Sügise eripära

'Sleep' by Dave Martinidez

Koguaeg on uni :o)

Jumal minu sees

Ma ei ole usklik inimene, kuigi olen kristlikus kultuuriruumis üles kasvanud. Kohati on see tekitanud ka teatavaid vastuolusid iseenda ja ümbritseva vahel. Ning vahel olen hakanud uskuma, et usun Jumalat. Kõik viib lõpuks siis ikkagi selleni, et ma tõepoolest usun Jumalat, ainult see Jumal on teistmoodi kui Jumal luteri- või islamiusus.

Kõige paremini on, minu arvates, oma jumalaotsingutest kõnelnud E. M. Remarque'i tegelaskuju Schwarz raamatust "Lissaboni öö". Ma võiksin neid ridu korrata ja korrata, kuigi tegelikkuses meenuvad nad mulle vaid siis kui lühikese perioodi jooksul palju Jumalast räägitakse.

"Kas leidsite jumala?" küsisin ma. See oli toores küsimus, aga ta oli mulle korraga nii tähtis, et ma ta siiski esitasin.
"Nägu peeglis," vastas Schwarz.
"Kelle nägu?"
"Ta on alati seesama. Kas te tunnete siis omaenda nägu? Seda, millega te sündisite?"
Vaatasin talle rabatult otsa. Ta oli sama väljendit kord juba tarvitanud. "Nägu peeglis," kordas ta. "Ja nägu, mis üle teie õla vaatab, ja tagapool jällegi teine, - selle lõputus kordumises. "Ei, ma ei leidnud jumalat. Ja mis me temaga ka peale hakkaksime, kui me ta leiaksime? Siis me ei oleks enam inimesed, kui me seda suudaksime. Otsida - see on midagi muud."

Alati kui end trolliakende korduvusse vaatama jään või pilk vaateaknale langeb, jään sellele mõtlema. Võib-olla on Jumal minu enese sees ning lõputu tühjus silmamustas tema pelgupaik.

Jumal on lootus, kelle poole pöördun siis, kui enam mitte kuskilt pole tunde järgi kinni haarata. Iga sõna, mis pöördumisel lausutakse, tekitab lootuse, annab jõudu. Ning võib-olla muudavad ka sündmuste kulgu.

Ilusad asjad, ilusad inimesed

Ostsin endale mp3-mängija. Juhuslikult. Hoopis teiste soovitud asjade asemel. Üks tüdruk ja naine rääkisid enne sellest trollis ning kuna ma niikuinii ei leidnud keskustest seda, mida vaja, siis ostsin endale uue jubina. Rahul. Ostmisega vähemalt. Müüja oli informatiivne ja seletas pikalt ja põhjalikult. Vahva!

Ja siis kohtasin järgmist oohhhooo-efekti. Viru tänava mäkkdoonaldsis. Jah. Sõime seal burgerit ja friikartuleid. Laua taha minnes selgus, et on ainult 1 tool. Aga siis ulatas kõrvallauas istunud tütarlaps mulle oma tooli. See oli nii lahke temast. Väga armas.

Aga õues on külm. Veel 20 minutit pärast tuppa jõudmist annab jahedus kehas endas märku. Kuum teetass kätte ja teki alla. Muud pole ju praegusel ajal teha. Ainult soojust võib veel jagada.

E-hääletamine

E-Riigi Akadeemia koostöös Euroopa Nõukogu, Vabariigi Valimiskomisjoni ja Välisministeeriumiga konverentsi "e-hääletamine ja valimised infoühiskonnas". Konverentsi eesmärgiks on tutvustada avalikkusele Euroopa Nõukogu toetusel valminud Eesti e–hääletamise uuringu tulemusi ja analüüsida neid uusi õiguslikke ja praktilisi probleeme, mis uue hääletusviisiga kaasnevad. Konverentsile on kutsutud esinema selle valdkonna parimad rahvusvahelised eksperdid. [www.ega.ee]

Nüüd siis ka mõned minupoolsed tillukesed kommentaarid.
Kõlama jäi Ivar Tallo esitatud mõte, et ühiskonnana oleme palju vähem informeeritud, kui arvame. Yes, indeed. Aga kelle probleem see on? Kohati jäi esinejatest mulje, et e-hääletamise süsteem on loodud ja nüüd peaksid inimesed seda ka kasutama (I. Tallo tõi võrdluseks e-tuludeklaratsiooni). Ma päris samal seisukohal ei ole. Kuigi ühel-kahel osal ühiskonnast on süsteemiga tutvumine kiirem ja valutum kui teistel ning seega õpitakse seda kasutama lühikese ajavahemiku vältel, siis teistel osadel (just vanemaealistel) kulub õppimiseks kauem aega. Kes õpetab? Internetist saadavad juhised vist.

Ja nagu mainis Ülle Madise, siis on e-hääletamine suunatud neile kahele grupile, kes pigem hääletaksid Internetis või teeksid seda kindlasti. Põhimõttelisi mitte-valijaid saab minna püüdma alles siis kui nad üldse soovivad kellelegi oma häält anda (mis juhtub kunagi määramatus tulevikus).

Teine mure oli valimiste vaatlemisega, mis kinnitab hääletamise õiguslikkust ja turvalisust jms. Jonathan Stonestreet'i esinemisest jäi samuti kõlama üks tilluke mõte-küsimus. E-hääletamine peaks ju olema sama turvaline ja usaldusväärne kui valimisjaoskondades. Aga mis saab siis kui süsteem ütleb üles?

Eestis 2005. aastal toimunud valimistel kasutas e-hääletamist 9317 inimest (1,8% kõikidest hääletajatest), kusjuures nende häälte hulgas oli 364 muudetud(!) häält. Viimast fakti ma ei kommenteerigi.

Aga üldiselt on tore, et selline võimalus on loodud ja seda tahetakse kasutada. Veel toredam kui süsteemi arendataks ning rahvusvahelisel tasandil veidi ka ühtlustataks (annaks võrdlusvõimaluse).

Hea

Kõik on hea, mis enda tehtud. Või siis vähemalt peaks olema. Enesetunne võiks olla.

Nüüd sain valmis. Väga hea tunne on. Ja ma olen siiralt tänulik kõigile neile, kes julgustasid ja inspireerisid ja motiveerisid ja muidu mõjutasid. Veel enam neile, kes abistasid. Piret näiteks oli täitsa juhendaja eest. Ja Henri, kes ühel õhtul ootamatult inspireeris. Ja Alo, kes innustas. Ja Sirli ja Mari-Liis, kes oma tööd abimaterjaliks saatsid. Ja Raul, kes veidi ideid andis. Ja tööandja, võimaldades mul koolitööga tegeleda. Ja Aivar, kes oli töö kirjutamise ajal lüli sotsiaalsesse maailma. Ja isa, kellele on pühendatud töö valmimine.
Kollased õhupallid. Emotsioon pildis.

mõtle-pealkiri-ise-välja

Vahelduseks Internetis surfates leidsin sellise sissekande.
Et siis.. spämm e-mailitsi on veel päris okei. :)

Aga seminaritöö on jõudnud.. kokkuvõtteni. Ja et see ilusti valmis saaks lähen nüüd tuttu.
Head päeva!

As we already know

Lihtsad ja häbelikud armumised, armujad... Nii südantsoojendav vaatepilt. Kahju vaid, et see nii lühikest aega püsib.

Ralph

Kirjalike tööde jms on vähemalt minu puhul küll nii, et kui midagi öelda pole, siis teksti ka eriti ei tule. Aga kui juba hakkab tekkima mõte ning sellele vormub ümber oma arvamus, siis võib korraga üsna palju kirjutada. Nii ka seminaritööga. Laupäeval logelesin üsna niisama, veidi korrigeerisin ainult nimestikku (jätkasin pühapäeva hommikul). Õhtul, pärast klassikalise Ärapanija vaatamist hakkas mõttelõng jooksma ning hoobilt ilmus ekraanile kaks lehekülge teksti. Areng missugune.

See-eest öö vastu pühapäeva oli natuke televisiooniline. Arvuti ees ei suutnud enam olla, aga und ka polnud. Raamatuid olen viimasel ajal vältinud (neile saab pühenduda siis kui SEE asi valmis saab). Klõpsisin kanaleid kuni sattusin nägema Ralph Fiennes'i filmis Spider.

Fiennes on minu jaoks väga keeruline näitleja.
Ühest küljest ma tunnistan, et ta on VÄGA hea näitleja, teisest küljest ei meeldi ta mulle. Põhjus on ehk asjaolus, et ta tõepoolest suudab nii hästi rolli sisse elada, et mõjub tõetruult isikutena, kes on mulle pigem ebameeldivad.

Kuigi ta on võimeline mängima ka säravaid isiksusi, sobivad talle perfektselt endassetõmbunud 'mees hullumajast'-tüübid. Nende tegelaskujudega on vaatajal kaks võimalust: a) nö libiseb tegelasest üle leppides tema olemasoluga filmis; b) üritab keskenduda ning mõista tegelaskuju positsiooni filmi sündmustikus, tema olemust, käitumise võimalikke põhjuseid.
Vaadatud filmi tagline kirjeldab selliseid karaktereid kõige paremini:
The only thing worse than losing your mind... is finding it again.

Kusjuures filmid, milles teda kohtab, on saanud imdb.com kasutajatelt keskpäraselt häid hindeid (5-8). Hea tulemus võrreldes nende näitlejatega, kellel 2 filmi on hinnatud nt. hindega 8 ja ülejäänud 30 filmi pole 10-palli skaalal kaugemale kui 4 jõudnud. :)

Nõrkus

Nõrkustega on nii ja naa. Mõnikord sobib neid tunnistada, teinekord mitte.
Eile kehtis esimene variant.
Nimelt ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ning vaatamata jätta Danny Boyle'i lavastatud filmi 28 Days Later. Niiviisi käitumine oleks väikestviisi patt olnud :)

Esimest korda nägin filmi loetud aastad tagasi kui Vincentiga kinomaratoni tegime. Juba siis jättis see mulle kustumatu mulje. Heli, spets operaatoritöö, vahelduvad õhustikud. Veidike horror, aga ainult pimedas või kinosaalis. Vaataks veel. Ja nüüd oli juba parem vaadata, sest Selena osatäitja tuli tuttav ette (mängis ta ju ka filmis Miami Vice).
Üks teema, mida film käsitleb - inimeste kadumine (hävimine/suremine jne) - on ka varem praktiseeritud. Esimesena tuleb kahtlemata meelde noortesari The Tribe, millega mõnda aega tagasi ka kohalikke noori õnnistati.

Kuid mind panid mõtlema hoopis apsud, mida filmis nägin. Näiteks:
Factual errors: The fighter jet in the end is supposed to belong to Finnish Air Forces. However, it has Danish markings, not Finnish. Et.. miks soomlased ellu jäid?
Continuity: When they are leaving London they stop off at the super market for food, when inside the store it is clearly illuminated by artificial lighting although there is meant to be no power in the city then when they leave there is a shot from outside which shows the shop in complete darkness. Kes filmi tegijatest vastutab selle eest?

Valed valikud

Mõnikord juhtub nii, et mõnedes asjades panen täielikult puusse. Instinktiivselt. Ja siis raiun ühte kohta oma miljon aastat.
Näide ühest päevast: 1) valin sissemagamise; 2) valin trolli ja bussi vahel bussi (16) - st, terve tee on üks suur venimine; 3) valin söögiks maitsetu supi; 4) poes ei valigi seda, mille pärast sinna läksin :p
Tagasi hakkab tulema kahtlus eriala valikus. 3 aastat tagasi tundus infoteadus olevat päris huvitav ja perspektiivikas ala. Ongi. Aga inimesed, kes seda põhiliselt õpetavad, on päris igavad ja perspektiivitud. See teeb murelikuks.
Oma juhendajat ei olegi. Panen ta nime küll paberile. Enam-vähem nagu vastuteenena, et ta kunagi mu oma ainest läbi lasi. Tunneteta. Ja kui töö läbi läheb, siis ei saa ta väga etteheiteid teha. Et teeks ju nagu iseendale või nii.
Aga mure mul on - kuidas peaks välja nägema korralik nimestik, kas tekst on loogiliselt paigutatud. Juhend ei ütle selles osas midagi.

Aga ühes osas on mul hea meel, et 2003. aastal peda valisin - inimesed. Marit, Sirli, Piret, Pille, Mari-Liis, Liisa...
Ja töökoht. Nii esimene kui teine. Väga head.

Kallistan.

PS! Miks, krt, co-codamol käsimüügist ära võeti? Nüüd anti kaasa Solpadeine'i karp. Kapitalism.

Unenägu

Täna öösel nägin unes filmi Sophie Scholl - Die letzten Tage viimaseid kaadreid. Alates hetkest, mil Sophie ja tema vend Hans ning vist isegi viimase sõber Robert viimast korda suitsetasid. Ehk siis nende viimane kohtumine. Ja siis - giljotiin.

See on igatpidi hea, heroiline, tundeküllane, sisukas, tõsieluline, julm, mõtteid käima lükkav film.
See oli esimene film üle pika aja, mida päris üksi vaatamas käisin. Ning juba poole filmi ajal sain endale seetõttu lubada nutmist. :o)

Sõpruses võib mõnikord näha üksikuid härrasmehi, kes vaikselt ja viisakalt filmi tulevad vaatama. Nad istuvad enamasti tagumistesse ridadesse, mõnikord harva ka ette (sõltuvalt vist prillide/nägemise tugevusest). Mitte kunagi keskele, vaid ikka rohkem ääre poole. Nad istuvad vaikselt ning kogu filmi vältel pole nende nägudes näha tundeliigutust, ainult üks ja seesama huvi uue elamuse ootel. Ja mitte kunagi ei märka ma neid lahkumas...

Sellega seoses on minu jaoks ääretult elegantne filmistseen, kus mees viiekümnendatest aastatest, ülikonnas, jalutab täiesti tühjas laohoones. Vaikus. Kajamas üksikud sammud. Nende vahele padrunite langemine. Vaikus. Pimedus. Tuli pannakse põlema ning üksik valguslaik saadab meest...
Pärast seda pole enam oluline, mis edasi saab.

Tulles tagasi unenäo juurde. See oli ilus...

Diana Ross and The Supremes - Where Did Our Love Go?

I've got this burning, burning
Yearning feelin' inside me
Ooh, deep inside me
And it hurts so bad

You came into my heart
So tenderly
With a burning love
That stings like a bee

---

Üsna lootusetu lugu. Aga natuke ilus ja natuke ...

Mõnikord täiesti suvalisel ajal täiesti suvalises kohas täiesti suvalise inimesega... tekib miski seos ja pudeneb kohe või hetk hiljem. Ja isegi ei tunne teda, tema nime, tema vanust, tema silmade värvi.
Elu läheb edasi ja tulevad uued. Või jäävad need, kes kord juba jäänud.

Siis kui juhe on seminaritööst juba väga puntras...

Don't ask.

Beautiful Minds-A Voyage Into The Brain, Saksa 2005

Mulle aju kui organ ei meeldi. Antipaatia sai alguse kunagi varasemas nooruses (nagu enamike sedalaadi nähtustega). Bioloogiatunnis oli aju õppimine täielik piin. Ka nüüd on enamasti süda pahaks läinud kui väga kaua pean seda ülimalt olulist organit vaatama.
Aga täna oli väike erand. Mõned hetked, mil pealkirjas toodud filmis aju näidati olid täitsa okei. Ning teema iseenesest väga põnev. Nimelt:

"21. sajandil on teadlased hakanud uurima inimaju mõtlemisprotsessi. On suur ime, et see isevärki asi meie peas üldse töötab. Kuid mõned imed tulevad ilmsiks alles siis, kui midagi läheb viltu. Maailmas on üks rühm inimesi, kes ilmutavad hämmastavaid, peaaegu üleinimlikke võimeid. Ühed neist on autistid - nad jäävad argitoimetustega hätta, kuid suudavad opereerida meeletult suurte arvudega või hakata üleöö klaverit mängima." (ETV)

Tõepoolest on hämmastav näha, kuidas keegi võtab ruutjuuri lihtsalt meelelahutuseks (mina teen sama näiteks ristsõnadega) või igavledes korrutab omavahel algarve.
Äge! On kaks meest, kelle aju on sõna-otseses mõttes kõvaketas, kuhu fakte jäädvustatakse ning erilisem veel seegi, et nad suudavad jäädvustatut ka leida (võrdluseks Interneti otsimootor). Üks neist teab kõike jalgpallis toimunud mängude kohta - kes lõi, palju oli seis, millal toimus, kus jne. Teine härrasmees on tuntust kogunud kui inspiratsiooniallikas filmile Rain Man (1988). Ta suudab korraga lugeda kahte lehekülge ning samal ajal loetut ka meelde jätta. Nii, et kui hiljem küsida, oskab ta hetkega vastata. Samuti on ta osav kuupäevades orienteerumises. Sünniaja järgi oskab öelda, mis nädalapäev see oli, milline on sel aastal ning aastal ... (täida lünk).

Nad on ju geeniused! Ja geeniused ei pea alati olema hullud. Mõned on ka autistid.
Aga ma kujutan ette, et veel 200 aastat tagasi oleks neid tsirkuses rahvale näidatud. Sama suhtumist võis tegelikult kohata ühe "kõndiva entsüklopeedia" lapsepõlves, kui arst teatas lapsevanematele, et nende laps on taandareng ning parem oleks ta kohe kuskile "unustada". Hea, et nii ei läinud.

Ja nagu ikka sattusin seda dokumentaali vaatama juhuslikult :o)

Tudengiasjad

Hehee. Ma olen ka tudeng. Ja saan palka. Aga selle vahega, et ise teenin. Alates teise semestri lõpust. Ja suvel on vahva tööl käia. Saab raha jms. Aga talvel ja sessi ajal on natuke keerulisem. Muidugi planeerimise küsimus ka. Siiski on nii, et kõik kipub vägisi (osalt laiskusest, osalt ajapuudusest) viimasele hetkele jääma.

Ma ei leia, et tudengipalk oleks ääretult paha idee. Sugugi mitte. Ainult et.. tegelikult võiks selle asemel ümber vaadata õppetoetuste jaotuse määrad ning ära kaotada õuduse nimega lävendipõhine vastuvõtt. Ma ei leia selle väite paikapidavust, mille kohaselt peaksid kooli lõpetanud gümnasistid NII palju pingutama kui tuleks ka sisseastumiseksameid teha. So what? Ärgu mingu, ärgu tehku. Eksamite toimumine algkooli astumisel, gümnaasiumisse minekul ning ka kõrgkooli kandideerimisel on valiku printsiip - kes kaotab, jääb välja. Kuidas said inimesed hakkama 10 aastat tagasi?

Samas jälle on tasulise kõrghariduse propageerimine pigem sümptomite leevendamine kui probleemi lahendamine. Riiklikult tasustatud kõrgharidus näitab riigi positiivset suhtumist sellesse. Kutseharidusega on juba algust tehtud.

Üldse võiks hariduse ja sotsiaalsete asjadega natuke rohkem tegeleda. Mäletatavasti oli haridus üks olulisemaid valdkondi, mida hakati pärast riigi okupeerimist ümber suunama. Miks küll? ;o)

Ürgsetest asjadest

Neljapäeva õhtu. 19:00. Tallinna kesklinn. Saal. Tuled kustuvad.

Pärast inimeste jutuvada lõppemist astub lavale Jan Uuspõld.
"Ürgmees". Ameerika wärk Eesti oludes. Sisust on meedias vist juba piisavalt kirjutatud. Aga igaks juhuks väike viide.

Etenduse lõppemise järel trolliga koju sõites leidsime Anni ja Eskoga, et selles tükis oli meid kõiki. Nii sõnades kui tegudes. Ja see oleks juba endale valetamine kui jätaksime tunnistamata, et teatud situatsioonides käitume sarnaselt sellega, mida meile näidati. Et siis kuidas?
Kõigepealt jäi mulle meelde näitleja esitus tülidest mehe ja naise vahel. Mehed võivad tülitseda, aga nii, et pärast lühiajalist mölisemist on kõik jälle korras ja elu kulgeb edasi. Naised eelistavad aga asju arutada. Naised tahavad tunnetest rääkida (hästi palju, korraga ja kaua). Ja nii sünnibki vaidluse korral üks "sassiläinud lõngakera" (olukord, millest nagu polekski väljapääsu). Mida siis tuleks teha? Leppimine on üks võimalus. Mehed on naistest erinevad. Lahenduseks on siiski vist kujunenud kas asjade lahtiseletamine võimalikult emotsioonitult või mõlema osapoole tagasitõmbumine. Kuigi võiks ju mõnikord ka kuulata.
Teine säravam koht oli meeste ja naiste energia saamise/kogumise viisid. Meeste puhul toimib ajalehe lugemine, samal ajal kui naistele on abiks rääkimine. Kuidas sellist olukorda lahendada? Ehk peaksid mehed 'õpetama' naisi lehti lugema ning naised mehi hiljem loetu üle arutlema.
Need olid vaid kaks killukest tohutust hulgast elutruudest aspektidest. Inimesed said naerda ning nautida näitleja meisterlikkust. Jan Uuspõld oli super!
Minu arvates teeb selle näitetüki menukaks just võimalus näha iseendid läbi huumoriprisma. Ning kui tõesti ei ole võimalik tõdeda, et "näe, ma teen ju ka nii", siis võib muheledes mõelda mõnele tuttavale, kes nii käitub.

...

Keset sõiduteed oli verejälg läbisegi mootoriõliga, mis pärast traagilist sündmust oli jäänud koristamata. Teepervel lebasid 3 närbunud nelki ja kustunud küünal.
Autod sõitsid oma hallis tuimuses neist mööda ning vaid üksikud juhid heitsid kiire pilgu, et veenduda - nonäed, jälle juhtus. Rohkemaks pole lihtsalt mahti.
Need, kes SEL hetkel olid kohapeal olnud, toimuvat ise näinud.. need olid juba mujal, püüdes vabaneda painavast vaatepildist.

Teedel toimuv on võitlusväli. Paralleel sõjaga on olemas - kellelgi pole võimalust oma elu üle otsustada. Piisab vaid sekunditest, väikesest valest liigutusest ning vallandub ahelreaktsioon. Väga hea kui see päädib vaid kerge müksuga, veel parem kui midagi ei juhtu. Mõnikord siiski juhtub ja mõnikord pole ka pääsenuid. Nagu pole ka kunagi võitjaid.

Foto: Marek Pihlak

Pseudoprobleem

Ikka närib küll kui inimesed mind teavad, aga mulle ei ütle nende nägu ega nimi midagi :p

---

27. oktoobriks registreerisin end konverentsile "e-hääletamine ja valimised infoühiskonnas"
7 tundi keeleõpet :o)

Jeremy

Sattudes juhuslikult taas pilku heitma lühisarjale "Brideshead Revisited" jäin lummatult vaatama suurepärast Jeremy Irons'i. Ohhhhhhh.. ta on võrrratu!

Filmid

Viimased filmielamused on püsinud jätkuvalt enam-vähem tõusuharjal.

Hollywood Ending on Woody Alleni 2002 aasta film, milles ta "üllatuslikult" jälle peaosas mängib. Tuleb tunnistada, et seekord puutusin ma selle meistriteosega kokku pigem kuuldemängu vormis, kuna visuaalne tähelepanu oli mujale suunatud.

"Filmimaailma paigutuv komöödia oma parimaid päevi näinud rezhissöörist, kes kaotab oma nägemise just enne suurepärase tööpakkumise saamist." [telekavast] Just seda see oli. Komöödia oli muidugi õnneks armsalt tajutav.
Mulle meeldivadki siiski need filmid, mida vaadates saab kas mõnusalt muiata või diivanil kergelt muheleda, mitte ei pea oma seedeelundkonda välja lõkerdama. Samas ei meeldi mulle Woody Alleni sarnase ülesehitusega filmid (tõsi, pole küll kõiki näinud). Enamasti keskendutakse ikka mehe ja naise suhetesse, kusjuures juhtivaks pooleks on naine. Woody on lühem pool. :o)
imdb.com annab user rating'u 6,2/10. Arvan sama.

Der Untergang on ajalooline draama.Filmi sündmustik keskendub 1945. aasta aprillikuu sündmustele, mis toimuvad füüreri ülisalajases Berliini punkris. Tegevustikku näidatakse Adolf Hitleri erasekretäri Trudl Junge pilgu läbi (suures osas ongi tegemist tegelikkuses juhtunuga, sest filmi aluseks on Junge enda mälestused). Palju on kiidetud filmis peaosa (Hitler) mänginud Bruno Ganz'i. Tõsi. Ta mõjub ääretult usaldusväärse ja tõelisena. Kuid minu lemmiktegelaseks selles filmis oli hoopis sirge seljaga Magda Goebbels (Corinna Harfouch).Kahju vaid, et filmi öösel näidati ning et ETV liigitas selle menufilmide sekka. Väärtfilm oleks vist arvates parem sõna.
imdb.com user rating on 8,5. Päris kobe :o)

The Butterfly Effect 2 on jällegi üsna nõrk film. See on järjefilmide paratamatu saatus. Esimesele eufooriale järgneb alati langus. Tegemist ei ole iseenesest mittevaadatava filmiga, kuid üldmulje jätab külmaks. Meeldis ainult mälestus esimesest Liblikaefekti filmist.

Aga tegelikult võiks hoopis teatrisse minna. Või näiteks oma suitsidaalse seminaritöö valmis kirjutada.

Küsimus

Mitu korda tuleb gruppi pildistada, et kellelgi ei jääks fotol silmad kinni?

Täiendus:

See küsimus jäi meelde Postimehe veebil ilmunud uudisest, millest esmakordselt kuulsin hoopis raadio vahendusel..

Liba-Nobeli saab ka uurimus haisvatest jalgadest (06.10.2006 18:49)

Esimese inimesena kuul (Pervõje na Lune, Venemaa 2005)

Täiesti müstika kuidas ma võin huvitavate asjade otsa 'komistada'. Siit ka pime uskumus, et head asjad tulevad ise su juurde. Like Jimi or Como agua... Kolmapäeva õhtul pärast väikest õdusat istumist linnas trollitasin koju. Väikesed 'kohustuslikud' telefonikõned ja dushi alla. Ning enne tuttuminekut kohustuslik (hea sõna!) teleprogramm. TV3 näitas midagi küsimärgiga, Kanal2 näitas ka midagi ebahuvitavalt arusaamatut. Aga ETV oli ikka kauge kaarega üle.
Esiteks nägin miskit tantsivate marslaste stiilis. Pärast seda teatas jõuline mehehääl vene keeles, et kõik ettevalmistused on tehtud (eem, milleks?).
Ja siis näidati juba, kuidas üks mees date'ilt maha võeti ja tehti esimeseks kosmonaudiks (väidetavalt 1930ndate lõpus).
Tekkis juba huvi, et millega siis tegemist... No ja pandigi püsti rakett, mees sisse ja Kuule. Ainult, et sinna ta ei jõudnudki.


"Riigiarhiivides tuhnides teeb üks dokumentaalfilmide tegija suurejoonelise avastuse. Ta toob päevavalgele materjalid, mis tõendavad, et venelased maandusid Kuule ammu enne ameeriklasi. Esimene mehitatud rakett leiutati juba 1928. aastal projekteerija ja inseneri Fjodor Supruni poolt ning viis aastat pärast tema plaani esitlemist Kremlis töötab rohkem kui 1,5 miljonit inimest Supruni ülisalajase projekti kallal. Esimeste “kosmosepilootide” ettevalmistus nõudlikuks missiooniks on pingeline. Ivan, Channaf, Mihhail ja Nadežda treenivad 12 tundi päevas, kuid ainult ühel neist lubatakse Maalt lahkuda. Lavastuslikus libadokumentaalfilmis kasutatakse 1930. aastate stiilis uudisteblokke, mis toovad tagasi näiliselt ehtsad sündmused ajastust, mil Nõukogude Venemaa oli lummatud kollektiivsest unistusest vallutada kosmos."

ETV on hea :o)

Kunst on tulevikuga laetud relv

Just see oli ETV teisipäevaõhtuse mängufilmi November (Noviembre, Hispaania 2003; lavastaja Achero Mañas) lõppu jäetud mõte, mis pidanuks kokku võtma filmi sisu.

Teemaks on Madridi tänavatel tegutsev trupp November, kes koos oma idealistist juhi Alfredoga (Óscar Jaenada) soovib pakkuda rahvale ehedat ja südamest tulnud teatrielamust. Tema kujutlustes ei alga teater aga mitte lava tagant, vaid otse suvaliselt linnaväljakult või rahvarohkelt tänavalt. November hakkab linnarahvale etendama provotseerivaid spektaakleid, et äratada möödakäijais sotsiaalne südametunnistus ja õiglustunne. Nad ei tunnista mingeid piire ja viimaks jõutakse etenduse käigus nii kaugele, et pealtvaatajad segunevad esinejatega ning elu ja teatri vahelt kaovad viimsedki piirid. Filmi on pikitud parajalt ka reaalseid intervjuusid.
Lõpp oli ennustatavalt traagiline, kuid ehk sellest johtuvalt jäi ka tugevamini hinge.

Mulle meeldivad tohutult hispaaniakeelsed filmid ning need, mis kasvõi teleekraani kaudu tuppa jõuavad, on ka sisult enamasti head.
Raag on öelnud, et hea film on see, mis sind päevi endaga kaasas kannab. See film kuulub hetkel sinna kategooriasse, sest ainuüksi üht lõpukaadritest, kus Alfredo trapetsil kiigub ja rahvale sotsiaalseid sõnumeid saadab on piisavalt hea.

Ning nagu ikka minu ja filmide suhe. Enda hinnagul headele satun otsa kogemata. Millegi muu kõrvalt ning esialgu justkui ei tahagi eriti vaadata. Aga tasapisi hakkab film meeldima ning selle sisse minek muutub järjest valutumaks. Kui olla üksnes pealtvaataja.