Esimene reaalne kokkupuude magistriõppega

Täna lõpetasin oma tunniplaani koostamise. Hetkel on ainult teisepäev vaba ning vabad õhtud on asendumas kas loengus või tööl olemisega.

Üht juba olen õppinud, ülikoolis on õppimisest kohati olulisem bürokraatiarattast ning kompromissidest läbinärimine. Nõudis tegelikult suurt pingutust, et huvi pakkuvamad ained leida ning seejärel nad kenasti üksteise suhtes paika saada. Gümnaasium tundub selle kõrval ootamatult imelihtne. :)
Kui bakalaureuseõppes oli põhirõhk raamatukogunduslikul suunal ning teemal a la "kuidas koostada andmebaase", siis praegu on valdkond hoopiski humanitaarfiloloogilisem: Eesti kultuuri alused ja tähendus; Kultuurikeskkonna analüüs: Kus me oleme? Mis meist saab? Neli euroopalikku nägemust; Keelesotsioloogia ja keelepoliitika; Suuline ja kirjalik kommunikatsioon; Erikursus kommunikatsioonist: tsensuur; Kommunikatsiooniteooriad; Retoorika. Tundub isegi hirmuäratav kuna nüüd läheb õpitav tunduvalt spetsiifilisemaks ning ainetutvustusi lugedes andsin endale mõista, et võrreldes bakalause 3 aastaga tuleb nüüd märgatavalt rohkem hakata kirjutama-kirjutama-kirjutama (ehk siis koolitöid tegema).
Millised oleksid ootused? Esimene ootus on iseenda suhtes - et saaks asjad tehtud ning ained läbitud. Teiseks - õppejõud võiksid olla sümpaatsemad kui need, kellega varem olen kokku puutunud. Ometi ei taha ma endale luua illusiooni, et nüüd tulebki probleemivaba elu. Kindlasti(!) leidub ka seegi kord õppejõude, kellele saab küll head nägu teha, aga kes sügavamat muljet/austust ei avalda. Elu paratamatus. Kolmandaks - et suure ringijooksmise kõrvalt oleks aega ka süüa. Neljandaks - magamata öid võiks minimaalselt olla. Kusjuures praegu on hea seegi, et koolipäevad ei alga enne 12. Tööle peab muidugi varem jõudma ning kui järgmine aasta soovin mõnd keelt õppida, siis tuleb juba varakult arvestada kella 8-st koolijõudmisega. Küll kooliaeg ilus tuleb!

PS! Homme algabki september! Veidi jahe, koolijütsidest täituvad trollid ja trükivärvist lõhnavad aabitsad. Ja riigiisad-linnajuhid, kes koguvad kooliaastat avades endale mainet. Enda kooliaeg tuleb meelde. Nostalgia, mis muud.

Eile sain kätte 2 plaati: Diana Kralli The Girl in the Other Room ja Nils Petter Molvaeri "Solid Ether". Kuulasin neid töö juures suisa kaks korda ning mõlemal korral viisid helid (hoolimata 125-kroonistest kõlaritest) kaugele-kaugele unelema. Tekkis selline soe ja mõnus tunne.
See pole muidugi esimene kord, mil helid mind võluvad, aga seni värskeim.

Ilmad on koos sügise lähenemisega jahedaks läinud ning tundub, et sooja sel aastal enam ei saa (ma miskipärast usun külma talve võimalust). Seoses sellega on tekkinud uued elulised probleemid - mida selga panna. Tänaval kõnnivad suured mehed vastu juba jopedes, mõnel naisel on ka midagi toekamat/soojemat seljas, samas kui sinna kõrvale võib kohata ka t-särgis "hulle", keda külm (võrreldes 30 soojakraadiga) ei näi heidutavat ning noori tüdrukuid/naisi, kes armsalt naba välgutades pilke koguvad.

Täna olid väidetavalt Kristiine keskuse juures Taksopargi ristmikul trolliliinid rivist väljas. Läksin siis ettevaatlikult hoopis buss number 22-ga koju. Kui peatus nii kaugel poleks, sõidaks tihedamini, sest ette sõitis peaaegu tühi buss ning kohale jõudis ka kiiresti. Täpselt minu maitse. Ainult kodune bussipeatus on liiga kaugel (sooja ilmaga muidugi paras maa jalutada, aga praegu? Mitte väga).

Mõttetu fakt. Kas te teadsite, et ka looted luksuvad, ainult et hääletult kuna neil puudub otsene kokkupuude õhuga? :)

Läbisegi mõtted

Viimased päevad on tõestanud, et kui lasta tervisel minna, siis ta ka läheb. Sest kohe kui jääb pilk immuunsussüsteemist kõrvale.. kaob järg käest. Pealegi on rasked ajad (sügistalv) ju tulekul ka.

Reedeöisest (öö vastu reedet) äikesest sain osa vaid nii palju, et lükkasin rõduukse kinni ja tõmbasin teki üle pea, vaatasin natuke teki alt piiludes muidugi kapi poole (peegeldab hästi), et näha kuidas välgud sähvivad ning minu arvates oli küll koguaeg valge ja bass mürtsus, aga see oli äge. Poleks mul vaja olnud hommikul tööle minna või oleksin üldse veidi reipam olnud, oleksin vastu oma väikest/suurt kartust akna juurde läinud, et seda vaatemängu lähemalt uudistada. Looduse jõud on võimas ja kaunis. Ja tekitab kerget värelust hinges, mis aeg-ajalt seguneb aukartusega. Aga õigepea vajusid silmad kinni ning viimast osa tormist ja selle ilust ma ei kuulnudki/näinudki.
Ootan juba järgmist nädalat. Siis tuleb toakaaslane tööle tagasi ning ma näen inimlikku seltskonda sagedamini kui 2 minutit koridoris või lugemissaalis või olukorras, kus keegi tähtsam astub tuppa, et kas natuke juttu puhuda või midagi asjalikku öelda. Ja ma tunnen temast isegi puudust - ikkagi pole me juba üle 2 kuu samas ruumis tööd teinud (vahepeal küll vääääga põgusalt kohtunud). Ning arvatavasti saabub meie tuppa septembris ka uus tegelane (meenutage luuletust, et septembris on kõik-kõik-kõik uus).

Orwelli 1984-st. Paraku on nii, et minus see raamat vaimustust ei ärata. Mitte kuidagi. Seda on küll hea lugeda ning ma saan aru, miks see nii populaarseks osutus, aga siiski.. seal on see miski, mis pole mind kunagi vaimustanud ega tee seda ka edaspidi. Võimalik, et selle nimetus on ulme või fantaasia. Võimalik, et ma muudan 20 lehekülje pärast oma arvamust. Ja ometi meeldis mulle Punane Kääbus. :)

PS! Pilt siit (et kõik ikka korrektne oleks).

Kui ma kohe magada ei saa, siis ma jäängi magama. :d

xxx

Hallid ja sombused ja udused, kuid soojad hommikud kujundavad natuke ka meeleolu. Unine, uimane, väsinud, kuid positiivselt häälestatud.
Mulle meeldib kui turistid meie linna ja riiki kiidavad. Aga mulle ei meeldi kui eesti soost noormehed näpuga Vene teatri suunas näitavad ning seepeale küsivad, et kas siin on palju venelasi.
Mulle meeldib kui noored tüdrukud/naised roosat kannavad (järgmine võimalus on alates 60selt - muig). Mulle meeldib kui mehed musta kannavad, aga nad peavad seda hästi tegema.
Mulle ei meeldi see, et ma ootan järgmiselt raamatult juba ette liiga palju. Loodan, et Orwell ei peta mind.

Ärimees maailma serval..

Seoses sellega, et müüki on jõudnud Valeri Panjushkini eesti keelde tõlgitud raamat "Mihhail Hodorkovski. Vaikuse vang", sattusin peale 2006. aastal Eesti Ekspressis ilmunud Ed Caesari artiklile Mihhail Hodorkovski: elu siberi vanglas, mis on päris karm olustikukirjeldus. Aga läbi tasub lugeda (kui pole seda veel teinud), sest haakub hästi eelnevalt esitletud Malõi raamatus kajastatuga.

Vahelduseks

Kuna raamat on juba paksu rahulolematust suutnud tekitada, siis vahepalaks pakun katkendi ajakirjast Director. Tundus päris karm juhtum olevat. Järeldused teeb igaüks ise.

"Ja liigset vaeva pole olemas. Kui see unustatakse, võib hulle asju juhtuda. Mõne aja eest teatas näiteks üks daam, et ei jõua sulgemise ajaks hooldusse autole järele. Klienditeenindaja pidi jätma süütevõtme turvamehe kätte, kuid unustas. Klient tõi siis kodust varuvõtme ja viis auto minema.
Hommikul tuleb klienditeenindaja tööle, näeb sahtlis autovõtmeid ja helistab daamile: "Töö on valmis, olge hea, viige auto koju." Klient oli selle peale muidugi pahane ja tahtis võtmeid kiiresti kätte saada.
Aga klienditeenindaja unustas talle ka võtmed viia - sellest sündis suur pahandus... Selleks et asja parandada, viisime daamile naistepäevaks shampuse ja lilled ning lubasime valurahaks arve tühistada. Kuid klienditeenindaja unustas ka selle ära, ja mõne aja pärast oli inkassofirma daami ukse taga."
Reha, Tiit. Toyota hea teeninduse taga on.... töötajatega seotud probleemid! - Director, juuni 2007, nr. 6, lk. 44.

Lugemisvara vol. 6

"Ilu hindab mitte see, kes teab luuletusi peast, vaid inimene, kes ise suudab ellu tuua ilu ja harmooniat." (lk. 258)

"Peale selle teevad meid abistavad lääne majandusmehed pidevalt selle vea, et usuvad, nagu tahaksid kõik Vene riigi kodanikud ja poliitikategelased ühiskonna heaolu suurendada. Nad ei suuda ette kujutada, et terve hulk poliitikuid tegutseb aktiivselt selle nimel, et olukorda halvendada." (lk. 264)

"Mu trepikoda võõbati üle värviga, mille peale ei saa joonistada, nüüd on keegi kõik trepikäsipuud nätsuga kokku mäkerdanud." (lk. 281)

"Tütarlapse poolehoidu taotledes võib talle lillekimbu kinkida, aga võib ka tema maja maha põetada, et ta näljasena ja õudusest värisedes leivatüki eest end sulle annaks." (lk. 281)

"Näiteks ütlevad majandusteadlased: "Vene majanduse kasvu on hädasti vaja, järelikult peab see tulema. Ja küll on tore, kui see äkki juhtub!" Ent kui lõbus ka poleks elevandil lennata, lendu ta ei tõuse. Ja nähtavasti on sel mingid objektiivsed põhjused. "No kuule, varblane on nii pisike ja rumal ja ometi lendab, elevant aga säherdune suur ja tark, kas siis tema ei või lennata?" vastavad ökonomistid. Ilma põhjalike struktuurimuutusteta Venemaa majandus lendu ei tõuse, aga vene tiivutusgeen on teada - kadedus kõigis selle arvukates ilmingutes." (lk. 285)

Lisaks loetleb autor üles veel täna Venemaad iseloomustavad kriisid:
* Rahvavõimu kriis
* Majanduslik kriis
* Võimukriis
* Seadusandluse kriis
* Elanikkonna jaotamine rassiliste ja usuliste tunnuste järgi, eraldumispüüe, vastutustundetu natsionalism. Tõsine mure Venemaa praeguste piiride säilimise, SRÜ püsimise pärast
* Looduse ja looduskasutuse ökoloogiline kriis, lähenev riigisiseste varude nappus
* Tervisekriis. Rahvastikukriis
* Infrastruktuuri kriis
* Kuritegevuse kriis
* Professionaalsuse kriis

Esmajoones veendusin ma raamatu lõpuks, et see on kirjutatud ennekõike neile, kes elavad Venemaal. Et avada nende silmad. Et näidata ette inimeste endi hoiakutes peituvad vead.
Aga raamatut lugedes tabasin end aeg-ajalt mõttelt, et tegelikult on seal ka meid, eestlasi. Meie vaateid ja seisukohti. Mitte küll 100%, kuid siiski seisame oma loomult venelastele palju lähemal kui ehk tahaksime. Enamasti siis kadeduse ja ogaruse osas. :)
Autor selgitab mõnusalt olukordi, mis on viinud Venemaa sinnamaani, kus ta praegu on, ning kokku saab asja võtta nii, et Venemaa on nagu seestpoolt mädanev õun - väljast ilus ja üsna korralik, aga siiski on tajuda, et varsti kukub asi kokku (esimesed mädaplekid).

Mis puutub eelnevalt esitletud sisukatkeid, siis need ei kirjelda tegelikult väga raamatu üldist sisu, vaid on pigem mu isiklikud lemmikud, mis on hästi välja öeldud. Tegemist on siiski raamatuga, mis omab tugevat keskset teooriat (kaks vaatekohta - ideoloogiline ehk horisontaalne ja isiklik ehk vertikaalne). Sellele on üles ehitatud 2/3 raamatust ning selle abil selgitatakse mitmeid ühiskonnas toimuvaid protsesse. Minu arvates üsna tabavalt.

Samas ei ole ma raamatu autoriga mitte alati 100% nõus. Näiteks kaob mu arvates Malõil "pilt eest" kui ta räägib kommunismi positiivsetest külgedest (ma ise küll ei suutnud hästi vahet teha, mille poolest need negatiivsetest oleks erinenud).

Kokkuvõtteks?
Hea raamat :)

PS! Käisin ka Matvei Malõi (Matthew Maly) koduleheküljel, kuhu ta on koondanud oma kirjutised. Tasub üle vaadata. Ja siis vastakse mulle keegi, mida ta arvab Putinist.

Lugemisvara vol. 5

"Algselt lõid kapitalistid töölisklassi ekspluateerimise süsteemi, millele Marxi teooria järgi oleks pidanud järgnema sotsialistlik revolutsioon. Ent kapitalistlike suhete väljakujunemisel näitas nende arenguloogika, et tunduvalt kasulikum on teha töölisklassist oma partner, toodetavate kaupade ostja, kui jätkata ekspluateerimist ja vastasseisu. /.../
Miks tegi Marx selle vea? Marx alustas horisontaalsest sõnast "ära võtma", kapitalist aga vertikaalsest sõnast "looma" ja olnuks Marx kas või tiibadega ingel, horisontaalne mõtlemine viinuks teda ikkagi skeemini "minul on halvem ja sinul on halvem". Kapitalisti vertikaalne mõtlemine juhtis ta aga paratamatult põhimõtteni "sinul on parem ja minul on parem"." (lk. 188-189)

"Aga tagasijooks polegi nii haruldane nähtus. Mis riigis põletati oma diplomeid, unustati ühe hetkega prantsue keel, kaevati ballikleidid maa sisse? Kes oli maal parem peremees, kas kulak, keskmik või kehvik? Kui palju oleks meid järel ja kes me oleksime kui Stalin elanuks veel kakskümmend aastat? Kuidas see juhtus, et hiinlased, hoolimata Konfutiuse põhimõttest austada õpetajat, hävitasid aastaga kogu oma professuuri? Miks jäi seitsmemiljonilisest Kambodzha rahvast järele vaid poolkõngenud Pol Poth? Ja lõpuks, miks on kõige austusväärsema, kõige ajaloolisema paiga Venemaal hõivanud elav laip? Sellepärast, et on olemas jooks, kus võidab kõige viimasena finishisse jõudnu, see just ongi tõeline võrdsuse poole püüdlemine." (lk. 196)

"Kui võrdsusel rajaneva ühiskonna loomine osutub nii keeruliseks, miks see idee siis inimesi nõnda tugevasti köidab? Aineliste hüvede võrdne jaotamine on külgetõmbav seepärast, et välistab automaatselt headeks ja halbadeks jagamise. Isiklikul valikul pole enam tähtsust, järelikult välistatakse ka juhuslikkus. Hämmastav, aga selline ettepanek esitatakse kui kindel ideaal, kuigi tegelikult kirjeldatakse siin moraali ja isiksuse kasvu põrmustamist, üleüldist surma ja inimrassi hävitamist." (lk. 200)

"Võetakse vastu seadus, et maks peab moodustama 90% kasumist, ja kõik ettevõtted lähevad varju. Milleks riigile nii palju meie raha? Aga selleks, et võidelda kuritegevusega - kõik ettevõtted on ju varju pugenud! Nii tulebki välja, et tshetsheenid riigile makse ei maksa, pakuvad aga kriminaalset "katust" ja rikastuvad. Riik tunneb kadedust ja saadab Tshetsheeniasse pommituslennukid. Asi algas maksuseadusest, aga lõppes suure verevalamisega." (lk. 213)

Järgmine kord saab juba kokkuvõtteid teha. Ning juba on tehtud nii mõnedki järeldused. :)

Lugemisvara vol. 4

"Mürgise vee andmine ei tähenda inimese janu kustutamist, kuigi näeb välja samamoodi." (lk. 151)

"Kommuniste ja fashiste saab süüdistada vaid eranditult kõigi oma riigi kodanike tapmise katses. Sõna "tapmine" all peame täiesti põhjendatult silmas inimese ilmajätmist eraomandist, iseloomust ja omaenda saatusest." (lk. 152)

"Kui vene ärimehed oma bisnisega algust teevad, avastavad nad õige ruttu, et seaduse järgi tegutsedes on laostumine möödapääsmatu. Legaalse äriajamise rajal seisavad võimsad takistused, aga seadusest möödahiilimise teed on kõigile lahti ja muidugi võivad konkurendid neid kasutada. Arvatakse, et meil kehtib eraettevõtlus ja eraomand. Tegelikult on bisnis Vene riigis siiamaani põrandaalune äri." (lk. 160)

"Võtame näiteks korterimüügi lepingu. Kui müüme elamispinna 100 000 dollari eest, tuleb ühel poolel maksud tasuda, teisel aga näidata, kust ta raha pärit on. Seepärast on parem korter müüa kirjade järgi 10 000 dollari eest ja 90 000 mitteametlikult üle anda." (lk. 173)

"Peab ütlema, et tegelikult ei ole NSV Liidu majandust kunagi planeeritud. Inimesi mahalaskmiseks kokku ajada nagu 1937. aastal, Ukraina leivata jätta, ressursid rusikasse pigistada - seda sotsialistlik majandus suudab. Kuid juba väljend "sotsialistlik planeerimine" meenutab loogikaparadoksi nagu "vaat kui kisun sul pea otsast, siis kuuleme, mis laulu laulad"." (lk. 176)

"Stalin on tööstusajastu juhi ideaalne varjunimi. Katkestage mõneks minutiks lugemine ja proovige sellest parem pseudonüüm välja mõelda.." (lk. 180)

Lugemisvara vol. 3

Edeneb-edeneb. Varsti jõuan juba pealkirjale ka lähemale. :)

"Selge, miks sakslased röökisid "Heil Hitler!", inglased aga tervitasid Churchilli viisakate poolnaeratustega: sakslased kandsid kõik oma õnnelootused üle Hitlerile, inglased aga teadsid, et nende õnn sõltub edaspidigi neist endist." (lk. 104)

"Ainult usurituaaliga võib seletada, miks vene paraadidel rahvale nii väga meeldis, kui inimesed lennukit kujutasid. Päris lennukeid oli to ajal vähe, aga Tööpingile öeldi: "Kui duralumiiniumiei ole, tee lennuk inimestest." Just siis Stalin geniaalselt nimetaski inimesi kruvikesteks." (lk. 106)

"Mis on siis Sotsiaalne Masin ja kuidas ta on valmistatud? Me teame, et ta koosneb inimestest, kuid tal on ka elutu asja tunnusjooni. Kuidas on see võimalik? Horisontaalse meetodi vastuvõtmine algab siis, kui inimene lakkab olemast tema ise ja kutsub enda sees esile midagi niisugust, mis peatab aja kulgemise ega ole seotud tema isiksusega." (lk. 108)

"Võtame kiviaja inimese. Ta oli elav. Tal olid käed, silmad, kõrvad. Kuhu sa teda ka nõelaga poleks torganud, igal pool olnuks tal valus. Nüüd aga vaatame tänapäeva vanaisa: prillid, telefon, põlveliigeseprotees, valehambad, käes ajaleht, mida ta elavalt tsiteerib. Mitte vanaisa, vaid toatuhvlites kübermees. Ja kui asja lähemalt uurida, näeme, et tal on ajus rohkem kive kui neerudes." (lk. 124)

"Totalitaarse korra tingimustes üles kasvanud inimeste kõige märgatavam erinevus demokraatlikus riigis sirgunud kodanikest on püüd väidete ja faktide vääramatuse, nende kaljukindla püsimise poole. Ilma selleta ei oleks meil nähtavasti riiki, mida peeti kõige edukamaks, aga mis ühe hetkega kokku varises. Tuleb end elule avada ja vabaneda paigalseisust, mille abil kommunistid püüdsid kongis korda hoida." (lk. 127)

"Nüüd sobib haakrist ideaalseks ideoloogiliseks sümboliks isegi rohkem kui sirp ja vasar, sest nimelt haakrist demonstreerib suurepäraselt, enam kui miski muu, et vene rahvas on täielikult kaotanud oma ajaloolise mälu." (lk. 140)

"Kui täiuslikku kapitalistlikku kaupa esindab "kinder-surprise" (nii toit kui pidu), siis ideaalseks nõukogude kaubaks tuleb pidada tanki: töömahukas, terasest, mitte millekski kõlblik, hirmuäratav." (lk. 149)

Lugemisvara vol. 2

Raamatu lugemine kulgeb ladusalt. Kõrvale aeg-ajalt muud kirjandust ka. Aga tunnen juba, et see aeg, mil raamatut käes olen hoidnud, on mu maailmavaadet ja suhtumist -ism'idesse üsna arvestatavalt muutnud. Ehk siis - vaadetesse on tekkinud uus mõõde.

"Klisheedekeel erineb põhimõtteliselt keelest, kus iga sõna kannab eraldi mõttelist koormat. Ühest küljest - klisheedekeel ei ole keel. Katsed selle abil tõelisi tundeid edasi anda tähistatakse omaette nimetustega - kitsh, popkultuur. Ometi on klisheedekeel erakordselt tõhus kommunikatsioonivahend." (lk. 80-81)

"...praegugi koosneb keel Vene riigis kahest sõnast: elus - aitäh." (lk. 81)

"Mida rohkem minu ees järjekorras seisvaid inimesi välja langeb, seda kiiremini jõuan ma leti juurde. Ja seda rohkem saab müüja mulle pihku pista. Just seepärast läks Stalinil korda nõnda palju inimesi teise ilma saata ja surra rahva hulgas nii populaarsena. Oli ta ju populaarne ellujäänute seas, surnud aga ei hääletanud." (lk. 83)

"Vene demokraatia probleem seisneb selles, et tal tuleb üles ehitada ühiskond, mis rajaneb isiksuse õigustel, st nõukogude rahvast kasvatanud õiguste täielikul vastandil. /.../
Rahva hüvanguks, demokraatliku ühiskonna ehitamiseks tuleb rahvalt tema saavutused ära võtta, st hävitada süsteem, kus kaotust loetakse võiduks. Teiste sõnadega - täna saab Venemaal lääne tüüpi demokraatiat kehtestada ainult jõuga või pettusega. Või siis on hädavajalik jõuda selleni, et inimesed oleksid demokraatiaks valmis." (lk. 94)

"...mida kõrgemalt on arenenud tsivilisatsioon, seda vähem inimesi suudab tema uusimaid saavutusi kasutada. Siin võib rääkida mingist tsivilisatsiooni kolmnurgast. Kui haridus ei lähe edasi ennaktempos, jääb tsivilisatsiooni arenedes üha vähemaks inimesi, kes suudavad jõuda professionaalsuse tippu: naela seina oskab lüüa igaüks, aga kosmonaudiks võib saada üks miljonist." (lk. 101)

"Niisiis, inimesed loobusid oma isiksusest ja saatusest Hitleri kasuks ja tema muutus täielikult nende eest vastutavaks, sai nende õnne allikaks. Stalin oli kogu riigis ainus teadja inimene, ülejäänud vaid esitasid talle küsimusi." (lk. 103)