatesarja siseministeeriumist, mille oleks tootnud ministeerium ise, mitte ETV jne."
Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004. Tartu, 2004.

1) Mul siiralt kahju, et hr. Savisaar ei sündinud 50 aastat varem, sest siis oleks tema võimalused oma soove täide viia olnud tunduvalt suuremad
2) Ma loodan, et ajakirjandus Eestis jätkab 90ndate alguses püstitatud eesmärkidega
3) Kõiksugusest trallist on kõrini..

Kui ma oleksin...

- Kui ma oleksin kirjanik, siis ma oleksin kirjutav Doris Kareva. Selline harbras ja veidi valulik ja armastusega võitlemas.
- Kui ma oleksin kunstnik, siis ma oleksin Epp-Maria Kokamägi. Hell ja pehme. Hästi naiselik joon.
- Kui ma oleksin muusik, siis ma oleksin Jaan Tätte. Lihtne vormilt, sügav sisult.
- Kui ma oleksin ajaloolane, siis ma oleksin Jüri Kuuskemaa. Väga teemakeskne.
- Kui ma oleksin õpetaja, siis ma oleksin kas kunstiõpetaja Mart Rand või vene keele ja kirjanduse õpetaja Tiina Sombri. Andes noortele kaasa lisaväärtuse eluks, mitte üksnes 45 minutit ainet 2-3 päeval nädalas.
- Kui ma oleksin poliitik, siis ma ei tea, kes ma oleksin. Valik on lihtsalt kesine. Tahaks öelda, et Laar, aga midagi jääks nagu puudu.
- Kui ma oleksin sportlane, siis ma oleksin Andrus Veerpalu. Mõnusalt vaikse ja muheda olemisega, lisaks suhtumine, et 'mis sellest kullast ikka, ju ta siis pidigi tulema'.
- Kui ma oleksin näitleja, siis ma oleksin Liina Olmaru. Mälestus lapsepõlvest, kus ta mängis koos Indrek Sammuliga "Romeos ja Julias". Tookord olin ma vaimustuses.
- Kui ma oleksin kodumasin, siis ma arvatavasti oleksin külmkapp. Käed on alati külmad.

Mida ma siis tegelikult teen..

Täna on tööl veidi lahedavõitu, mistõttu saan veidi ka oma tööd kirjeldada.
Hetkel istun 5. korruse lugemissaalis ning "teenindan" lugejaid. Nii palju kui neid on - kell 13:05 umbestäpselt 5. Enamik inimesi eelistab arvuteid kasutada (infoajastu!).

Aeg-ajalt tuleb mõni lugeja üsna mureliku näoga küsima, et kust oleks võimalik ... teema kohta raamatuid leida või on tal juba nimekiri valmis tehtud - vaja ainult üles otsida.
Mõnikord ostetakse ka koopiakaarte või prinditakse lehti välja, aga seda eriti tihti ei juhtu (võib-olla on asi ka selles, et samal korrusel asuv "koopiakeskus" on üsna populaarne).

Lugemissaalis bibliografeerin enamasti ajakirju (hea rahulik), harva ka ajalehti. Veel harvem teen muud ajutööd (nt. blogide lugemine). MSNi küll kasutada ei lubata, aga see on ülimalt mõistetav - hajutab tähelepanu ning jätab teenindaja halba valgusesse.

Aga lugemissaalis käib ka nö mitte eriti distsiplineeritud isikuid: enamik kõneleb üsna vastutustundetult mobiiliga teiste lugejate kõrval, aga on ka ekstreemsemaid näiteid,mil inimesed lihtsalt omavahel valjuhäälselt lobisevad.

Aga vist juba teadsite, et vähemalt pooled raamatukogu külastajatest on nö püsikunded? ;o)

Ekstreemsport

Aira Tammemäe kiitis tänases Suvereporteris nö surmaharjutust (matusetseremoonia + haudalaskmine). Tere talv.
Inimesed vist ei saa tõesti surmast eriti hästi aru.
IMHO on see lõplik ning tuleb omal ajal. Selliste asjadega ei mängita (harjutata).
Mis siis kui inimene annab 'erutusest' otsad? Õnnetu õnnetus.
Pankurid võiksid siiski langevarjuhüpete juurde jääda. :o)

Asjalikku veel ei tule..

Ootan nädala lõppu. Paha nädal.
Aga lõpuks suutsin end nii palju kätte võtta, et markii kirjutis lõpuni läbi lugeda. Päris produktiivne tegevus. Raamatu lõpus on Kristiina Ross kogu de Sade'i loomingu kohta käivad arvamussuunad kenasti kokku võtnud. Niisiis on 'vanameistrit' peetud nii saatana sigidikuks kui valgustusaja tõrvikukandjaks. Võimalik, et ta pendeldabki kahe maailma vahel, millest üks on täis kõlvatusi ning teine üsnagi arvestatavat filosoofilist arutelu. Minu jaoks jääb markii ekstsentrikuks. Jüri Mõis on ka ekstsentrik.
Seminaritöö on visa edenema. Ehk on viga keskendumisraskuses. Pole hullu. Täna võtsin jälle pastaka kätte ning panin mõned read suitsidaalsusest paberile. Ajakirjandusega paraku nii lihtsalt ei ole läinud - käsi lihtsalt ei taha sellel teemal sõna võtta.

Pole jõudnud veel loomaaias käia :o)

Ei midagi uut

Mõnikord on nii, et mõningaid mõtteid ei ole võimalik mitte kellegagi jagada. Ja see teeb kurvaks.

Kunst rahva sekka..

19. märtsil (2006) kirjutasin alljärgnevat:

"Täna KUMUs käies sain muidugi kultuurišoki - kunstivallas. Kuigi KUMU on vaja ja see on ilus hoone ja ma soovitan kõigil sealt läbi käia, siis... Ma olen negatiivselt üllatunud kui palju on kunstis naise keha ekspluateeritud (stiilis - õhtul leidsin naise, öö koos, hommikul maalisin, siis uksest välja). See on ju natuke inimkaubandusega samaväärne, sest tihtipeale saab kunstnik maalidest tulu (ja maalid müüvad, sest naise keha ju müüb)."

Täna käisin taas kord seda "Eesti imet" vaatamas - Hansapanga suuremeelsusest ja sõprade kutsest tingituna. Arvamus pole aja jooksul muutunud. Lisandusid ainult uued küsimused:
1. Kas iga Eestisse sõitev ja selle riigi vastu huvi tundev turist võiks küsida (mõttes) lennujaamast mööda tartu maanteed tulles ja KUMU viita nähes, et "wtf is KUMU?"?
2. Suurepärase arhitektuurilise lahenduse juures tahaks küsida, et milline on invaliidide või lastevankrites laste juurdepääs kunstile? Kas peaaegu olematu lifti- ja wc-süsteem vastab ikka nõudlusele? Miks peavad lapsevanemad KUMUsse minnes lapsevankreid süles tassima? (Viimase küsimuse vastus on, et: sest et KUMU arhitekt mõtles ainult treppidele)
3. Kas sellest rahast, mis KUMU valmimiseks kulus ei jätkunud enam korraliku siselahenduse teostamiseks (seekord tundus ruumipaigutus olevat eriti ebaratsionaalne)?

Siiski on heameel, et tänu Hansapangale (kes sai nüüd ka kõvasti reklaami) said KUMU külastada ka need, kes poleks sinna minekule lähitulevikus mõtelnudki. Väärt asi ju. Kuigi vahepeal aknapilust vaadates võis küll näha kuidas tohutu järjekord lookles KUMU peauksest (Lasnamäe pool) üles treppideni..

PS! Leidsime Andresega, et hr. E. Wiiralt oli pervert.. :o)
PPS! Minu vaieldamatuks lemmikteoseks KUMUs jääb Johann Köleri "Lorelei needmine munkade poolt"