Küsimus 2

Kui Savisaar on nii kõva ja suur EESTLANE ja nii hea linnapea, siis miks ei suuda ta öösiti linnas korda tagada?
Sest teda see lihtsalt ei huvita - see ei anna ju hääli juurde ning rahutused pole ka Hundisilmale otseseselt välja jõudnud. Üks versioon. Eks teisi ole veel.
Aga kui ta nii kõva mees on, siis võiks kuskil midagi teha ka.

Tähelepanek

Kui Venemaa pärast Tõnismäel asuva pronkssõduri monumendi tarastamist kasvõi ühegi oma ähvardustest (diplomaatiliste suhete katkestamine, majandussanktsioonid jms) täide viib, võib seda tõlgendada kui otsitud vahendit Eesti ründamiseks.
Fakt, et Eesti on pärast Põhjasõda Venemaa tsaaririigi koosseisu kuulunud ei tähenda veel, et Eestil puuduksid õigused suveräänsuseks ning asjade ajamiseks omal maal just selllisel viisil nagu tahetakse. Pealegi oleks selle teooria kohaselt siis Saksamaal, Taanil ja Rootsil sama palju õigust meid endale tahta.
Allamäge liikuva positsiooni tõttu maailmas tullakse nüüd väiksematele kallale, sest suuremad sõidaksid iga kell üle. Väga tubli, Venemaa, väga tubli!

Loe seda ka.

Küsimus

Mind vaevab küsimus, et miks Boriss Jeltsin nii kiiresti maetakse. 23. aprillil surnud presidendi matused toimuvad juba 25. aprillil. Seniste kogemuste põhjal on asjade korraldamine tavaliselt kauem aega võtnud. Aga võib-olla tõesti on Venemaal kiire vanakesest vabanemisega.. *mõtlik*

Boriss Jeltsin (1931-2007)

"Kozõrev rääkis mulle:
"Ma olen esmamulje inimene ja see pole mind petnud. Meie esimese põhjalikuma vestluse ajal Boriss Jeltsiniga nägin ma enda ees meest, kes võitleb iseendaga, vahel edukamalt, vahel vähem edukalt. Ma nägin vana ajastu inimest, kes püüdis tungida uude ellu ja meid kõiki sinna kaasa tõmmata. Ta mõistis väga selgesti, et on vaja liikuda edasi, minna mööda reformide teed. Ma sain aru, et sellele inimesele on vaja väga paljusid asju seletada, ja just temale arusaadavas keeles. Kuid minu püüded talle midagi seletada sõltusid tema seisundist. Kui tal olid peas reformaatorlikud mõtted, siis sai ta asjast aru poolelt sõnalt. Kui pendel liikus vastassuunas, siis oli asi keerulisem."
"Millised olid tema vaated, tema ettekujutus maailmast?"
"Ta oli kindlate harjumustega ja kindlate stereotüüpidega parteitöötaja, oli halvasti informeeritud ja skeemide kammitsais. Ta oli ju kogu elu töötanud partei- ja majandustööl. Kuid ta võitles sellega. Meie esimesel kohtumisel kujunes mul veendumus, et pole kohane püüda talle seletada mõningaid asju liiga sügavalt ja detailselt. Tema vanuse juures ja tema elukogemustega oli tal raske peensustesse süveneda. Muide, presidendi jaoks on see normaalne. Detailidega peabki tegelema keegi teine."

Mletšin, Leonid. Välisministrid : Romantikud ja küünikud. Tallinn, 2004. (Tsitaat lk. 521)

"Helme sõnul oli kõigile selge, et Jeltsin on Venemaa demokraatia kehastus ja kui lahkub tema, ei saa Venemaal demokraatiast juttugi olla. «Nagu näeme, osutus see tõeks,» lisas ta."

Mõttus, Kristiina. Mart Helme: me ei saa Eestis Jeltsini teeneid alahinnata.

..siis kui pole tuju..

Vaatamata asjaolule, et väljas sajab vihma (ilus!) peaksin tegelikult kirjutama laupäevase koolituse (Esinemiskultuur) jaoks referaati. Siiani on valmis sissejuhatus ja natuke sisuosa, mõtete järgi suudan kirja panna ka kokkuvõtte. Aga sisu oleks siiski juurde vaja.
Ma lihtsalt ei suuda. Tunnen kuidas väike tõrge mu sees kogub jõudu, et ma veel vähem tunneksin tahtmist selle kirjatööga ühele poole saada. Ometi ju tean, et suudan seda, et saaksin selle väga hästi tehtud. Kuid siiski...
Teema mulle meeldib. Raamatu peatükk, millest referaat tuleb teha, käsitleb seda, kuidas inimesed tekitavad endale asjatut peavalu ja muresid sellega, et süüdistavad ebaõnnestumises teisi (mõnikord ka põhjendatult), kuigi tegelikult oleks palju parem/kasulikum kaardistada kaasosalus (sina olid küll süüdi, aga samamoodi ka mina) ning seejärel hakata probleemile lahendust leidma.
Päriselus on ju ka nii.

Paremad tingimused raamatule

Keegi tore inimene võiks raamatukogule kinkida paar koopiamasinat, mille kaanealune osa oleks kolmnurkne (nt kolmnurga tipp on 45 kraadi või veidi rohkem) . Kui sa hästi ette ei kujuta, siis mõtle viilkatusega majale. Jah, umbes selline.
Miks? Seepärast, et siis säiliksid raamatud kauem ilusad ja kasutuskõlblikud. Lameda pinna puhul murtakse raamat liialt lahti ning hiljem näeb ta välja nagu närtsinud kapsas.

10 lehekülge

Üks plika koondas just 90% oma luuletustest ühte faili kokku.
Kultuurihuvilised võivad nüüd hakata tunglema ja küsida endalegi seda imelist killukest Eesti luulemaastikult :)

*pfh, edevus ei anna häbeneda*

Meeldib/ei meeldi

Mõte sai alguse ühest blogiartiklist.

Pean tunnistama, et minus tekitas see pisikese küsimuse, et mis on siis see, mis mind paelub kellegi teise, kellegi võõra blogi juures.
Sõprade puhul kerkib aeg-ajalt paratamatult esile solidaarsustunne, kuid võõra puhul on ehk lihtsam asja hinnata.

Mulle meeldivad blogid...
...kus autor läheneb julgelt rasketele teemadele (poliitika, religioon, sõjad jne)
...kus pühendutakse millelegi uuele ja huvitavale (nt tipptehnoloogia)
...kus autor kirjutab maailmaasju lahti enda elu-kogemuste põhjal
...kus esitletakse absurdi erinevaid esinemisvorme

Samas ei meeldi mulle blogid...
...kus autor kirjutab enda elust (hommikul kella 6-st õhtul kella 23-ni)
...kus õhutatakse vaenu (ükskõik kelle-mille vastu)

Lisaks on veel nn erialablogid, mis suures ulatuses huvi ei ärata (nt arvutimängude hingeelu vms).

Kindlasti on veel midagi, mis praegu ei meenu. (Sest parimad mõtted tulevad ikka siis... kui ümbrik on juba kinni kleebitud.)

Some things never change

Some people never change.
Some moments never change.
Some feelings never change.

Something stays the same.

Ootus. Lootus. Loobumine.

Mötted

Märtsi keskpaigas ilmunud Otsustajas on artikkel, millele tahtsin juba varem viidata, kuid veebiversiooni ootuses lükkasin seda aina edasi ja edasi. Ka täna pole veel artiklit kuskil näha, aga selle head sisu ei tahaks kuidagi vaid enda teada jätta.

Niisiis:
Artikli autoriks on Andres Oopkaup ning artikli pealkirjaks: Infrastruktuuriprojekt elavdab majandust ja liidab rahva.
Ilmumisandmed: ajakiri Otsustaja, märts 2007, nr. 19, lk. 12-15.

Sisu:
Autor teeb ettepaneku, et pärast Eesti Raudtee riigistamist võiks Eesti võtta oma uueks eesmärgiks riikliku infrastruktuuri arendamise, sest seeläbi satuksid nö elu vereringesse ka väljaspool Tallinnat ja Harjumaad olevad asustatud punktid/piirkonnad. Inimesed saaksid hakata kaugemalt pealinna tööle käima, aga samas lapsi roheluses kasvatada. Autosid poleks ka nii palju ning see annaks asjale loodust säästva aspekti. Maapiirkondadesse investeeritaks lisanduvate elanike "tarbeks", mis annaks seni mahajäänud piirkondadele võimaluse end jalgadele ajada.

Minu arvates oleks selle idee teostumise kõrval üheks lisaväärtuseks seegi, et võib-olla väheneb siis ka arvamus, et normaalne elu lõpeb koos Tallinna linna piiriga.

Lisaks esitab autor veel paar head mõtet/soovitust, mis aitaksid Eestil edasi rühkida.

Soovitan soojalt läbi lugeda. Isegi kui tekst ei pruugi meeldida, laiendab see silmaaluseid ringe ning võib-olla sunnib ajurakke ka liigutama.

PS! Ei vastuta esitatud kokkuvõtte 100% vastavuse eest tekstis tooduga, sest kokkuvõte on kirjutatud hulk aega pärast teksti lugemist mälu järgi. Siiski peaks mõte sama olema.

G või G?

Rohkem kui kuu on mind vaevanud üks mure. Alguse on see saanud massilisest nimevahetuskampaaniast, mille käigus on Gruusiast saanud sujuvalt Georgia. Iseenesest pole mul midagi selle vastu, et Aasia regioonis on üks riik, kes tahab metsikult lõplikult iseseisvaks saada ning näidata maailmale, et tal on oma kultuur, poliitika, sportlased, majandus jne. Vahva!
Aga ma ei saa aru sellest, et miks peaksime nüüd meie selle eest tulihingeliselt võitlema ja inimestesse süstima, et üks G on asendunud teise G-ga.
Siiani olen ise Georgia-nimega kokku puutunud väliskirjanduse vahendusel (ingliskeelne kirjaruum nt). Siiski on Gruusia eesti keeles suupärasem ja mugavam kasutada ning aju registreerib samuti koheselt, millega on tegemist. Georgia puhul läheb natuke kauem aega.
Viimases Eesti Entsüklopeediakirjastuse poolt välja antud suuremas atlases (©2005) on Gruusia veel Gruusia ning Mart Laar on oma blogis samuti Gruusiale üsna truuks jäänud.

Lugemisvara:
Ain Kaalep on selle üle arutlenud oma artiklis Kas Gruusia või Georgia
Avalik arutelu Gruusia versus Georgia

Lõpetuseks nii palju, et mina jään eestikeelses kirjaruumis jätkuvalt Gruusia juurde. Teised nimevariandid tulevad mängu siis kui on tegemist teiste keeltega.
Võrdluseks: omale on meie kodumaa ju ikka Eesti, mitte Estland või Estonia vms. Aga sellepärast ei lähe me ju veel teistele õpetama, et et Estonia asemel peaks ikka Eesti olema ;)