Ilus hommik

Täna hommikul ärkasin hilja. Kell oli juba 11 ning päike paistis mõnusalt näkku. Eilne veinijoomine oli seega teinud oma töö. Aga see oli sügav ja rahulik uni.
Tegin endale kohvi ja kammisin laisalt blogisid läbi. Raamatuid olen hakanud õhtuti lugema (siis on ümberringi rahulikum keskkond). Praegu on korraga käsil nii Agatha Christie "Surm Niilusel" (kunagi jäi pooleli, ja enne riiulisse "unustamist" tekkis tahtmine siiski lõpuni lugeda) ning Juri Lotmani "Valik kirju" (LR viimane number).

Kõlaritest kostab Erykah Badu mahe hääl... ja meelde tulevad rahulikud hommikud Montonis, koos kunagiste töökaaslastega (Kati, Marika, Egon, Taavi, Kadi, Gert, Marina, Maia, Angela, Liis jt). Kõik tundub paigas olevat.

Näpatud lingid, vol. 3

Read my VisualDNA™ Get your own VisualDNA™

Elust ja surmast ja naistest

Vaatasin eile õhtul etv'st dokkaadrit, mis seekord näitas filmitegija ja antropoloogi Steef Meyknechti filmi Hospiits Amsterdamis (A Hospice in Amsterdam, Hollandi 2006).
Amsterdamis, Van Goghi tänava lõpus asub 'Veerhuis', kuhu inimesed tulevad surema. Ruumi on seal neljale inimesele. Perekonna ja sõprade abiga loovad nad endale viimase kodu. Neid aitab umbes 45 vabatahtlikku. [Postimehe telekava]
Sellega seonduvalt tekkis kaks üsna eriilmelist mõtet...

1) Naised on ikka vapustavalt tugevad. Selles mõttes, et mida kõike on nad sunnitud läbi elama (kasvõi nt sünnitus). Filmis olid "peategelasteks" (surema toodud isikud) enamasti mehed ning seega olid naised (ja järeltulijad) need, kes pidid leinas edasi elama. Kuigi oli näha pisaraid, suutsid nad teha ka head nägu ning teistega kaasa naerda. See ongi vist naiste tugevaim külg - kogeda samaaegselt mitmeid erinevaid (kohati vastandlikke) emotsioone.

2) Maailm meie ümber muutub paremaks ja ilusamaks. Meil on võimalus nautida kauneid kunste, käia pargis jalutamas, mõnikord külastada metsa selleks, et seal veidi seeni-marju korjata. Meie kõrvalt on eemale viidud elu koledam pool - haigused, surm jms. Ning kohati näib, et me ei oskagi lõpuni väärtustada neid võimalusi ja hüvesid, mida kogeme.
Samuti on elektri ja tarbeesemete tootmine; sõjad ja nälg on meie elupaigast võimalikult kaugel. Ja nii me, hea euroopa elanikud (heaoluühiskond), ei teagi, mis maailmas (väljaspool) tegelikult sünnib. Täpsemalt: me ei tea, millise ulatusega need nähtused tegelikult on.

Ohh kui keerulised mõtted.

et..

..kui iga päev on võitlus, siis täna võitlen ligineva nohuga. Ohtralt c-vitamiini ja muid turgutavaid abivahendeid. Loodetavasti läheb ikka ohutus kauguses mööda, sest nohu kevadel/suvel on väga ebameeldiv ning seda ei sooviks ka sõbrale.

Järeldus

15 minutit kuulsust on asendumas 30 sekundiga.

Et ikkagi.. millest selline järeldus?
Eesti telekanalid pakuvad erinevaid toredaid saateid, kus inimestel on meeldiv võimalus esile tuua oma andeid või siis puudusi (viimased on paraku ülekaalus).

Kanal2 - Karaokeäss
TV3 - Eesti otsib superstaari

Ei kommenteeri.

Aga mida see endast kujutab?

Sattusin üle pika aja lugema Marko Mihkelsoni blogi ning seal oli viide Konstantin Kossatšjovi artiklile An insult to our war dead. Tark mees, nagu Riigiduuma väliskomisjoni esimees on, mainis oma tekstis nii fashismi kui natsismi. Korraga. Ja seoses sellega ei saa ma kuidagi unustada seda, kuidas üldse vene võimu juures ja selle kõrval olijad on läbi aegade (vähemalt 20. ja 21. sajandi jooksul) eestlasi üksmeelselt fashistideks nimetanud. Ajaloolise tõe huvides otsustasin asjas veidi selgust tuua ning uurida veidi fashismi olemust. Et kas neil on jätkuvalt põhjust meid nii nimetada või miks meid nii nimetatakse.

"... fascism is a reactionary ideology. It took shape in the years following World War I as a reaction against the two leading ideologies of the time, liberalism and socialism. Unhappy with the liberal emphasis on the individual and the socialist emphasis on contending social classes, the fascists provided a view of the world in which individuals and classes were to be absorbed into an all-embracing whole - a mighty empire under the control of a single party and a supreme leader. /.../
... fascists so not reject democracy, liberalism, and socialism in order to turn the clock back to a time when society was rooted in ascribed status, with church, king, and aristocracy firmly in power. On the contrary, many fascists have been openly hostile to religion, and few of them have had any respect for hereditary monarchs and aristocrats. Nor have they sought to return to the old, established ways of life. On the contrary, facsism in its most distinctive forms has been openly revolutionary, eager not only to change society, but to change it dramatically. /.../ So, too, does the fascist plan to concentrate power in the hands of a totalitarian state led by a single party and a supreme leader." (p. 187-188)

Ball, T., Dagger, R. Political ideologies and the democratic ideal. New York, 1999.

"Fascism is a form of extreme right-wing ideology that celebrates the nation or the race as an organic community transcending all other loyalties. It emphasizes a myth of national or racial rebirth after a period of decline or destruction. To this end, fascism calls for a "spiritual revolution" against signs of moral decay such as individualism and materialism, and seeks to purge "alien" forces and groups that threaten the organic community. Fascism tends to celebrate masculinity, youth, mystical unity, and the regenerative power of violence. Often, but not always, it promotes racial superiority doctrines, ethnic persecution, imperialist expansion, and genocide. At the same time, fascists may embrace a form of internationalism based on either racial or ideological solidarity across national boundaries. Usually fascism espouses open male supremacy, though sometimes it may also promote female solidarity and new opportunities for women of the privileged nation or race."

Lyons, M.N. What is fascism? : some general ideological features

Tulemus? Põhimõtteliselt nimetaksin neid endid sama nimega. Ning on teada, et fashism (sh. natsionalism) ja nõukogude võim (ebaõnnestunud kommunism) olid teoorias oma olemuselt nii kuratlikult sarnased [vastuväited palun esitada 10-punktise loeteluna ja sinna juurde põhjendused].
Kui võtta aluseks esimene tekst, siis tuleb tõdeda, et Venemaa on ise fashismile kaldumise äärel. Loodan siiski, et riik sellesse ei lange.

1-2-3-4

Esiteks:

Ma olen jätkuvalt vaimustunud ja armunud. Imetlus. Vapustus. Kui ta ilmus ekraanile, olin ma esimesest sekundist lummatud, sest midagi nii ilusat pole mu silmad juba kaua näinud.
Pühapäeval käisime vaatamas filmi Hannibal Rising. Ning see jättis just Gaspard Ulliel'i tõttu kustumatu mulje. Milline kirg! Milline meisterlikkus! Ma loodan siiralt, et tegemist on väga andeka näitlejaga ning tema sära ei jää ainult ühte filmi. Sest kui tegemist on andega, ei tohi seda ometi ju raisata/mitte kasutada.
Tal on muidugi boonusena ka minu arvates ideaalsed näojooned. Ning kui vaadata pilte, siis meeldib talle juustega mängida. Sellised teisejärgulised seigad, mis siiski tähelepanu haaravad.

Filmi kohta ma ei oska midagi öelda. Või siis.. See tekitas väga seinast-seina tundeid. Mulle meeldis filmi naturalistlik alatoon ning isegi see, et filmi alguses oli täheldatav 'slaavi kvaliteet' (ma ei oska seda seletada, aga lihtsalt võrrelge tavapäraseid nt Venemaal tehtud filme läänemaailma omadega ning märgatavad peaksid olema pildikeele ja -kvaliteedi erinevused). Mulle meeldis püüdlik operaatoritöö. Mulle meeldisid need jubedused, mida näidati. Aga mulle ei meeldinud see, et film "logises". Miski lihtsalt ei olnud paigas.
Hiljem rääkis Marit mulle ka sellest, mis raamatus oli. Tuleb tõdeda, et 'muudetud kohad' eristuvad ülejäänutest hästi ning see arvatavasti lööbki filmi ühtsuse ja loogika veidi uppi.

Lisaks veel minu kiiks, et mulle meeldib Hannibal Lecter tegelikult aseksuaalse inimesena/koletisena rohkem kui see variant, kuidas teda tegelikult kujutatud on. Lihtsalt - armusuhted ja seks röövivad tema olemusest päris märgatava tüki. Ja siis ei ole ta enam nii põnev. Sest siis on ta inimlik, inimene nagu iga teine. Ja siis ta võib juba olla ükskõik kes - kas või Harrison Green.

Teiseks:

Jätkuvalt on riiuli peal The Omen Trilogy. Seda tahaks näha. Ning samuti tekkis ootamatu huvi Martin Scorsese filmide vastu. Neid tahaks näha.. kas või 25% koguhulgast. Ühel õhtul või mitmel õhtul. Keegi tore inimene võiks kuskil.. filmid sebida. Mina võin pakkuda kohta või jooke või sööki vms.

Kolmandaks:

Olen ajutiselt tagasi pöördunud ilukirjanduse juurde. Ette jäi raamat "Mees, kes teadis ussisõnu". Autoriks Andrus Kivirähk. Lugemine sujub. Aegamisi. Sest mida peatükk edasi, seda enam ma naudin seda, mida Kivirähk mulle kui lugejale ette söödab.

Neljandaks:

Ma ootan ilusat sooja kevadet.

Lõhe kahe maailma vahel

Lõhe nn vana ja uue Euroopa vahel on ju siiski olemas. Kuidas seda ületada?

Me oleme olnud Euroopa Liidus väga vähe aega, et raudse eesriide pärandist üle saada. Winston Churchill on öelnud tabavalt – see oli tõesti eesriie. See ei takistanud üksnes reisimist, see oli eesriie kahe erineva poliitilise süsteemi ja ideoloogia vahel. See oli eesriie ka inimliku ja kultuurilise suhtlemise mõttes.

Asjaolul, et inimesed mõnel pool Lääne-Euroopas teavad äärmiselt vähe näiteks Eesti ja Läti kohta, on paraku ka teine pool. Ma võin leida teile hõlpsalt lätlasi, kes teavad äärmiselt vähe Prantsusmaa, Suurbritannia, Belgia jt Euroopa riikide ajaloo üksikasjade kohta.

Nii et me ei peaks jälle langema stereotüüpidesse. Kui märkame kedagi kuskil maal midagi võhiklikku väitmas Ida-Euroopa kohta, võin ma oma kurvastuseks leida samalaadseid avaldusi mõnest Läti ajalehest, mis minu arvates näitab võrdväärset võhiklikkust võõraste kultuuride suhtes.

Meil on üksteiselt Euroopas väga palju õppida – meie ajaloo, meie kultuuri, ka selle kohta, kuidas igal maal on ajalooliste ja geograafiliste tingimuste tõttu kujunenud välja oma mõtteviis.

Ma ei pea kasulikuks keskenduda mõnele negatiivsele avaldusele ning selle peale solvuda. Ma ei arva, et see midagi muudaks.

Oma kogemusest võin öelda: kui tahta, et teised inimesed saaksid su jutust aru, pole paremat viisi kui näidata, et sa oled nendest huvitatud. Et sa saad neist aru.

Ma arvan, et uued maad Ida-Euroopas ei tea piisavalt Euroopa Liidu ajaloost, sealsetest vaidlustest ja erimeelsustest ega sellest, kuidas neid on lahendatud. Me lihtsustame ka ise liialt ja seega teevad pattu mõlemad pooled.

Lahendus on õppimine, kuid see nõuab muidugi vaimset pingutust ja aega. Ent ma näen seda protsessi väga positiivsena – me rikastame üksteist, selle asemel et solvuda.

Peame vaatama asju positiivselt: mis meil on ühist, mida saame üksteiselt õppida; ei tohi näha üksteises vaenlast. See viimane on eelarvamuste ja konflikti allikas. Psühholoogina näen selles väga ohtlikku suundumust.

Vike-Freiberga, Vaira. Vaira Vike-Freiberga: Venemaa musklid ja Euroopa surmatung / interv. Erkki Bahovski // Postimees, 10. märts 2007

***

1) Milline pettumus. Viskasin eile õhtul ristsõnad nurka ja panin raamatu käest, et vaadata vana head sarja. Kõik algas kenasti.. suht kena mees asjatoimetusi tegemas, aga mida aeg edasi, seda kahtlasemaks asi läks, sest mitte midagi erilist ei juhtunud. Kui see välja arvata, et tüüp rääkis kummitusega. Ja siis selgus tõde, et neljapäeva õhtuti enam Dr. House'i polegi. Nüüd on selle asemel Päästjad. :(
Aga jäin edasi vaatama ning see asi on oma värdjalikul moel isegi päris muhe..

2) Kui Postimees Online'is oleksid ainult EPL'i uudised, oleks tegemist päris kvaliteetse asjaga. Praegune variant on juba LIIGA kollane.

mõtlen, järelikult olen olemas

Kevadmasendus - peaaegu iga-aastane koll, kes märtsi tulekuga end voodi alt välja veab ja kummitama hakkab. Mõned peletavad seda eemale tööaja pikendamisega, mõni meelelahutusega, mõni aga vana tõdemusega, et kraadine vesi on kõige parem peletaja.
Mina hakkasin raamatuid lugema. Mitte palju, aga iga päev natuke, et maitse-elamus saaks ikka parem kui lihtsalt niisama teksti sisse ahmides. Vaadanud nõukogude ajalugu laiema pilguga, jälgides silmanurgast maailmas toimuvat. Koos sellega on tekkinud aga uus mure...
Ma vajaksin mentorit.. erudeeritud inimest, kes oskab maailma hinnata nii ratsionaalselt kui emotsionaalselt, kes ei kritiseeriks teiste mõtteid, vaid pigem suunaks mõtlema veelgi avatumalt. Aga tore fakt on see, et suure tõenäosusega otsin ma olematut olendit. Ja nii lepin jätkuvalt tarkade onude kirjutatud mõtetega ning üritan ise miskit asjalikku kokku mõelda.

Aga siiski tahaks istuda maailma äärel, kõlgutada jalgu ning arutada selle üle, miks maailma asjad on just nii nagu nad on. See oleks hea..

Absurdi impeerium

Teel Tartusse sain ühele poole ka Lauri Vahtre raamatuga "Absurdi impeerium".
Tegemist on ühelt poolt muigama, isegi naerma paneva raamatuga, kuid teisest küljest on sellel "naljal" alati lisaks kibe tõdemus, et tegelikult ka pidid inimesed elama sellistes kõrvaltvaadatuna ajuvabades tingimustes.
Kui maailmas levib ütlus, et "naer on terviseks", siis veel nt 25 aastat tagasi võis mõtlematu nali olla vägagi ebatervislik ning parimal juhul rikkuda ainult karjäärivõimalused.

Raamatu lõpus põhjendab Vahtre ka, miks ta selle raamatu kirjutas:
"Kui juba heategevust käsitletakse "valitseva klassi" saatanliku nipina, kuidas "töörahvast" aina rohkem ekspluateerida, ja selline seisukoht leiab avalikku tunnustust, siis on ühiskond raskelt haige.
Kui selliste inimeste, selliste mõtete ja selliste tungide hulk saavutab kriitilise piiri, astutakse viimane samm ja asutakse rahvast jagama rahvaks ja rahvavaenlasteks. Käivitub koletu ahelreaktsioon, mille lõpp terendab mitme inimpõlve kaugusel, vahepeal aga lainetab vereookean. Ning sel hetkel pole muud öelda kui et absurdse vastu on jumaladki väetid.
See raamat on kirjutatud lootuses natukenegi kaasa aidata, et seda hetke kunagi ei saabuks" [lk. 207-208].

Raamat on ülevaatlik ning kajastab mitte ainult eestlaste, vaid ka venelaste endi kannatusi nõukogude võimu all. Sest oleks täiesti ülekohtune arvata nagu oleks vene tavakodanik ise soovinud endale sellist saatust. Tsaari kukutamine oli küll üsna hea idee, aga sellele järgnenud koledused ning süstemaatiline ajupesu on siiski katastroofiline.

Ma ise olen sündinud nõukogude aja lõpus ning sisuliselt mul puuduvad mälestused sellest ajast. Kuid tolleaegse eluolu kohta lugemine aitas mõista kui palju ja mil viisil on need tingimused mõjutanud mu vanavanemaid, mu vanemaid ning nende kaudu ka mind.


Lauri Vahtre on teksti kirjutanud väga ladusas ja kergesti loetavas vormis. Naljad vahelduvad tõsiste ja mõtlemapanevate faktidega, mis annab loetule ka sügavama tähenduse. Lisaks teistele allikatele on autor teksti kirjutanud ka oma kokkupuuteid tolleaegsete absurdsustega, mis minu arvates toob teksti sisu lugejale lähemale. Selles mõttes, et autor ei ole pelgalt pealtvaataja või ainult paberites tuhnija, vaid ta on ise ka olnud nende sündmuste ja selle ajajärgu sees, millest kirjutab.

Lõpetuseks katkend raamatust. Juttu on reisimisvõimalustest, milleks nö tavakodanikule oli hea õnne korral võimalus sõita turismigrupi koosseisus välismaale. Kuidas siis välismaale sõideti:
"Enamik turismigruppe läks teele Moskvast, sest enamik N Liitu välismaailmaga ühendavaid lennu- ja raudteeliine lähtus just sealt. Ka mina olen sõitnud Tallinnast rongiga Londonisse läbi Moskva. Kui suvatsete heita pilgu kaardile, siis mõistate, miks ma selle tõsiasja absurdi lahtrisse liigitan. Võimalik, et ka moldaavlane pidi Türgisse või Vadivostoki elanik Jaapanisse sõitma ikka Moskva kaudu." [lk. 72]

PS! Soovitan lugeda. Kas või õhtuti enne magamaminekut.

6,5 tundi rongisõitu

Reede õhtul tuli Aivar mõttele, et miks mitte ära käia Tartus. Et kuna tänu soomlastele ja kahtlemata eestlaste endi huvile ja osavõtlikkusele on Vanasse Anatoomikuni üles pandud anatoomiliste vahakujude kollektsioon Panoptikon. Samas oleks vahelduseks näha, mis Tartus on juhtunud vms. Ja juhtus see, et olin vähem kui 5 minutiga nõus, ainsaks "tingimuseks" esitasin, et tahaks rongiga sõita. Nii ka läks.

Hommikuti on siiski meeletult raske kell 5 silmad lahti teha ja tegudele asuda (asjatundmatutele: rong väljus 6:12), aga kui õhtul vajalik ära teha, siis on täitsa, ütleme, talutav.
Lootsin juba, et saan päris esimese hommikuse trolliga Balti jaama poole sõita, kuid suutsin sellest mõnusalt maha jääda ning lõpuks valisin ikkagi takso.

Kuna rong sõidab Tartusse sama kaua kui Viljandisse polnud need 3 tundi sõitu probleemiks. Pigem oli mure, et ikka õiges peatuses maha saaksime :) Põlenud jaamahoone ning suure osa reisjate ettevalmistus mahaminekuks olid head märgid.

Jaamahoone ees reisitabelit uurides (18:08 väljuva rongiga sõitsime tagasi) veendusime, et vähemalt hetkel on Tartu raudteejaam üsna jube koht. Loodetavasti suvel läheb paremaks.

Linna poole liikudes avastasime, et tegelikult ei tunne kumbki meist eriti hästi linna. Nojah, ega seal tegelikult muud vaja teada ei olegi, et Pepleri ja Kuperjanovi tänavat mööda minnes saab raudteejaama. "Kolasime" veidi tagahoovides ning seejärel hakkasime otsima hommikukohviks mõnd õdusat paika. Esimesena tuli meelde muidugi mäkkdoonalds, aga see langes iseenesest ära. Kui meid poleks tänaval märganud Erki, oleksimegi vist sobivat kohta otsima jäänud. Meid juhatati Werner Cafesse. Mõnus.

Misedasi?

Kaubamaja. Käisime kiirelt läbi ja õue tagasi. Väike jalutuskäik Toomemäel. Panoptikon. Hiina restoran. Eesti Rahva Muuseum. Rong. Balti jaam. Kodu.

KKK

Mis on Panoptikon?

Tegemist on maailmakuulsa anatoomiliste vahakujude kollektsiooniga 19. sajandist, mille autoriteks on saksa skulptorid Rudolf Pohl ja Emil Kotschi. Nad tegid vahast mudeleid inimkeha osadest ja neid tabanud haigustest. Vahakujude loomisel olid abiks mitmed tolle aja mainekad teadlased: Robert Koch, Paul Ehrlich, Albert Neisser, Friedrich von Esmarch ja Karl Ernst von Baer.
Teise maailmasõja ajal läks kollektsioon kaduma, kuid täna kahele soome kunstnikule (Wäinö Hamari ja Esa Karttunen), kes võtsid kollektsiooni leidmise endale südameasjaks, leiti 1981. aastal pärast enam kui kümme aastat kestnud süstemaatilisi otsinguid Panoptikon ühest Kesk-Euroopas asuvast keldrist üles.
[allikana kasut. näituse kataloogi]

Kus seda näha saab?

Kuni 9. aprillini on Panoptikon Tartu Vanas Anatoomikumis (Lossi 38) kõigile vaatamiseks avatud T-P 11-19.

Mis seal näha saab?

Kokku on näitusel üleval 161 eksponaati. Toon mõned näiteks: kopsugangreen; alkohooliku magu; vasektoomia; 24 päeva vanune loode; süüfilis silmas; granaadikillu poolt purustatud põlvekeder; nurgaarsti poolt läbi viidud abort jne. Kohati on tegemist üsnagi võika vaatepildiga.

"Kunst on tulevikuga laetud relv" Mañas

Väga kaua ei olegi möödunud ajast, mil sama pealkirja kasutasin. Kuid nüüd tuleb sellesse suhtuda veidi irooniliselt ning pilk lääne asemel itta suunata.

Inspireerituna 28. veebruari Pealtnägija saatest tegelesin veidi kultuuriga ning otsisin üles Tauno Kangro Vene-variandi. Ja siin ta on.. lubage esitleda - Zurab Tsereteli.

Rohkem vist ei ütlekski midagi. Vaadake ise.. LINK :)