Eesti--Vene suhetest

30. jaanuari Eesti Päevalehes on Jaanus Piirsalu kirjutis sellest, kuidas ta Moskvas Noore Kaardiväe poistega paar lauset vahetas.

kell 07:47:47 kommenteeris oboepoeg artiklit nii:

"... Ka nõukogude ajal kutsuti baltlasi fashistideks. Eesti keeles kirjutamist nimetati kirjutamiseks nemetskimi bukvami. Kohtasin ka inimest moskvast, kes oli raudselt veendunud, et meil ei ole siin vene rubla vaid oma raha. Seda sügaval stagna ajal. Rääkimata venelaste nottimisest saladuslikul moel jne. Mis te praegu tahate? Need absurdsed müüdid on elus. Selle asemel, et teha kaladele missivõistlusi, võiks tegeleda meie kohta info promomist venemaal. Et neil tekiks endal vaidlus kasvõi kogu asja üle. Seda aga ei tehta."

Minu enda suhtumine sellesse teemasse on kohati äraootav, kohati verd keema ajav. Hetkel ei hakka asjatult närvi üles kruttima.

Näpatud lingid, vol. 2

You Belong in Spring

Optimistic, lively, and almost always happy with the world... You can truly appreciate the blooming nature of spring. Whether you're planting flowers or dyeing Easter eggs, spring is definitely your season!

What Season Are You?

Valimised 2007

Jätkuvalt on küsimusi.

15. jaanuar 2007 Postimees
"Savisaare sõnul on Eesti riigieelarve küll tugevas ülelaekumises, kuid see rikkus ei jõua inimesteni."

Mida selle rahaga siis praegu tehakse? :)

Kui peas ja hinges on suur segadus või tühjus või lootusetus, siis Willie Nelsoni laulude sõnad olukorda paremaks ei tee.

Bubbles In My Beer

Valimised 2007

Silver Meikar: Teen rongiliikluse paremaks!
* 99 minutiga turvaliselt Tartus[t] Tallinnasse
* Vähemalt 10 reisirongi Tartu-Tallinn liinile
* Mugavad ja keskkonnasõbralikud uued rongid

Küsimus: kas kõigil riigikogu liikmetel on valimiste-eelne ajupuue? Kui riik ägiseb muidu rongiliikluse teemal ning asjapulgad kinnitavad, et investeeringud raudteesse muutuvad reaalseks alles ~5 aasta pärast, siis MILLISTEST uutest rongidest täpsemalt jutt käib?

Kardinad ja raamatud

Tänane päev on kujunenud kergeks koristusaktsiooniks ja pesupäevaks. Korraline voodipesu vahetus + idee vahelduseks kardinad ka puhtaks pesta. Viimaste vahetamine oli aga üsna vaevaline. Ühest küljest armsad nõukaaegsed kardinapuud, millele kardinaid kinnitada ja neid sealt ära võtta on üsna tülikas, teisest küljest igipõline küsimus "mida asemele panna?".

Alguses plaanisin kardinad käsitsi ära pesta, aga nüüd vaadates kuhilat põrandal, jätan töö vist ikkagi pesumasinale.
Sellised perenaiselikud mured.

Asusin hoogsalt ka Giljotiini lugema. Päris põnev. Kõrvale õhtuti veidi S. Dali Geeniuse päevikut.
Dali puhul peaks lisama, et tema on kunstnik, kes elab mu alateadvuses. Alati kipun tema teoseid kauemaks vaatama jääma. Mõnikord hirmuga, mõnikord huviga.

Aasta lause

"... 11. septembri järgses maailmas peaksid demokraatlikud riigid panema maksma oma ühised väärtused ja mõistma, et Ameerika-vastasus on lollide populism." David Cameron (Briti Konservatiivse Partei liider)

Või siis nii.
11. september muutis maailma. Millist? Kelle? See oli esimene kord kui lombitagune dreamland koges sama, mida on Euroopa pidanud tunda saama aastasadu ja -tuhandeid. Ja nüüd on paanika. Hello! Terve Ida-Euroopa elab samasuguses vaikivas paanikas, aga see ei huvita ju ühtki tugevamat poliitilist jõudu. Niisiis - raha annab võimu annab korraldused ülejäänutele.

Aga veidi teisel teemal ka.
IMHO üle pika aja üks arukas ütlemine (+ et mõte on väga õige).

"Minu meelest on riigi ainus regionaalpoliitiline otsus läbi aegade olnud kolida haridusministeerium Tartusse. Aga Tallinnas on tal ikka umbes 400 ametnikku Tartu 130-ga võrreldes." Andres Rõigas (Halliste vallavanem)

Future is now

Kui Euroopas avatakse juba sel aastal esimesed vesinikutanklad (loomulikult tähendab see seda, et kuskil hakkavad ringi vurama ka autod, millest saavad tanklate kasutajad), siis kaua läheb aega, et esimesed vesinikutoitega autod ka Eestisse jõuavad?
Pakkumine: 5, 10, 15 aastat?

Ootus

Tööl olles tegin veidi sobi ning uitasin veidi (poliit)blogides. Ning kuigi kohati sattusin ka päris asjaliku jutu otsa, jäi alati midagi puudu. Arvamus, st oma arvamus.
Kummaline on lugeda mõne onu blogi nagu online-ajalehte. Või pressiteadet.

Paar korda olen viimase x nädala jooksul lugenud ka herr Savisaare blogi. Aga kuna ma ei kavatse teda valida siis... ei viitsinud rohkem uudistamas käia.

Edasine lugemine omal vastutusel :)

Ootan uut energiapahvakat. Hetkel on maad võtmas üsna massiivne apaatsus, nõrkus jms. Varem oli meediv õhtuti ajalehti sirvida ning kommentaare lugeda, nüüd maadlen raamatuga, kuid käest panna eriti ei suuda/taha. Raamatus vaatleb autor natsismi ja kommunismi religioossest aspektist, mis kohati mõjub kuiva ja igavana (see on sellepärast, et filosoofia-teoloogia on mind siiani üsna tuimaks jätnud), kuid samas on teksti peidetud ka mõned head mõtted. Kuigi lõpuks teeb autor peaaegu alati järelduse, et kommunism ja natsism on ülimalt sarnased ning nende kahe erinevus seisneb pisiasjades. (Huvitav, kui palju teadlasi-ajaloolasi on veel samale järeldusele jõudnud?)

Siis on veel pikk nimekiri filme, mida tahaks vaadata ning omajagu pikk nimekiri isikutest, kellega tahaks vaadata. Praeguse entusiasmi ja nimekirja puhul saan omadega mäele ehk uueks aastaks :p
Kuigi juba pandi pähe mõte, et Little Miss Sunshine on nii armas ja tore film, et seda võiks juba homme vaadata.

PS! Presidendile saadetud jõulukaartidest (163 Eestist + 163 välismaalt) on tehtud RR-i 5. korrusele näitus. Püsib üleval jaanuari lõpuni. (Senikaua on arvatavasti ka minu kodused jõulukaunistused nähtaval)
PPS! Mads Mikkelsen on ülimalt silmatorkav (-paistev) näitleja. Ka uues Bondi-filmis tegi ta Bondile pika puuga ära. :o)

mõte

"Oleks parem, et need, kes suudavad tagasi vaadata ainult vihas, ei vaataks üldse tagasi." John Grimond

"1939. aastaks olime teinud selle vea, et meil ei olnud liitlasi, kuigi oli sõdimisvõimeline kaitsevägi. Nüüd ei tohi teha vastupidist viga, et liitlased on, aga kaitseväge pole." Eerik-Niiles Kross [artiklist Julgeoleku veelahe. Ilmunud ajakirjas Maailm 2007]

Piiritagune

Vene riigiduumat vaevab vist juba pikemat aega mõttevaegus. Seepärast peab aeg-ajalt inspiratsiooni koguma naaberriikides toimuvast.
Õige jah. Viigu säilmed ära (saavad oma vara endale). Aga mõte viia eesti-vene kaubanduslikud ja muud toredad suhted sõltuvusse kurikuulsast sõjahaudade kaitse seadusest on küll narruse tipp.
Be stronger, Russia!

Pühapäev

Tuvid on täna õnnelikud. Nad leidsid siseringi äärest peaaegu terve vorstijupi.

Ülemine naaber kuivatab ka vihmase ilmaga rõdul pesu. Pesupulgad jäävad mulle. Korrusmaja rõõmud.

Koristamine on sentimeetri edasi liikunud. 99 veel minna.

Eile ei suutnud raamatupoest ilma raamatuta väljuda. Valituks osutus Giljotiin. Tundub olevat ilus ja jube. Terav muidugi ka. Ilukirjandusest ei suuda viimasel ajal enam üldse huvituda. Mida ma ikka loen kellegi katkenud armastusest või eneseotsingust kasvõi tühjas kõrbes kui rohkem kisub tegelikkuse poole.
See-eest filmid võiksid olla küll äärmuslikud. Nagu armumised.

Hommikud

Kui laupäeva-pühapäeva hommikuti saab kodus kaua magada ning kedagi kõrval vaatamas ei ole, kujunevad neist enamasti välja zombihommikud. Tegutsen enamasti rutiini ajel ning hiljem täpselt ei mäleta kuidas või mis. Pika une sündroom ;o) Aga uni on hea ja sellele ei saa ju 'ei' öelda, eriti kui värske õhk, mõnus voodi ning vaikus asja soodustavad.

Täna on Esko 25. sünnipäev. Helistasin ja soovisin pidulikult õnne ja edu järgnevaks elu kolmveerandiks. Loodetavasti ei sõnunud ma miskit ära :P Sünnipäevad on nii toredad *ohkab*

Aga et jutus oleks miskit põnevamat ka, siis allpool tuleb katkend Karl Shaw raamatust "Võimuhullus!". Minu fantaasia hakkas igatahes tööle..

"Jossif Stalin oli väikest kasvu ja väärarenenud kehaga, tal oli sünnist saadik vasakul jalal lestalised varbad ja näol rõugearmid. Kremli kunstnikke oli hoiatatud, et nad maaliksid paremat näopoolt, kus oli vähem arme. Teda vaevas alati ka lühike kasv, mistõttu ta kandis platvormtaldadega kingi, et paista välja pikemana. Stalin oli ahelsuitsetaja, portreedel aga kujutati teda sageli piibuga, mida ta hoidis vasaku käe sõrmede vahel. Tema imago juurde lahutamatult kuuluv piip oli tegelikult rekvisiit, mis varjas veel ühte kehalist puuet: lapsena oli ta jäänud hobuvankri alla, mille tagajärjel tema vigastustega kaasnes sepitseemia, ja ta vasak käsivars jäi püsivalt kõverdatuks."

Lubadused

Kunagi panin oma mõttelisse tegevuskavasse kirja, et kui kooliga on ühel pool, siis teen ka korteris suurpuhastuse. Et oleks sümboolne või nii.
Tänaseks on asi nii kaugel, et pesu on pestud ja põrand läikima löödud. Ülejäänu ainult ootab.

Laiskus murrab enne kui agarus.

Rohkem kui kunst

Jumaldan ja kardan .

Põgenevad lapsed

"1941. aastal asub väike salk natside eest põgenevaid juudi lapsi rännakule läbi Euroopa. Lastel on loota vaid võõraste abile, kes näitavad neid varjates ja abistades üles suurt vaprust. Holokaustist läbi laste silmade jutustav film põhineb tõsielusündmustel." [Postimehe telekava]

La Fuga degli innocenti (Itaalia, 2004) on üsna tähelepandamatu film. Sest kui asja vastu eriti huvi ei ole, siis ei paku ka filmi vaatamine muud kui võimalust õhtutundidel vaikselt rahuldada on kaastundevajadust. Et see muudaks nagu suuremaks inimeseks või nii. Aga sellise eneserahuldamise kõrval on võimalik siiski vaadata antud filmi ka teisest spekrist.

Nimelt inimliku hullumeelsuse ning nüri järjekindluse aspektist.
Ühelt poolt laste saatjate võimas tahe liikuda edasi, päästa nii ennast kui lapsi (et saaks täidetud neile antud ülesanne), teiselt poolt sakslaste järeleandmatu tagaajamine ja erinevate võimaluste "leiutamine", et saaks ikka iga viimase kui inimraasu, mis juudi verd, kätte.
Nii põrkuvadki filmis kahe erineva osapoole üsna võrdsed, kuid täiesti erinevad soovid.

Ma ei vaadanud küll filmi lõpuni, aga nii palju kui ma nägin, siis vaatasin neid lapsi kui sõjapõgenikke (sõda teada-küll-kelle vastu). Sest selle eest nad ju ka põgenesid.

Pean veel lisama, et laste kasutamine filmides, eriti seda tüüpi filmides, on üsna riskantne tegu. Kuid paraku annab just see asjadele mingi seni tajumata mõõtme (kui õudsad olid sündmused süütutele inimestele tegelikult).

Oma arvamus: hea film. Aga juudi teema osas on mulle mällu sööbinud siiski katkend ühest dokfilmist, kus räägiti kuidas saksa sõdurid pildistasid puu külge poodud juute ning kandsid nende pilte taskus nagu talismane. Ning isegi koonduslaagrite õudused ja põgenikuelu ei lähe mulle enam sellest hetkest alates korda.
Kui siis ainult see eestlaste seast natsipoolel juute kiusanud inimeste meeletu tagaajamine, millel tegelikult eriti alust ei ole ning mille eest oleme rahvusena ka ise juba oma hinda maksnud. Nii et unustagu ära.

1947 Albert Camus La Peste

"Meie kaaskodanikud töötavad usinalt, aga ikka ainult rikastumise sihiga. Nende eriliseks huviobjektiks on kaubandus ja nende peamiseks tegevusalaks, nagu nad ütlevad, on äri. Muidugi oskavad nad hinnata ka lihtsaid rõõme, neile meeldib naisi armastada, kinos käia ja meres supelda. Aga need lõbud jätavad nad väga mõistlikult laupäevaõhtuks ja pühapäevaks, teistel nädalapäevadel aga püüavad võimalikult palju raha teenida."

*

""Küsimus: kuidas teha nii, et aeg kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mil viisil? Veeta päevi hambaarsti ooteruumis ebamugaval toolil; istuda pühapäeva pärastlõunal kodus rõdul; kuulata ettekandeid tundmatus keeles; otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid ja need püsti seistes läbi sõita; seista teatrikassa ees piletisabas ja jätta siis etendusele minemata, ja nii edasi ja nii edasi...""

*

"Kui puhkeb sõda, siis ütlevad inimesed: "See ei saa kaua kesta, see on liiga ogar." Ja sõda kahtlemata ongi ogar. Aga sellegipoolest kestab ta edasi. Ogarus on alati agressiivne. Ja inimesed märkaksid seda, kui nad aina iseenda peale ei mõtleks."

*

"Aga kuna inimese surmal on kaalu ainult siis, kui me oleme seda oma silmaga näinud, ei paku ajalukku hajutatud sada miljonit laipa kujutlusvõimele rohkem ainet kui suitsuvine."

Need on katkendid mu uuest imetlusobjektist. Albert Camus "Katk".
Ma pole kaua-kaua lugenud midagi nii: tõsist, sooja, haaravat, mitmekülgset, mitmetasandilist.

Kuigi eelnevalt olin läbi lugenud gümnaasiumi kohustuslikus lugemisvaras oleva sama autori raamatu "Võõras" (milles pettusin täielikult), on "Katk" hoopis midagi enamat. See on tõestus autori andekusest.

Siiski jäin pärast raamatu läbilugemist kinni mõttesse, et enamasti jagunevad kirjanikud siiski kolmeks: keskpärased, head ja väga head. Keskpärased on keskpärased, kirjutavad rohkem moepärast (a la kuulsused oma elust); heade autorite teoste nimistusse kuulub 1 väga hea teos ning hulk keskpäraseid, mis on kas soojenduseks parimale või vaikseks järelhüüdeks sellele ainsale; väga head autorid on suutnud aga kirjutada mõned head kirjutised, mis jätavad lugejasse sügava mulje ning mõned keskpärased teosed, mida teavad enamasti vaid kirjandusteadlased.
Camus on minu jaoks hetkel kuskil hea ja väga hea vahepeal, kuigi kaldun arvama, et ta on siiski pigem hea.

PS! Mina lugesin 2006. aastal trükitud versiooni, milles oli häbiväärselt palju trükivigu. Loodetavasti on varasemad variandid selles osas paremad.