Lugesin eile raamatupoes Aivarile ette ühe lause Chuck Snyder'i raamatust Mehed nagu nad on. Aga see oli minu üks värskemaid lugemiselamusi üldse viimasel ajal. Raamatud lebavad vaikides riiulil ja ootavad..
Oleks vaid inimesi ka võimalik nii lihtsalt lugeda. Võtad ette ja loed. Aga pole ju üldse mitte nii lihtne. Iga käitumismustri taga on hoopis teised põhjused kui need, mis esimesena ette laotakse ning keegi ei kõnele neist "teistest".

Hall argipäev vajab asendamist päikesepaistelise ja rahuliku hommikuga.

Eile õhtul näitas sõber ETV dokfilmi Sauve qui peut... les poulets (Prantsuse 2006) ehk siis eesti keelde tõlgituna - Päästke tibud.
Filmis oli juttu kanalihast. Nimelt:
Maailmas süüakse iga päev peaaegu 160 000 tonni kanaliha, mistõttu turgudel käib äge võitlus. Suured agrotööstusfirmad tõrjuvad väikepõllumehi ja löögi alla on sattunud üks inimese põhiõigusi - ise endale toitu kasvatada. Arengumaad püüavad ette jõuda traditsioonilistest tootjatest nagu ameeriklased ja eurooplased. Suurtootmisele on kanaliha samasugune kaup nagu rehvid jm., mille arendamisel pööratakse peatähelepanu kasumile. (Postimehe telekavast)

Hetkel polegi minu jaoks eriti oluline filmi teema, kuivõrd üks pisike seik, mis filmi vaatamise ajal silma hakkas (kuigi tunnistan, et üldjoontes on kajastatav teema üpriski valuline - kui juhtud olema väiketalumees, kellel kanalas ainult 2000-3000 kana/tibu).
Aga siis asjast:

Parajasti rääkis üks Tai parlamendi liige sellest, kuidas Tai suurel linnuliha tootjal PC-l (ei mäleta kuidas see lahtikirjutatult on) on parlamendis ja valituses käpp sees ning enamasti eelistatakse seda ettevõtet, samas kui väikeettevõtetel pole lähitulevikus lootustki kanda kinnitada ning kõik on nende jaoks paha-paha kui mehe selja taga teleriekraanil näidati, kuidas Iraagi (endine) suur juht ja liider Saddam Hussein viidi kas kohtu protsessile või sealt ära.
Küllap oli see kokkusattumus.

Ikkagi ei meeldi nii väga haige olla.. kui kurgus on põletavalt valus tunne, neelata ja rääkida ei saa. Palavik üksi oleks muidu päris hea.
Täna hommikul oli enesetunne eriti niru. Kurguvalule oli lisaks tulnud ka väike terav köha, mis pisarad silma tõi. Lootusetu.

Kell 23:17
Olukord pole paremaks läinud. Küll on lisaks köhale tulnud ka nohu (mis on eriti ebameeldiv).
Homme arstile end näitama.

Reede õhtuks tõusis palavik 37,4-ni ning töökaaslaste arvates oleksin võinud kraadimise asemel hoopis kodus olla ja end ravida.

Kuna mul polnud juba aastaid palavikku olnud, siis oli seekord tunne isegi erakordne. Selles mõttes, et taju oli häiritud, ajataju kadunud ning kehast käisid korraga läbi nii kuuma- kui külmalained. Lisaks oli kurgus nn palaviku maitse.
Koju jõudes oli vaatamata tekkinud peavalule hea haige olla - puhkehetk.
Ning kuna ema soovitas nii väikese palavikuga mitte end "ohverdada" ravimitele, siis lürpisin kuuma teed sisse ja vajusin unehõlma, kust ärkasin 2,5 tundi hiljem isa mureliku kõne peale.
Siiski midagi hullu pole. Hommikuks oli palavik kadunud ning alles jäänud vaid kergelt kähisev hääl, mis hooti asendub täieliku häälekaotusega. Loodetavasti suudavad põletikuvastased ravimid siiski varsti leevendust tuua.
Paha on vaid see, et naerda on raske. :o)

Reede õhtu tõi endaga kaasa ka ühe põneva filmi (sattusin sellele pärast isa kõnet kui enam uni mind mõneks ajaks lihtsalt voodisse vedelema jättis) - The Magdalene Sisters (Iiri-Inglise, 2002). Ilus kokkuvõte on Postimehe telekavas:

Margaret langeb sugulase pulmas vägistamise ohvriks. Usaldanud saladuse sõbrale, viiakse ta peagi Magdaleena õdede kloostrisse. Margaret tutvub saatusekaaslastega, kes on lihtsalt flirtinud poistega või väljaspool abielu lapse saanud. Lisaks raskele tööle pesukojas ootavad naisi julmad karistused iga väiksemagi eksimuse korral. Vanemad naised on vastu tahtmist kloostris veetnud enamiku elust ja elukorraldusega kohanenud. Ainsaks pääseteeks eluaegseks kujuneda võivast karistusest on põgenemine. Peter Mullani lavastatud draama tugineb tõestisündinud loole. Kritiseerides teravalt katoliiklikku kasvatust, loob Mullan süngema maailma kui näiteks sama teemat puudutanud Almodovar.

Tegemist on väga jõhkra, sadistliku ja painajaliku filmiga, kus ehedalt näidatakse naiste väärkohtlemist ja alandamist - naiste endi poolt. Millised jubedused võivad nunnad ikka olla.

3 tundi 6 real

Käisime täna Aivariga pangas käenduse taotlust esitamas, et ma saaksin ka endal õppelaenuga käe valgeks. Palju pabereid ja mõned allkirjad.
Nüüd on ühte veel vaja. Kui keegi on vabatahtlik, siis pakkumised on oodatud. Aega kulub 15 minutit ja ongi kõik.

Pärast istusime Bassos ja nautisime kokteile.
Balti jaam (sealt läksin trolli peale) oli nagu ikka. All-linn.

Artiklisoovitus

Tänases EPL's kirjutab Tõnu Lehtla eestlase energiakasutuse madalast efektiivsusest - päris asjalik ja tõele vastav jutt. Kuid jutt jutuks ei jää, vaid vahele on pikitud mõned head mõtted olukorra parandamiseks. Loe ise!

Samal kõrval on Jüri Aarma avalik vastus Toomas Vitsuti halale pronkssõduri kohta. Loe seda ka.

:o)

Eesti diplomaatilistest suhetest

"Ainuke tõeline vajadus, lähtudes meie tänasest välis- ja julgeolekupoliitikast, on hoida Välisministeeriumi ja selle nurga taga oleva saatkonna vaheline sideliin korras, tee talvel lumest puhas ja liivatatud.
Täiesti absurdne on aga kulutada maksumaksjate raha saatkondadele majade ostmiseks ja ülalpidamiseks Jaapanis, Egiptuses, Iisraelis jne. Mis on sinna saadetavate diplomaatide missioon täna aetava välispoliitika valguses?!"

Ubakivi, Roman. Pööre maailmapoliitikas: noorema Bushi asemele on tulemas teine Clinton. - Kesknädal, 22. november 2006, lk. 6.

Oimaivõi?!

ideaalne laupäev

..vedeleda pärastlõunani teki all end välja vabandades külma-niiske-pimeda ilmaga ning seejärel pärast sooja dushi kellelegi toredale külla minna..

Kui nägu või nimi ei meenu

Reede õhtul töölt koju minnes kohtusin trollipeatuses endise ettevõtte-kaaslasega. Otseseid töösuhteid meil küll polnud, aga ettevõtte oli ühine ning see liitis mingil määral. Lisaks osalemine suvepäevadel, kus võistluste ajal olime samas tiimis. Tema tervitas enne ning seejärel tegeles mu aju isiku tuvastamisega (kui ta poleks Baltikat mainunud, siis vist oleksingi arvama jäänud). Tervitasin vastu, ise samal ajal üritades meenutada nime.
Aga tal oli tohutult soe ja positiivne olek ning saime ühiselt arutada "elu pärast Baltikat". Kuni Õismäeni. Ning veel peatusest koju kõndides püüdsin meenutada nime.
Täna hommikul tuli lõpuks meelde.

See juhtum sarnanes filmi Memento peategelase olukorrale, kel oli olematu lühimälu ning iga kord mõnd "tuttavat" nähes oli too isik tema jaoks täiesti võõras ja uus kogemus.
Vaatad inimesele näkku ning hea kui meenub, kus sa oled teda varem näinud, millises olukorras jms. Mõnikord see jääbki saladuseks.

Hea, et nii läks. Mõnikord jäävad inimesed üksteist kõrvalt vaatama, mis on heaks kasvulavaks kõikvõimalikele arvamustele..

Kas sina usaldad arste?

"Ühes Austraalia uurimuses ütlesid arstid, et pesevad käsi 73%-l juhtudest, kuid nende samade arstide tegevust jälgides oli tegelik tulemus vilets 9%."

Mida siis tehti protsendi tõstmiseks? Haiglas andis epidemioloog pärast lõunat igale arstile bakteritassi sooviga võtta arstide peopesalt bakterikülvi. Alused saadeti laborisse ning saadud tulemused olid jahmatavad - "Käed suurte ja koledate bakterikolooniatega."

Haigla juhtkond kasutas juhust ning ühest fotost tehti ekraanisäästja, mida võis kohata haigla kõikides arvutites. Pärast seda tõusis kätepesu hüppeliselt peaaegu 100%-ni ning püsib seal nüüd rõõmsalt.

Levitt, Steven D., Dubner, Stephen. Seebimüük. - Saldo, 2006, nr. 9, lk. 16-17. // Foto mujalt

Vaba hommik

Ja keset pruuni talve, mis on nii lohutu
su naeratus on valge heihoo heihoo...
et meenutada talle õnne, mis tohutu
on aega leida tal veel heihoo heihoo...
Vastu tuleva, mööda lähevad
inimesed ja hetked lähedad
suud soojad ja laulud kõhedad heihoo heihoo..
Dagö - Ma ei tea

Täna hommikul võtsid ahvid mõneks ajaks elektri ära.
Igatahes - istusin parajasti ninapidi arvuti juures ja tippisin kordamisküsimuste vastuseid arvutisse kui vool kadus. Esimene reaktsioon oli nagu ikka, et "krt, et siis leidsid ka aja..." kui meenus, et õhtul koju tulles oli välisuksel silt, kus teatati, et vool on sellel ja sellel ajal ära. Ning mälu järgi oli paberil märgitud aeg isegi pikem kui tegelikult pimedas istusin.
Muidugi tekkis hirm arvuti suhtes, et äkki sai too nüüd tõelise infarkti, aga näe, elab. Kuigi edaspidi peaks siiski enda ja tema turvalisuse huvides ettevaatlikum olema.

Ja veel üks katke hr. Veskimägi raamatust:
"Nüüd, 21. sajandil, ütlevad ühed, et olin parteis, aga midagi ei teinud; teised, et maksin ainult liikmemaksu ja pidin istuma parteikoosolekutel, need olnud väga igavad; kolmandad, kes armastavad ennast kuldseteks kuuekümnendateks kutsuda, ütlevad, et tahtsime asja seestpoolt parandada. Nendelt tahaks viisakalt vastu küsida: "Aga miks te siis ei parandanud?" [...] Kui partei [NLKP, EKP] ise oli kuritegelik organisatsioon, pidid seda olema ka tema liikmed."

Mõttevabadus NLKP moodi

"NLKP põhikiri seletab ilusti ära, miks mõni kongressi või pleenumi reakõneleja, saanud oma sõnavõtule vastulööbi kangema positsiooniga esinejalt, lõppsõnas kiunudes nurka poeb ja lubab ennast parandada: põhikiri nõudis ranget distsipliini ja vähemuse allumist enamusele. Samas sallib põhikiri oma arvamuse väljaütlemist nii kaua, kuni enamuse (või kõrgemalseisva organisatsiooni) otsus pole veel tehtud. Kui see tehtud, unustab arvaja, mis ta on arvanud ja ruttab täitma langetatud otsust (§4 ja §21). Just nendel paragrahvidel ratsutab selles raamatus Nikolai Karotamm: esitab Stalinile oma nägemuse eesti talupoja teest kolhoosi, kui vastuseks saab käsu kolhoosid teha nagu Venes, siis mingi vastuvaidlemiseta nii teebki. Avaldab arvamust, et kulakud võiks siia jätta, kaevandustesse või uutesse sovhoosidesse, kui Moskva käsib nad Siberisse saata, peab otsust kiiduväärseks. Õigupoolest jagub Karotammel riigimehelikkust esimese pealekärgatuseni NLKP KK õuest, ta on tänulik isegi sealse reamehe-instruktori soovituse eest."

Veskimägi, K.-O. Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Tallinn : Varrak, 2005.

Päevatöö

Täna hommikul tõi Siiri mulle Kesknädala, ise kavalalt naeratates ning märkides, et ma olevat poliitikast huvitunud tüdruk. Ohjee, baby! Ma olen korra varem seda lehte biblinud ning siis oli viimase artikli juures tunne, et kõik juuksekarvad on hallid. Täna tabas sama tunne juba 4. lehekülje juures, kus Mart Ummelas avaldab arvamust, et seaduseelnõude SE 1000 (keelatud rajatise kõrvaldamisest) ja SE 1001 (sõjahaudade kaitsest) seadusteks muutmine on reformierakonna poolt väga inetu (muidugi ainult KE suhtes). Lugesin artiklit lõikude kaupa.. ausalt, korraga rohkem ei suutnud. Lõbusamaks läks peatoimetaja Allan Alaküla veerus... ja kirjade rubriigis. Kollektiivne opakus oleks vist selle nimi.

Täna tuleb Egon linna. Väike patarei on hinges. Nii ootan seda kohtumist.

Ja siis veel, et eile õhtul (öösel) näitas ETV taaskord filmi Esimese inimesena kuul (Pervõje na Lune, Venemaa 2005). Vaatasin veidi uuesti. Ja olin juba natuke lummatud filmi ideest ja teostusest. Veidi geniaalne ;o)

kinoelamus vilj-st

Le Temps qui reste (Fidélité Productions, 2005)

"Arstil on noorele fotograafile Romainile halbu uudiseid. Homoseksuaalse mehena arvab ta, et moodne suguhaigus on temani jõudnud, ent tegelikult tuleb noormehel peagi hoopis pidurdamatule vähile alla vanduda. Oma diagnoosiga üksi jäänud, alustab Romain ettevalmistusi lahkumiseks. Filmile on muusika kirjutanud Arvo Pärt." [www.nadal.viljandi.ee]

Sellist filmi käisin Viljandi lagunevas kinos vaatamas. Väidetavalt tahetakse maja ära lammutada, et teha ruumi jalakäijate tänavale, samuti ei sobivat hoonekarp (enam) linnaruumi. Nagu Tallinnas, ainult koht on väiksem ning mure puudutab vähemat hulka inimesi.

Rezhissöör - Francois Ozon - oli meeldivalt ühendanud filmi alguse ja lõpu. Laiemas perspektiivis jäi film minu jaoks poolikuks, distantseerituks.
Võimalik, et veidi eemaletõukavat hoiakut tekitas filmis stseen, mis toimus Romaini külaskäigul vanaema juurde. On öö, mees seisab vanaema toa uksel..
Vanaema: kas sul ei ole und?
Romain: mhmhh
Vanaema: mul ka mitte
Romain: kas ma tohin sinu kõrval magada?
Vanaema: aga ma olen ju alasti?!
Romain: mis siis, ma ei vaata..
..Või siis stseen, kus Romain armatseb oma kohevarsti mahajäetava noormehe Sashaga. Ei suutnud vaadata.Samalt lavastajalt olen näinud filme Swimming Pool (2003) ning 8 femmes (2002), mis olid samuti üsna head.

kodune nädalavahetus

Käisin nädalavahetusel Viljandis ning laupäeva hommikul võtsime emaga ette jalutuskäigu kohalikesse poodidesse. Mõnus väikelinna elu - inimesed enamasti ei kiirusta. Laupäev on eriline päev - siis panevad pereliikmed paremad riided selga ning lähevad linna sisseoste tegema.

Mõned tähelepanekud:
Turuväravas seisis poiss ning hoidis põues väikest kassi, arvatavasti müügiks.
Turul jalutas meie ees vanem abielupaar ning naine küsis mehelt, näidates ÜLIsuurte ning absurdselt kirjute saunalinade poole: "Kes neid küll ostab?"
Raamatupoes loevad inimesed raamatu peaaegu lõpuni läbi enne kui veidi kõhklevalt letile asetavad ning saja-paarisaja krooni eest lõplikult endale soetavad. Iga kroon on arvel. Õige, aga eemalt vaadates tundub nii maalähedaselt armas.

Aeg liigub hoopis teises rütmis ja päevad (reede õhtust pühapäeva lõunani) olid tunduvalt pikemad :o)
Lõõgastav. Uni oli hea ning tekkis suur tahtmine lugeda. Õega veeretasime oimetuseni täringuid. Yatzy!
Hiljem tegime õega isale küpsisetorti (pühapäeval oli isadepäev), millest ema natuke kaasa pani. Rongis magasin.

Tumesinine zhiguli

Siiani olen juba arvestanud asjaoluga, et vähemalt lähiajal pole juhiload vajalikud. Paraku unenäod tihtipeale sama meelt ei ole. Täna varahommikul nägin unes kuidas sõitsin ringi ilusa tumesinise zhiguli roolis. Lubadeta. :o)

Tööl oli täna esimene uute töötajate päev. Esinesid peadirektor, personaliosakonna juhataja ning majandusdirektor. Iseenesest midagi uut teada ei saanud, kuna juba praktika alguses räägiti sama juttu. Ikka nii, et millised on RR'i õiguslikud alused ja palju töötajaid on ning milliseid suuremaid remonditöid on teostatud ning mis tulevikus plaanis.

Kolmapäeva õhtu oli suur tudumine, mis päädis sellega, et istusin hiljem kella 2-ni üleval. Vaatasin CSI ära ning klõpsisin ETV-le.. seal näidati Reikop-Välba tandemit saates Paar. Mõttetu.

Lumehelbeke, tasa, tasa

Täna on minu jaoks esimese lume päev. On teada, et varsti järgneb lumesajule jälle vihm ning see asjaolu muudab lumesaju tunduvalt erilisemaks. Siiani on maad katnud pigem jää koos lumesarnase pulbriga. Aga täna hommikul on näha taevast alla liuglemas suuri lumehelbeid ning akna taga tundub valitsevat suur vaikus. Peaaegu et tõeline talv.

Korduvus

Alljärgnevalt emotsioonid eelmisest aastat. Kehtivad ka täna.

4. August 2005

Painkiller

Täna hommikul üritasin olla hästi-hästi tubli. Korralikult süüa ning tuba koristada. Ka kunagi Eskolt saadud plaadid vaatasin nüüd suurema hoolega läbi.

Keskpäevaks selgus, et Alo jätkuvalt ei näita end ning siis läksingi pigem töökaaslastega Pirita jõele paadiga sõitma. Hästi-hästi vahva oli. Loodus oli imekena ning vaatamata päikese puudumisele oli õhutemperatuur taluvuse piires.

Mind lubati ka pulti ning enda ja teistegi arvates sain üsna hästi hakkama.

Hiljem istusime RIFFis misjärel mu tuju kahvatus ning otsustasin pigem koju tulla kui edasi liikuda.

Erilist tänases päevas:

Valu. Kestev. Natuke segadust ka. Ning hunnik vastuseta küsimusi koos küsimusega, et kas kunagi saab neid ka küsida. Ma ei tea, mis toimub, ainult rahutu vaikus ümberringi. Ning mina siin keskel kaotamas iseennast.

Elu on hapu. Mina hetkel alkoholijoobes ja söömata.

Nüüd istun kodus ja ootan jällegi uut päeva. Ehk tuleb see natuke parem ja helgem.

Aga hetkel ma vist jah, armastan. Karol tuletaas mulle meelde vana klisheelause, et armastada, tähendabki kannatada. Ning ma olen üksi kodus olles ära joonud pudeli Bacardi Breezerit. Kerge joove on sees. See teeb olemise natu tuimemaks.

5. August 2005

after the rain has fallen

Whoalaa. Niisiis on üks tööpäev jälle üle elatud. Kuna hästi palju tuli klientidega suhelda, ei jäänud eriti ka aega oma mõtetele, mis iseenesest on antud olukorras VÄGA hea. Pole isu ka. Nooh... tegelikult ikka mõni lipsab aeg-ajalt läbi.

Deem. Bacardi kork on superstiilne Ja-jah. Täna õhtul läheb ka üks pudel. Ma lihtsalt ei taha tunda. Midagi. Lihtsalt olla without feelings. See rokib.

Erilist tänases päevas:

Tarvo: "Sa oled selline omapärase olemisega tüdruk.. ja küllaltki paljudel inimestel on raskusi sinu mõistmisega ja kuna sind ei mõisteta.. tekib idee, et sa oled friik ja kogu segapundar sellest algabki."

Tema on ka eriline.

Praegu istun. Alkohol on juba sees ning teeb oma tööd. Aga erinevalt eilsest on mu tuju siiski juba palju-palju parem. Ning seeläbi on ka vahvam enesetunne. Varsti vajun niikuinii unne.

Planeerimata "filmiöö"

Eile juhtus jälle nii, et enne tuttujäämist panin korraks teleri käima ning klõpsisin veidi hajameelselt kanaleid kui ETV peale pidama jäin.

Chakushin ari (One Missed Call, Jaapan 2003) oli huvitava ideelahendusega. Ning kuna mulle on tasapisi hakanud ka aasia filmid meeldima, osutus filmi vaatamata jätmine võimatuks.
Niisiis - filmi peategelase Yumi mitu sõpra tapetakse jõhkralt, kuid üsna salapärasel (loe: absurdsel) viisil. Mõned päevad varem on kõik ohvrid saanud telefoni teel salapärase (voicemail) message'i [ehk siis sellise, milles nad ise a la 3 päeva pärast midagi ütlevad]. Yumile ei anna selline asi hingerahu ning ta asub asja uurima koos Hiroshiga (meestegelane), kelle õde on samuti üks tapetutest. Kuid oh üllatust(!), varsti saab ka Yumi samasuguse häälsõnumi ning siis tuleb hakata elu eest võitlema.
Film oli natuke jube ja natuke kummaline. Ei suutnudki otsustada, kas midagi jäi puudu või oli hoopis üle pakutud.
Filmi lõpus selgus, et varjatud peategelane (see, kes tappis) oli noor tüdruk, kes tarvitas oma õe kallal "veidi" jõhkrat vägivalda ning kord läks asi nii kaugele, et ema võttis väiksema tüdruku sülle ja kõndis minema, vanem suri aga astmahoo kätte. Vot. Aga filmi lõpp ei tahtnud kuidagi selle loogika sisse mahtuda. Njahh.. lõpp oli.. (mitte)midagi.

One Missed Call'ile järgenes veel üks "õudukas". Open Water (USA, 2003).
"Tööst kurnatud abikaasad Susan ja Daniel võtavad ette puhkusereisi ühele saarele. Esimese puhkusepäeva hommikul sõidavad nad laevaga avamerele, et koos teiste sukeldujatega minna veealusele ekskursioonile saarest 15 miili kaugusel asuva korallrahu juurde. Arusaamatuse tõttu jääb abielupaar aga ülejäänud grupist maha ning on sunnitud haidest kubisevas meres omal käel toime tulema. Kuigi Susan ja Daniel on kogenud sukeldujad, taipavad nad peagi, kui õrn ja abitu on tsiviliseeritud inimolend, sattudes silmitsi ürgsete loodusjõududega." (Postimees)
Nice. Sisu kirjeldus on tunduvalt ilusam kui film ise. IMDB's kommenteeritiakse "näitlejameisterlikkust" (It is such an irony that they are in deep waters yet their acting are as dry as the Sahara desert.) Nõustun 100% ning see võis olla ka üks põhjustest, miks fim ei mõjunud üldse õudsalt. Näitlejad lihtsalt hulpisid-hulpisid-hulpisid. Nägelesid, ütlesid paar head sõna, jonnisid, avaldasid armastust and that's it. Nothing more. Lõppu iseenest sellel filmil, nagu ka eelmisel, polnud.

Veelkord autoõnnetusest...

Logisin end juba bloggerist korra välja kui üks mõte piinama jäi.
Dajan Ahmet. Liiklusõnnetusi juhtub iga päev ning nii valus kui see ka poleks võib uudistest pea ülepäeviti (kui mitte iga päev) lugeda, kuidas koos romuks sõidetud autoga on manala teele saadetud inimene, kes toimunud liiklusõnnetusse sattus.

Foto: Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva Politseijaoskond / 04.11.2006

Valus on vaadata uudiseid, milles räägitakse sellest kuidas avariis hukkus see või teine ühiskonna- või kultuuritegelane. Need mõjuvad kuidagi rängemalt. Olulisemalt. Ning ometi.. midagi ei muutu.
Ma ei usu enam, et õnnetused on põhjustatud halvast ilmast, kehvadest teeoludest, ootamatustest. See kõlab liiiiga uskumatult.
Pigem on ikka süüdlaseks hoolimatus enda ning kaasliiklejate suhtes:
1) kihutajad;
2) alkoholijoobes roolikeerajad;
3) riskijad;
4) tervisehädadega;
5) unised.
Viimased 2 gruppi on muidugi kõige ohtlikumad ning 4. peaks üldse lubadest loobuma ning 5. kasutama unisuse korral pigem ühistransporti.
Kas tõesti on Eestis kõige turvalisem transpordivahend rong? (Kuna siseriiklik lennuliiklus on põhimõtteliselt olematu).

Mitu eestlast peab surema, et ülejäänud muutuksid tähelepanelikumaks?

Kui päike paistab...

Üle pika aja oli täna suurepärane hommik. Selge, puhas, karge. Tuba oli valgust täis ning enesetunne väga viis, kuigi ees oli 7-tunnine tööpäev.
Mulle meeldivad rahulikud hommikud. Kui ei pea kiirustama, aga ometi on teada, mis juhtuma hakkab. Loob sooja ja turvalise tunde. Uksest välja astudes ei löö esimesena näkku külm tuulepahvakas, vaid hoopis soe päike ning vanapaaril kõrvaltrepikojast on ka hoopis jõudsam samm.

Täna oli selline päev, mil Jimit võis lõpmatuseni kuulata ning ikka mõjus ta värskelt.
Koguaeg tahaks naeratada-naeratada-naeratada, jagada hetki kallite inimestega ja juua ära mitmeid liitreid kuuma teed.

Peaks Ugalasse minema. Vahelduseks pealinna über-teatritele.

Pärast kaitsmist valitsenud emotsioonid...

Hinne väga hea :o)

Närvitsemine

Pabistan. Homme on ikkagi teatavas mõttes avalik akadeemiline esinemine ning ma kujutan juba "rõõmsalt" ette kuidas ma puterdama hakkan, midagi sassi ajan ning ajahätta jään. Ning siis kui lõpuks asjaga ühel pool, tulevad meelde kõik suurepärased võimalused, mida võiks ja oleks pidanud kasutama.

Don't panic! Plaahh!